Mõnda krooniliste haigustega kaasnevatest võimalikest psüühilistest läbielamistest. Psühhoanalüütiline käsitlus . Meelis Sütt. Psühhoanalüütiline psühhoterapeut

Meelis Sütt uurib ettekandes, kuidas võiksid kroonilised haigused kajastuda psüühikas. Teemat käsitletakse psühhoanalüütilises võtmes.
Me kõik oleme inimesed. Kord aitajad, teinekord jälle abivajajad. Suitsetajad ja mittesuitsetajad, endised suitsetajad jne. Taoline mitmekesine rollirepertuaar on ühtlasi ka pinnas, millelt teisi inimesi empaatiliselt mõista.

Liikudes konkreetse ja sümboolse piirimail käsitlen küsimusi, mis kajastavad inimeste läbielamisi seoses parandamatu haigusega. Milline on saatuslikult lõppeva haiguse tähendus ehk peegeldus inimese psüühikas? Millest võib sõltuda ravile pühendumine ehk ravisoostumus psüühilises plaanis? Millised läbielamised võivad kaasneda oma abituse tunnistamisega elu lõplikkuse ees? Millest tuleneb, et mõned meist suudavad enda hinges püsimiseks ja eluea pikendamiseks muutusi ette võtta ning neid läbi viia, mõnedele aga võib see osutuda keeruliseks või koguni ületamatuks pingutuseks? Inimhinges toimuva selitamiseks kasutan psühhoanalüütilist mõtteviisi, mis oma olemusele vastavalt tegeleb psüühilise siseilma uurimise ja mõtestamisega ning seda eelkõige teadvustamatusse ehk alateadvusse süvenedes.

Hingamine on hingeasi

Eesti keeles on sõnadel hing ja hingamine sama tüvi. Samas pole hinge ja hingamise seosed ainult keelelised vaid ka psühho-füüsilised.

Hingamine moodustab silla keha ja meele (psüühika) vahel. See vältimatu ja hädavajalik ühendus võimaldab meil jätkuvalt luua oma ainulaadset elulugu, mis koosneb elamustest ja kogemustest, mõtiskeludest ja meelisklustest, kujutlus- ja mälupiltidest, immitsevatest tundeniredest või nende tulvadest. Samuti vaikuse ja helide kordumatutest kombinatsioonidest ning ilmselt muustki. Helgemad ja ülevamad toonid tulevad me ellu enamasti õnnestumistest ning saavutustest tingituna, mõnikord ka saatuse kingitusena. Paraku pole pääsu ka tumedatoonilistest kaotustest, mille sünges paratamatuses võib heiastuda paiguti ka enda süü.

Võiksime võrrelda inimese organismi sümfooniaorkestriga, milles kõik pillid on võrdselt olulised. Instrumentidele ettenähtud partiidest ja omavahelisest kooskõlast sõltub teosele „hinge sisse puhumine“. Teoseks olgu ülekantud tähenduses inimelu. Kui mõni pill on häälest ära, rikkis või mingil muul põhjusel muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis orkester ei toimi nii nagu võiks ja teose jätkumine pigem häirib kui hingestab. Võime siinkohal võrdlevalt mõelda, et kõik keha ja meele toimingud ning talitlused on võrdselt tähtsad, kuid mõni neist tõuseb ebameeldivalt esile ja muutub olulisimaks siis, kui sellega on midagi pahasti.

