Objekt seose teooria ja minapsühholoogia

Loeng Tallinna Psühhiaatriahaiglas 1.12.2010 12.15-13.45

1. Osa. Objekt seose teooria.

Psühhoanalüütilised teooriad on loodud kvalitatiivse uurimistöö meetodit kasutades kliinilise töö baasil. Pikaajalise kliinilise töö käigus on psühhoanalüütikud püstitanud hüpoteese ja kontrollinud nende kehtivust praktikas ning seejärel formuleerinud teooria põhimõtted.

A. Sissejuhatus objekt seose teooriasse.
Klassikaline psühhoanalüütiline teooria tekkis 19.sajandi lõpul. Esimene teooria, mis erines klassikalisest teooriast oli objekt seose teooria, mille alguseks võib lugeda Melanie Klein’i  töid möödunud sajandi kahe- ja kolmekümnendatel  aastatel.
Milles seisnes Melanie Klein’i teooria uudsus?
Vastavalt klassikalisele teooriale loob inimene suhteid objektidega (teiste inimeste või esemetega) selleks, et rahuldada oma vajadusi nende objektide kaudu. Nii näiteks arvas Freud, et armastuse objekti kaotus on valus mitte niivõrd objekti kaotuse tõttu, vaid seetõttu, et kaotus jätab inimese ilma võimalusest maha laadida oma agressiivseid ja seksuaalseid tunge, kuna vajalik objekt puudub.
Umbisikuline mõiste objekt tähistab nii inimest kui ka eset, kuna inimese ihad ja tunded võivad olla suunatud ja seotud esemetega samal moel kui inimestega.
Lisaks vajavad inimesed objekte veel vajaduste rahuldamist kindlustavate psüühiliste struktuuride (ego ja superego) väljaarendamiseks. Internaliseerimiseprotsessi käigus võtab inimene sisse objekti omadusi ja käitumisviise, mis sissevõetuna moodustavad inimese sisemise psüühilise struktuuri.
Objekt seose teooria rajaja Melanie Klein väitis aga hoopis seda, et mitte ainult lapse psüühikas toimuv ei mõjuta lapse arengut vaid, et ka ema ja lapse vaheline suhtlemine ja eriti ema suhtes olemise viis avaldavad olulist mõju lapse psüühilise struktuuri väljakujunemisele ja arengule. Klein selgitas oma teoorias lähemalt ema ja lapse vahelise suhtlemise olemust ning varajase lapseea suhtlemises toimunu mõju, täiskasvanud inimese psüühilisele toimetulemisele. Uuendus, mis tänasel päeval on meile nii loomulik ja arusaadav oli tol ajal niivõrd radikaalne, et Freud kuni oma elu lõpuni ei pidanud Melanie Klein’i psühhoanalüütikute hulka kuuluvaks.

Mõni sõna ka mõistetest relationship ja relation, mis eesti keelde on vastavalt tõlgitud kui suhe ja seos.  Inglise keelne teooria tähistus on OBJECT RELATION THEORY. Ingliskeelsed sõnad relationship ja  relation tähendavad tõlkes suhe ja seos, üht ja sama loogilist või loomulikku seost ehk ühendust kahe või enama asja vahel. Samas on inglise keeles relationship üldisema  ja formaalsema tähendusega, kirjeldades enam vormi kui sisu, relation rõhutab ühendust-seost-sõltuvust ja on enam sisulisema, olemuslikuma tähendusega.
Traditsiooniliselt tähistatakse psühhoanalüütilistes tekstides psüühikasiseseid suhteid objektide vahel sõnaga relation (ehk eestikeelne vaste seos) ja välist kahe inimese vahelist suhtlemist relationship (ehk eesti keelne vaste suhe). Siit ka arusaam, et objekt seose teooria mõtiskleb eelkõige psüühikasiseste suhete tekkimise, kujunemise ja korrastamise üle.

Melanie Klein’i uudset panust psühhoanalüütilisse teooriasse võiks sõnastada järgmiselt:
Inimestevahelises suhtes saavad alguse ja kujunevad välja seosed objektide vahel inimese psüühikas. Nendele objekt seostele tuginedes rajab inimene hilisemas iseseisvas elus oma suhete maailma.

Kile. 1. Sisemise ja välise maailma objektid.

Objekt seose teooriate edasine areng on toonud kaasa terve hulga erinevaid käsitlusi, millistele on omane:
-kogemusele ehk läbielamisele rajatud kaugvaade perspektiiv;
-keskendumine inimese kogemusele teistega koosolemisest;
-keskendumine inimese kogemusele koosolemisest analüütikuga analüütilises töös;
-kaugenemine seksuaalsete ja agressiivsete tungidega seotud psüühiliste konfliktide analüüsimisest.

Psühhoanalüüs, mis rajaneb objekt seose teooriale, keskendub seega  fenomenoloogilistele konstruktsioonidele (Filosoofia suund vahetu kogemuse läbi või meeleliselt tajutud kogemus. Husserl eesmärk kirjeldada inimese kogemust sellisena, nagu ta on, uurimata selle päritolu, põhjuslike seoseid jm. Lisaks Heidegger, Sartre, alus Hegel „Vaimu fenomenoloogia“ uurimus vaimu (teadvuse arengust).) nii kui näiteks on inimese mina kogemine, inimese iseenda kogemine sellisena kui ta on. Niisugune lähenemine viib teooria kaugemale tungide teooria strukturaalsest ja mehaanilisest mudelist. Patsiendid, kes psühhoanalüüsis väljendavad end suhte mõistetes toovad kaasa omakorda ka ootuse analüütiku tööle, käsitleda ja uurida kliinilisi nähtusi patsiendi kogetud vaatenurgast.

