Kahekõne keerulisus iharuse erinevustest

Kahekõne keerulisus iharuse1 erinevustest. Meelesõõlaja2 vaateviis.

1.Sissejuhatus. Suguelu on hingeline, vaimne ja kehaline kahe inimese ürgse loomuga suhe. Armuelu avalik arutelu ei ole kergete killast eriti kui jutuks tulevad sugulise ja soolise eneseteadmuse (identiteedi) erinevused. Otsin vastust küsimusele kuivõrd on objektiivne vestlus sugulise aine üle ilma jõulise vastasseisu ehk riiuta üleni võimalik? Ürjeks püüan mõista kuidas ürgne ja alalhoidlik keha ning tänase päeva uuemeelne meeleilm omavahel läbi saavad.

2. Erapooletu ja tõetruu ning isiklik lähenemine iharusele. Inimese iharust, võib vaadelda nii objektiivselt3 kui ka subjektiivselt.4 Objektiivses ehk erapooletus ja tõetruus lähenemises mõistetakse nähtusi kahel viisil: kui „objektile omasest, väljaspool inimlikku teadvust ning sellest sõltumatult eksisteerivat teadmist,“ või siis kui „asjalikku, ebaisiklikku, erapooletut, neutraalset teadmist.“ Objektiivne teadmine suguelust on abstraktne, erapooletu ja tõetruu. Sõnaraamat pakub objektiivsuse mõistmiseks kaks võimalust: teadmist, mis on väljaspool inimlikku teadvust või siis teadvuses olev, kuid erapooletu teadmine.

Kuuvarjutust on võimalik objektiivselt kirjeldada, kuid kas oma- ja teisesooiharust5 saab uurida tõepäraselt või neutraalselt, mõeldes kalavereliselt? Võttes kõne alla suguelu ainese puudutab arutlus kõnelejaid isiklikult. Tahes-tahtmata tärkavad meeleilmas nii algelised mõttekujutused kui ürgsed mälestused, mõttekujutlused6 ning iseenda vahetud kogemused suguelu mõnust ja valust. Tärganud isiklik aines ei pruugi olla täiel määral teadvustatud, kuna keha ja meele kooskõlalisest suhtest ilmutavad end salatajus7 peituvad tunded.

Esimene suguelu ainese objektiivne mõistmisviis vaatleb ainest kui abstraktset ehk mõttelist inimesest sõltumatut teadmist, mis vaatlejat isiklikult ei puuduta. Näiteks psühhoseksuaalse arengu teooria kui erapooletu teadmine inimese sugulisest arenemisest. Niisugune arusaam objektiivsusest muutub kahekõnes vältimatult idealistlikuks, kuna paariliste meeleilm ja keha on teineteisega seotud. Ameerika meelesõõlaja Ogden viitab (1989 a, 127) meeleilma dialektilisele toimimisele, kus teadvus ja kehast ürjet saav salataju moodustavad meeleilmas dialektilise paari, milles „…iga osapool loob ja säilitab iseend ning samas eitab teist.“ Ogden meenutab, et teadvuse ja salataju vältimatu ja jõuküllane vastaseis, kui meeleilma arenemise alus, lisab tunded ka mõtlemisse sõltumatu teadmise üle.

Eelpool öeldule mõeldes võib järeldada, et suguelu teemadel kõnelemises saab objektiivsus olla vaid tinglik, kuna vaatamata püüule olla abstraktne ja erapooletu, lisandub vestlusesse järelejätmatult salatajust teatud määr subjektiivsust.

Inimese iseenda subjektiivne arusaam, ehk „subjektile omane; üksikisiku vaatepunktist lähtuv, isiklik, isikliku arvamuse kohane,“ iseenese sugulisest olemusest, on tüsilik isiklik nähtus. Arvamus, iseendast kui sugulisest ja soolisest olendist hõlmab kobara erinevaid tähendusi ja tundevarjundeid, millistest moodustub inimese suguline- ja sooline eneseteadmus.8

Subjektiivne sugulisus ja soolisus kujuneb sugueluga seotud eelarvamuste, hoiakute, väärtuste, tavade, kommete, keeldude, käskude, normide, arusaamade teadmiste, seaduste jne sissevõtmise teel. Välise tegelikkuse ainese allaneelamine (inkorporatsioon), sissepanemine (introjektsioon) ja samastumine (identifikatsioon) kujutab inimese omanäolise, elujätkava suguelu tagav meeleilma, koos ürgse ja esmatähtsa eesmärgiga jätkata sugu.

Suguelu mõistmist tüsistab asjaolu, et nii suguline kui ka sooline eneseteadmus kujunevad suhtlemises. Suguline eneseteadmus, ehk arusaamine, „milline on minu sugu,“ kujuneb inimese bioloogilise olemuse ning perekonna tõepäraste või vahel ka paikapidamatute tähenduste toel. Hilisem sooline eneseteadmus ehk arusaamine, „millisest soost ma olen,“ võtab ilmet nii perekonna kui ka omaealiste grupi ja kogukonna toetusel. Arusaamised ja teadmised sugulistest tunnetest ning soolisest loomusest täienevad inimsuhetes jätkuvalt. Parimaid võimalusi teise ja iseenda sugulist ja soolist subjektsust vahetult kogeda pakub lähedane ja usalduslik paarisuhe.