Ootamatu haigestumisest teadasaamine tekitab üldjuhul ebameeldiva üllatuse ja hämmelduse – kas tõesti? Enne kui jõutakse küsimuseni: kuidas edasi? kogetakse enamasti ka kohkumust: kuidas on see võimalik? Mõnedele võib uskumatuna tunduv uudis olla nii häiriv, et seda on isegi keeruline vastu võtta: mina… ja haige?! Ja veel parandamatult – see pole võimalik! Osa kogeb šokki. Psüühilises plaanis tähendab see, et sisemiselt variseb kogu maailm ja minapilt kokku. Piltlikult öeldes – eluteos saab segi paisatud, orkester on kaoses ja ise (autor, dirigent, valgustaja ja pealtvaataja ühes isikus) on meeltesegaduses tummalt tardunud. Pole enam ei mängu ega nalja. Kas on veel üldse midagi? Ei ole ilmselt suurt vahet, kas ollakse siiani nö täiel rinnal elanud või lootnud kuidagi hingitsedes eluga toime tulla. Kui hing tundub paela või koguni hapra niidiga kaelas olevat, siis igaühe läbielamisi pole võimalik ei kaalu ega mõõdulindiga omavahel võrrelda. Igaüks on õnnetu ja hingest ära omamoodi. Igaühele on ikka oma hing armas.

Hing(amine) ja söömine

Söönud hingab, tõbine oigab.

Eesti vanasõna

Armunud elavad õhust ja armastusest. See võrdkujuline tõdemus ühendab hinge ja armastust, hingamist ja söömist. Nii hingamine kui toitumine kujundavad me meele arengut juba esimestest elupäevadest alates. Need „toidavad“ armastuse kogemise võimet, mõjutavad enesetunnetuse kujunemist ja tegelikkuse taju.

Võimsaid ühiseid elamusi, mõnusat koosolemist või tõhusat koostööd iseloomustatakse väljendiga „ühine hingamine“. Hiljuti lajatati üldlaulupeol lausungiga „üheshingamine“, mis pidi tooma esile sidemed eelmiste põlvkondadega ja rõhutama ühtsuse jõudu. Hingamisega seostuvad muuhulgas ka sõltumatuse ja iseolemise tajumused: nüüd on mu hing vaba ja saan vabalt hingata. Seoses hingamisega võime kogeda ka justkui uuestisündi: mattis nii hingamist, või lõi hinge nii kinni – hea, et hing sisse jäi.

Isud ja ihad on seotud ajaga – annavad endast aeg-ajalt märku. Hingamine seostub pigem ajatusega – õhk on üldjuhul alati kohal ja hingamine sujub märkamatult. Kui õhk hakkab otsa lõppema, siis satub ohtu ka me kestvus ajas.

Söömine toidab samuti nii keha kui hinge. Ülesöömisega üritatakse mõnikord alateadlikult korvata psüühikale talumatuid puudujääke. Seda ka õhupuudusest tingitud vaevuste puhul. Arusaadav, et lämbudes me ei soovi süüa vaid vajame õhku, kuid viletsast hapnikuvarustusest tingituna võime abitusest regresseeruda ja otsida lohutust söömisnaudingutest, milles rahuldus tuleneb maitsest, kuid eelkõige täiskõhu tundest. Omamoodi rahuldust võivad pakkuda ka söömise osategevused: närimine ja neelamine. Ülesöömine võib luua illusoorse terviklikkuse tunde – kui kõht on nii kõvasti täis, et isegi hingata on raske, siis tunnen, et olen ümmargune kui maakera. Kogen täissöönuna ägisedes nartsislikku illusiooni – olen kõik ja kõiksus. Paraku on ülesöömine tegelikkuse eitamise teenistuses ja pakub heal juhul pingelistel hetkedel vaid ajutist lohutust.

Söömise ja hingamise seoste ning erisuste märkamine ning teadvustamine aitab leevendada nii ülesoomise probleeme, kui tegeleda asjakohaselt hingamiseprobleemidega. Mõnikord võib psühhoteraapias märgata, kuidas patsiendid tajuvad psühhoterapeudi tõlgendusi justkui toiduna, mis kosutavad hinge või täidavad mingit tühimikku selles.

Kaotus

Surm ei pruugi olla suurim kaotus me elus.

