Trauma käsitlus psühhoanalüütilises võtmes. 2. osa
- On January 6, 2015
3. Trauma ülekandumine järgnevatele põlvkondadele.
Möödunud kannatused ei ole kahjustanud mitte ainult neid inimesi, kes vahetult nende sündmustega kokku puutusid. Trauma kantakse edasi põlvest põlve nii sotsiaalses plaanis müütidena ja kaotustena (Stalingradi (1942-1943) lahingu võit venelastele, Madisepäeva lahingu (1217) kaotus eestlastele ja serblastele kaotus Kosovo väljal (1389)) kui ka isiklikus plaanis. Traagiliseks näiteks kauakestvast sotsiaalsest traumast on kreeklaste ja türklaste seitse sajandit kestev vastastikune vihavaen ja leppimatus, mille juured on kauges minevikus, kuid viljad näha veel tänase päeva Küprosel (rahvuste erinevus väljendub väliselt, vaid sigaretipaki värvis kohviku laual).
Nii isiklik kui ka sotsiaalne trauma kantakse põlvkonnalt põlvkonnale peresuhetes nii mitteteadvuslikult kui ka teadvustatult. Trauma läbielanud inimeste lapsed pärivad vanematelt trauma kaudsetel viisidel, mitte niivõrd sõnade kuivõrd just ürgvõrdkujude (protosümboolsete (sümbolieelsed, varasümboolsed) väljendusvahendite) kaudu – mitteverbaalne keel, sisusepidine (vistseraalne) sõnum ja käitumine. Laste suhe vaikivate või psühholoogiliselt surnud vanematega, on ülimalt keeruline, kuna vanemate vaikimises sisaldub võimas ürgvõrdkujuline (protosümboolne) sõnum olulise puuduva kohta, mida samas välja ei öelda. Ameerika psühhoanalüütiku Thomas Ogdeni sõnul on tegemist olukorraga, kus vanem on kaotanud nn. „interpreteeriva subjekti“, võime mille abil inimene loob tähendusi olevikus toimunud sündmustele tuginedes möödunud mälestustele ning on oma võimatuse pärandanud lastele. Niisuguses olukorras kaotab inimene algatusvõime ja vastupanuvõime teiste mõjule.
Kuna trauma kahjustab inimese meelt ja keha[1], siis traumeeritud ema ei ole sageli võimeline looma ja hoidma sundimatut kehalist suhet lapsega ning ema ja lapse vaheline suhe häiritud. Lapse esimene piir välise ja sisemise maailma vahel on kehaline, see on inimese nahk kõigi oma tajuretseptoritega ja ka lapse esimene mina tunne on kehaline ehk ego areng saab alguse keha egost. Inimese keha on esindatud mina tundes ja inimese kehalised kogemused on esindatud meeles (psüühilises maailmas)!
Kui aga ema ja lapse varajases ühenduses puuduvad tunded, ehk teisisõnu sellises ühenduses väljendub tõhusalt just tunnete puudumine, siis võib lapse võime armastada ennast ja hiljem ka teisi võib oluliselt kahjustuda. Traumeeritud ja depressiivse ema puhul, on ema mentaalsed reageeringud lahutatud keha kogemuslikest reageeringutest. Ema, kellel on puudulik ühendus oma kehaga võtab ka lapselt võimaluse kogeda oma kehatunnet (ja kui ei ole ema, kes annab tähendusi erinevatele keha elamustele, ei ole ka meelemärkuses (teadvustatud) tähendusi omavaid tundeid, seisundit mida, itaalia neuroteadlane Damagio meelemärkuseks (teadvuseks) nimetabki). Tekib meele lagunemine (dissotsiatsioon), kui psühholoogiline kaitse, kus ema kaitseb end valusate tunnete või mälestuste eest ( kes on läbi elanud raske autoõnnetuse on seda šokiseisundi näol tõenäoliselt kogenud) tunnetest eraldumise hinnaga. Laps kujundab sellises olukorras puuduva ema asemele ema imago[2], kellega ta siis suhelda saab ja kelle eest ta ka hoolitsema peab, kuigi samas ei ole see ema ju tegelik ema. Kui lapse esmane tundeelu kehatasandil välja ei kujune on häiritud ka eneseregulatsiooni mehhanismide tekkimine ja kujunemine. Kahjustada saab lõppkokkuvõttes organismi võime luua tasakaal ehk homöostaas[3].
Armastamisvõime ja eneseregulatsioonivõime[4] rajavad aluse võrdkujutamise (sümboliseerimisvõime) väljakujunemisele. Traumeeritud vanemate võrdkujutamine (sümboliseerimisvõime) on trauma tõttu kahjustatud ning kogetud sündmused on seetõttu jäädvustatud meelde (psüühilisse maailma) konkreetsete ja ajas muutumatute sündmuste kujul. Näiteks venelane on anastaja ja ei mingeid muid tähendusi. Sellised meelde lõimimata (integreerimata) ja sulandumata (assimileerimata) tunded leiavad sageli väljendust kehalisel teel, somaatilistes häiretes või jäävad meelde kui nimetu ja arusaamatu õud. Võimetus leida traumaga seotud tunnetele võrdkujusid antakse üle järgnevatele põlvkondadele, kellel omakorda võivad inimsuhetes probleemid tekkida.
Lubage esitleda esimene vinjett[5]; meespatsient Toomas, abielus 44 a. vana, pöördus psühhoteraapiasse talumatu ärevuse kaebusega.
Ta kirjeldas psühhoteraapia ühel tunnil oma mälestust aastast 1994, mil ta õppis majandust Chicagos Ameerika Ühendriikides ja külastas koos oma kaasüliõpilastega oma professorit tema suvekodus, kus nad vaatasid Miloz Forman videot (Milan Kundera raamatu alusel), “Olemise talumatu kergus“. Nii raamat kui ka film on inimestest, kes elasid läbi lootusrikka aasta (1968) kuni nõukogude väed Tšehhoslovakkiasse tungisid. Film oli Toomase jaoks huvitav, kuni hetkeni, mil dokumentaalkaadrid kiretult kuvasid Nõukogude tankide sisenemist Praha tänavatele. Toomas ei olnud oma elus näinud ei Nõukogude ega ka Natsi tanke, kuid koges sel hetkel äärmiselt intensiivset ning seletamatut hirmu, abitust ja õudust, justkui oleks maailm sulgunud tema ümber, ta tundis end tardununa vallatud kõikehaaravast välisest jõust.