3. Suguelu ja soolisuse avalik arutamine. Mida võib tunda inimene kui kõigi silme all arutakse tema suguelu olemust või soolist kuuluvust? Kuidas talutakse teiste inimeste objektiivset nägemust iseenda seksuaalsest loomusest. „Teise pilk, kui minu enda objektiivsuseks vajalik tingimus, purustab samas minu iseenda objektiivsuse“ ütleb Sartre (1943) (Sartre quoted in Ayer and O’Grady, 1992:404). Sartre kirjeldab lootusetut olukorda, milles iseenda seksuaalsuse erapooletuks mõistmiseks on vaja teise arvamust, mida samas tajutakse kui sekkumist isiklikku meeleruumi. Lootusetuna tunduv olukord on samas mitmetahuline. Kuna

täiskasvanud inimeste omavaheline arutelu võib äratada varajase ema poolse sekkumise lähedusega seotud tähenduste sigimisse, on iseenda objektiivsuse purustamist võimalik vältida, eristades omas meeles varajane suhe emaga, tegelikust täiskasvanute vahelisest arutelust.

Tähendused sugulisuse ja soolisuse mõistmiseks vajalikele sõnadele sünnivad varase lapsepõlve tõsimeelses suhtlemises lähedastega. Kusjuures sõnade konkreetsed tähendused lõimetuvad lapse meeleilma kahasuhtes emaga ning sõnade hilisem abstraktsem sisu kolmainsussuhtes9 isaga. Konkreetsete tähenduste abstraktsem sisu saab sündida võrdkujutamise (sümboliseerimise)10 käigus, alles siis kui laps on lahkunud kahassuhtest ning teadvustanud isa-ema intiimsuhte olemuse. Nihe kahassuhtest kolmainsussuhtesse hõlmab peale ema-isa armuelulise suhte taipamise ka arusaamise sugulistest ja soolistest erinevustest. Kahe erinevuse omavaheline võrdlemine kolmanda osapoole poolt loobki võimaluse sugueluga seotud sõnadele võrdkujutamiseks, kus sõnad omandavad ka abstraktseid tähendusi. Sartre mõtet võiks seega mõista ka järgnevalt. Inimesega, kelle meelelimas valitseb kahassuhe, ei ole võimalik suhelda sugulistel teemadel, kuna tähenduste konkreetsusele ei ole lisandunud abstraktsus, mistõttu vastastikuseks mõistmiseks ühine alus puudub.

4. Kahekõne käänuline mõtterada. Kui paarilised üritavad suhtlemises sugulise ja soolisuse teema tegelikku olemust mõista, sünnib vältimatult erinevate arvamuste ja arusaamade pööris. Mõttemöllu vaigistamiseks on oluline liita vastandlikud mõtted kokkukuuluvaks tervikuks, millele toetudes on võimalik rajada ühine arusaamine. Kooskõla leidmine eeldab osaliste võimet mõelda suhtlemise käigus pähe turgatanud mõtete üle. Erinevuste ühendamine on lõputu kulg, milles sündinud arusaamisele siginevad uued vastandid ja vastuolud koos vajadusega uue arusaamise järele. Kuna kahekõne eesmärk ei ole ülima tõe leidmine, vaid mõlemaid pooli piisavalt rahuldava kooskõla leidmine, siis on kokkuleppe saavutamiseks hädavajalik ka paariliste järeleandlikkus.

Paariliste mõtlemisele avaldab tahtmatult teadvustamata mõju kahekõne teise osapoole kohalolek. Mõtlemise subjektiivne loomus kahekõnes, viitab Ogdeni ( 1992, 209) arvates „…iseendast teadlik olemisele, mis ulatub tahtlikust ja kavatsetust (küpsem võimekus) silmatorkamatu „mina-tunde“ aistini, mille varal läbi elatu varustatakse õrnal moel arusaamisega, et mõtleja mõtleb omi mõtteid, tunneb iseenda tundeid, erinevalt, elades iseenda tahtmatu vastumõju ilmnemise (reflektiivse reaktiivsuse) seisundis. […] Isiklikkuses kajastub võrdkuju (sümbol), võrdkujustatu/võrdkujutatu (sümboliseeritu) ja tõlgendaja eristamine üksteisest.“

Ogden viitab puhta subjektiivsuse võimatusele, varasest lapsepõlvest pärit paarilise paratamatule mõjule, mõjutada isikliku mõtlemise võrdkujutamise viisi. Suhtes võib elustuda mitte ainult iseenda vaid ka paarilise kunagine iseendast teadlik olemise „mina-tunne,“ milles ema lõi esmalt lapse oma meelde ning laps seejärel omakorda ema oma meelde. Kuna

sõnade tähendused sirguvad mõlema osalise varastest erinevustest, ning on omakorda vastastikuses mõjuväljas, ei saa seetõttu ühelgi tähendusel olla täielikku ühtsust ega ühtlast olekut. Inimesel puudub isikliku maailma kirjeldamiseks sõnaraamat, arvab Ogden (1992, 209). Teisisõnu öeldes, kujundame igas kahekõnes eripäraseid arvamusi ja arusaamisi. Kusjuures niisugune vastastikune mõju leiab aset vaid suhtes mis köidab hinged ja vaimud ühte. Hingelise ja vaimse sideme ehk tundesideme puudumine välistab kahekõne, sest erinevused võivad küll suhtlemisse ilmuda, kuid nende silmamiseks11 ja lähemaks uurimiseks puudub kõnnakatel12 paarilistel igasugune huvi. Kahe inimese monoloogis kui ühetaoliste arvamuste pöörlevas karussellis, uut ei sigi.