Suurim kaotus võib olla see,

kui miski meis sureb

ja me peame sellega edasi elama.
Norman Cousins

Psüühilises plaanis on elu kulgu mõjutava ja ohustava haiguse puhul tegemist kaotusega. Kaotusega ses mõttes, et senine kogemus ja ettekujutus endast ning oma elust saab tugevasti kannatada. Ideaalid ja ootused endale ning sellele, mida elu võiks veel pakkuda või mida soovitakse oma elus veel teha, võivad osutuda nüüdsest täitumatuteks.

Millest me ideaalid võrsuvad? Lapseea totaalse psühho-füüsilise abituse märkamine muudab ema lapse jaoks kõikvõimsaks. Ideaal on loodud kõikvõimsana tajutud ema kujutluse ja -kogemise pinnalt. Oma elus kulgevas arengus me võrdleme järjepidevalt oma mina-ideaali reaalse piiratud olemisega. Kõik, mida me suudame saada välisest reaalsusest, esindab võimalust jõuda Mina ideaalseisundile lähemale ja kõik me püüdlused on suunatud selle erinevusest ilmneva tühimiku vähendamisele.

Ideaalid seostuvad seetõttu nii endaga, kui oma eluga: mida endalt ja elult oodata ning loota nii erialases kui lähedussuhete plaanis jne. Samuti seostuvad ideaalid kujutlustega vanaduspõlvest: milline võiks me elu olla 70dates, milline suhe, sekselu, hobid-harrastused, töö jne. Ideaalidele vastavusele püüdlemine juhib meid läbi terve elu, kuni selle viimaste hetkedeni ja mõni kord ulatuvad kujutlused ka sealt edasi: kuidas me siit ilmast lahkume ning kuidas me põrmuga peale hingusele minekut peaks toimetatama.

Ootamatust haigestumisest teadasaamisel kõik need ideaalid ja ootused oma elu suhtes võivad muutuda ühe hetkega tähendusetuks ja tähtsusetuks. Oluline osa senistest töödest-tegemistest, meeldivatest ja mõnusatest harjumustest, enese identiteeti (sh. mehelikku või naiselikku identiteeti, seksuaalset identiteeti) toetavatest tõekspidamistest ning elu-olust üldse võivad osutuda nüüdsest kahjulikeks, võimatuteks või koguni eluohtlikeks. Kõnelemata tulevikulootustest ja –pürgimustest, mis võivad muutuda kättesaamatuks, või vähemalt mitte enam nii enesestmõistatavaks, kui varem tundus.

See võib olla ränk kaotus.

Nagu näeme, pole tegemist ainult tõsiselt halva ja hirmutava enesetundega, vaid enese ning oma elu mõttekus ja selle jätkumise võimalikkus on kahtluse alla sattunud.

Kas inimesed reageerivad mõne kehaosa amputeerimisele samamoodi, kui mingi siseorgani eemaldamisele või parandamatule rikkele – sõltub ilmselt paljugi nende tähenduslikkusest inimese identideedile ja eluideaalidele. Seetõttu reaktsioonid kaotustele ja nendega seotud läbielamised on paljuski individuaalsed, igaühele ainuomased. Kuigi stressi ja masenduse sümptomid võivad olla pealtnäha sarnased.

Kaotuse puhul kõik, mis enne rõõmustas, võib tunduda nüüd mõttetu või ahastama ajav. Sügava kurbuse tõttu võib inimene oma hinges tunda end täiesti üksinda ja oma hädas end ülemäära süüdistada. Leinaprotsessis inimesele pole võõras ka põletav häbi, millega seotuna võidakse abitult tunda viha ja hirmu. Mõnikord tuntakse paanilist-halvavat õudustki. Seda eriti, kui ollakse sunnitud kogema kehalisi vaevusi ja lämbumist, mis otseselt seostuvad surmaohuga. Need läbielamised pole ainult meelesisese tragöödia osad, sest kaotus ilmneb ka suhetes, igapäevaelu toimetusis ja pisiasjadeski. Võib sugeneda masendus ehk depressioon, mis siiski sisuliselt on hädavajalik hingeelu etapp kaotusega leppimiseks, et kaotus ja selle tagajärjed enese ja oma elu osaks liita ning elu jätkata.

