Pagulased – psühhoanalüütiku pilk

Mõned mõtted pagulaste teemadel psühhoanalüütiku pilgu läbi.

Pagulased – psühhoanalüütiku pilk.

(Lähiaja sündmused ja võõrviha).

Pagulased tulevad! Paljud on juba kohal, peitunud küladesse metsade taga. Veel enam on pagulasi linnades ja juba aastakümneid. Mida tunneme või arvame teadvat nendest põgenikest-nipernaadidest, on meile eestimaalastele üpris selge, vähemalt meie endi arvates. On meile aga sama selge mida võivad tunda ja mõelda pagulased oma saatusest, Eestist ja eestimaalastest ise? Igaüks meist inimesist on kord olnud pagulane, põgenik ema ihust peale sündi. Sattusime külma, kõledasse, tundmatusse ja võõrasse maailma, oskamata keelt, tundmata kultuuri, rääkimata olematust identiteedist. Kaasa oli meil võtta vaid meelesügavustesse salvestunud fülogeneetiline liigi mälu koos kaasasündinud instinktidega.

Olevik annab hämmastava ja vahel ka ebameeldiva võimaluse kogeda unustatut. Jutt on sündmustest meie lähedal-lähistel, mis elustavad mälestusi möödunud rõõmsatest ja valusatest aegadest. Päästikuks mälestustele, ilmutustele ja meelepiltidele võivad olla helid, lõhnad, maitsed, järsk valguse või temperatuuri muutumine, puudutus. Jätame kõrvale rahvused ja paigad-kohad, et mitte äratada kohatuid võib-olla ka traumaatilisi meeleseoseid, mis võivad järgnevat süvapsühholoogilist analüüsi kallutada hingelt-meelelt välisesse maailma.

Olen mõelnud inimestest, kes on sündinud ja üles kasvanud võõrsil või sattunud ning jäänudki võõrsile elu rännakutel. Esimest põlve võõrsil elavad inimesed on kaotanud kodumaa, reaalsuses kuid mitte oma meeles. Vahel on ka nii, kuid mitte alati, järgnevate põlvedega. Pagulasi ümbritsev rahvas, kõneldav keel ning viljeldav kultuur on tihti kauge ja võõras. Kombed on arusaamatud, sõnad ei aita mõista kuuldut, naljad ei pane teisi naerma, tunnustus ja halvakspanu jääb arusaamatuks, kuna raske on mõista, mis on mis.

Oletan, et võõrsil esimest põlvkonda elavad inimesed tunnevad end alati ebamugavalt igatsedes kaotatud kodumaad tagasi. Sotsiaalne (kombed, normid, elulaad) ja looduslik ümbrus (kliima, valgus, hääled) on harjumatud, võõrad ja erinevad lapsepõlves tuttavaks ja koduseks saanud ümbrusest. Võõristusest tulenev ebamugavus võib kasvada talumatuks pingeks ja ärevuseks eriti rasketes kimbatust tekitavates olukordades. Psühhoanalüütiliselt meelele keskendudes ehk meelt sõõlates, võib oletada et ärevuse eest põgenemiseks, kasutab ego meele kaitseks tasakaalu/kooskõla taastavat manöövrit – regressiooni ehk tagasipöördumist varase lapseea toimetulemise viiside ja meelekujutluste juurde. Lapsepõlve maailma elustumine, näiteks tööalane abitus või egoism suhetes aitavad taastada kadunud turvalisusetunde. Abitule lapsele tulid ju ikka ema või isa appi ning ennast imetlevat last on ikka keegi toetamas ja kiitmas. Peitumine taandumise kaudu minevikku koos unistustega turvalistest õhulossidest taastavad küll tasakaalu mingiks ajaks, kuid elustavad paraku ka varases lapsepõlves kogetud hirmud ja ärevused.