Erinevuste ühendamiseks ja ühisele arusaamisele jõudmiseks on möödapääsmatult vaja võrdkujutamisvõimet. Kuidas kujuneb inimese mõtlemisvõime konkreetsest arusaamisest abstraktseni? Sünd lahutab ema ja lapse teineteisest nii kehaliselt kui meeleliselt. Erinevust emast aistib laps kehaliselt, kuid meeleline erinevus, mida tajuda, mõista ja mille üle mõelda, esialgu puudub. Meeleilma erinevus koos mõtlemise isikliku loomuga, sünnib kahekõnes emaga. Tarides,13 lapse aistingutest ja tajudest tärganud arusaamatut ainest, tundeid millistel puudub nii sõna kui tähendus, annab ema lapse tundmatule ainesele nii sõna kui tähenduse. Tänu ema meeletööle saab laps üha enam ja enam aru iseenda tunnetest ning omandab võime iseenda tundeid tarida.

Ema ja lapse suhtlemises saab ema poolt lapse tundele omistatud sõna lapse jaoks ainuomase tähenduse. Nendes sõnades puudub veel üldistus, avaram tähendus ehk mõisteline mõtlemine. Üksikjuhuline tunnete üle mõtlemine võib olla küll selgepiiriline, täpsemalt piiritletud ja täpne kuid ei üldista suhetes toimuvat ning aitab mõista vaid ema-laps suhtes toimuvat. Eelpoolmainitud mõtlemislaad häirib täiskasvanu paarisuhte tundeelu loovust. Takerdunud suhtlemises kordub ema-laps suhe, kuhu emast erinev paariline ei mahu. Ogden (2004, 20) lisab meelesõõlaja nägemuse järgmiselt: „Paranoilises-skisoidses14 meelelaadis ei ole mingit tõelist ruumi sümboli ja sümboliseeritu vahel: need kaks on üheväärilised tunded. See sümboliseerimisviis, mida on tähistatud kui sümboolset üheväärilisust [Segal, 1957] sigitab kahemõõtmelise kogemise viisi15, milles kõik on see mis ta on. Peaaegu puudub vahendaja taju (nii sisemise kui välise) ja oma tunnete ning mõtete vahel seosest tajutuga. Analüüsitavtav, kes toimib paranoilis-skisoidses meelelaadis võib öelda, „Te ei saa mulle öelda, et ma ei näe seda mida ma näen.“ Selles meelelaadis mõtteid ja tundeid ei kogeta kui oma loodut vaid kui fakte, asju iseeneses, mis lihtsalt on olemas.

Taju ja tõlgendus on üks ja sama. Analüüsitav on takerdunud ilmselgele pinnale kuna pind ja sügavus ei ole teineteisest eristatud.“

Lapse iseseiseva mõtlemisvõime väljakujunemine eeldab ka võrdkujutamise oskust, sest ainuüksi sõna tundetähendusest ei piisa suhtlemiseks teiste inimestega. Mitmetähendusliku sõna ilmumisel, siirdub laps paranoilis-skisoidsest meelelaadist depressiivsesse, milles endist laadi mõttekujutustele toetuv tundeside emaga taandub, asendudes tegeliku, vahetu suhtega. Sõnade rikastamiseks uute tähendustega on vaja isa kui kolmanda osalise ilmumist ema- laps suhetesse. Isa võrdkujuline talitus mõistelise mõtlemise näol, annab lapsele võimaluse eralduda emast ning liita tunnetest täidetud sõnale üldistatud mõistelisi tähendusi. Juhul kui laps ei eraldu emast, jääb mõtlemine konkreetseks sest uusi tähendusi tundeid tähistavatele sõnadele ei lisandu. Eelpoolmainitu ei puuduta mitte ainult mõtlemist tundeelu üle vaid puudutab nii suguelu olemust kui ka sugueluga seotud tundeid. Võrdkujulise mõtlemise puudumine võib täiskasvanu suguelus väärtustada eelkõige vastastikust tundlevat eelmängu, viies osalised eemale suguühte isekast nautimisest. Lapseliku sugulise mõnulemise manu jäädes, võib tasapisi taanduda täiskasvanulik orgastiline rahulolu viljastavast suguühtest.