Kokkuvõte.
1.Inimese subjektiivsed kogemused endast (näiteks madal enesehinnang) ja teistest tulenevad tema sisemisest struktuurist.
2.Sisemise struktuuri moodustab:
-objektide maailm, enda ja teiste internaalsed esindused ehk representatsioonid;
-objektide ehk struktuuri vahelised suhted;
-tunded, mis seostuvad nii objektide maailmaga ( enda ja teiste esindused) kui ka nende objektide vaheliste suhetega (ärevused, fantaasiad).
3. Psühhoteraapia eesmärk on korrastada enese ehk mina struktuuri. Pikemaajalise töö puhul kogu sisemist struktuuri, lühiteraapias korrastada aga ainult alastruktuuri (näiteks superego, mis ütleb mis on õige ja vale ning esitab nõudmisi talumatult rangel viisil).

B. Konflikti mudel versus defitsiidi mudel.

Objekt seose teooria ilmumine ja edasine areng võttis omaks ka arengupsühholoogia uuemad teadmised, näiteks Harlow (1958) katsed, kus uuriti ahvide tähtsaid vajadusi, John Bowlby (1969) kiindumuse ja kaotuse alased uurimused ja Daniel Sterni (1980) ema ja väikelapse interaktsiooni alase uurimuse. Uuendused tõid kaasa veelahkme psühhoanalüütilises teoorias, kus teooriad jagati kõvaks või pehmeks, klassikaliseks või romantiliseks, kus eesmärgiks oli kas konflikti analüüs või arengudefitsiidi kompenseerimine. Siit omakorda ka kaks nn. inimese kontseptsiooni ehk arusaamist inimese olemusest.
Kõva (hard) suuna esindajad (Klein, Fairbairn, Kernberg) keskendusid vihkamise, viha ja destruktsiooni teemadele ning tegelesid takistuste, haiguse ja konfrontatsiooniga. Pehme (soft) suuna esindajad (Balint, Winnicott, Kohut) aga armastusele, süütusele, kasvuvajadustele, soovide täitmisele ja avanevale arenemisele.
Klassikalise suuna esindajad toetusid Kanti filosoofilisele traditsioonile, kus inimene püüdleb autonoomia poole ja tema inimliku olemuse olulisem külg on mõistusepärasus, maailm kus valitseb mõistus. Romantiline suund lähtus Rousseau ja Goethe maailma vaadetest ning eelistas autentsust ja spontaansust mõistusele ja loogikale. Klassikaline nägemuse järgi on inimene piiratud, kuid võimeline ja osaliselt üle olema või jagu saama oma traagilisest puudulikkusest, et saada „täiesti korralikuks“ inimeseks. Romantiline vaade näeb inimese tõelist loomust heana ja võimelisena, kuid haavatavana piirangutest ja kahjustatavana oludest. Klassikalise suuna esindajad on Anna Freud, Melanie Klein, kogu Ameerika ego psühholoogia, Otto Kernberg. Romantilise suuna esindajateks on Sandor Ferenczi, Balint, Winnicott, Guntrip ning Modell ja Adler Ameerikast.
Romantiline vaade inimesele on kahtlematult optimistlikum, nähes inimest täidetuna elu potentsiaalist, mida ta on valmis oma eluteel aktualiseerima. Klassikalise vaate kohaselt ei ole inimesel pääsu inimliku nõrkuse, agressiooni ja destruktiivsuse eest ning elu on lõputu võitlus taaselustuvate lapseea konfliktidega. Romantilise vaate kohaselt on esmane tunne armastus, klassikalise arusaamise järele ei vabane inimene oma isiklikes suhetes kunagi varajase ülekande tunnetest.
Klassikalise suuna esindajad näevad psühhopatoloogia teket konflikti mõistetes, kus psüühilised häired tekivad seoses talumatu ärevusega, mis sünnib tungidest tulevatest halbadest kavatsustest ehk keelatud objektile suunatud vajadustest, fantaasiatest ja tunnetest, näiteks lapse oidipaalne soov  eksponeerida oma keha vastassoost vanema armastuse võitmiseks. Patoloogia kujuneb vastavalt skeemile: oidipaalne tungi soov – repressioon – regressioon – sümptomi kujunemine.
Romantilise suuna esindajad aga defitsiidi mõistetes, kus psühhopatoloogiat tekitav ärevus tuleneb hirmust fragmenteeruda, laguneda koost ehk kaotada oma identiteedi tunne.

Mõned erisused kahes mudelis.
Konfliktiga seotud ärevuse tekkimiseks peab aga psüühiline struktuur id – ego – superego olema tekkinud. Defitsiidiga seotud ärevus on aga sageli seotud eelkõige struktuuri enda tekkimisega. Näiteks konflikti mudelis tuleneb ärevus superego keelust, defitsiidi mudelile vastavalt aga võimetusest järgida normatiivset käitumist.
Konflikti mudel eeldab ka seda, et mina esindus on juba eristunud objekti esindusest, et oidipaalse olukorra tajumine oleks võimalik. Defitsiidi mudelis keskendutakse aga eelkõige diaadilisele suhtele, kus eristumine ei ole piisav. Näiteks on oidipaalses situatsioonis laps piisavalt eristunud, et lähtuda oma ihadest ja soovidest, kusjuures defitsiidi mudeli korral võib ainuüksi oma seksuaalsete soovide teadvustamine tekitada ärakadumise ärevuse näiteks nn. esimene kastratsioonihirm ehk vulva dentata kui impotentsuse põhjus täiskasvanueas. Impotentsus ei pea väljenduma ainult seksuaalelus, vaid ka näiteks depressiivses ennest kahjustavas elustiilis, mis jätab inimese ilma mõnudest ja naudingutest.
Konflikti mudel eeldab võimet kasutada väljatõrjumist psüühilise toimetulemise viisina, see võime on defitsiidi mudelis alles kujunemise järgus.