Toomase läbielamust võib vaadata kui näidet traumeeritud hingeelust, kus vaatamata viibimisele vabas maailmas ei olnud Toomasel pääsu minevikust pärit tunnete eest. Päästik välisest maailmast, tänavatel liikuvad tankid, purustas Toomase ühenduse välise maailmaga, äratas tunded minevikust ning jättis ta möödunud traumeerivate sündmuste meelevalda, elustades meeles möödaniku. Kadus võrdkujuline (sümboolne) ehk potentsiaalne ruum sisemise ja välise maailma vahel. Kadus ruum, kus mängimine tunnetega võimaldas vaadata maailma erinevates perspektiivides. Toomase jaoks muutus maailm must-valgeks ja konkreetseks.
Kuid miks peaks Toomas sel viisil toimima, kuna teda ei ole sõjaõudused puudutanud? Millest selline ootamatu vastupanu sündmustele, mis on ilmselt temale mõistuspärane lähiajaloo sündmus?
Samas võib oletada, et traumeerivad sündmused Toomase lähedaste (ema, isa, vanaemad ja vanaisad) elus said vaikimise abil mitteteadvuslikult üle kantud ühelt põlvkonnalt teisele algsel kujul. Vaikimine võib olla kõnekas, vihjates jõuliselt puuduvale. Põlvkondade ülese tundesiirde (ülekande) tagajärjel tekkisid ilmselt püsivad kahjustused ka Toomase meeles, teisisõnu katkendlikud või puudulikud mälujäljed möödunud sündmustest. Toomasele edasi antud vanemate põlvede traumeerivad mälestused jäid Toomase jaoks läbitöötamata, mälestused ei lõimunud võrdkujuliselt möödunud sündmustega, tähendused ei tekkinud ja tervikut ei kujunenud. Toomase mälu säilitas katkendliku (fragmentaarse) kujutluse, mis jäi ihalema terviklikkust samas moonutades oma killustatuses tegelikkust.
Saksa psühhoanalüütik Bohleber on maininud, et trauma all kannatavate inimeste tegelikkus ei ole muud kui unustatud mineviku peegeldus. Teisisõnu inimest ümbritsev tõelisus pärineb traumeeriva sündmuse ajast ning suhetes kordab inimene kõike traumaga seotut oma käitumises.
Näiteks kirjeldas üks Ameerika psühhoanalüütik kuidas Vietnami sõja veteran, kes psühhoanalüüsi tunni ühe hetkega katkestas, püsti tõusis ja põgenes ruumist kui laeventilaator, mille hääl mingil moel meenutas helikopteri labade häält, sisse lülitus. Kuigi väliselt oli mees psühhoanalüüsis kohal, siis oma sisemise maailma kohaselt oli ta sel hetkel endiselt sõjatandril. Unustatud ja väljatõrjutud materjal ilmub taas ja taas inimese ellu, moonutades olevikusündmuste tähendust ning sundides inimest käituma kohatult.
Inimeste poolt esile kutsutud traumeerivad sündmused nagu Holokaust, Golodomor[6], sõda, rahvaste küüditamine on sündmused, mis on väljaspool inimese psüühika taluvuse võimet selliseid kogemusi teadvusesse lõimida ning seetõttu on ka lõimimata sündmuste meenutamine olulisel määral häiritud või üldse võimatu.
Teine vinjett ehk juhtum puudutab noort naist, keda on samuti mõjutanud möödunud põlvkondade traumad, kuid kes ei ole ka nende sündmustega vahetult kokku puutunud. Ilona vanaema sünnipere elas üle näljahäda Nõukogude Ukrainas, traagilise aja, mille tagajärjel on mitme põlvkonna inimeste isiklik elu häiritud.
Ilona on vallaline 24 aastat vana, vene rahvusest naine, kes soovis psühhoteraapiat seoses raskustega luua ja hoida suhteid meestega.
Tema vanaema sündis perekonnas, mis oli läbi elanud Golodomori tragöödia Ukrainas aastatel 1932/1933. Näljahäda ajal jätkus vanaema perekonnas toitu vaid tema emale ja teistele lastele, (vanaema ise sündis mõni aasta peale Golodomori) ja tema vanaema suri nälga. Kaks korda nädalas toimuva psühhoanalüütilise psühhoteraapia alguses lähtus Ilona kõikvõimsast (omnipotentsest) positsioonist, ta teadis kõike, oskas kõike, kontrollides ennast, mind ja kogu psühhoteraapia protsessi jõuliselt. Tema perekonnas olid olulised inimesed ainult naised. Ilona kirjeldas oma vanema kui jäika, külma ja kontrollivat, naist kes teisi inimesi eriti mehi ära kasutas. Ilona ema oli keerulises ja vägivaldses abielus ning tal oli mitmeid abieluväliseid suhteid sado-masohhistlikku varjundiga. Ilonal puudusid nii isiklik intiimelu kui ka lähedased suhted. Kuna ilmselt vanaema ei olnud oma sünniperekonnas toimunut traumat meelde lõiminud, valitses nüüd ka vanaema perekonnas ja tema tütre perekonnas ja vastavalt ka Ilona meeles vaikus ja trauma vari. Omakorda Ilona ei suutnud tunda rõõmu suhetest meestega, milliseid tal tekkis aeg ajalt, kuna tema intiimelule oli iseloomulik sisemise vabaduse puudumine, kuuleka ja alistunud lapse masohhistlik käitumine ja masohhistlikud tunded ning võimetus kajastada nii enda kui partneri soove ja tahtmisi. Peale paari aastat psühhoteraapiat, kus ka möödunud aegade trauma leidis mitmekülgset käsitlemist, avastas ja tunnistas Ilona järkjärgult nii oma seksuaalseid kui ka agressiivseid tundeid. Ilona suhtumine iseendasse ja teistesse inimestesse muutus aeglaselt, seda enam mil määral oli Ilona võimeline meenutama lapsepõlvega seotud valusaid mälestusi. Ilona tundis end enam vabamana suhtlemises tööl klientidega ja samas ta kaugenes suhtest meestega.