5. Kuidas rääkida subjektiivsetest nähtustest objektiivselt?16 Pöördume ürjeks subjektiivse ja objektiivse kogemise lätete juurde, küsides kuidas lapse meeleilma ilmuvad subjektiivsed ja objektiivsed mõtted. Teisisõnu, mil moel emaga üheks saanud laps eraldub emast ja leiab isikliku seose ümbritseva tegelikkusega. Iseseisvuseks ei piisa ainult füüsilisest eraldumisest, vajalik on eraldumine ka meeleilmas. Siirdumiseks ühes meeleseisundist teise pakub briti meelesõõlaja Donald Winnicott’i järgmise mõtteiva „võimaluste väli ehk potentsiaalse ruum.“ Siirde sündi ja olemust aitab omakorda lahti seletada ameerika meelesõõlaja Thomas Ogden (1989 b, 257). Võimaluste väli kui elav ja loov nähe ei sünni suhestuvate inimeste meeleilma iseenesest vaid vajadusest teise inimese järele. Võimaluste väljale ilmuv aines on isiklik. Vastastikuse suhtlemise käigus saab isiklikust ainesest ühist laadi arenev nähtus, mis ei kuulu enam ei ühele ega teisele osapoolele. Esimene võimaluste väli sünnib varases suhtes emaga, mil meeles olev pärimuslik seeme ootab teise inimese viljastavat kohalolekut ühise loomiseks. Kui väli on loodud, ning emaga koos sellel piisavalt mõtetega mängitud, siis kogemus toob võimaluste välja ka täiskasvanute suhetesse. Kuigi varases lapsepõlves sündis võimaluste väli ebavõrdses suhtes ja ema algatusest, siis ema ja lapse vastastikuses mängulises suhtlemises sündinud võrdsus, on vajalik ka täiskasvanute arutlustes.

Ogden avab Winnicott’i ideed järgmisel viisil. „Me ei ole elus ei tegelikkuses ega mõttekujutlustes. Asudes ühes või teises vallas, oleme lihtsalt refleksiivsed, kas siis välistele ajenditele või sisemistele ajedele, mis ei edusta midagi vaid lihtsalt on. Võimaluste väljal, tegelikkuse ja mõttekujutluste lagendikul oleme elavad, kuna oleme seletajad ja seetõttu iseenda läbielamiste loojad; me seletame tegelikkust mõttekujutluste väljendustes, ja mõttekujutlusi tegelikkuse väljendustes, kasutades üht, et anda tähendus ja elujõud teisele. Samaaegselt tegelikkus ja mõttekujutlus salgavad teineteist, vältides teise muutumist liiga vägevaks.“ Teisisõnu, nii mõttekujutlustes väljenduv tõelisus (meelesisene reaalsus), kui ka

tegelikkus (väline reaalsus) on vaid tajutud maastikud, millele kostmine teeb meist olendi, kes me oleme. Kuid ei üks ega teine ei ole iseenda poolt loodud, nad on ja jäävad vaid vastu kostvate ja vastu kajavate sõnumite allikateks loova suhtlemise mängumaal.

Ka suguline ja sooline eneseteadmus saab tärgata ja kasvada vaid loovas mõttevahetuses, kuna tõelisuse mõttekujutused iseendast, kannavad vaid aistingutes ja tajudest peegelduvat sõnumit. Uute tähenduste ilmumise võimalus üksinduses puudub. Winnicott’i idee on selles, et ainult võimaluste väljal, kujuteldaval alal tegelikkuse ja tõelisuse, välimise ja sisemise maailma vahelisel alal saab olla inimene elus. „Nii muunduvad salataju mõttekujutused mõttekujutlusteks, ning kehas aistitud tunded võrdkujustatud tähendusteks. Võimaluste välja puudumisel jäävad kosted aistingutele alles, kuid tundeelust võrsuv loovus puudub.“ […] „Vaid elades ja olles suhetes teiste inimestega, saab inimene luua oma eraelulised tähendused, milliste toel avastada iseenda olemus. […] Vaid teiste kaudu saab avastada, iseennast.“ (Ogden, 1989 b, 257)

Inimese jaoks on objektiivsuse lätteks keha, kes ütleb tõetruult, mida inimene tunneb, kuigi meel ei pruugi ilmselget tõde alati tunnistada. Soome meelesõõlaja Jussi Kotkavirta17 (2020, 123) pakub inimese suguelu kirjeldamiseks nn „esimese üksiku inimese kogemuse vaatenurga.“ „Siis ei ole sugu mitte bioloogiline sugupool loodusteaduslikus tähenduses, vaid selle kogemuslik vaste, ega ole ka sugupool-geenus (gender)18 ühiseluliste suhete tulemus, diskursiivne moodustis, vaid selle kogemuslik vaste. Eristamine tehakse esimese inimese vaatenurgast.“ Kotkavirta arvates, avab inimese kavatsuslikkus ja suunatus esemetele ja olenditele, isikliku avalikkusele. „Fenomenoloogiline kavatsuslikkus on vastuolus nii naiivse objektiivsuse kui ka subjektiivse nägemusega. Loodusteaduslik lähenemine kujutab sugupoolt bioloogilise soona, mida võib objektiivselt uurida kolmanda inimese vaatenurgast, samas kui kultuuri uurimustes vaadeldakse sugupooli keeleliselt ja kogemuslikult määratletud geenust (gender). Lähenemised ei kohtu, vaid välistavad teineteist, räägivad eri asjadest ja toidavad vastuargumente. Seevastu on inimese enda kogemuslike suhete kaudu võimalik kindlaks teha oma sugulise ja soolise olemuse ilmnemise viisid.“ Kotkavirta arvab, et isikliku kujunemine saab alguse kehalisest aistingutest, tajudest ja tunnetest sündinud kogemusest. Kusjuures kogemus ei ole mitte ainult tegevuse läbi kogutud teadmine, vaid eelkõige tegevuses sündinud tunnete üle mõtlemise vili. Kui inimese tahtlik ja sihilik paarilise valik toob välja tema isikliku sugulise ja soolise olemuse, siis pole hinnangut suhtumises iseendasse ja teistesse, on vaid kehalise loomuga hingeline ja vaimne valik. Ürgpärivuslikult kaasneb teisesooihara valikuga soov rasestada ja rasestuda, kanda elu edasi, tunda end viljakana. Omasooihara paarilise valikus elu jätkamise soov saab küll elustuda, kuid mitte teostuda. Viljakuse puudus omasooiharate suhetes võib olla häiriv ning saada ürjeks kadedusele, sütitada omasooiharate salatajus nii viha, raevu, kui ka alaväärsustunnet.