Võime ka tähele panna, et defitsiidi korral keskendustakse preoidipaalsele perioodile lapse arengus ning suhte osale ja mõjule lapse arengule. Siit ka seos arenguliste vajadustega. Laps vajab oma arenguks mitte ainult oma seksuaalsete soovide rahuldamist, vaid defitsiidi mudelile vastavalt vajab laps ka teatud arenguga seotud vajaduste rahuldamist, näiteks kiindumusvajaduse rahuldamist, turvalisuse tunnet.
Teisiti öeldes rajab ja tagab arenguliste vajaduste rahuldamine, lapse jõudmise seksuaalsete vajaduste rahuldamise soovi juurde oidipaalses arengufaasis.

Kavatsetud ja tahtlikud seksuaalsed soovid tekivad alles oidipaalses ajas kui ego on omandanud võime kogeda ja esitada oma esmast kavatsuslikkust. Siis on laps ka võimeline tajuma ennast kui oma enda elu keskust, kes tunneb ka hirmu oma keelatud kavatsustega seoses. Defitsiidi korral lapse alles otsib ego tähendust iseenda olemisele läbi iseenda kogemise, seda koos teise inimesega diaadilises suhtes, ehk alles rajab tähendusi.  Konflikti mudeli järgi on kliinilises plaanis oluline aga represseeritud materjali ehk tähenduste analüüsimine, mis on võimalik oidipaalses olukorras. Niisugune on ka Otto Kernberg’i arenguteooria sisu kus konflikti mudel on ühendatud defitsiidi mudeliga.
Psühhoanalüütik Stoller, kes on põhjalikult uurinud seksuaalsust, näeb ka  inimeste seksuaalsete vajaduste rahuldamises kaht erinevat eesmärki. Ühel puhul, mis vastab defitsiidi mudelile, tagab seksuaalne rahuldus hea enesetunne, mina terviklikkuse ja taastab enese olemise tähenduse, mis pingeolukorras on kaduma läinud. Sellisel juhul on seksuaalse vahekorra soov ja saadud rahuldus seotud varasemast arenguperioodist pärit arenguliste vajadustega. Teisel puhul on seksuaalvahekorrast saadud rahuldus seotud peamiselt kehaliste ja hingeliste seksuaalsete vajadustega, mis pärinevad oidipaalsest ajast. Ühel puhul aitab seksuaalsus taastada lagunenud sisemist struktuuri, teisel juhul tagab piisavalt püsiv sisemine struktuur kehalise ja hingelise seksuaalse mõnu.

C. Melanie Klein’i ja Donald Winnicott’i objekt seose teooria.

Melanie Klein’i arusaamine inimese psüühikast on klassikalise psühhoanalüüsi edasiarendus, mis toetub Freud’i kolmandale tungide teooriale. Vastavalt Freud’i arusaamisele on elutung (seksuaalsus) ja surmatung (agressiivsus)  omavahelises lepitamatus vastuolus ja võitluses, milles surmatung siiski lõplikult peale jääb. Nii väidab ka tuumafüüsika meid ümbritseva maailma tuleviku kohta, et kogu aine hävib lõpuks ning alles jääb vaid valgus.
Ometi täiendas Klein psühhoanalüütilist teooriat olulises osas. Nimelt väitis Klein, et lapse toimetulemine temas tekkivate tungidega sõltub lapse ja ema omavahelisest suhtest. Esmakordselt mainiti suhet ja seost teise inimesega, millel on mõju inimese psüühika kujunemisele.
Klein väitis, laps sünnib nn. arhailiste sisemiste objektide maailmaga, mis elavneb ja areneb suhetes emaga. Meenutades eelmist loengut, siis Freud’i järgi loob laps oma psüühikas vajaduste rahuldamatusest tuleneva frustratsiooni talumiseks hallutsinatoorsed objektid, mis siis asendavad puudujäävat mõnu ning lohutavad last üksinduses. Klein näeb ka ema frustratsiooni tekitajana, kuid näeb ema osa lisaks ka selles, et last toetada tekkiva frustratsiooniga toimetulemises läbi vahetu suhtlemise.
Melanie Kleinilt pärineb järgmine arusaam lapsepõlvest;
„Mida me oleme õppinud lapse ja täiskasvanu kohta psühhoanalüüsi kasutades, näitab meile, et kannatused hilisemas elus on suures osas varajaste kannatuste kordus ja et iga laps kogeb oma esimesel eluaastal mõõtmatul määral kannatusi.“
Objekti ehk siis ema ülesanne Klein’i järgi on reguleerida lapse toimetulemist toetades elutungi ja surmatungi vahelist heitlust viisil, kus elu ehk tervist toetav suundumus saab valitsevaks võites surma ehk haigust süvendava kulgemise.