Saksa psühhoanalüütik Ilse Grubrich-Simitis on 2007 aastal öelnud Holokausti kohta, et kontsentratsioonilaagrites muutus tõeliseks psühhootiline ilmaruum, mistõttu võime eristada sisemises ja välises maailmas toimuvat teineteisest äärmuslik trauma tagajärjel lagunes. Trauma hilisem lõimimine meelde oli sageli võimatu ning tulemusena tekkis depersonalisatsioon-derealisatsioon[7], mis kanti üle järgnevatele põlvkondadele.
Ilona juhtumis võime näha enamikke trauma ülekandumise tunnuseid ühelt põlvkonnalt teisele:
-vanemate traumaatilise eluloo sündmuste kordamise kaudu (üksindus, püsisuhete puudumine või probleemid Ilona isiklikes suhetes);
-edasipärandatud vaikimine ja õuduste mälestused (Ilona vaikimine eneseesitlemises, kus ta ennast tundva ja kogeva inimesena puudus);
-tundetuimus ja paindumatus (enesekäsitlus, kas esemevõi asjana, kellega toimetatakse midagi);
-minevikuga seotud derealisatsioon (võõrandumine oma kehast);
-enesekeskse ning endast lähtuva käitumise väljatõrjumine (sado-masohhislik laad suhetes).
Psühhoteraapia tulemusena õnnestus Ilonal järk järgult üha enam eristada sisemist tegelikkust välisest ning teadvustada perekonna minevikus toimunud traumeerivaid sündmusi. Samm sammu haaval eraldus Ilona vanemate meeltest. Eraldumine võimaldas Ilonal üles ehitada iseenda soovidele ja vajadustele vastavat tundeelu. Ilona suhtumine meestesse muutus. Ilona kaugeneb küll suhetest meestega, kuid mitte oma seksuaalsetest vajadustest, andes oma vajadustele uusi tähendusi ja endale kesksemat kohta.
Ilona hiljutine unenägu.
Hiljuti jutustas Ilona unenäo, kus ta tahtis jäätist, mida aga kaks naist alul küll soovisid jagada kolme vahel, siis aga jagasid jäätise hoopis omavahel ära. Ilona vabade assotsiatsioonide kaudu jõudsime järgmisele arusaamisele unenäo tähendusest. Jäätis seostus Ilona jaoks fallilise ihaldusobjektina, millest ilmajäämine ei tundunud enam kaotusena. Unenägu võib interpreteerida kui oidipaalse konflikti lahendust, kus Ilona on eraldunud vanemate intiimsuhtest. Ilona, kes on nüüd vanemate suhtest välja jäetud, on võimeline taluma üksindust ja eraldiolekut. Ka ei ole Ilona enam emotsionaalselt seotud isa lapsikute seksuaalsete soovidega tütre suhtes, vaadeldes isa käitumist kui ebaküpset ja sobimatut. Ilona oli ka võimeline eralduma ka ema tardunud olemisest nii motoorses kui psüühilises plaanis, tardumusest, mis on olnud Ilonale omane aastaid.
Antud ajal toimub psühhoteraapias töö oidipaalse temaatikaga ja kõne all on olnud ka psühhoteraapia lõpetamine.
4. Nõukogude aeg kui Eesti riigi kaotuse ja Teise maailmasõja traumade kinnistamise aeg.
Trauma mõju inimese psüühikale väljendub takerdumises trauma toimumise hetke, hetkes valitsenud tunnete ja tähenduste konkreetsusesse[8].Kuna traumeeritud inimene tajub teda ümbritsevat maailma läbi varasema tunde, ehk teisisõnu elab emotsionaalselt trauma hetkes, kaob tunde side tegelikkusega. Traumeeritud inimene käitub tundetult ja robotlikult. Traumast vabanemine toimub traumeerivate tunnete juurde pöördumise ja nende tunnete läbitöötamise kaudu. Läbitöötamine tähendab valusate tunnete korduvat kogemist koos tunnetega kaasneva ärevusega, turvalises ja usalduslikus õhkkonnas koos võrdkujude (sõnad, kujundid, metafoorid) leidmisega tunnetele. Tunde- ja mõtteseoste loomise käigus tekkiv terviklik minatunne loob võimaluse oleva hetke tunderikkaks tajuks koos suhteks vajaliku reaalsuse adumisega.
Kuna nõukogude ajal leinamine oli kas võimatu või häiritud ning taastatud Eesti Vabariigis oli leinamine küll võimalik, kuid vaid paar kolm aastat, siis võib oletada, et suuremal osal Eesti inimestest on leinatöö lõpetamata. Veel enam – POSITIIVSELT MUUTUVA – POSITIVELY TRANSFORMING Eesti eesrindlik ja edukas kuvand ei vaja ebameeldivate asjade meenutamist ega taha näha ei leinavaid inimesi ega ka nende leina nii kui ei soovi näha ka vanu[9] ja puuetega inimesi.[10] Aasta 2011 alguses kuulutas president Ilves oma pöördumises Eesti rahva poole leinaaja lõppenuks. Nii lihtne see ongi, kuid paraku siiski vaid sõnades.
Kolmas vinjett ehk Jaani juhtum kirjeldab Nõukogude ühiskonnas elanud inimese vabaduse kaotusega[11] seonduvaid läbielamusi.
Mees Jaan, 50 aastat vana, abielus, saadetud kolleegi poolt psühhoanalüüsi, kirjeldas abieluprobleeme ja raskusi suhtlemises lastega. Ühel tunnil kirjeldas ta pildilist mälestust aastast 1968, mil üks tema klassikaaslasi Merle külastas üksi oma sugulasi Amsterdamis. Ebatavaline tolle aja kohta, kuid võimalik siiski. Merle oli Hollandist salaja kaasa toonud väljalõikeid Hollandi ajalehtedest, mis käsitlesid Tšehhoslovakkia sündmusi tol suvel, ajal mil Merle viibis Amsterdamis. Jaanile meenus üks pilt noorest mehest, kes põgenes pimeduse varjus Tšehhoslovakkiast üle piiri Austriasse. Välklambi valgusesse oli jäänud põgenik ja põgenikku tulistav piirivalvur. Noormees põgenes riigis tekkinud uue ja vastuvõetamatu olukorra eest, põgenes vabadusse riskides oma eluga ning Jaan ei teadnud, kas tal õnnestus põgeneda või ta sai surma. Jaanil oli fantaasia, et noormees pääses põgenema Läände. Mälestus kutsus Jaanis esile õuduse ja paanikatunde.