Viljakuse juures kohtuvad ideoloogiline sooline ülesehitus ja ürgne kehaline himu loovuse ja viljakuse järele. Looduse loomulikkuse ja ühiselulise sooideoloogia kohtumisel sünnib tahes-tahmatult vastaseis. Meelesõõlaja arvates ei peitu lahendus välise maailma arvamustes, mis

võivad eksitada nii keha kui meelt, otsustav on inimese kogemuslik valik. Ideoloogiast võrsuv ootus sugulisele ja soolisele eneseteadmusele võib seada nooruki murdeealise valiku ette: kas teha nii kuidas ma ise tahan või pean nii tegema kuidas vanemad tahavad19. Täiskasvanu jaoks teiseneb sama valik küsimuseks, kas usaldan iseennast või usaldan kogukonna arvamust. Ühiselulist survet ei ole täiskasvanul lihtne tõrjuda, eriti olukorras kui murdeea vastaseis ei leidnud piisavalt kindlat lahendust. Alistumine välisele survele röövib isikliku vabaduse, viib enesekolonisatsioon rajale ning sigitab segaduse sugulises ja soolises eneseteadmuses. Vaikiva orjaliku alistuja kohta on Jakob Hurt (1939, lk. 192 ligi 150 aastat tagasi) öelnud järgmist: „See oli küll üks kord orjapõlve aega nõnda, et Eestimees muud otsust ei mõistnud ega võinud anda, kui: „Mis herra ütleb on õige“. See võib ka nüüd veel ette tulla sääl, kus vaimu elu lapse kingis käib ja inimestel mõtlemine alles harjumata. Aga mõtleja inimese käest ei või niisugust kombet nõuda.“ Vajadus oma tunnete üle mõelda, et iseendaks jääda seistes vastu tänapäeval peavoolumeedia ideoloogilisele survele, on endiselt ajakajaline, nii kui ka Jakob Hurda hoiatavad sõnad hääletu alistumise ohust.

6. Isikliku ja erapooliku tähenduse erinevus erapooletust ühiselulisest. Välist tegelikkust meeleilma tõelisusega ühendavad isiklikud ja erapoolikud tähendused sünnivad ema-laps söötmise/söömise20 suhtest. Itaalia meelesõõlaja Antonino Ferro (Carignani, 2004, 18) arvab esmaseks isiklikuks tõelisuseks olevat välisest tegelikkusest ilmuva näljatunde, mis toob meelde tegeliku vajaduse toidu järele. Itaalia meelesõõlaja Paolo Carignani (2004, 20), kes juhatab sisse Armando Ferrari mõttetööd, arvab, et varases näljatundes ei eristata subjektiivset objektiivsest, kuna vaatleja ja vaadeldav ei ole meeleilmas teineteisest veel piisavalt eraldi ja seetõttu puudub vaatlemiseks vajalik vahemaa. Ja samal ajal „…pakub keha meile lahendamatu vasturääkivuse, esitledes ennast kui objekti (sest meil on keha) ja kui subjekti (sest me oleme oma keha).“

Kotkavirta (2020, 124) kästleb isikliku ja erapooletu vahelist vasturääkivust järgmiselt: „sugulisusel (sex) ja soolisusel (gender) on erinevad allikad. Sugulisus rajaneb kehalisele kogemusele, mis eelneb muudele inimese sugupoolt puudutavatele kogemustele. Kogemus elavast kehast ja sugupoolest suguelus on midagi, mis inimesel olemas on; see ei ole pürgimus, püüd midagi saada, valida teisiti kui sugupoolega seostuvad väljakutsed.“ Kotkavirta viitab, võimalusele, kus erinevatest allikatest pärinev arusaamised lähevad omavahel vastuollu, milles inimese poolt kehaliselt kogetud suguline eneseteadmus, erineb vaatleja21 vaatenurgast määratletud bioloogilisest sugupoolest.