Arvestagem, et ravi võidakse alustada juba varem, ka leina alguses, kuid muutustele saab inimene pühenduda täiel määral vaid siis, kui leinatöö on lõpule viidud. Šoki küüsis, vihkamise ja süüdistamise keerises või (enesehävituslikus) masenduses olevale inimesele võib tunduda vastuvõetamatu isegi heasoovilik osutamine muutuste vajalikkusele. Ta vajab parajasti teistsugust hoidmist.

Hoidmine

… peab hoidma kui puru rõõsa piima pääl…

Eesti kõnekäänd

Leina ja masenduse kulg võivad sõltuda lisaks inimese bioloogilis-füsioloogilisele põhilaadile ka tema ettevalmistusest eluks. Teisisõnu, meie reaktsioonid elusündmustele sõltuvad vähemal või enamal määral esimestel elukuudel ja -aastatel läbielatust. Ma pean silmas isiksuse ülesehitust ja toimimisviise, mille kujunemist on mõjutanud juba väga varase lapseea kogemused ja mille võib kokku võtta tähissõnaga Hoidmine. Loomulikult on veel palju asjaolusid, millest sõltub inimese psühho-seksuaalne areng varasest east alates, kuid siin keskendume hoidmisele.

Hoidmise all mõistavad psühhoanalüütikud eelkõige viisi, kuidas ema või keegi teine tite esmane hooldaja-hoidja oskab häälestuda vastsündinule tolle esimestest eluhetkedest alates (või ka veel varem – raseduse ajal), suudab ennast tahaplaanile jättes samastuda imiku vajaduste ning rütmidega (hingamine, magamine, söömine jms.) ning seeläbi tagada lapse hingejäämise, kestmise ja arengu. Hoidmine hõlmab loomulikult ka keha eest hoolitsemist.

Inimese aeg on vastsündinu jaoks algselt talumatu ja jätkuvust lõhkuv. Oma lapse elu esimestel hetkedel ema nö imendab inim-aja endasse ja, oma lapsega samastudes, loob tollele illusiooni, et tolle aeg kehtib ega pole mingisugust muid rütme, kui tema omad. Aeg on siis märkamatu. Tänu ema ennastunustavale häälestumisele oma titele saavad ilmneda ja hakata avalduma imiku arengulised kalduvused, beebi enese kogemised spontaansete liigutustega seoses ning võime tunnetada end oma aistingute omanikuna. Enese kooskõlalisena tundmine on väikelapsele värske kogemus, mida ta kogeb pidevalt uuesti ja uuel moel. Võime näha, et ka täiskasvanueas toimub meiega midagi sarnast – millegi uue omandamisega võib midagi meis puruneda või kasutamiskõlbmatuks osutuda ja seetõttu vajame teatavat vaimset pingutust ning mõttetööd (kogu tunnetustegevust), et ennast taas kooskõlalisea tunda. End jälle vabalt hingamas tunda.

Niisiis, hoidmine sisaldab nii elu hoidmist (varasem), selle kaitsmist, kui kestvuse säilitamist.

Füüsilis-emotsionaalne hoidmine saab nii võimaluse muunduda metafooriliseks hoidmiseks, mida laps taoliste hingetoitvate kogemuste kaudu järjest enam võtab omaks ja omaseks. Tänu eelnimetatud hoidmisele kujuneb täiskasvanueaks enese hoidmise võime selle mitmekülgseis tähendusis ja avaldumisvormides, nagu elustiil, elu kulgu määravad valikud jpm. Muuhulgas ka tervise ja elu hoidmine laiemalt. Kui hoidmine on olnud kaootiline, siis tõenäoliselt eeldab see suurt pingutust, et ise enda eest järjepidevalt ja järjekindlalt hoolitseda.

