Artiklid ja ettekanded keele teemal

1. Ühe inglise keelse sõna eestistamise lugu. Ants Parktal

2. Eesti keelte paabel. Peep Ilmet

1.Ühe inglise keelse sõna eestistamise lugu ja mis sellest välja tuli[1].

Paarisuhetes tekib sageli küsimus, mil määral saan ma jääda iseendaks, säilitada oma eneseteadmuse ehk identiteedi ja olla samas ka lähedases suhtes partneriga, mil sulandudes partnerisse loobun ma mingist osast iseendast. Üksikulise (individuaalse) ja ühise koosolemise, kui kahe meeles ja käitumises leiduva vastandi üheaegne kohalolek on abielus/paarisuhtes olemisel paratamatuks vastuolude allikaks[2]. Areneva suhte loomiseks ja ellujäämiseks vajavad mees ja naine võimet leida koos lahendusi isiklikult iseendale ja ühiselt paarile, mis võivad luua nende vastuolude vahele tasakaalu. Partnerid vajavad seega üheaegselt nii isekust kui ka isetust. Kuidas korraldavad mees ja naine abielus/paarisuhtes kahe vastandliku ning pingeid tekitava vajaduse – isikliku eraldiolemise- ja ühise koosolemise vajaduse vahelise tasakaalu on küsimus, mida vaatleme järgnevalt?

Warren Colman’i (2005) tähtsustab inimese meeles oleva, paarisuhtega seotud kujutluse mõju suhtes toimuvale. Nii abielu kui ka erinevate osapoolte arenemine abielusuhtes endas on Colman’i meelest seotud mitte ainult kujutlusega iseendast, vaid eelkõige kujutlusega paarist ehk mehe ja naise lähedasest suhtest teineteisega.

Meeles (psüühikas, ka teadvustamatuna) olev paarisuhe tagab loova käsitluse vaid juhul, kui vastastikku teineteist toitvast paarist saab sugulises ühtimises olev paar. Suguline kokkusaamine mehe ja naise vahel loob olukorra, kus kahe erineva soo vastuolulisus leiab loova kooskõla suguiha ehk libiido tasakaalu näol. Colman toob näite muusikast, kus kaks nähtust ei pruugi olla kooskõlas (harmoonias), kuid kooskõla saab tekkida ebakõla loovas kasutamises (lk. 129). Sugulises ühtimises võime märgata erinevuste vahel tekkivat-loodavat kooskõla, milles sugutamine on loov kehaline käsitlus soolistest ja sugulistest erinevustest mehe ja naise vahel. Võime lisada mõtte, et kas mitte suguline ühtimine ei võiks olla ka meeles leitava ühtimise algkuju (prototüüp). Colman väljendab oma mõtet inglise keeles järgmiselt: „Many couples who, in terms of their psychic development, have never fully made the transition from the nursing couple to the copulating couple attempt to set up a marriage of the model of parent and child.“ (lk. 140). Coleman’I mõtet võiks mõista järgmisel viisil: paarid, kes oma arengus ei jõua sugulise ühtimiseni, selle sõna sisulises (kehalises) tähenduses, üritavad sageli sättida abielulist kooselu lapsevanem-laps suhte viisil. Colman võtab oma mõttekäigu kokku järgmiselt: “Abielu ei ole koht, kus ma saan olla täielikult “ma ise”, kuid võib saada paigaks, kus ma avastan mõningaid võimalusi, et saada iseendaks.“ (lk. 141).

Järgnevalt huvitab meid sõna „copulating“ tähendus, et mõista mida Coleman peab silmas sugulise ühtimise all, kus ebakõla käsitletakse loovalt ning tulemuseks on loodud tasakaal suhtes, vähemalt kuni uue ebakõla tekkimiseni.

Silveti (2009) sõnaraamatust leiame järgmisi tähendusi: copulation: biol kopulatsioon, seigumine; suguühe; copulate: biol kopuleerima, siduma; sugulisel teel liituma; copulative: kopulatiivne, ühendav, siduv; biol kopulatsiooniline, kopulatsiooni-, seigumis-.

Võõrsõnade Leksikon (2012) seletab sõna kopulatsioon: (˂ld copulatio ühendamine, ühinemine) 1. suguühe, sugutus; 2. biol seigumine, sugurakkude või kahe suguisendeiks eristunud ainurakse liitumine sigimisel; 3. aiand jätkamine, pookimisel oksastamisviis, kus alus ja niisama jäme vääristusoks asetatakse kogu lõikepinnaga vastakuti; kopuleeruma: (ld copulare) siduma, ühendama, kopulatsiooni teostama; kopulatiivne: (ld copulativus˂copulare) siduv, ühendav.