Kuidas siis see kõik Klein’i sõnul toimub?
Laps sünnib fantaasiatega objektidest ja objektide vahelistest suhetest, mis on omakorda seotud seksuaalsete ja agressiivsete tungidega. Teisi sõnu sisemine objekt seoste maailm on primitiivsel kujul lapsel sündides juba kaasas, sisaldades endas kujutlusi loodetest, rindadest, peenistest ja beebidest. Freud’i arvates tekkisid objektidega seotud fantaasiad seoses vajaduste rahuldamisega, Klein’i arvates kaasnevad objektidega seotud fantaasiad vajaduste rahuldamisega. Liikumapanevaks jõuks lapse arengus on uudishimu ehk soov teada saada uut. Et ennast tundma õppida, loob laps fantaasiaid oma kehas toimuva kohta, kaasa arvatud teemad nagu näiteks, toit, väljaheide, beebid ja isa penis. Laps loob fantaasiates kujundeid seoses ema ja isaga, ning lapse ja tema vanemate vahelise vahekorraga.
Oidipaalsed soovid, huvid ja fantaasiad tekivad Klein’i arvates esimesel eluaastal rinnast võõrutamisega seonduvalt. Rinnast võõrutamine koos potitreeninguga katkestab suhte emaga ning laps pöördub isa poole genitaalsete fantaasiate vormis.
Fantaasiad tekivad ja kujunevad läbi lapse soovi tulla toime surmatungiga. Toime tuleb laps nii, et ta projekteerib surmatungi halva rinna kui osaobjekti endast välja ja võttes sisse elutungi hea rinna kui osaobjekti sissevõtmise kaudu. Nii kui hea toit süüakse mõnuga ära ehk võetakse sisse ja nii kuidas vastik toit sülitatakse välja ehk projekteeritakse välja. Emaarmastav ja hoolitsev suhe rinnaga toitmisel tekitab hea tunde ja kaitseb halva tunde eest, mis tekib toitmise lõpetamisel ja ema äraolekul.
Tuntud on Klein’i teooriast paranoiline-skisoidne ja depressiivne positsioon, mis valitsevad inimese kogu järgnevat elu.
Paranoilises-skisoidses positsioonis, (3-4 elukuu) mille algust iseloomustab nn. hallutsinatoorne kokkusulamiseseisund, heitleb laps oma seksuaalsete ja agressiivsete tunnetega (hea ja halva maailm koos lõhestamisega), et õppida neid paremini valitsema. Hea objekt on idealiseeritud, paha objekt aga näib kui õudusttekitav jälitaja. (Vt. Laing lk. 12, 13, 17) Nii kui positsiooni nimigi ütleb puudub lapse kujutluses reaalne objekt ja lapse suhe maailmaga toimub läbi tema tunnete, ehk nii kuidas seda Klein sõnastab lapse suhe on tema enda tunded, millistega ta peab toime tulema.
Depressiivses positsioonis (4-6 elukuu) ilmub lapse teadvusesse ka objekt, kus hea ja paha on ühendatud terviklikku kujundisse ning koos sellega on tekkinud ka võimalus objekti kaotada (sõltuvus).
Vinjett.
Patsient, 25 aastat vana, naine, venelanna käib neljandat aastat kaks korda nädalas (teisipäeva ja kolmapäeva varahommik) psühhoanalüütilises psühhoteraapias. Kaks nädalat enne toimuvat tundi muudeti ühisel kokkuleppel ajalist struktuuri ja töö jätkus üks kord nädalas kolmapäeva hommikul. Patsient alustab tundi, siis möödunud nädalal kurtes, et ta tunneb, et on midagi kaotanud millestki ilma jäänud. Ta ei saa suhelda, sest tal ei ole midagi anda, et ei saa elada täie rinnaga (s polnoi grudju) tunneb end tühjana. Edasised assotsiatsioonid ja nende analüüs viis patsiendi suhte juurde emaga, kus talle meenus, et ta lapsena kogu aeg nuttis, et tal oli kogu aeg midagi puudu. Me võime mõelda sümboolselt, et ema lahkus lapse juurest täie rinnaga ja läks lapse juurest ära jättes lapse tühjana, hea rind kui osaobjekt läks ära ja paha rind kui osaobjekt jäi valitsema ja  jäi kinnitama surmatungi süvenevat spiraali. Ema võis küll rahuldada lapse vajaduse emapiima järele, kuid kas ka vajaduse armastuse järele. Patsiendil oli lisaks põhitööle veel  töökoht, millest ta hiljaaegu loobus  ühes ettevõttes, kus tal tuli ka kliente toita. Ta oli tööl eriti mures toiduainetele kehtestatud hoiutingimuste täitmise osas. Sellest töökohast lahkumine oli ka üks põhjuseid, miks ta ei saanud enam kaks korda nädalas psühhoteraapias käia, sest tal ei jätkunud psühhoteraapiaks enam nii palju raha kui oli vaja. Patsient ei jõudnud enam mind rahaga toita. Psühhoanalüütiline töö oli samas andnud ilmselt patsiendile piisavalt hea toitva rinna kogemust, et struktuuri muutmisest tulenev separatsioonikogemus oli küll raske ja vaevav, kuid patsiendis endas oli juba piisavalt kindlust ja jõudu, et ta sai separatsiooniga seostuvaid tundeid kogeda ja neid tundeid ka teadvustada.
Võime heita pilgu ka eelmisesse loengusse ja Karl Abrahami arusaamadesse oraalse ja anaalse faasi seostest. Oraalses faasis tekkinud võimetus anda endast midagi teistele ning võimetus võtta vastu midagi head on tekitanud patsiendis olulisi probleeme suhetes teiste inimestega.