Esimesel pilgul tundub kõik lihtne ja selge olevat – õudus Jaani meeltes, kuna ta on samastunud eluohtliku olukorraga inimese elus, kes põgeneb ohu eest vabadusse. Keegi on hirmul, ärevus kasvab ja ainus lahendus on võidelda või põgeneda, ja noormees valib põgenemise uude välisesse tegelikkusesse, kuna suhe endise tegelikkusega oli muutunud talumatuks.
Noormees Tšehhoslovakkiast küll põgenes, kuid Jaan ja teised inimesed Eestis jäid Nõukogude Liitu lõksu, koos soovi ja unistusega kunagi tulevikus õnnestuvast põgenemisest ainsaks lootuseks ehk heal juhul turismituusik Bulgaariasse. Vabaduse puudumise tunne ja põgeniku õudus ning väljapääsmatus olid ilmselt Jaani tunded, seotud traumeeriva mineviku ja totalitaarse režiimiga, tunded mida võivad tunda paljud Eesti inimesed.
Sõjajärgse aja sotsiaalse elu peamisi tunnusjooni oli täielik vabaduse puudus; puudus vabadus rääkida millest mõtlesid, reisida kuhu soovisid, väljendada end viisil kuidas õigeks pidasid. Igat meetrit 3400 kilomeetri pikkusest Eesti riigipiirist piki mereranda, valvati peale sõda võimude poolt. Kehtestati nn. piirirežiim, mis lubas mererannal viibida vaid kohalikel elanikel ja teisi vaid lubade alusel.
Riigipiiri loata ületamine tunnistati üheks kõige raskemaks kuriteoks – riigireetmiseks, vaenlase poole üle minekuks, mille karistus oli surmanuhtlus mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskeerimisega. Vabaduse kaotus kinnistati sõjaaja jätkuvuse tundega ning surmahirmuga.
Vabaduse kaotus oli õudust tekitav tunne, mida inimesed, kes olid üles kasvanud Eesti Vabariigis, kogesid ja teadvustasid. Nõukogude ajal sündinud ja üles kasvanud inimesed võisid vabaduse kaotusest aru küll mingil määral aru saada, kui võrdluse puudumine jättis sellise teadmise meelele tajumatuks. Vabaduse kaotuse valu hakkas pärale jõudma alles Eesti Vabariigi taastamisega või alles aastaid hiljem. Trauma kogemise võimalus avaneb sageli alles peale traumeeriva olukorra lõppemist
Psühholoogias on kirjeldatud nn. õnneliku lõpu fenomeni. Olukorras, kus inimesed vaatavad filmi, armastajapaari probleemidest, raskustest suhtes ja tülidest. Film lõpeb õnnelikult armastajad jäävad kokku ja probleemid saavad lahendatud. Üpris sageli ei nuta tundlikud ja kaasaelavad vaatajad filmi ajal, vaid pisarad voolavad alles peale filmi lõppemist kinost väljudes. Võime ju küsida, miks siis nüüd nutta kui kõik on õnnelikult lõppenud. Vaataja vastaks, et seepärast saabki nutta, et enam ei ole ohtu. Meie teiega ei olnud kinos, vaid elasime tragöödia läbi tegelikult. Paljud on aga veel endiselt kinosaalis ja ei saa nutta, kuna vaatavad endiselt filmi edasi oma meeltes.
Kuigi Eesti Vabariigi taastamisega väline vabadus saabus oli see vaid võimalus vabaduseks, mitte vabadus ise, sest vabaduse taastamine oma meeles jäi iga inimese enda teha. Me ei ela enam Nõukogude ajas kus riik loob, toodab ja võtab vabadust. Iga inimene, iga üks meist, kes on elanud Nõukogude ajal vähemalt vanuseni 25 aastat ja teinud läbi sotsialiseerimisprotsessi, ei pääse tema ees seisvast ülesandest, vabastada oma meeled nõukogude aja vangistusest, mis tähendab möödunud kaotuste ja alanduste omaksvõtmist. Sisemise vabaduse taastamise peamiseks eelduseks on inimese meele vabastamine möödunud traumade vangistusest.
Jaani mälestused on kurb näide Nõukogude ajal traumeeritud inimese meelest, inimesest, kes kannatab trauma all ka elades vabas maailmas, kus eeldused sisemise vabaduse olemasoluks on olemas. Me võime jälgida olukorda, kus totalitaarses riigis kogetu mõjutab Jaani emotsionaalset elu ning võib kaasa tuua regresseerumise varajasematesse psüühilise elu viisidesse nii kui näiteks abitusse ja sõltuvusse, mis on omane lapse varajase arengu oraalsele faasile[12] või teiste inimeste tundeelu mitte mõistmiseni nn. peegeldava funktsioneerimise puudulikkusesse[13] (Fonagy ja Target)[14].
Peegeldava funktsioneerimise puudumine võib olla vahel ka vajalik kui pelgupaik, kuhu saab põgeneda talumatu välise maailma eest. Pelgupaigas on sul vabadus mõelda omi mõtteid, tunda omi tundeid, fantaseerida ja näha und. Niisugust nähtust nimetatakse ka eskapismiks[15] või skisoidsuseks, kuna vabadus ei laiene välisesse maailma. Väga paljudele inimestele oli selline pelgupaik mugavaks koduks, millest on nüüd muutunud ajas raske lahkuda.
5. Trauma mõju Eesti sotsiaalsele elule.
Arvan, et olen eelnevalt vastanud küsimusele, kas möödunud sotsiaalsed traumad on avaldanud mõju Eesti inimeste meeltele. Järgnevalt pakun välja mõned oletused traumade ilmnemisest Eesti sotsiaalses elus.
