Tupe mees

„Tupe mees1“.

Juttu tuleb kaasaegsest mehest, kelle suguline ja sooline eneseteadmus erineb tavapärasest arusaamisest. Ürjeks heidame pilgu ühele eesti naiste kombele – tupele kutsumine või tupel käimine, mida on silmanud pärimuskultuuri uurijad. „Meid huvitab sellega seoses komme, mis on tuntud „tupele kutsumise“ nime all. Nii olevat Türi kihelkonnas vanemal ajal tüdrukud käinud poisse tupele kutsumas. Komme olevat leidnud lõpuks üldist laitmist ja kadunud juba XIX saj. alul. Amblas kõneldi samast kombest A. Kruusbergile (=Kruuspere): tüdruk läinud , tühi noatupp vööl, kirikumäele peiut otsima; olnud isegie eriline salmik, millega noormehi kutsutud: „Tupele, tupele noormehed,/ siin on tupp, tuss man,/ kel on väätsi, väänaku sisse.“ Eisen, kes selle salmiku avaldab, teatab, et tüdrukutel olevat olnud luba kolm korda aastas, iga kord kolm pühapäeva järgemööda poisse tupele kutsuda, kuni nad omale meelepärase peiu leidsid.“ Vastumeelse poisi noa visanud tüdruk tupest välja.“ (Kruusberg, 1920, 72).

Kui tupele kutsumine seosustus paarilise valimisega, siis „tupe mehe“ puhul on tegemist nähtusega mehe meeilmas. Mõiste „vagiina mees,“ eestistatult „tupe mees“ pärineb itaalia päritolu briti meelesõõlajalt Adam Limentani’lt (1984, 115). Limentani näeb „tupe meest“ teisesooiharuse veerel olevat ning silmapaistvalt naiselike omadustega meest, kelle loomus on nartsissistlik ning keda iseloomustab arukus, hurmavus ja heasoovlikkus. „Tupe mehe“ silmatorkav palgejoon on tegevusetus. Tema naiselikkus on meelelise laadiga, ta ühendub hõlpsasti inimeste suhtlemisega. Samas võib see suhtlemine „tupe mehe“ enda alla matta, võttes mehe enese üleni suhte võimusesse. „Tupe mehe“ paariline on sageli „falliline naine,“ kes eelistab paariliseks naiselikke mehi.

Ameerika poeet ja meelesõõlaja Alice Jones (1996, 163) lisab omalt poolt järgmist. „Tupe mees“ on teisesooihar nartsissistlik mees, kelle sugulisus on suulist laadi2 ning kelle mõttekujutlusi iseloomustab kadedus naise keha vastu ja väljapaistev soov omada ise vagiinat, nii kui fallilise naise soov vallata peenist. „Tupe mehe“ vagiina valdamise soov on nii tugev, et teiste elundite – silmad, kõrvad, suu – vastuvõtlikus on neil meestel nõrgenenud. Limentani arvab „tupe mehe“ loomuse juured olevat meheliku ja valdava ema kasvatusviisis, kus ema jaoks asendab poeg igatsetut, kuid tegelikult puuduvat fallost.

Briti meelesõõlaja Angelika Schlüssel (2005, 388) vaatleb „tupe meest“ sugulise eneseteadmuse kujunemise valguses. „Kui küpsemise kulg takerdub ja vastandlike osaolluste tervikulisus jääb loomata, siis alles jääb murdeea kriisi lahenduseta. Lahendamatusega seotud olukorras on avatud endiselt võimalused liikuda sugulise eneseteadmuse arenemises suvalistes suundades. Samas viib eluliste otsuste hülgamine mehe sihitusse liikumisse, millest saab tema arengu tegelik seisak.“ Schlüsseli arvates leiab noor mees nüüd varjupaiga ümbruskonnas kui hoolitsevas emas, kes ka nüüd tema eest endisel viisil hoolt kannab. Lahendamata noorukiea kriis on muutumas mehele eluviisiks, milles leidub piisavalt rahuldust, et mitte kippuda edasi täiskasvanud meheks, kus noorukiea mõttekujutlused suurusest, rikkusest ja seiklustest ei täitu.

Briti meelesõõlaja Jennie McDonnell (1992, 295) kirjeldab „tupe mehe“ loomust järgmisel viisil. Ta on peaasjalikult loid ja teovõimetu, kardab kontrolli ja on hirmutatud omasooiharusest. Püsivalt on esindatud tõsine nartsissistlik häire koos võimetusega loobuda esmasest armastusest.

Ameerika meelesõõlaja Harold R. Galef (1992, 460) näeb „tupe mehes“ fallilise naise paarikut. „Tupe mees“ ei ole teadlik mingeist sugulistest raskustest, kuid on märkimisväärselt ärev oma naiselikkusest ning hirmunud omasooiharusest. „Tupe mees“ kasutab Galefi arvates samastumist naise, kui esmase armastuse esindusega, et põgeneda meeleilmas varitsevate ohtude eest. Tema naiselikkus on psüühilist laadi ning samaväärne loidusega oma kaitsvates petteliigutustes.

1 Inglise keeles tekstis „vagiina mees.“

2 Jones peab silmas, et mehe sugulisus haardub eelkõige oraalset laadi erotogeense alaga.

Allikad:

Galef, H. R. (1992) Between Freud and Klein. The Psychoanalytic Quest for Knowledge and Truth: By Adam Limentani. London: Free Association Books, 1989. 281 pp.. Psychoanalytic Quarterly 61:457-461

Jones, A. (1996) The Gender Conundrum.: Edited and introduced by Dana Breen. London and New York: Routledge. 1993. Pp. 304.. International Journal of Psychoanalysis 77:159-163

Kruusberg, A. (1920) Esiisade enneajalooline õigus. Tartu: Eesti Kirjandus

Limentani, A. (1984). To the limits of male heterosexuality: The vagina-man. Analytic Psychotherapy & Psychopathology, 1(2), 115–129

McDonnell, J. (1992) Adam Limentani, Between Freud and Klein: The Psychoanalytic Quest for Knowledge and Truth, London: Free Association Books, 1989, xiv + 281 pages, hb, £30.00. Free Associations 3:291-297

Schlüssel, A. (2005) Making a Political Statement or Refusing to Grow Up—Reflections on the Situation of the Academic Youth in Postwar British Literature. American Journal of Psychoanalysis 65:381-403

Erinevate meelesõõlajate mõttemõlgutused ja oletuslikud lõimed on kokku seotud Ants Parktali poolt 16. aprillil 2022.