Kile 2. Sisemiste objektide diferentseerumise protsess.

Kokkuvõttes võime öelda, et laps ei koge välist maailma otseselt, vaid oma tungide vahendusel, kuid laps ei ole keskkonnast tuleva surve passiivne vastuvõtja, nii kuidas seda Freud nägi.

Donald Winnicott esitleb oma arusaamist lapse arengust defitsiidi mudeli võtmes. Winnicott keskendub suhtlemisele ja paradoksidele suhtlemises, milliste esinemine on võimalik ainult üheaegselt mitmete suhtlemistasandite esinemise korral suhtlemises. Sisemiste objektide kujunemiseks on oluline suhe ja suhtes toimuv ning vajadused, mida laps saab läbi suhete rahuldada. Puuduva sisemise struktuuri tõttu ei ole lapse tungid Winnicott’i arvates veel suhetes aktualiseerunud. Motiveeriv jõud arenguks on vajadus end realiseerida ehk välja arendada oma mina potentsiaal tõeliseks minaks.

Vaatleme järgnevalt Winnicott’i panust psühhoanalüütilisse teooriasse.

Kile 3. D. W. Teooria peamised kontseptsioonid.

1. Hoidmine.
Winnicott’i arvates on ema esmane ülesanne luua lapsele peale sündimist võimalikult soodne keskkond elu alustamiseks. Hoidmise all mõistab Winnicott  sellist emalik hoolitsust, mille abil luuakse keskkond, mis vastab lapse arengulistele vajadustele.  Hoidvat ema varases arengus nimetab Winnicott ka keskkond emaks, kelle tegevuse eesmärgid on järgmised:
-võimaldada lapsel kogeda omnipotentsuse tunnet;
-aidata lapsel vabaneda samm sammu haaval omnipotentsuse tundest;
-tagada järk-järguline eraldumine emast, pakkudes lapsele turvalisuse tunnet suhtes esinevate vältimatute ebaõnnestumiste korral;
-luua siirderuum, mis on vajalik loovaks eluviisiks.
Arengu soodsal kulgemisel muutub keskkond ema hiljem nn. objektiks ehk objekt emaks, keda laps tajub eraldi olevana.

2. Piisavalt hea ema.
Piisavalt hea ema pakub lapsele seda mida laps vajab, sobival ajal ja vastavalt lapse vajadustele. Lisaks pakub piisavalt hea ema ka empaatilist toetust omnipotentsuse tunde kaotamisega seotud frustreerivate kogemustega toimetulemiseks. Nii saavad lapse omnipotentsed vajadused rahuldatud, ilma, et keegi neid vaidlustaks ning see läbi saab laps ka võimaluse omnipotentsusest loobumiseks. Piisavalt hea ema tagab lapsele ka võimaluse kogeda oma olemist ja oma tundeid ning tunnete väljendamist rahuldustoovas inimlikus kontekstis. Piisavalt hea ema olemine rajaneb loomuliku ematunde äratundmisele emas endas.

3. Esmane emalik hõivatus.
Laps vajab oma omnipotentsustunde toetuseks, ema käitumise ja reageeringute täiuslikku kooskõlastust lapse reageeringute ja käitumisega. Emalik hõivatus on eriline kontakt lapsega, kus ema aimab ja tunneb ära lapse vajadused ilma, et laps end selgelt väljendaks. (Näide Carl Rogers’i tõlgist Dimast 1986 Moskvas, kes tajus Carl Rogers’i lauseid enne kui Rogers oli oma lause lõpetanud.) Suhtes lapsega on ema vastsündinud lapsest nii hõivatud ja ignoreerib välismaailma sel määral, et kõrvaltvaatajale võib selline seisund tunduda patoloogilise eemaldumisena reaalsest maailmast. Esmane emalik hõivatus loob lapsele vajaliku keskkonna üleminekuks emaihust maailma. Kliinilises töös on esmane emalik hõivatus oluline eelkõige preoidipaalsete juhtumite korral ja sageli sobimatu ainsa suhtlemise komponendina oidipaalsete juhtumite korral.

4. Siirdeobjekt ja siirdenähtus.
Siirdeobjekt ja siirdenähtus tekivad potentsiaalses ruumis, mis on loodud ema poolt ja kus toimub mäng (loovuse tähenduses) sisemise psüühilise maailma ja välise reaalse maailma vahel. Küsimus on siin järgmine, kuidas inimene kelle algne arusaam ümbritsevast maailmast rajaneb ainult oma sisemisele kujutlusele ning kelle toimetulemist reaalsusega on vahendanud ema, tuleb toime nüüd olukorraga, kus ta puutub talle tundmatu välise reaalsusega. Siit saab alguse ka omnipotentsuse tunne, mis on vajalik uudses olukorras tekkiva abituse tunde kompenseerimiseks.
Siirdeobjektid on lapse elus teatud arengupunktid hallutsinatoorsest omnipotentsusest objektiivse reaalsuse äratundmiseni. Alul on see tekinurk millel on ema lõhn, hiljem mingi nukuke, mäng ja täiskasvanuna kultuuri, religiooni ja teaduse valdkond. Siirdeobjekt toetab ja aitab teatud piirini üle saada ärevusest, mis tekib emast lahusolekul.
Winnicott’i arusaam on siin järgmine. Inimene ei suuda olla kogu aeg ratsionaalne ja mõistuslik. Vahel asendab inimene karuse reaalsuse illusiooniga, mis toetab, toob mõnu ja taastab autonoomsusetunde. Illusiooni ehk siirdekogemuse loomine, mis ajuti taastab kadunud omnipotentsustunde, eeldab aga võimet mängida ehk olla loov.
Siirdekogemuse näiteks võib olla päikeseloojangu värvidemängu nautimine mererannal. Nauding, mis võib meenutada sümbiootilist suhet lapsena oma emaga, kus mina ja objekti-ema  kujutised on vaid vähesel määral eristatud. Samas aitab see kaunis elamus koos alateadliku mälestusega omal moel taluda ka täiskasvanu olemise vastutuse raskust.