Sõltuvalt taolistest asjaoludest, nagu algelisest isiksuse ülesehitusest, psüühilisest traumast (väikelapse vajadused pidevalt rahuldamata, liialt kaua üksi, ebajärjepidev hoolitsemine, armastuse puudumine jms.) või muudest arengut pärssivatest teguritest, ei pruugi imik suuta emast eemaloleku hirmu taluda. Kui lühiajaline emast eemalolek võib olla talumatult õudne, siis õrn tasakaal teiste inimeste, eelkõige ema ja ka maailma uurimise ning avastamise vahel võib kokku kukkuda ning asendatakse kõikvõimsuse fantaasiatega.

Kõikvõimsuse fantaasiad (täiskasvanuea tuletised nendest võivad kõlada: minuga ei juhtu midagi jne.) takistavad sümboliseerimise arengut, mis on väga vajalik võime enese eraldi- ja üksi olemise talumiseks ning enese iseseisva indiviidina tajumiseks. Ka vastutus oma elu ja enese tervise eest võib olla ähmane või puududa – loodetakse hoidja peale ning samas võidakse nö hammustada hoidvat-toitvat kätt, kui see ei rahulda maagiliselt vajadusi ega too kiiremas korras soovitud leevendust. Nii nagu on meil mõned idealiseeritud ootused enesele, võivad meil olla sisemiselt õigustatud, kui välise tegelikkuse suhtes õigustamatult kõrged ootused.

Kui sümboliseerimisvõime ei kujune välja või saab meeletraumadega seoses kahjustatud, siis selle tulemusena elu pole enam mitte järjepidev kulg, vaid toimub teineteisest lahutatud pursetena, maagiliste hetkedena. Siin on lihtne tõmmata paralleel niinimetatud yo-yo efektiga. See tähendab, et inimene on võimeline hoidma end mõnda aega nö rajal, kuid see võib osutuda ülejõu käivaks pingutuseks, kuna ei suudeta taluda ebameeldivaid tundeid, mis seostuvad oma armsaks saanust elust eemaldumisega. Võib olla raske tunnistada tõsiasja, et muutuste tegemine elus tähendab loomingulisi purustusi – piltlikult öeldes: lõhutakse oma elu, et üles ehitada uus.

Küps enesehoidmine tähendab enese tajumist järjepidevana vaatamata emotsionaalsetele kõikumistele ja välise ning sisilma muutustele. Enese jäävuse hoidmine ja tajumine tähendab, et eluviisi ja mõnede tõekspidamiste muutmise tulemusena tajutakse end muutununa, kuid siiski järjepidevalt iseendana.

Ideaali ja tegelikkuse lahknevus võib olla talumatult suur. Ise olemine ehk enese tajumine oma elu eest vastutavana võib olla võõras ja hirmutav, sest seostub üksi jäämisega – hoidvus pole sisestunud kõigi oma nn heade objektidega ehk teisisõnu, lapsepõlve hoidvate kujudega. Sigaret, piip või sigar võivad olla niinimetatud siirdeobjekti tähendusega. Siirdeobjekt on midagi, mida avastatakse ja samas ka luuakse. See on nii fantaasia kui reaalsus, samaaegselt mina ja mitte-mina, kõikvõimas, kaitsev sisemine kujutluslik-ema ja väline, tegelik ema oma erisustega. Tinglikult võime seda võrrelda lapsepõlves armsaks saanud kaisukaruga, kuid pigem siiski lutiga, mis esindab nii ema toitvat ja turvaltist rinda kui hoidva ja kaitsva ema kohalolu laiemalt. Kindlasti ei soovi ma öelduga vihjata, et suitsetajad oleks justkui väiksed beebid. Pigem üritan näidata, et ka täiskasvanutena on meis väikelapseeale iseloomulikud vajadused ja soovid, mis ootavad vahetut rahuldamist.

Risk ja enesekahjustamine

Patt on hinge peremees.

Eesti vanasõna.