7. Ohud erisooliste kahekõnes. Ebavõrdsus avaliku suhtlusvahendi ja isikliku arvamuse mõjujõus võib mõjutada ka kõige kahtlustavamat vastuvõtjat. Kui avaliku arutelu lähtekoht on paariliste jaoks ebavõrdne siis on kahekõne võimatu ning iharate subjektiivsed ning objektiivsed arusaamad jäävad teineteisest eristamata. Avaliku teabe vahendaja vaka all

hoitud nõudlus olla objektiivse tõe allikaks, võib viia avaliku teabe vastuvõtja arvamuseni, et avalikult esitatud mõtted ongi tõesemad kui isiklikud.

Kui erapooletu arvamus muutub avalikus arutelus kaalukamaks kui isiklik, on iharate isiklikust sugulisest ja soolisest eneseteadmusest arusaamine ohustatud. Iharuse objektiivse tähenduse mõjuvõim ja ülimuslikkus subjektiivse tundest, võib äratada kahtlusi iseenda nii oma sugulisuse ja sooga seotud tunnetes kui ka sugulises- ja soolises eneseteadmuses. Isikliku ja intiimse ning ühiselulise ja avaliku kokkupõrge võib olla eriti häiriv kui avalik arusaam läheb vastuollu pärimuslike väärtuste või peitub avalikus sõnumis mingi kindel maailmavaateline ootus sugulisele või soolisele eneseteadmusele. Näiteks võivad raamatus „Kapiuksed valla…“ (2010) kõlavad LGBT inimeste omasooiharad subjektiivsed mõtted teisesooiharas tekitada tunde, et temaga on midagi võõriti. Seda juhul kui lugejale kõlavad trükisõnas vahendad isiklikud arusaamised objektiivse tõena. Samasugune tunne võib ilmselt tekkida ka omasooiharal kui teisesooiharad arutlevad traditsiooniliste väärtuste taustal omasooiharate suguelu teemal. Ebakindlus ei pruugi olla seotud seksuaalse arengu ebaküpsusega, vaid pigem viib tagasi murdeea möödapääsmatu valikuraskuse juurde, keda valida suguelu kaaslaseks. Kusjuures nende raskuste hulka ei kuulu valik oma- või teisesooihara kaaslase vahel. Omasooiharuse22 tunneb nooruk tavaliselt ära psühhoseksuaalse arengu hilises latentses arenemisjärgus23.

Erapooletu suhtlus sugulise- ja soolise eneseteadmuse vallas muutub väga keeruliseks või isegi võimatuks kui avalikus arutelus asendatakse eesti kultuuri pärimuslikud väärtused võõra ideoloogiaga. Pealetükkiv võõra sugu- ja sooideoloogia propageerimine, mis ei jäta „ideoloogilise absoluutse tõe õiguses“ enam ruumi teisele poole arvamusele, tühistab võimaluse eelpool mainitud ühise mõtteruumi loomiseks. Kahekõne võimalus kaob kui suhtlemine pole seotud sugu- või soo teemaga, vaid meedia üleoleva hoiakuga, , kus „õige“ kõneleb ja „vale“ on sunnitud vaikima. Suhtlemises, kus puudub vastastikkus ning võrdsus ja teema asjalik arutamine, moondub avalik mõttevahetus suguliste ja sooliste erimeelsuste üle võõra ideoloogia propagandaks. Kui meedial puudub tegelik huvi suguliste ja sooliste teemade üle arutlemiseks, siis on propaganda eesmärk eestlaste meeleilma koloniseerimine võõra ideoloogiaga. Tõkestatud mõttevahetuses jäävad samas vastuseta inimeste meeleilma sügavustes peituvad olulised küsimused: kes ma olen suguliselt, millised on minu sugulised huvid, soovid, unelmad ja vajadused, milline on minu mehelik ja naiselik meeleilm.

Omasooiharuse pealetükkivalt jõuline ja kohatu propageerimine kogukonnas, kus perekondlikud pärimuslikud väärtused ja arusaamised väärtustavad teisesooiharust, võib ka omasooiharad asetada ebameeldivasse olukorda. Võõra ideoloogia sobimatu rünne sooliselt tasakaalustatud sugri arusaamadele äratab teisesooiharates loomuliku vastasseisu. Kuid ons suhtumised omasooiharatesse nii halvustavad kui ideoloogilised aktivistid seda näevad? Kas oletatav suhtumine omasooiharatesse ei väljenda mitte vastupanu võõrale ideoloogiale? Eesti kõnekäänd ütleb, et „See kivi on küll visatud võõrasse kapsaaeda.“ (Eesti kõnekäänud,

2020, 228). Oma pikaajalise meelesõõlaja töökogemuse alusel (ka omasooiharatega) võin väita, et ei ole kogenud kordagi sõõlatavate halvustavat suhtumist omasooiharatesse.

Teisesooiharal on kergem olla kogukonnas, kus kombed ja tavad toetavad tema soolist ja sugulist eneseteadmust. Kokkuvõtlikult võime siis küsida, et kes siis omasooiharate olemist ühiselus keeruliseks muudavad: kas ideoloogilised sooaktivistid või eesti inimesed. Olgu see iga inimese isiklik valik elada temale sobivas suguliste tegevuste maailmas ja soolises ühiselus, nii kuidas soome-ugri pärimus meile on seda ürgpärivuslikult määranud või kuidas inimene seda tänasel päeval ise soovib. Ning jäägu tema valik ja kõik muu isiklik ja intiimne puutumata, et kohatu uudishimu ja pealetükkiv propaganda ei kütaks viha.