5. Potentsiaalne ruum.

Potentsiaalse ruumi loob piisavalt hea ema ning selles ruumis toimub mäng ja kujuneb lapse loovus. Kui ema sellise ruumi loob ja laps ruumi ka endale sisse võtab, siis on ta ka hilisemas elus ise võimeline juba ise potentsiaalset ruumi looma ja kasutama. Potentsiaalses ruumis toimub dialoog sisemise ja välise maailma vahel ning kujundatakse igale inimesele omane eriline vahekord illusiooni ja reaalsuse osas maailma tajumises. Näiteks eelistavad mõned inimesed vaadata ainult „Vapraid ja ilusaid“ mõned aga ainult Tarkovskit või Fellinit, mõned kuulavad ainult Meie meest mõned aga ainult Pärti.

6. Tõeline mina ja vale mina.
Tõeline mina areneb last aktsepteerivas õhkkonnas, kus lapse tunded ja spontaansus on piisavalt hea ema poolt väärtustatud.
Vastupidises olukorras eemaldub laps oma autentsusest ja spontaansusest, reageerides vaenulikule maailmale vale mina loomisega. Lapse mina areng seiskub ja asendub nn fassaadiga, mille taha tõelised tunded ja olemus on peidetud.

7. Mäng ja mängimine.
Mäng on arenguks valik loov protsess, tegevus mille kaudu areneb välja tõeline mina, ehk inimene realiseerib oma minapotentsiaali.
Joyce Mc Dougall näiteks kirjeldab loovust kunsti näol kui siirdeobjekti järgmiselt. Loovuse allikas on erogeenne keha ja keha funktsioonid, mis on kujundatud hoidja poolt. Meedium on loovas kunstis mina üks aspekt. Publik on looja sisemine objekt, mis on viidud välisesse maailma. Loovas tegevuses kogeb looja välist mõjutust kui pregenitaalset seksuaalsust. Kunst on kui katse parandada või hüvitada kahjusid parandades ehk muutes väljasolevat.

Winnicott’i panus psühhoanalüütilisse teooriasse on ema ja lapse suhte väärtustamine suhtlemise tasandil ning ema ja lapse vahelise suhtlemise sügavam analüüsimine rõhutades ema olulisust lapse arengule.

2. osa. Minapsühholoogia.

A. Sissejuhatus minapsühholoogiasse.
Minapsühholoogia rajaja Heinz Kohut (Chicago) esindab defitsiidi mudelit, seab oma teoorias nartsissismi kesksele kohale inimese arengus ja käsitleb inimest, kes kogeb end oma mina kesksena ja kelle tähtsaim vajadus on saavutada oma minaterviklikkus ehk koherentsus (kokkukuuluvus). Minapsühholoogia asendas möödunud sajandi seitsmekümnendatel Ameerika Ühendriikides valitsenud egopsühholoogia. Kui objekt seose teooria teadvustas Euroopa psühhoanalüüsile suhte tähtsuse siis Kohut tõi Ameerika psühhoanalüüsi samuti uue paradigma terapeutilise suhte olemuses. Klassikalise psühhoanalüüsi järgi on oluline patsient, keda analüüsitakse, uuema arusaamise järele on oluline kahe inimese vaheline suhe ja suhtlemine selles interaktsioonis. Muudatuse üheks põhjuseks on ilmselt olnud ka aeg, mis on teinud muutuse patsiendi ootustes. Olulisemaks kui täpne interpretatsioon on kaasajal terapeudi isiksus ja tema emotsionaalne kohalolek.
Nii ongi Kohuti teooria kaks kandvat vaala empaatia tunne kui terapeutilise suhte oluline tunnus ja patsiendi kohesiivne, terviklik minatunne, millest tuleneb inimese rahulolu ja heaolutunne. Empaatia all suhtes mõeldakse eelkõige autentset üritust või püüdu mõista patsiendi arenguliste vajadustega seotud probleeme. Minatunde all aga peetakse silmas patsiendi subjektiivset enese kui oma psüühilise maailma keskmeks olemise tajumist.
Psühhopatoloogia tuleneb vanemate ebaõnnestumistest lapse arenguliste vajaduste rahuldamisel ja väljendub peamiselt terviklikkuse kadumise ja mina kaotamise tunnetega seonduvas ärevuses. Välises plaanis väljendub psühhopatoloogia sõltuvuses teistest inimestest. Kui terve mina on võimeline sisemiselt reguleerima enesehinnangut, rahustama ja toetama oma minatunnet isegi tugeva stressi korral, siis haige mina on teataval määral sõltuv teistest inimestest ehk nn. mina-objektidest, kes siis täidavad nende mina väljakujunemata struktuuride ülesandeid.
Näiteks võivad mehe arhailised ootused naise pidevale tähelepanule häirida abielupaari suhet ja takistada küpse armastussuhte väljakujunemist, kus sobival määral vastastikust toetust ning tähelepanu on suhte oluline osa.