Mõnikord võime märgata, kuidas kellegi enesehoidmine hõlmab kahetsusväärselt ka ennastkahjustavaid tegevusi või harrastusi. Nende hulgas ka suitsetamine. Loomulikult saab suitsetamisel ja sellega seonduvatel meeldivatel ning ebameeldivatel elamustel olla igaühe jaoks mitmeid isiklikke ja ainuomaseid tähendusi, kuid mõned neist on seotud ka meelierutava riskiga. Surma võimalikkusega mängimine võib alateadlikult suurendada ka suitsetamisega seonduvaid naudinguid ja toita kõikvõimsuse pettekujutlust aja, elu ja surma üle kontrolli omamisest.

Enese surma kutsariks olemise meeletu hoiaku taustaks võib olla alateadlik soov leevendada püsivat masenduse fooni, mis hingitseb justkui tuli tuha all, ja rahustada eelkõige abituse, aga ka ärevuse, alandatuse ning alaväärsuse tundeid. Samuti võivad leida riskikäitumise kaudu kergendust häbi ja lootusetuse tunded, mis on õrnale isiksusele eriti talumatud ning seetõttu teadvusest välja tõrjutud.

Nagu nähtub, on paraku otsesematel või kaudsematel enesekahjustustel mõnede inimeste jaoks oluline roll psüühilise terviklikkuse ja -tasakaalu säilitamisel. (Ka fataalse haiguse diagnoosi puhul ravist loobumine, selle tahtlik või tahtmatu nurjamine on lahterdatavad nn enese psüühilist tasakaalu säilitava ennastkahjustava riskikäitumise rubriiki (mis ei tähenda, et seda ei võiks paigutada veel teistessegi kategooritesse)). Lähemalt tuleb sellest juttu seoses vastupanuga.

Kõige eredamalt võime sedastada enese kahjustamist teatud isiksusehäiretega inimeste puhul ja inimestel, kes on langenud psüühiliste võimete piire ületavasse kriisi. Üheks kriisi ajendiks võib olla ka saatuslikust haigusest teadlikuks saamine. Võivad tekkida meeleolud a´la:

„… Ma ei hooli, elada nii.
On nüüd mu ainus soov, et lõppeks kord see piin.

Kui läks trumm, mingu siis ka pulgad pealegi,

…
Ei siin aita enam soov, pool on siiski kõigest pool
Kas kõik saan või siis mingu ka pool.

….“

P. Liblik

Suitsetamise mahajätmise või jätkamise, või üldse mingite muutuste kaalumine ja nende teostamine, võivad põhjustada mitte üksnes käitumuslikku kahevahel olekut – teha või mitte – vaid tegemist võib olla (teadvustamata) valikuga enese minapildi säilitamise või sümboolse minetamise ehk enese kaotamise vahel. Mõnikord on enese hapra psüühilise terviklikkuse säilitamine olulisem, kui elu hoidmine. Seda muuhulgas ka seetõttu, et pole hingejõudu tunnistada oma osalust tervise allakäigus, mida oleks saanud kunagi minevikus tõenäoliselt vältida. Siin puutume taas kokku süütunde ja häbiga.

Mõnedele inimestele võib oma haigusest teadasaamine olla ka teatavaks kergenduseks. Mõnikord tundub, et näiteks üldistunud ärevusega inimestel on kergem taluda teadmist, et nad on saatuslikult haiged, kui leppida elu paljulubava, aga häirivalt ebamäärase kõikvõimalikkusega. Haiguse puhul on midagi nö käegakatsutavat, millele keskenduda ja mille kaudu enese eest hoolitseda. Mõnede puhul jällegi on äratuntav haiguse nn teisene kasu, mille tõttu inimene tunneb kergendust, et ta ei pea suhetes ega elus enam pingutama.

Loomulikult on suur hulk haigestunuid, kel on omane hoolitseda enda ja oma tervise kestvuse eest ka tasakaalukamal moel.

