Psühhoanalüütiline vaade filmile „Veenus karusnahas“

“Veenus karusnahas” (“La Vénus à la fourrure”, Prantsusmaa 2013, 96 min). 
Lavastaja Roman Polanski. Osades Emmanuelle Seigner, Mathieu Amalric.

Roman Polanski on projitseerinud ekraanile väga tähelepanuväärse vaatemängu. See on emotsionaalne seksuaaltungi teater, mille peategelasteks on mehelik ja naiselik seksuaalsus. „Veenus karusnahas“ on inimhinge sügavusi puudutavate sümbolite ja tähenduste poolest nii rikkalikult kirev ja jõuliselt kaasakutsuv, et võib tekitada mitmeidki meelt pidurdavaid või tähelepanu eemale suunavaid kaitsereaktsioone. Kui vaataja söandab filmi-mänguga oma meeles kaasa minna, siis võivad stseenid pakkuda seksuaalselt mitmetähenduslikke, jõulisest emotsionaalsusest ja haprast tundelisusest läbipõimitud elamusi ning kogemusi. Filmis on tegelastel nimed, võib-olla varjunimed. Selles loos nimetan neid lihtsalt meheks ja naiseks.

Filmi saab vaadata ja selle üle arutleda psühhoanalüütilisest vaatevinklist mitmel viisil. Käsitlen kahte võimalust, kuid keskendun pigem ühele. Esmapilgul tundub, et toimuvat võiks vaadata nii, nagu see ilmneb – mehe ja naise vahelise sügavalt emotsionaalse suhestumisena. Tegelaste omavaheline suhtlemine on pingeline ja hoogne ning kogub järk-jargult arenedes järjest metsikumaid pöördeid. Sel viisil filmi sisse elades näeme tõenäoliselt sündmusi, mis on samaaegselt mäng ja tõelisus (psüühika-sisene reaalsus), fantaasia ja tegelikkus (psüühika-väline reaalsus). Näeme naise ja mehe vahelist heitlust, mis toimub mehe kirjutatud stsenaariumi alusel, kuid naine avab ja suunab selle käsikirja elustumist. Nõnda on kesksel kohal mehe sado-masohismi (mõnusa piina) toonides sensuaalsus ja selle esilepürgimine tänu naise ahvatlevatele manipulatsioonidele. Naise hingesügavused jäävad varju, kuid ühe motiivina võime oletada tema oma hingehaavadega seotud trauma kordamist. Sümboolne kordamine toimub seekord pigem lavastaja rollis, kuid arvatavasti viisil, nagu ta seda rolli haavatu positsioonilt ette kujutab. Tulemuseks on õõvastav-erutav mäng, mis ühendab endas mõlema osapoole tihendatud elulood. Kulminatsioon jääb vaataja eest varjatuks, nagu kinniste uste taga toimuv peretüli. Arusaadavalt on mu eelnev käsitlus pealiskaudne ja võimaldaks kindlasti sügavamat ning huvitavamat sõõlamist (analüüsi).

Teine võimalik lähtekoht tähenduste lahtiharutamiseks on eeldus, et Polanski on kinolinale projitseerinud (tahtlikult või tahtmata) ühe mehe psüühika-sisese objekt-suhete maailma. Tähendab, me ei vaata mitte mehe ja naise vahelist suhet, vaid näeme katkendlikku pildiseerijat, mille loob sado-masohhistliku loomu-värvinguga meesterahvas, kes tutvustab meile oma seksuaalseid kujutelmi ja kujutelmi suhestumisest. Filmi vaatajal lubatakse saada aimu ühe inimese fantaasiatest, mis on ette mängitud kahe näitleja vahel. See vaatenurk tundub „Veenus  karusnahas“ mõtestamisel kohasem võrdluse tõttu, mida pakuvad E. Albee „Kes kardab Virginia Woolfi“ ja Karini ning Indreku traagiline armastuslugu A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ 4. köites. Võrdlen neid mälu järgi filmiga „Veenus karusnahas“ ja tundub, et eelmainitud teostes on rohkem tegelikkuse-tõelisuse (psüühika välise ja –sisemise reaalsuse) vahelist dünaamikat ja problemaatikat. Naine ja mees on neis teostes tajutavad erinevate isiksustena. „Veenus…“ loos tundub kõik vägagi internaalne ja ühepoolne. Mehepoolne.

Filmi tegevus toimub inimtühjal, vihmasel tänaval asuvas aegu-näinud teatris. Taoline vaatepilt võib sümboliseerida internaalsust, mis leiab end tühjas ja kõledas ümbruskonnas. Filmi alguses teatrimaja uksed avanevad ja me siseneme pilguga sellesse. Filmi lõpus lähevad uksed kinni ja hoone ehk teisisõnu vaadeldav meel, sulgub taas

me ees.