B. Mina struktuur, mina areng ja patoloogilised mina seisundid..
Kile 4. Kohuti kahe telje teooria.
Kohuti järgi koosneb mina struktuur kolmest sektorist: ideaalide poolus, mis juhib inimest, ambitsioonide poolus, mis lükkab inimest edasi ja oskuste kaar nende kahe pooluse vahel, mis võimaldab ideaalidest juhitud liikumise elus edasi viia ehk teostada. Mina komponendid annavad inimese olemisele keskse eesmärgi, elule tähenduse ja mõtte. Mina komponentide dünaamika kogemine ajas ja ruumis loob inimesele nn. minatunde (sense of selfhood), tunde et inimene on oma initsiatiivi, muljete, tajude ja tunnete sõltumatu keskus.

Kile 5. Arenev mina.
Olenevalt struktuurist võib kirjeldada  mitmeid mina tüüpe arengu plaanis.
Näiv mina on vastsündinu kujutlus vanemate meeltes. Stern’i sõnul teeb kujutlus ema meeltes läbi omapärase arengu alates lapse idealiseerimisest kuni suhteliselt reaalse kujutluseni enne lapse sündi. Vanemad suhtlevad oma lapsega vastavalt nende meeltes olevale kujutlusele.
Mina tuum ehk nukleaarmina on sündiva mina esmane tärkav struktuur pigem potentsiaali näol kui tegelikkuses toimiv.
Grandioosne mina on varajase lapseea õnnis tunne, iseenda omnipotentses keskmes olemise tunne ja selle tunde kogemine. Haarab endasse kõik kolm omnipotentsuse aspekti: kõikvõimsuse, kõiketeadmise ja ülima headuse jagamise võime.
Kohesiivne mina on suhteliselt koherentne, normaalselt toimiva ja terve mina struktuur.

Kile 6. Patoloogiline mina.
Lisaks võime märkida veel teatud mina seisundeid, mis kirjeldavad lapse minatunnet normaalse arengu korral, kuid siis kui need samad seisundid esinevad täiskasvanul nimetatakse neid patoloogilisteks.
Arhailiseks minaks nimetatakse seisundit kus täiskasvanud inimesel esineb nukleaarmina, kus inimese mina kogemine on äärmiselt puudulik. Klassikalise teooria mõistetes võiks ette kujutada inimest, kellel puudub ego ja tema id on täielikult maha surutud, kus inimene toimib kui masin.
Fragmentaarne mina võib olla ajutine või krooniline mina seisund, mida iseloomustab vähenenud koherentsus. Näitena võiks kujutada inimest, kes pinge olukorras kaotab pea, ega tea kuidas talitada, kas teha nii kuidas teised tahavad või talitada nii kuidas ma ise soovin. Seisund on iseloomulik ja valitsev murdeealiste enesekogemises.
Tühi mina, mida iseloomustab elujõu ehk vitaalsuse kaotus, tardumus ja liikumatus. Tekkimise põhjusteks võib olla vanema ebaõnnestumine lapse olemasolu, tegevuse ja tundeelu peegeldamises.
Ülekoormatud mina ei ole võimeline end rahustama ja lohutama pinge või ärevuse korral. Tekib kui lapsel puudub võimalus kokkusulamiseks rahuliku ärevuse ja pingega toimetuleva vanemaga.
Ülestimuleeritud mina kaldub liialdatud emotsioonide või erutuse korduva kogemuse suunas. Põhjuseks võivad olla vanematepoolsed kõrgendatud ootused lastele, mida laps ei ole võimeline täitma (nn. pseudotäiskasvanu), kuna tema psüühiline struktuur ei võimalda näiteks jääda väikese lapsena pikaks ajaks üksi koju või näiteks taluda eraldi olemist emast olles pandud näiteks ööpäevasesse lasteaeda.
Tasakaalutu mina säilitab nii oma ebakindlust kui ka näilist nina kohesiivsust ületähtsustades üht mina struktuuri osa teiste arvelt. Näiteks kõrgete ambitsioonidega väärtustest mittehooliv inimene. Või ainult väärtustele keskendunud ja ambitsioonid hüljanud inimene. Aga ka inimene, kes on oma oskused ja kompetentsuse on arendanud täiuslikkuseni, kuid ei oma ei ambitsioone ega ka väärtusi oma tegevusega seoses.

C. Mina-objekt ja mina-objekt ülekanded.
Nii terve kui ka haige mina kujunemises osalevad nn. mina–objektid. Kohuti arusaamise kohaselt tähendab mina-objekt teise inimese sellist subjektiivset kogemist, kus teist inimest kogetakse ainult  kui vajaduste rahuldajat.
Laps vajab oma psühholoogilise arengus teiste inimeste olemasolu. Kohuti järgi annab teise inimese olemasolu lapsele tema vajaduste täitmise võimaluse ning ühtlasi ka minatunde tekkimise ja kogemise võimaluse. Täpsem oleks öelda, et aitab taltsutada ja sobitada ümbritsevasse maailma lapse nartsissismi keskmeks oleva omnipotentsuse tunde. Suhet teise inimesega, kus seda inimest vajatakse mida tema enda vaid selle funktsiooni pärast, mida ta suhtes täidab nimetab Kohut nn. objekt-seose suhteks. Mina-objekte vajab laps seni, kuni tekib võime suhelda teise inimesega tema enda omaduste pärast, mil tekib nn. objekt-armastus suhe. Me võime siis märgata paralleeli Winnicott’i keskkond ema ja objekt ema vahel.