Alul võime küsida, miks erinevalt arenenud Euroopa riikidest, Eestis juuakse rohkem alkoholi (The Economist taskuteatmik „Pocket World in Figures 2013“ andmetel juuakse kogu maailma arvestuses, Eestis kõige rohkem alkoholi; 11,84 liitrit puhast alkoholi ühe elaniku kohta. Sama on ka õllejoomises, esikoht maailmaarvestuses; 86,3 liitrit õlut inimese kohta.) ja tarvitatakse rohkesti narkootilisi aineid, miks on nii palju uppumis- ja tulesurmasid, nii palju surnuid ja vigastatuid liiklusõnnetustes, nii palju enesetappe ja tapmisi, nii palju HIV viirusega nakatunud inimesi.
Kliinilises töös võib sageli märgata inimesi, kelle rünne iseenda vastu (autoagressiivsus) on omandanud somaatilise häirete, enesehinnangu kaotuse, apaatia, depressiooni, hasartmängu häire, elumõtte kaotuse, ühiskonnas pettumuse, laste hülgamise jne. väljendusvormid. Tegemist võib olla olukorraga, kus traumat kogenud inimese elus asub kesksele kohale rünne kui kaitse, mis on suunatud kas teiste või iseenda vastu.
Laulva revolutsiooni aega mäletatakse valdavalt kui helget ja erutavat aega. Vähem on vaadeldud selle aja traumeerivat olemust, mis meele eest ära peideti. Traumat kogenud inimene või traumeerivas olukorras olev inimene ei erista sageli väljamõeldist tõelisusest ning võib tegelikku maailma näha oma soovidele ja unistustele võtmes. Paljud inimesed tajuvad Eesti Vabariiki unistusena ka täna kui mingit ennesõjaaegset imeilusat ja armast paika, kuhu venekeelt kõnelevatel inimestel eriti asja ei ole. Laulva revolutsiooni ajal võis märgata, et vaatamata äärmiselt ohtlikule olukorrale enamus inimesi ohtu ei tundnud. Eitades reaalsuses varitsevaid ohte tundsid inimesed end kaitstuna. Näite kaitsvast väljamõeldisest võib tuua Balti keti videolt, kus grupp rõõmsameelseid Eesti naisi lubavad, et kui vaja tõmbame Moskvale ka keti ümber. Revolutsiooni käigus muutus inimeste mentaalsus iga tunni ja päevaga. Muutused mentaalsused jäid protsessis osalejatele märkamatuks, kuid paistsid samas selgelt silma inimestele, kes olid jäänud mingiks ajaks kohalikest protsessidest kõrvale viibides näiteks välismaal.
Kui väljamõeldised ja meelepetted olid tol ajal vajalikud, kuna toetasid ühiskonnakorra muutmiseks vajalikku meeleseisundit, siis traumeeriva aja teine äärmus maailma metafoorse[16] tajumise võime kaotus pigem komplitseeris muudatusi. Ümbritsevat maailma tajutakse metafooride kaotuse korral konkreetsena, must-valge vastuoluna. Maailm on muutumatu (kui muutub siis vaid mustast valgeks või vastupidi) ei arene ning mingeid muudatusi ei ole võimalik selles maailmas teha.
Must-valges maailmavaates ja suhtumistes ilmneb meele lõhestumine. Lõhestunud meeles paiknevad vastuolulised tunded ja mõtted justkui eraldiseisvatel saartel. Tähenduslik seos puudub, kuna kaksipidisus on talumatu. Igasugune mõttevahetus ja dialoog on välistatud. Mõlemal juhul paiknevad tähendused meeles eraldi, lahutatuna teineteisest ning nende vahele ei ole võimalik luua neid vastandlikke nähtusi ühendavaid ja üldistavaid mõisteid, millele omakorda võiks rajaneda diskussioon. Mõlemal juhul on trauma hävitanud nn. potentsiaalse ruumi inimese sisemaailma ja välise tegelikkuse vahel, kus saaks tekkida mäng ja areneda loovus. Neuroteaduse arusaamadele vastavalt seostub must-valge konkreetne mõtlemine, kas emotsionaalse arengu peetuse või läbielatud traumaga ega ole omane küpse täiskasvanud inimese emotsionaalsele tunnetusele.
Emotsionaalse elu pikaajaline häiritus võib kaasa tuua häireid inimese tundeelus ja suhetes, mõjutades tasakaalu iseseisvuse ja sõltuvuse[17] vahel.
Eesti inimeste häiritus ilmneb vahel olukorras, kus on psühhoanalüüsi või psühhoteraapia abil tervenev inimene jagab uut tekkivat meeleseisundit kaaslastega. Selgub et, tema avatud meel, ihad, soovid ja vajadused lähevad teravasse vastuollu ümbritsevate inimeste arusaamiste ja arvamustega. Kas siis ümbritsev maailm, Eesti ühiskond ei vajagi väärikaid, iseseisvalt mõtlevaid ja tundeid väljendavaid inimesi, inimesi kes tajuvad end väärtuslike ja unikaalseina? Uued tunded ja mõtted äratavad teistes inimestes sageli pahameelt, vaenulikkust või paremal juhul üllatust.
Viiskümmend aastat okupatsiooni elab endiselt meie meeltes ega lahku enne kui oleme vabad tundma ja jagama oma tundeid teiste inimestega ning väärtustama ka teiste inimeste eripära, erilisust ja tundeid. Muutus suhtumistes, mis võib meis endis alguse saada, loob ühtlasi ka võimaluse teiste inimeste kaasa haaramiseks, et luua ja kujundada mõnusat hingelist keskkonda suhetes. Piisab sõidust üle lahe ja kogeda inimeste vahelist suhtlemist Soomes, et mõista erinevust emotsionaalse elu kvaliteedis ja märgata kui tõkestatud oleme meie Eesti inimesed.
Trauma võib kaasa tuua ka talumatu ja pideva süütunde, põgenemisel tunnete eest ükskõiksuse, apaatia, tuimuse ja kroonilise depressiooni. Paljud Holokausti läbielanud inimesed on kaotanud täielikult võime emotsionaalseks eluks, kuna trauma on kaasa toonud psühholoogilise surma, võimetuse tajuda ja suhelda maailmaga tunnete kaudu.