Lapse esmases diaadilises ehk kahassuhtes täidab osavõtlik ema last ümbritseva keskkonna iseenda kui elava inimesega, hoides ja mõistes last ning aidates lapsel tulla toime tunnetega, millistega toimetulemiseks ei ole lapse meel veel piisavalt küps. Iga ema esmane soov on luua lapsele arenemiseks hoidev keskkond, kus laps tunneb end turvaliselt ja õnnelikult. Kuna emade soovid täituvad vaid sel määral, kuivõrd nad on inimlikus plaanis võimelised ise oma lapsele seda hoidvat keskkonda looma, siis ema poolt loodu ei ole ega saagi olla täiuslik. Nii kui loodus pakub vaikust ja tormi, pakasepraginat kõrvetavat päikest, lohutavat tuulehoogu ja kosutavat vihmasagarat on ka keskkond ema lapsele nii rahuldust pakkudes mõnus kui ka ilmajäämistest häiriv. Keskne hoidva keskkonna ülesanne on piisava turvalisuse tagamine lapse arenguks. Samas tuleb lapsel ka selles turvalises keskkonnas pidevalt ja korduvalt toime tulla puudusest ja ilmajäämisest tekkiva frustratsiooniga. Ma ei räägi siin olukorrast, kus laps on näljane või kodutu. Jutt on nii lapse kui ka täiskasvanu soovist (kellel endiselt lapseea maailm vägagi elus on) täielikule ja kohesele ihade rahuldamisele. Paradoksaalselt toob iga ema poolt rahuldatud vajadus kaasa mitte ainult mõnu vaid ka frustratsiooni, millega laps peab toime tulema. Nii kui sageli toob lõppenud seksuaalvahekord koos naudinguga kaasa ka kurbuse ja tühjuse tunde, mida on raske taluda igal inimesel. Rahuldatud vajadustest süttinud täiendavate ihade mitterahuldamine vajab võimet taluda puudust, milleks omakorda on vaja turvalisust ja toetavat keskkonda, et toime tulla taas ja taas tekkiva frustratsiooniga.

Kas saab siis mingilgi moel seostada lapse arengus toimuvat pagulastega, kes on täiskasvanud? Võõrsile sattunud ja seal elav täiskasvanud inimene vajab samal viisil turvalist keskkonda nii kui lapsedki lapsepõlves, et tunda end vaba ja väärikana. Kultuurišokk tabab enamust inimesi võõrasse kultuuri sattudes, kuna teistlaadse kultuuri ja keskkonna toimimise viisid on vähem või rohkem tundmatud. Keele oskus erineb keele kõnelemise oskustest. Samas on sageli ebapiisav ka võõra keskkonna poolt pakutud turvalisus, kuna meele turvalisuse juured on sügaval mitteteadvuses ehk psüühilises maailmas ning oma keele ja kultuuri rüpes. Kuidas aga tunneb ennast võõrsil elav inimene, kes on kohanemise pingetega seotult taandunud oma lapsepõlve kujutluste maailma? Tema olukord muutud võõrsil olles kahekordselt raskeks ning võõrandumine talumatuks. Lisaks välisest maailmast tulevale pingele, ei toeta võõras keel ja meel ümberringi ka kaitseks meenunud lapsepõlve maailma ja keskkonda. Kus on tuttavad luhad ja jõed, mäed ja orud, tuttav keelekõla ja meelemärgid? Neid ei ole. Võõrsil elavale inimesele on kohanemiseks uue maailmaga eriti oluline rahu ja tasakaal (mis ei saa muutuda hülgamiseks, paigutades pagulased kõrvalisse metsakülla), mida võivad häirida mitteteavuse hirmud ja oma keele ja kultuuriga seotud soovid, milliste rahuldamine on kas võimatu või vähene vajaliku rahulolu saavutamiseks. Uku Masing on öelnud, et „Kohanemine eeldab ju selle mõistmist, millega kohanetakse, kuid mõistmist võib kasutada selle anastamisekski…“ (Üldine usundiluga. Tartu: Ilmamaa, lk.29). Kauakestev ja püsiv meeleline ebamugavus ning hingeline häiritus tekitab kasvava ohutunde seoses iseenda, oma laste, pere ja lähedastega, mis omakorda võib kaasa tuua kasvava agressiivsuse, kus mõistmine asendub purustamisega. Ohuolukorras taandub inimese meel taas omakorda kaitset otsima veel varasematesse mälestustesse. Võõrsil elavatel inimestel tekib ilmselge vastuolu olemasoleva reaalsuse (võõras keskkond, keel, kultuur) ja meeles peituva vajaliku turvalise keskkonna järele. Lahendus konfliktile on sageli põgenemine vaenava välise maailma eest toetava meelelise keskkonna juurde, mida pakub võõra enda endine kodumaa. Meenutades Sigmund Freudi klassikalist mõtet, et kui inimese ihad ei leia rahuldust, siis saavutatakse rahuldus hallutsinatsioonide ehk meeleviirastuste abil. Kuid lõppkokkuvõttes meeleviirastused ju rahuldust ei too.