Theatri sildist on h täht puudu. Selle asemel hahetab h kunagist olemasolu meenutav sissekulunud jäljend. On theater, aga ei ole ka. Midagi on puudu ja see puudus annab uue tähenduse. Puudusega ehk ilma olemisega on filmis palju tegemist. Vaataja tähelepanu hoitakse pidevalt kahe- või enamamõttelisuse piiridel, kaldudes vahel ühele või teisele poole, või kuhu iganes vaataja enda meel kaldub. Puuduse tunne on filmis üks peamisi konteksti kandvaid kõrvalosatäitjaid. Mehel, stsenarist-lavastajal, on puudu sobivast naisosatäitjast ja järjekordse kandidaadi kohale ilmudes leiab mees hulga puudusi, miks rolliproovi tulnud naist tõrjuda – pole aega, pole tuju, pole lootust jne. Võiks mõelda, et mees on puudu olemisega samastunud – ta on see, kel on midagi puudu. Sisuliselt tõrjub ta oma naiselikkust. Puuduse tunne hakkab selgemini ilmnema, kui naine jätkab mehe võrgutamist oma manipulatsioonidega. Naise manipulatsioonid aitavad ja julgustavad meest avama oma sensuaalsust, leidma sidet oma allasurutud naiselike tunnetega ehk sellega, millest ta on puudust tundnud, kuid saanud osaliselt rahuldada stsenaariumi kirjutades. Kui tõlkida see suhe internaalsuse keelde, siis mees tunneb, et tema õrnatundelisus ja meelas seksuaalsus saab avalduda ainult teiste kaudu (näitlejad mängivad laval tema loodud/laenatud ja lavastatud stsenaariumi) või kui keegi sobiv naine loob tema fantaasiatele vastava atmosfääri. Naine, kes sätib lava paika, ümbritseb ja innustab teda. Kuid see ootus ei saa avalduda vahetult ja sujuvalt. Psüühika on seadnud ranged tingimused, mille täitmine tagab täiuslikkuse tunde. Sensuaalsuse kogemine ja ilmutamine saab toimuda alanduse, manipuleerimise ning hirmutamise kaudu. Samas peab neid tundeid eitama ja katma aatelisusega – see pole sado-maso etendus vaid maailmaklassika! Nõnda rahustatakse hirm tõelisuse (psüühika-sisese reaalsuse) ees, mis paotub maailmaklassika kaudu.

Filmi-mehe tundeilmas leiab tema seksuaalne pürgimus, usaldada end naise ja naiselikkuse meelevalda, vastuse sensuaalselt mängleva, õrritava ja kindlalt sihil püsiva naise reaktsioonide kaudu. Naise solvumised paljastavad varjul olevat viha ja vastumeelsust mehe impulsside suhtes. Nii tunneb mees, et tema soovide rahuldamine on võimalik, kuid tegelikult keelatud ja karistatav. Lühidalt – mehe ootuste täitumine on erutavalt ohtlik. Ohtlikkuse piir vajab ületamist ja see ületataksegi korduvalt. Sündmuste arenedes pakub naine mehele oma kõrgekontsalisi kingi ja muid riideesemeid ning meigib teda. Enne seda on side välise reaalsusega katkestatud – mees helistab naise käsul oma tüdruk-sõbrale teatega, et teda pole tarvis oodata, ta ei tule koju. Telefon heidetakse kättesaamatusse.

Teatud mõttes on mehe naiseks ehtimine filmi kulminatsioon, sest mehes ühtivad sel viisil naiselikkus ja mehelikkus. Naiselike rekvisiitide all on ta siiski mees. Ta saab tunda, et on korraga mõlemast soost, kuid pigem enam naiselik. Psühhoanalüütilises plaanis on küpse mehelikkuse eelduseks, et mees saab kogeda ja kasutada samastumisi nii emaga kui isaga, mis on toimunud juba väga varases lapseeas. Nendele samastumistele loovad muuhulgas aluse ema emalikkus-naiselikkus ja suhtumine meestesse (isasse tema oma ema silmades, reaalne isa, suhtumine ome mehesse ja mehesse, kui ühise lapse isasse; eelnevast tulenevalt ka suhtumine oma pojasse). Kui mehel pole head, kindlat ja usaldusväärset samastumist isa mehelikkusega, siis pole võimalik näha ega tunda endas ka naiselikku pehmust, hoidmist, järeleandlikkust ega sooja vastuvõtlikkust. Täpsemalt – seda tuleb eitada ja tõrjuda. Paremal juhul sublimeerida, nagu filmi-mees stsenaariumi kirjutades.

Naiseks kehastumine vajalike artefaktide abil võimaldab mehel kogeda oma pehmust, järeleandlikkust ja vastuvõtlikkust. Tõenäoliselt valdab teda võimas, meeli hajutav rahulolu. Vältimaks elamuste mõjul kokkuvarisemist ja ettevalmistusena edasisteks rituaalideks seotakse ta fallilise (läbitungivuse, viljakuse, kindlameelsuse jms. sümbol) kuju külge, muuhulgas naise siidisukkadega ümber kõri. Ekstaatiline rahuldus on väga lähedal. Pidevalt kasvav mõnu piinamise ja naudingu dialektikas saab järjekordse laengu. Vahepeal teab-kus-olnud naine saabub karusnahaga kaetuna, olles selle all alasti, ja alustab õõvastav-erutavat rituaaltantsu. Metsik ja ähvardav Veenus karusnahas.

Kui eeldame, et filmis nähtu on ühe teatud mehe psüühika-sisene kujutlus-teater, siis leiame end mitmete küsimuste ees. Mis on nähtu mõte? Mida filmi lõpustseen võiks tähendada, kuhu me jõudsime? Kas see on ühe mehe lootusetuse väljendus, et soov ühendada endas mehelikud ja naiselikud pürgimused võivad viia maailmast eraldumiseni ning sisemise katastroofini? Või oli kogu lugu hoopis sümboolne eelmäng orgastilisele surmale? Meenutagem, et film on prantsuskeelne ja prantslastel on orgasmi kohta väljend la petite mort. Kas võib-olla, et Veenus karusnahas sümboliseerib filmis mehe häbelikku, aga sihikindlat pürgimist naise mitmetähenduslikku sisemusse ja seda kaudu enda olemusse?

Kindlasti õnnestub vaatajal luua veelgi isesuguseid tähenduste kooslusi, millest ilmnevad järjest uued arusaamad. Filmi t(h)eatri uksed sulguvad ja tekib ruum vaataja meele-teatrile.