Emotsionaalse temaatika sügavamat käsitlust on ka meediast raske leida. Ajakirjandust iseloomustab pinnapealne tundlemine, kohatu optimism ja arusaamatu lihtsustamine, mitte aga keerukate emotsionaalsete nähtuste sügav ja elav käsitlus üldinimlike väärtuste võtmes, mis eitab mitteteadvuses valitseva lapseeast pärit vajaduste mõju.
Üheks emotsionaalse elu häirituse vormiks on ka maniakaalne aktiivsus ja liialdane elurõõm kui kaitse depressiooni eest. Mäletan kui 1994 aasta suvel kui olin pöördunud tagasi kolm aastat kestnud psühhoteraapia õpingutelt Ameerikast, kuulasin Jaanipäeva paiku töö kõrvale raadiot ning ei suutnud ära imestada, mis Eestis toimub. Raadiost kostsid lakkamatud üleskutsed panna pidu, kastide kaupa õlut kaasa haarata ja kuhugi, kellegagi koos pidutsema tõtata. Eriti teravaks muutus olukord Jaanipäeval, kus pidutsemises mitteosalemine võrdus kuriteoga ning minus tekkis ilmselge reeturi tunne, kuna ma ei liitunud enamusega. Ilmselgelt ei kõlanud raadiost kuuldud maanilisus kokku kujutlusega uuest elust Eestis, mida oli tekkinud töökas ja toimekas Ameerikas. Probleem peitub olukorras, kus inimeste emotsionaalne seisund tööl või puhkusel ei ole vastavuses reaalse olukorraga inimese ümber ja inimeses endas.
Täna on maniakaalne aktiivsus transformeerunud nn. „teeme ära“ vormi kus ebameeldivate ja sageli ka segast tunnete eest põgenetakse selgesse ja lihtsasse tegevusse vältides reflektsiooni, eneseanalüüsi, kontemplatsiooni, sisevaatlust jne… Teisisõnu armastusele eelistatakse lõbu kui tunduvalt lihtsamat ja mugavamat tundeelu vormi. Lõbu võime Tanel Padari, armastust Leonard Coheni muusikast.
Üheks valusaks mälestuseks möödunud traumast peidab end poliitiliselt konstrueeritud must-valges vastaseisus, mille ühe lätte võib leida möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Eesti rahvas lõhestati võõrvõimude poolt kui miilitsateks valiti vaid inimesi, kes ei olnud kuulunud Kaitseliitu. Must-valge mõtlemine liigitab inimesi mingite suvaliste, isiksusega mitte seotud väliste tunnuste alusel väärtuslikeks („meie armastatud meedia staarid“) või väärtusetuteks (a’la „kommarid ahju“). Must-valge taju tekitab stereotüüpseid arusaami inimestest, et kõik kommunistid olid karjeristid, eesti(kliki)aegsed olid vaenlased, juudid on petised, kõik mehed on sead, geid on haiged, jne.. Erinevuste lõhestamist võib käsitleda kui psühholoogilist kaitsemehhanismi, kus samastutakse traumat põhjustanud anastajaga[18]. Saastumine anastajaga külmutab trauma, välistab leinatöö, andestuse ja kahetsuse. Kuna kannatustega seotud valu, süü- ja vihatunnetega ei ole võimalik küpsel viisil toime tulla jääb üle arvete õiendamine teisitimõtlejatega. Vabaduse puudumise ja alistumisega seotud väljatõrjutud tunded ilmnevad nüüd väljaelavas käitumises, milles kannataja on nüüd ise anastaja rollis. Tänase päeva anastajad ei talu teisitimõtlemist samal moel kui nõukogude ajal.[19] Arvamuste erinevus võib eriti lihtsalt kaduda delikaatsetes ja tundlikes olukordades, näiteks suhtumises Andrus Veerpalu isiksusse seoses dopingu kasutamise süüdistusega. Usk sportlase aususesse välistas paljudes inimestes arusaamise olukorra keerukusest ja mitmetahulisusest. Ka ei ole võimalik veel avalikult käsitleda Eesti metsavendluse ebameeldivamat poolt banditismi.
Trauma võib purustada usalduse ümbritseva maailma vastu. Eesti elus võib märgata, kuidas tegusa tegija kõrvale tõuseb õhku terve parv ilkujaid, kes parasiteerivad tegijate tegude najal, midagi ise teha julgemata ning ka teise tegudest midagi taipamata. Aktiivsed muutjad ohustavad paigal seisva ja mitteareneva patoloogilise süsteemi tasakaalu. Ka vanasõnad „Pill tuleb pika ilu peale“ või rahvaluule „Esimesed heidetaks ja tagumised tapetakse“ võivad viidata eesti rahva traumeerivale minevikule ning traumast tulenevale usaldamatusele maailma vastu. Vastastikuse usaldamatuse õhkkonnas pole vaenlasi enam vajagi, omad teevad raske tapatöö tänapäeval ise ära.
Usaldamatus ei ole seotud mitte ainult inimestega vaid eelkõige Eesti riigi kui sotsiaalse keskkonnaga. Inimesed võivad eemalduda riigist, loobuda riigist, kas otseselt või kaudselt kodanik olemas või tunnistades riigi mänguriigiks. Mänguriiki ei saa ka usaldada, ega pole ka kahju teda kaotada. Usaldamatus Eesti riigi vastu on paraku omane vanemale generatsioonile. Huvitaval kombel nii täna kui ka möödunud sajandi neljakümnendatel. Kirjanik August Gailit kirjeldab oma romaanis „Üle rahutu vee“ samalaadseid meeleseisundeid paadiga Eestist põgenevatel inimeste lugudes.
