Haavadest nüüd ja…

Mõtisklusi trauma teemadel. Ants Parktal

Haavadest nüüd ja …

Hetki tunnetes ja mõtetes olevas ajas hägustavad haavad. Kust on nad päri ja miks on nad siin? Kas need haavad on siin? Miks nad peaks olema? Kuidas ära tunda haavatuid ja terveid?

Arutlen kaotuste üle aastatel 1939, 1940, 1941, 1942, 1943, 1944, 1945, 1946, 1947, 1948, 1949, 1950, 1951, 1952, 1953, 1954-1986, 1991- 2017. Esimesed üksikud aastad haavasid ja haavavad paljusid endiselt, kuna kaotasime oma riigi ja iseseisvuse, kaotasime lähedasi kahes küüditamises, kolmes okupatsioonis, millest kolmandast sai anneksioon, hävituspataljonlaste ruunavas raevus, metsavendade võitlustes NKVD’ga, mil suures osas ka vastupanu vaibus, küll füüsiline mitte aga vaimne. Esimene ajavahemik haavas inimesi surma, lähedaste kaotuste, vabaduse äravõtmise ja hirmuga orjastamise ees. Teise ajavahemiku haavad sündisid ootuste purunemisest, võltsmaailma tekkimisest, aususe ja eheduse kadumisest ning vanade haavade kehvast ravitsemist või hoopiski ravimatusest. Suletud silmad ja kurtus, mis aitab valede poolt loodud petupildi ilu[1] alles hoida ning Viivi Luige sõnul hoiab pildi ilu rikkumast, kuid toob kaasa võikusevarjundi, mida märkavad kahjuks vaid nägijad.

Haavad ehk traumad sünnivad talumatust kaotusest ning ei parane enne kui seista silmitsi talumatute tunnetega. Kuidas aga seista silmitsi talumatuga, haiget tegevaga valusaga, piinava kannatusega? Eriti kui tundub, et kõik ümberringi on õnnelikud või vähemalt näivad õnnelikud olevat. Eriti kui haavatav olemine toob kaasa süüdistuse nõrkuses ning nõrga põlastamise. Kui inimesed ei räägi enam omavahel, vaid etendavad iseend teistele, siis ei ole võimalik ka näha teiste haavu, rääkimata mõistmisest ja kaastundest.

Miks nii, et tegelikkuse asemel on asunud elama tõe puudumine, au ja väärikuse asemele tuntus iga hinna eest, kus inimese meeleilma üle valitseb elu välises maailmas, mis sarnaneb halva unenäoga?

Kui haavad on ravimata, siis haigus pesitseb endiselt meeles ega lase elada, kuid võimaldab vägevalt haavade olemasolu vältida. Tõde olles talumatu, jääb vale alla varju. Aususeks ja väärikuseks ei jätku enam jõudu.

On teada, et kui haavad ei saa ravitud, siis kandub valu ning ka tegelikkuse kadu või ümbritseva maailma moonutus järeltulevatele põlvedele vaikimise kaudu edasi. Ja nii edasi, ja nii edasi, ega lõpegi kui haavu ei ravita[2].

Eesti rahva haavade ajalugu ulatub ka ligi samasse aega tagasi, kuid vaatleksime siin vaid viimast sadat aastat. Kakskümmend aastat Eesti Vabariiki rajas lootusrikka alguse iseseisvusele nii riigile kui kodanikele, kõikide oma varjukülgedega. Varjukülgedest õudsemaks osutus aga vast tekkinud riigi ja kodanike saatus kui Eesti Vabariik hävitati NSVLiidu poolt. Järgnesid Teise Maailmasõja õudused ning lõplik vabaduse kadu Nõukogude Liidus.

Kuidagi pidid inimesed ka nõukogude ajal toime tulema ning vaikides haavu ravima. Mõned inimesed paranesid, mõned kohanesid uue riigikorraga, mõned haavad jäidki haiget tegema. Kuna ametlikult kõiki kaotusi ei olnud, olid vaid lubatud kaotused. Kuid ei ühed kui teised ei saanud ravi, sest Samariitlase meest ei olnud kohapeal. Lubatud kaotusi leevendati viisil, mis haavatuid ei aidanud, lubamatute kaotused tunnistati olematuks.

Kuidagi tuldi toime ja kuhugi jõuti ka välja, kuid siis tuli Eesti Vabariik uuesti. Uus olukord vajas taas uuega toimetulemist, millega nooremad näivad hästi toime tulevat kuid vanemad enam mitte nii lihtsalt. Ja kui nüüd rääkida haavatud rahvast, haavatud inimestest, siis selgub et ei ole üldsegi mitte lihtne eristada, millisel ajal ja millised haavad on millalgi löödud ning millised haavad on paranenud, millised mitte.

Kuid tunda on, et suurem osa eesti rahvast on endiselt haavatud, vanade valude ja piinade küüsis. Valudest sündiva lootusetuse ja kurvameelsuse kaitseks on maanilisus, millega eesti meedia valab inimesi üle. Hoogne ja rõõmus kuid ebameeldiv vaadata, kõrvuni suuga naerunäod tekitamaks kõhedat ebamugavust, abitud lauluhääled tuues kaasa piinlikkuse ja kaastunde. Ma näen nii harva ehedat inimest, rääkimas omi ehedaid tundeid ja tõepäraseid mõtteid, sest kes neid vajab. Vaja on esineda ning jätta muljet. Olemisest on saamas esinemine, esinemisest enesekaotuslik imitatsioon.

Haavade ravimiseks on vaja rääkida, jagada oma valu ning eelkõige kannatusi. Kuid on vaja veel midagi, mis on olulisem kui rääkimine – see on vaikimine. Haavades vabanemiseks on vaja võimet kannatada vaikides. Vaikides kannatamine vajab ka vaikivat kaaslast, lähedast keda usaldada, metsa kohinat, tuule ulgu, etendust „Godot oodates“, filmi „Veenus karusnahas“, regilaulu, šamaani trummi, lõkketule praksumist ja mida kõike veel, mida keegi võib vajada.

Jaan Undusk on kirjutanud folkloristide ajakirjas vaikuse kultuurist, kus inimene ei saa rääkida ilma, et ta hingi välja ei kutsuks. Lobisemine ei ole võimalik, kuna sõna on püha.

Haavade raviks piisab olemasolevast vaikimise kultuurist, mida ei tasu segi ajada haavatud inimese võimetusega kõnelda oma haavadest. Vaikimise kultuur, kus oled sa tänasel päeval?

Öeldakse maailm on muutunud. Ei ole mitte. Inimene on omas meeles muutunud ning arvab, et ka maailm on muutunud. Keegi ei saa meid muuta kui me ise hääletu alistumisega talumatute muutustega nõus ei ole.

Meelde turgatanud mõtted ja tunded ning tekkinud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktali meeleilmast.

16.04.2017/29. aprill, 2017

[1] Vaata ETV lobisemissaadet „Me armastame Eestit!“, kus Eestile on sära ihkavate inimeste poolt, jäetud vaid olla õnnetu ja ära kasutatu. Pühalik austus isamaa vastu on vahetatud palaganiks ja klounaadiks.

[2] Küprosel elavad kreeklased ja türklased on väliselt nii ühtmoodi, et eristada saab neid kohvikus vaid laual asuva sigaretipaki värvi järgi. Kuid meeles lahutavad rahvusi omavahel ligi seitsmesaja aasta tagused sündmused.