Vastupanu

“Ma olen valmis oma eluviise muutma juhul,

kui ma ei pea tegema midagi senisest teisiti”.

Tõelise ja tegeliku enesehoidmise toetamiseks ning muutuste ellu viimiseks on vajalik pöörata tähelepanu ka vastupanu protsessidele inimese meeles. Vastupanu muutustele on meile kõigile rohkemal või vähemal määral omane ja inimlikult mõistetav. Olgu siis tegemist enese senitundmatu- või väljatõrjutud psüühilise materjali teadvustumisega või muutustega elu-olus. Vastupanu on esiplaanil ja seda tugevam, kui eeldatavad muutused seostuvad identiteedi või selle osade „löögi alla“ sattumisega. Seega võime eeldada, et vastupanu hoolikas ja hoidev käsitlemine ning selle mõistmine ravisuhtes võib osutuda ravisoostumuses võtmeküsimuseks.

Vastupanu mõiste hõlmab kõiki psüühilisi jõude ja protsesse, mis töötavad vastu ravimeetoditele, ravieesmärkidele või koguni kogu raviprotsessile. Vastupanu põhjused, aines ja ilmnemisvormide kombinatsioonid on enamasti individuaalsed ning inimeseti erinevad, kuid vastupanu eesmärk on tavaliselt ühine: kaitsta senist psüühilist tasakaalu. Teisisõnu, kuna riskikäitumise lõpetamine ja muutused eluviisides võivad tuua alateadvusest esile seni tõrjutud tundeid, siis rakenduvadki psüühilised kaitsed teatud materjali (alateadlik konfliktide, sobimatutena tunduvate impulsside, puuduse- või kaotustunnete, ka psüühiliste traumade) hoidmiseks teadvusele kättesaamatutena, et säilitada senist minapilti. Mõnikord kasvõi elu hinnaga. Taolistel juhtudel oleme vastuolulises olukorras, kus kohtume psüühiliste vastuolude teadvustamise vajalikkusega, mille eest ego psüühikat tegelikult kaitsebki. Meenutagem riskikäitumise motiive.

Isegi, kui me märkame vastupanu, on vastupanu põhimotiivid alati teadvustamata. Tavaliselt on vastupanu mingisuguse varase arenguloo kordus, mis on väljakujunenud juba varasemas elus. Pean siin silmas eriti reaktsioone probleemidele ja nende käsitlemise viise. Samuti on hoiakud tervise ja haiguste suhtes suuresti alateadlike ja pärimuslike seostega (mitmed suhtumised antakse põlvest põlve edasi nii suusõnaliselt kui alateadlikult väljendatavate suhtumiste kaudu). Võime taolisi suhtumisi võrrelda jäämäega, millest on nähtav vaid väike veepealne osa, kuid mille veealuse, suurema osa suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik, kui soovime kellegagi (ka enesega) saavutada ja hoida sisulist kontakti.

Kuigi inimene võib teadlikult soovida ja loota oma probleemide leevenemist ja soostub raviga, siis alateadlikult ei pruugi ta olla valmis mitte mingisuguseks muutuseks oma isiksuse suure vaevaga üleval peetavas tasakaalus.

Vastupanu võib ilmneda väga mitmesugustel viisidel. Näiteks retsepti väljaostmise edaslikükkamisel või ravimi ostu pideval unustamisel, kuigi seda on teadlikult plaanitud teha. Kui ravim soetatakse, siis unustatakse seda võtta jne. Psühhoteraapia alul üldjuhul teavitatakse patsiente vastupanu ilmingutest ja nende võimalikest avaldusvormidest. Õhutatakse ka patsienti oma vastupanu ning sellega seonduvaid tundeid, mõtteid ja käitumisi märkama ning nendest rääkima. Samuti julgustatkse, et taolised tunded on inimlikud ning et nendega tegelemine aitab tavaliselt päris palju kaasa enese mõistmisele ja enese hoidmist/ravimist toetavate motiivide tugevnemisele. Vastupanutunded võivad ilmneda kogu ravi vältel ja see on mõistetav, kui mõtleme kasvõi eelnevalt jutuks olnud teemadele.