Kaotajate stigmatiseerimine[20]. Eesti ühiskonda iseloomustab võitja kultus, mida võib psühhoanalüütiliselt vaadelda kui talumatu kaotajakultuuri ümberpööratud vormi. Võitmine on meedias nii kesksel kohal, et kaotustest ei ole võimalik kõnelda. Ja kaotajad saavad koos pensionäride, invaliidide, geide ja teiste edukatest erinevate inimestega külge märgi ehk stigma. Nii kui vene ajal oli O number autonumbril tähistamaks inimest, kes oli roolis purjus peaga miilitsale vahele jäänud, nii on meie ühiskonnas väga lihtne saada roolijoodikuks, ilma et keegi lähemaid asjaolusid selgitaks, miks keegi purjuspäi roolis oli. Illusoorse omnipotentsuse ehk kõikvõimsustunde peidetud kõrvad paistavad aga stigmatiseerimise tagant kaugele välja. Kõikvõimsustunne aga esineb siis kui tegu on abitusega. Edukas ja särav ehk positively transforming Estonia ei vaja eksinud inimesi ega ka traumeeritud inimeste kurbi heietusi, vaatame ikka positiivselt edasi kõlab kannatajate kannatusi ignoreeriv loosung sageli. Vähe sellest, traumat kogenud inimene võib saada külge erilise märgi, mis ta ühiskonnast võib välja viia. Ja nii leiavad inimesed, et parem on vaikida. Ja seda ajal, mil Lääne Euroopa inimesed arutlevad Holokausti üle. Häbitunne, mis sunnib traumeeritud inimest vaikima on omane enamikule traumadest, keegi ei taha end ohvrina esitleda eriti veel olukorras, kus ohvreid ei soovita näha.
Täiendavalt võiks lisada paljude Eesti meeste suundumuse infantiilsusele ja vastutustundetule käitumisele, et mitte näida kaotajana lähisuhetes.
Eelpoolmainitud oletusi trauma ilmnemisvormidest võib vaadelda ka kui psühholoogilisi kaitsemehhanisme, mis kaitsevad inimesi talumatu ärevuse eest, kuid samas peidavad endas võimetust leppida reaalsusega ja andestada[21] neile, kes on süüdi ja kahetsevad.
6. Väljapääs traumaatilisest meeleseisundist.
Traumast vabanemine saab toimuda vaid traumaatiliste tunnete taaskogemise kaudu. Sotsiaalses plaanis on vajalik hoidva ja toetava keskkonna loomine ja säilitamine ühiskonna poolt. PTSH teke ja levik Vietnami sõja ajal USA’s oli seotud sõjavastase liikumise tekkimisega. Kuni Vietnamist tagasi pöörduvaid sõdureid (liisu alusel valitud 18 aasta vanused mehed) võeti vastu kangelastena, esines PTSH vähe. PTSH levis massiliselt seoses Ameerika avalikkuse negatiivse suhtumise tekkimisega Vietnami sõtta ning vastavalt ka sõjast tagasi pöördunud sõduritesse.
Isiklikul tasandil on traumast vabanemiseks vajalik hoidev keskkond, mõistev suhtumine ja aktiivne kuulamine, mis loob ruumi vabalt rändavateks kujutlusteks ja erinevate metafooride kasutamiseks ning soodustab mälujälgede ehk mälestuste ümberkorraldamist. Traumast ei saa kedagi vabastada vastu tahtmist. Traumast vabanemine tugineb inimese valmisolekule lahkuda mineviku vangistusest. Kui inimese valmisolekut toetab psühhoteraapia, siis leinatöö aeganõudev ja piinarikas kulg avab inimesele võimaluse muuta oma elu.
Leinatöö toimub loomulikult nii suhtlemises lähedaste ja tuttavatega kui ka muusika, teatri, kino ja kunsti kaudu. Kuigi Adorno[22] on öelnud, et peale Auswitzi ei ole poeesia võimalik, on poeesia üks leinatöö võimalikke vahendeid. Samuel Beckett’i näidend „Godot oodates“[23] võiks olla üheks näiteks, kuidas teater võib aidata traumast vabaneda.
Ei psühhoteraapia ega ka kunst ei saa traumeeritud inimest tema kannatustes lohutada ega tema kannatusi leevendada. Jääb vaid võimalus kannatajaga koos tema kannatusi läbi elada. Kannatavad inimesed, kes ootavad Godot, ootavad teatri laval, nad ootavad kedagi, keda kunagi ei tule ja ka ootajad teavad, et ta ei tule. Kannatavad koos kannatavate näitlejatega ka vaatajad saalis. Koos kannatamine ja teiste kannatuste kandmine on midagi, mis kunstis võib aidata. Mitte igasugune looming ei toeta leinatööd. Näiteks film „Schindleri nimekiri“, mis vaatamata tõesele lähtele, rajanes inimeste tegelikele läbielamustele, muutis trauma vaatemänguks. Vaatemängulisus pigem kinnistab, süvendab traumat.
Lisaks äratas film laiaulatusliku ebameeldiva mõttevahetuse erinevate rahvaste kannatuste kohast ajaloo väärtuste poodiumil.
Trauma lahendub tundeelu taas avastamise kaudu, väljendub tundeelu avatuses ning teiste inimeste kaasamises oma ellu. Traumast vabanemine meeles vabastab möödunud viiekümne okupatsiooni (täpsem oleks öelda anneksiooni) aasta taagast.
Samas ei vabane me kunagi täielikult trauma mõjudest ehk traumeeritud inimese seisundist, kuid kus alati on ka lootus, mida väljendavad Leonard Coheni „Kiidulaulu“ refrääni sõnad:
Ring the bells that still can ring
Forget your perfect offering
There is a crack in everything
That’s how the light gets in.
Tänan tähelepanu eest.
Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 20.08.2014.
[1] Küsimus on psüühilise trauma mõjus inimese kehale, mis on jäävam, püsivam, kuna keha seostab ohu olukorra evolutsiooniliselt varajaste reageerimisviisidega, mis trauma korral käivituvad. Suhte lõppemine võib olla keha poolt tajutud kui näiteks võimalus kukkuda kuristikku.
[2] Imago: lapspõlves tulevasest partnerist tekkinud idealiseeritud ettekujutus, mis püsib ka täiskasvanueas.
[3] Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, milles on vaja tasakaalu nii keha ja psüühika vahel, kui ka süsteemi eri osades. Keha ja psüühikat võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha kui süsteemi ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning psüühika kui süsteemi ülesanne on tagada tundeelu (ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline ja reaalsusest lähtuv) toimimine.
[4] Eneseregulatsioonivõime all mõistan, võimet seostada tekkivaid tundeid ja kehalisi läbielamusi, võimet luua seoseid vaimse ja kehalise maailma vahel, mis loob aluse rikkale ja rahuldust toovale emotsionaalsele elule.