Tagasipöördumine varasemas lapsepõlves kasutatud sobivate toimetulemise viiside juurde nimetatakse psühhoanalüütilises mõtlemises regressiooniks ehk tagasikulgemiseks. Tagurpidi liikumine toob omakorda kaasa häireid reaalsuse tajumises, kuna meel konstrueerib pildi ehk tõelisuse olemasolevast tegelikkusest mineviku tunnuste abil moonutatult. Reaalsus muutub sisemise maailma hirmude najal ohtlikuks, ähvardavaks ja tagakiusavaks. Ärevas olukorras võib inimene kaotada iseseisva mõtlemise ning kanduda mineviku lapseea sõltuvusse ja alluvussuhtesse. Maailm tema ümber muutub varaseks emalikuks keskkonnaks, kus ema võrdub isaga ning allumine ja kuulekus tagavad ellujäämise. Otsuste tegemine, mis toimub tunnete ja intuitsiooni alusel saab olulisel määral häiritud, kuna seostub enam meeles toimunud varasemate sündmustega ja jätab vähem ruumi hetke reaalsuse tajumiseks. Mõtlemisvõime võib tõsiselt häiruda, kui jõulise tunded inimese meeles ei saa enam hoitud. Mitmevärviline mõtlemine asendub must-valge nägemisega, tolerantsus vastaseisuga. Mõnes mõttes võime sellist täiskasvanut, kas võõrast või mitte, kes pingete tõttu taandub oma meeles varasematesse toimetulemiseviisidesse võrrelda toetuseta jäänud lapsega. Selline laps on aga suurepärane saak mesikeelsetele onudele ja tädidele, kes last oma huvides ära kasutama tõttavad või väljendub toimetulematus arusaamatutes vägivaldsetes väljaelamistes.

Milline võiks olla lahendus või abi inimestele, kellel võõras kultuuris on tekkinud tõsised raskused kohanemisega. Kliinilise töö kogemusest võib järeldada, et esimene mure, mis sellises olukorras inimesel tekib on mure, kuidas ma saan võõras keskkonnas nii hakkama, et minu enesehinnang ja väärikus ei saa kannatada. Jutt on muidugi inimestest, kes on avatud uuele maailmale ja huvitatud uue ning neile võõraga kaasa tulema ehk inimestest, kes mingilgi määral kohanemise pingega toime suudavad tulla. Kaasatulemine saab toimuda vaid olemasolevale millegi uue juurde liitmise näol olgu see siis informeerimine, õppimine või hoiakute kujundamine. Siit tekib küsimus kokkupuute punktidest ehk maagilistest kohtumistest, kus ühe inimese soov saab täidetud teise inimese poolt, sel viisil et mõlemad osapooled tunnevad end osalisena loodud tulemuses. Eelduseks on maagilisele kohtumisele mõlemale poolele vaba valik ja siiras soov ehk dialoogilise suhte loomine. Kui sellist soovi ei ole siis ilmselt on olulisem piisava turvalisuse ja rahu tagamine inimesele, et alged dialoogiks saaksid tekkida ja areneda. Sund, vastumeelsus, surve ja nõudlikkus saavad olla vaid mõistlikes piirides. Ma pean siin silmas olukorda, kus vaba mõte ja siiras soov saavad eksisteerida vaid keskendunud pingutuse ja huvi korral. Iseenesest ei juhtu midagi peale lagunemise. Igale inimesele on oluline vabadus valida oma rada, oma tee, ükskõik milline see ka ei oleks, samas mahtuma uue ümbrusega mingiteski piirides kokku ja kooskõlla.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud psühhoanalüütik Ants Parktal aastal 2015, 7 veebruaril ja 30 juunil.