Vastupanus võib näha (teadvustamata) vajadust vältida oma haiguse, raviga ja eluoluga seotud probleemide käsitlemist. Ravisoostumuse ja ravile vastupanu osutamise alateadlikel vaekaussidel võib hapramas seisus inimene kalduda alateadlikult vastupanu poolele, sest sellest saadav rahuldus on tuttav ja suhteliselt kohene. Ma pean siin silmas eelkõige vajalike muutusi eluviisides. Elumuutustest ja ravist tulenev rahulolu paistab alles kaugemas tulevikus (depressiooni puhul ei pruugi paistagi) ja võib tunduda ebausaldusväärne, sest on võõras ja tundmatu. Seetõttu võib sümptomite kiire leevendamine olla oluline panus vastupanu nõrgendamisse ja inimese enesetunde parandamisse. Isegi kui see ravi algusfaasis ei kaota eelpool jutuks olnud kaotusmuresid, võimaldab see siiski leevendada patsiendi enesetunnet ja hirme ning pakkuda lootustrikkust, mis on vajalik edasi elamiseks.

Kokkuvõtteks

Inimese hingamise ja hinge hoidmiseks on tarvis hoida kogu inimest, inimest tema terviklikkuses. Vajalik on „võtta inimene hoiule“ kõigi ta tunnete, mõtete ja käitumisega. See hõlmab ka inimesele koha leidmist abistaja(te) meel(t)es.

Kui psühhiaatrid on sümboolselt hingetohtrid ja psühholooge nimetatakse inimhingede insenerideks, siis kopsuarste võib pidada sõna otseses mõttes hingearstideks, sest nad tegelevad inimese hingamise ja selle kaudu hinges hoidmisega. Nagu võis näha ja kuulda, hingamise ja hingega seostuvad nii keeleliselt, usundiliselt kui meeleliselt (psüühiliselt) mitmed elutähtsad teemad. Nende hulgas ka surm ja surelikus. Seetõttu on loomulik, et hingamishäirete ravis on oluline pöörata tähelepanu ka neile hinge sugemetele, mis pole otseselt hingamisega seotud, kuid on vajalikud inimese hinges hoidmiseks.

Kasutatud allikad

Eigen, M. (1981) Reflections on Eating and Breathing as Models of Mental Functions: Food Breath „Minds“. American Journal of Psychoanalysis, 41:177-180.

Ikonen, P. (2000) Psykoanalyytisia tutkielmia. Nuorisopsykoterapia-sääito. Helsinki.

Laine, A. (2012) Hengitys Itsesäätelyn Ja Vuorovaikutuksen Tukena (Breathing as a support of self-regulation and interaction) By: M. Martin, M. Seppä, P. Lehtinen, T. Törö & B. Lillrank. Tampere: Mediapinta OY, 2010. Scandinavian Psychoanalytic review, 35:71-74.

McGarrigle, K./Liblik, P. Olnut enam heaks ei tee. (Laulu eestikeelse versiooni esitaja: Vrait, S.)

Ogden, T. (2004) On holding and containing, being and dreaming. International Journal of Psychoanalysis, 85:1349-1364.

Sabaté, E. (toim) (2003) Adherence to long-term therapies: evidence for action. Saadaval http://www.who.int/chp/knowledge/publications/adherence_report/en/. In Soosaar, A. (2010) Ravisoostumuse parandamine on arteriaalse hüpertensiooni suurim terapeutiline reserv. Eesti Arst 2010; 89 (7−8):513−520

Stoller, R. (1975) Perversion: The Erotic Form of Hatred. Pantheon, New York.

Tähka, V. (1999) Psühhoteraapia alused psühhoanalüütilise teooria põhjal. Helsingi. Tallinn. Tartu.