[5] Kõikide juhtumite kohta toodud materjal loengus on avalikustatud patsientide teadmisel ja nõusolekul.
[6] Golodomor on näljahäda aastatel 1932 ja 1933, (aga ka varasematel ja hilisematel aastatel), mis loodi teadlikult totalitaarse Stalin režiimi poolt (1921-1923, 3 miljonit, 1932-1033 7 kuni 10 miljonit ja 1946-1947 vähem kui miljon) Ukraina inimest surid. (et.Wikipedia.org/).
[7] Häire, mille all kannatav isik kaebab, et tema psüühiline tegevus, keha ja/või ümbrus on muutunud nii, et see tundub ebareaalsena või automaatsena. Indiviid võib tajuda, et ta ei mõtle enam oma mõtteid, kujutlusi või mälestusi; et ta liigutused ja käimine ei ole tema omad; et ta keha tundub elutu ja võõras; ümbrus näib värvitu ja elu kunstlik, nagu etendatakse seda laval. Mõnel juhul tundub neile, et nad näevad end kõrvalt või oleksid justkui surnud. Emotsioonide kadumine on nendest mitmekesistest fenomenidest kõige sagedasem
[8] Vt. Krull, H. (2009) Paljusus ja ainusus. Eesti Keele Sihtasutus, lk. 21, kus autor kirjeldab publiku valulist reageeringut kunstniku Raul Meele programmilise näituse „Vita aboriginum“ osale „Apogriivad.“
[9] Vt. Vihalemm, T., Kalmus, V. (2014) Hakkame inimeste luitumisele vastu. Päevaleht, 22.08.2014
[10] Tuntud tippsportlane ja spordireporter, kes tegeleb ka invaspordi teemaga, Aare Eller mainis, et 1992 aastal sai ta karistada, kuna rääkis liiga palju paraolümpiast Aktuaalses Kaameras. „Ei ole vaja nii palju rääkida!“ öeldi talle. 2008 aasta paraolümpial Pekingis ei olnud ühtegi Eesti kõrget riigitegelast. Kui Kardo Ploomipuu võitis 100 meetri seliliujumises olümpiapronksi siis medali ulatas talle Evelin Ilves. (Privaatne vestlus, 2013)
[11] Vt. vabaduse kaotuse kirjeldust ajaloolaselt Davies Normanilt; Davies, N. (2014) Euroopa ajalugu. Varrak, lk. 1009.
[12] Regresseerumine arengu oraalsesse faasi tähendab tagasipöördumist väga varajasse funktsioneerimise viisi, kus inimese peamised vajadused on oraalsed vajadused ning kus täiskasvanud inimene tunneb end abitult, puudustkannatavana ja sõltuvana teistest.
[13] Peegeldav funktsioneerimine tähendab inimese võimet mõista iseenda ja teise inimese mentaalset maailma, mis seletab iseenda ja teise inimese käitumise. Teisi sõnu on peegeldav funktsioneerimine võime tajuda ja interpreteerida käitumist psüühiliste kavatsuste mõistetes, kujutleda ette mida teised tunnevad ja mõtlevad.
[14] Regresseerumine maailma, kus peegeldav funktsioneerimine puudub, loob olukorda, kus ka arusaamine iseenda ja teise inimese meeleseisundist emotsionaalses olukorras puudub ning puuduv täidetakse väljamõeldistega iseenda ja teiste kohta. Näide noormehest, kes on kohtunud neiuga paar korda, kuid arvab end juba olevat püsisuhtes ja armukadetseb kõikide teise meeste suhtlemist neiuga.
[15] Eskapism – tõelisusest põgenemine, tõelisuse pelgus. Vt. Anne Veski laul „Tähelend“
[16] Metafoor: ühe sõna või väljendi tähenduse teisele ülekandmine sarnasuse alusel.
[17] Sõltuvus teisest inimesest on eeltingimus intiimsuse ja läheduse tekkimiseks suhetes. Samas seostab enamus ühiskondi sõltuvuse sotsiaalses plaanis lapsikuse ja ebaküpsusega. Thomas Salumets (Jaan Kaplinski Uku Masing. Inimesepoeg valgel laeval. Toim. A. Merilai. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikool, lk. 135-147.) kirjeldab nõukogude aja kahjustavat mõju inimsuhetele, seoses eelkõige tavaliselt jõulisema survega sõltuvuse ilmingutele. „Avaliku väljanäitamist oleks võidud võtta vähemasti passiivse ohvri mängimisena, mis oleks provotseerinud vastupanu. Sest kõik see oleks elavdanud ohustatud rahva poliitilises ja kultuurilises ellujäämisvõitluses varjuvat hirmu.“ (lk.142).
[18] Kaitsemehhanismi juured peituvad varajases lapsepõlves, kus samastumine emaga toob kaasa vajaduse kaitsta end ema ründe eest. Parimaks kaitseks osutub rünnak lapse meeles.
[19] Näiteks võiks tuua ühe ulja saatejuhi agoonia mõnda aega tagasi Vikerraadios, kui jutusaates arutleti selle üle kui hea on elu Eestis ja miks peaks Eestisse tagasi kolima. Siis aga helistab keegi, kes ütleb, et tema kolib kindlasti, kuid mitte Eestisse vaid tagasi Abhaasiasse. Ja oli tõesti hea, et need neetud Grusiinid sealt ära aeti. Saatejuht püüdis paaniliselt säilitada helistaja suhtes tolerantsust, mis tal ka sõnades õnnestus hääletoonis aga mitte.
[20] Vt. viide 6.
[21] Andestamisest vt. Tõnu Õnnepalu mõtteid esseest „Ja lahkuda polnud kerge.“ Pisteline essee reetmisest. Õnnepalu, T. (2011) Ainus armastus. Valik esseesid. Tallinn. Varrak. Lk. 181-200
[22] Theodor Adorno, Franfurdi koolkond kuuluv intellektuaal, filosoof, sotsioloog (1903-1989).
[23] Kes ehk mäletab keegi näidendi võimast ja vapustavat lavastust möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatelNoorsooteatris? Esietendus 14.10.1976, Lavastaja Lembit Peterson, Osatäitjad: Sulev Luik, Aleksander Eelmaa, Peeter Volkonski, Eero Spriit, Rein Oja.
0 Comments