Kile  7. Mina-objektid.
Sõltuvalt arenguetapist, eristab Kohut erinevaid mina-objekte , milliste kogemist laps vajab oma mina säilitamiseks ja arendamiseks.
Väikelapse mina-objekti kogemine kujutab endast subjektiivsete läbielamuste jada, kus enda ja teiste eristamine puudub.
Arhailist mina-objekti kogetakse lapse poolt ainult seoses lapse vajaduste rahuldamisega.
Peegeldavat mina-objekti kogetakse lapse poolt ainult seoses vajadusega vanemapoolse aktsepteerimise ja kinnitamise järele (näiteks tähtsuse ja suursugususe, väärtuslikkuse ja terviklikkuse tunded).
Idealiseeritud mina-objekti kogeb laps seoses vajadusega ühte sulada vanema rahulikkusega, jõu ja võimsusega, tarkuse ja headusega.
Alter ego mina-objekti abil kogeb laps oma mina säilitavat ja ülevalhoidvat tunnet, samastudes vanema iseendaga sarnase küljega. Näiteks poeg matkib peegli ees isa, kui isa ajab habet, toetades oma tärkava mehelikkuse kogemist.
Vastupidisust väljendavad mina-objektid annavad lapsele võimaluse kogeda eraldiolemist koos mittedestruktiivses opositsioonis olemisega. Olukord suhetes vanematega, kus laps on iseteadlik ja ennast maksmapanev keeldudes näiteks mingite vanemate nõudmiste täitmisest.

Kohuti arusaamise järele esineb kliinilises töös kolme liiki ülekandeid, mis väljendavad rahuldamata mina-objekti vajadusi.

Kile. 8. Mina-objekti kolm ülekannet ja kolm vajadust.
Kohuti vinjett.
Kogedes terapeutilises suhtes , miss F. ’i, sai Kohut aru, et miss F ei koge teda kui eraldiolevat inimest, vaid ta vajas Kohut’it kui iseenda laiendust ehk oma mina laiendust. Miss F vajas Kohut’it kui inimest, kelle üle oleks tal samasugune kontroll, nagu kontroll oma keha üle, näiteks oma käe üle. Miss F nõudis, et Kohuti kui psühhoterapeudi reaktsioonid täidaksid kohe ja täielikult, tema teatud vajadusi, mida ta üksi olles ei oleks saanud rahuldada.
Kohut nimetas neid vajadusi, milliste osaline rahuldamine on võimalik ainult koos teise inimesega, teise inimese poolt vastutulemise mõttes, mina-objekti vajadusteks. Miss F. ’i jaoks ei olnud teistel inimestel objekti funktsiooni, olid vaid mina-objekti funktsioonid. Miss F vajas teisi inimesi, et nende reageeringutele toetudes säilitada oma enesehinnang. Miss F vajas taas ja taas teisi inimesi, et kinnitada iseennast ja vältida katastroofilist enesehinnangu kaotust.
Peegeldamise ülekanne ja vajadus. Kohuti vinjetis esitletud Miss F demonstreeris peegeldava ülekande vajadust. Just nii kui me ise peegli ees juukseid kammides, vaatame kuidas juuksed jäävad, nii pöördus ka Miss F Kohuti poole, et näha kui hea ja väärtuslik ta on. Iga reaktsioon, mis ei toeta Miss F’i vajadusi, oli talle talumatu ning mõjutas ta enesehinnangut.
Lapse vajadus peegeldava ülekande järele saab rahuldada kõige enam sära ema silmades last vaadates.
Idealiseerimise ülekanne ja vajadus on seotud sooviga ühtesulamise järele. Soov olla kellelegi lähedal, kuuluda kellegi juurde loob turvalisuse-, mugavuse ja kindlusetunde ning tagab rahulikkuse ja tasakaalu. Kui peegeldamise vajadus on seotud meie olemise tagamiseks tähtis, siis idealiseerimise vajaduse kaudu luuakse tasakaalu tootev eneseregulatsiooni süsteem. Näiteks kui laps kukub ja lööb oma jala valusalt ära, siis jookseb ta vanema juurde, kelle rahustav olemine võtab valu. Väline objekt teenib siin lapse jaoks sisemist funktsiooni rahustades last. Järkjärgult kujuneb nii välja lapse võime ise ennast valu korral lohutada. Ka muinasjutulisel Aladini lambil on täita samasugune funktsioon.
Alter ego ehk teisiku ülekanne ja vajadused on seotud lapse autonoomia kasvamise ja ühenduse loomisega sotsiaalse maailmaga. Näiteks noorukite riietuskood, kus sarnasus tagab ja toetab nooruki tekkivat ja kujunevat identiteeti. Samastumine eri laadi muusika esitajatega. Oluline on vajadus teatud määral tunda samasugusust, samasugune olemise tunnet teiste inimestega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Kohut kirjeldab arengut mitte kui koosolemise lugu vaid kui järkjärgulist separeerumisprotsessi, kus koosolemine omandab uue kvaliteedi ehk sisu. Mina-objekti reageeringud ei pea ega saagi olla perfektsed. Väikesed ebaõnnestumised on siin suisa vajalikud, kuna loovad lapsele vajaduse sisemiste psüühiliste struktuuride loomise järele.