8. Kokkuvõte. Keha ja meeleilma, isikliku ja kogukondliku vastuolulisus on iidne inimlik nähtus. Sugri pärimus on hoidnud eestlaste sugulist ja soolist eneseteadmust kommete toel arenevana ja ajastule sobivas kooskõlas. Kogukonna arenedes muutub alalhoidlik keha aeglasemalt, kui ümbruskonna muutustega väledalt kohanev meel. Kehast lähtuv tundetõde24 annab meelele võimaluse leida sobiv kooskõla pärimusliku ja uuendusliku ainese vahel. Inimliku olemust ja olemist toetav pärimuskultuur on korrastanud igivana vastuolu inimese ja kogukonna vahel ning taganud eestlastele eelviimase aastasajani rahvuse säilimiseks piisavalt viljaka suguelu. Kuidas turgutada sugulise ja soolise meeleilma arenemist ja talitseda himudele rajatud käitumise tänapäeval on tüsilik25 toiming.

Tänapäevases Eesti kogukonnas on lõhe alalhoidliku keha ja uuendusvalmi meele vahel, tormiliselt muutuvas kogukonnas kasvanud haigutavaks kuristikuks. Meel on võõrdumas nii kehast kui tunnetest, ning inimene iseendast. Keeruline on peatuda hetkekski, leida rahu ja mõelda iseenda tunnete ning oma sugulise ja soolise olemise üle. Kogeda ennast suguelus inimesena, mehena või naisena, mõista oma himusid, mõttekujutlusi ning suguelu kogemusi – mõista iseennast. Taas on vaja avastada unustatud pärimus, iidne usund ja põlised väärtused, et keha ja meel leiaksid üles omavahelise kooskõla.

1 Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 ilmavõrgus annab iharale järgmise tähenduse: ihar 1. meelelist iha tundev v. väljendav, 2. hrv ablas, ahne. Maakeelte sõnavarale toetudes on tähendus laiem. Lisanduvad veel: himu, tiirasus, iha, sugukihu.

2 Eestitatud mõiste psühhoanalüütik = meelesõõlaja.

3 Objektiivne <objekt`iiv|ne -se 2 adj> (keskld obiectivus), 1. fil esemeline, objektile omane, väljaspool inimlikku teadvust ning sellest sõltumatult eksisteeriv, 2. asjalik, ebaisiklik, erapooletu, neutraalne. Vastand subjektiivne. objektiivne idealism • fil filosoofia suund, mis peab kõige eksisteeriva aluseks vaimset olemist. (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus)

4 Subjektiivne <subjekt`iiv|ne -se 2 adj> (ld subiectivus) • subjektile (1) omane; üksikisiku vaatepunktist lähtuv, isiklik, isikliku arvamuse kohane. (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus)

5 Homo- ja heteroseksuaalsus.

6 Fantaasia ehk mõttekujutus ja mõttekujutlus eristuvad teineteisest järgmisel viisil: varasem ja algelisem fantaasia ehk kujutus tärkab teadvusetust meelest ehk salatajust, hilisem kujutlus eelteadvusest. EKSS 2009 ilmavõrgus ei tunne sõna mõttekujutlus, küll sõna „kujutlus: 1. psühh meeleline kujund, mida saab taastekitada varem tajutud eseme v. nähtuse vahetu mõjuta meeleelundeile. ▷ Liitsõnad: kuulmis|kujutlus, nägemiskujutlus.2. kujutlemise, ettekujutamise tulemus, ettekujutus, kujutluspilt. ▷ Liitsõnad: käibe|kujutlus, pettekujutlus.3. kujutlemine, kujutlemisprotsess.“ Mõttekujutluses seostub mõttekujutus kui algeline ja kestev aines, võimaluste välja loovas suhtlemises tõelisuse ja tegelikkuse vahel, mõttekujutluseks, tähendust omavaks ja muutlikuks aineseks. Võimaluste väli on paariliste meeleilmas ühiselt loodud ruum, mis pakub võimalusi loovaks suhtlemiseks ja vastastikuseks mõistmiseks.

7 Salataju tähistab alateadvust.

8 „Seksuaalne eneseteadmus või identiteet koosneb, esiteks iseenese mees ja naine olemise kujutlusest; teiseks sooga seotud käitumisest ja hoiakutest; kolmandaks genitaalsest seksuaalsest suundumusest“. (Wakeling, 1979, 11) „Esimene orgastiline suguline kogemus on oluline sugulise suundumuse kindlas määramisel“. (Wakeling, 1979, 13)

9 Kahassuhe ja kolmainsussuhe on tegeliku diaadilise ja triaadilise suhte kujutus (teadvustamata) ja kujutlus (teadvustatud) meeleilmas, mis võib olla kooskõlas või ebakõlas tegelikkusega.

10 Võrdkujustama (varasem, pildiline, võrdlemise aluseks sarnasus); võrdkujutama (hilisem, sõnaline, võrdlemise aluseks võrdsus).

11 Maakeeltes seostub sõna silmama mitte ainult leidmise vaid ka kaetamise ehk nõidumisega (EMS ilmavõrgus)

12 kõnnakas kõrk, ülbe, ennast ülistav. (Eesti rahvalaulud, !974)

13 Ema, aimates ja taibates lapsele arusaamatute tunnete tähendusi, muundab iseenda poolt läbi seeditud tunded lapsele söödavaks aineks. Vaata lähemalt tähissõna leidmist: https://www.psyhhoanaluus.ee/containing-tarimine/

14 Paranoilis-skisoidne üks kolmest meelelaadist meelesõõlamise objekt seoste teoorias, mis on iseloomulik ema ja lapse vahelisele suhtlemisele. Varasem autistlik-kokkupuutev ja hilisem depressiivne meelelaad ning nende vahel asuv paranoilis-skisoidne meelelaad, moodustavad meeleruumi, milles täiskasvud inimene liigub oma meeleruumis nii arenemise kui toimetulemise vaateviisis.

15 Vaata kahemõõtmelisuse kohta suhetes rohkem https://www.psyhhoanaluus.ee/mitmemootmelisus-inimsuhetes/

16 Kuidas mõtleb Uku Masing (2000, 182): „Ja nyyd ma mõtlen, ehk Sa seisad taamal/ ning haistad lõhna, mis kaob kerges õhus,/ nii nagu mõtted, mis on kujuks saamal/ just siis, kui surm neil silmad sisse rõhus. …“

17 Jussi Kotkavirta (1954-2021) Soome filosoof ja meelesõõlaja.

18 Pöhl (1927) ei erista sõnu sex ja gender, mõlemad tähendavad sugu ja sugukonda. Silvet (1939 ja 2002) tähistab sõna sex – sugu ja sugukond ning gender sugu ja genus

19 Nooruk võib seista dilemma ees: kui teen nii kuidas ise tahan, teen ülekohut oma vanematele ja kui teen nii kuidas vanemad tahavad, siis teevad nemad minule ülekohut.

20 „Ema toidab last ja laps sööb ema“, nii võib mõelda inimese varase suhte kohta, kus armastus väljendub söömise mõistetes.

21 Kotkavirta kasutab väljendit „kolmanda inimese“ pidades oletatavasti silmas oidipaalse olukorra kolmandat, last kes on vaimselt ja hingeliselt piisavalt arenenud, et on võimeline vaatlema isa-ema suhet.

22 Meelesõõlamise teooria mõistab omasooiharust kui iharusobjekti eriomast valikut. (Freud, 1905, allmärkus 145)

23 Psühhoseksuaalse arenemise latentne arenemisjärk kestab kuuendast eluaastast kuni murdeeani, mil sugulised tunded on uinunud.

24 Antud ajahetkel piisavalt tõepäraselt tajutud ja mõistetud arusaamine tundest.

25 Keerukas, komplitseeritud (EKSS 2009 ilmavõrgus)

Allikad:

Ayer, A. J. and O’Grady, J. (1992) A Dictionary of Philosophical Quotations, London: Blackwell

Britton, R. (1992) The oedipus situation and the depressive position. In: R. Anderson (Ed.) Clinical lectures on Klein and Bion. London & Routledge, 34-45

Carignani, P. (2004) Introduction. In. Ferrari, A. B. From the ellipse of the body to the dawn of thought. Free Association Books,15-26

Eesti kõnekäänud. II. (2020) Toim. A. Õim. Tartu: EKM Teaduskirjastus

Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Freud, S. (1905) Three essays on the theory of sexuality SE8

Hurt, J. (1938) Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanike Selts

Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. (2010) Toim. B. Davidjants. Eesti Gei Noored: Lohkva, Tartumaa

Kotkavirta, J. (2020) Miehenä olemisesta ja sugupuolista. Psykoanalyytinen aikakausilehti. 16, 123-128

Masing, U. (2000) Luule, I. Tartu: Ilmamaa

Ogden, T. H. (1989, a) On the concept of an autistic-contiguous position Int J Psychoanal;70 ( Pt 1):127-40

Ogden, T. H. (1989, b) Playing, dreaming, and interpreting experience: comments on potential space. In: The facilitating environment. Clinical applications of Winnicott’s theory. M. G. Fromm & B. L. Smith Eds. Madison, Conneticut: International University Press, Inc., 225-278

Ogden, T. H. (1992) The marix of the mind. Object relations and the psychoanalytic Dialogue. London: Maresfield Library

Ogden, T. H. (2004) The primitive edge of experience. London & New York: Karnac

Pöhl, H. (1927) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: G. Pihlakas’e Kirjastus

Silvet, J. (1939) Inglise-eesti sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Silvet, J. (2002) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Wakeling, A. (1979) A general psychiatric approach to sexual deviation. In. Sexual deviation. Ed. I. Rosen. Oxford & New York & Toronto: Oxford University Press, 1-28

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest.

24. november 2020/ 7. detsember 2020/ 12. detsember 2020/ 26. detsember 2020/ 21. juuli 2021/ 3. september 2021/ 20. november 2021/ 4. veebruar 2022/ 13. märts 2022/ 30. aprill 2022/ 17. mai 2022/ 27.05.2022