Eelpooltoodud sõna kopulatsioon sõnaraamatu tähendused viitavad sugulisele ühtimisele sigimise ehk idutsemise tähenduses. Uue idu tekkimine ehk munaraku viljastamine seemneraku poolt sugulisel ühtimisel, rasestamine ja rasestumine, kirjeldavad abielupaari suhet raku tasandil kui sigimist, uue elu loomist. Mehe ja naise sugutungi esmane ja peamine ajend suguliseks ühtimiseks – luua uus elu kahe erineva keha ühtimises, leiab selle sugulise kokkusaamise läbi kehalise kooskõla partnerite erinevuste ja vastuolude vahel. Kas kehaliselt siduv ja ühendav suhe ka algkujuna meelde jõuab ja kas pookimisel pookeoksad omavahel kokku kasvavad, jääb paarisuhtes osalejate kujundada.

Sugulise ühtimise algkuju meelde jõudmiseks on vaja partneritel mõelda oma suhtes toimuva suguelu üle, et leida üles keha ja meelt ühendav lõim. Lõime puudumisel jääb suguelu vaid sigivaks tegevuseks või omaarmu iharuseks (ehk autoerootiliseks naudinguks, ilma et sugueluline tähendus meelde tekkiks. Tekkiv võimetus kogeda iseennast kui idujõulist ehk sugulist olendit ja suhte sugulist poolt, võib paarilt riisuda suhte kehalise aluse rajamise võimaluse. Kui sugueluga kaasnevad kehalised läbielamise ei jõua tunnetena meelde, siis ei jõua ka keha meelde ning keha ja meel jäävad teineteisest lahutatuks. Partnerite võimetus siduda omavahel keha ja meel röövib võimaluse leida suguelulises ühtimises peituv kehaline alus suhtele meeles. See võib lahutada ka partnerid teineteisest meele plaanis. Paari koosolemiseks vajalik kehaline ja meeleline kooskõla satub löögi alla ning paaril tuleb leida lahendusi kuidas lepitada meelt ja keha, mis ei taha kokku sobida[3]. Lahenduseks võib paarile olla kas suguelust loobumine, mistõttu suhte rahuldamata kehalised vajadused võivad teadvusetus meeles jääda partnereid vaenama, või siis jääb alles ainult suguelule rajatud paarisuhe, ilma kiindumuse, läheduse ja intiimsuseta[4].

Vaatleme ka sõna seiguma tähendusi. Silveti pakutud sõna seiguma, Saareste (1958-1963) sõnaraamatust me ei leia. Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (2009) pakub järgmist tähendust: biol ühinema, liituma (sugurakkude, ainuraksete kohta). Eesti Õigekeelsussõnaraamat (2013) kordab sama tähendust: biol kopuleeruma. Seigumine kopulatsioon, kahe suguraku või ainurakse liitumine. Kuigi seiguma ei too juurde midagi uut, toetades vaid eelpoolmainitud rakkude kehalise liitumise tõsiasja, aitab seiguma meid edasi liikuda tähenduste varasema meeleilma suunas.

Metsmägi, ja teised (2012) Eesti Etümoloogia Sõnaraamat seletab sõna seiguma ka eelpooltoodud viisil: ühinema, liituma (sugurakkude, ainuraksete kohta) ja juhib meid sõna säie juurde. Säie: säigme: säiet (lõnga) heie; (nööri, köie vm) keere mitmetes soome-ugri rahvaste keeltes. Sõna ise on tõenäoliselt tuletis soome- ugri tüvega sõnast seadma. Sõna säie võib meid viia inimsuhte ja meele sellelaadse võrdkuju(s)tamise (sümboliseerimise) juurde, kus meele ja keha talitlused seostuvad kanga kudumisega. Lüganuse kihelkonnas on kasutusel näiteks kõnekujund mähkmes imiku kohta – kangapakk, kangarull (Vana Kannel IX, 2009). Kas võime märgata meele struktuuris kanga koetist, mis kootakse kokku erinevat värvi lõimedest, mis muunduvad kireva pildina meeleilmaks? Inimeste vahelisi suhteid võime vaadelda kui köie punumist, kus kaks keerdu pöörlevad teineteise ümber, moodustades koos tugeva ja vastupidava köie. Lüganuse regilauludes leiduvad ka sõnad lett: (juukse)palmik, pats; (punutud) piits; käärpuudelt võetud lõngaviht; ning lettima: punuma, põimima, palmitsema; peksma piitsaga. Võime mõelda, et suhetes võivad partnerid suhet kui pesa punuda või hoopis suhet piitsaks punuda, et teineteist peksta ja vaevata.

Vaatleme lähemalt ka sõna seadma: seada: sean kuhugi või mingisse asendisse panema; vajalikku seisu korrastama, korraldama; millekski valmistuma. Mitmed teisedki soome-ugri sõnad viitavad laiemas ja üldisemas plaanis korraldamisele, sobivusele, punumisele, ehitamisele. Näiteks Aunuse karjala seadma: „palmida mõrsja juuksed ja panna talle pähe abielunaise peakate.“

Sõnaraamatu tähendused loovad meile arusaamise kopulatsioonist kui sugulisest ühtimisest, milles üks idurakk (seemnerakk) viljastab ja teine idurakk (munarakk) võtab iduraku vastu ning taolisest ühinemisest tärkab uus elu. „Üks seemneniidikestest puurdub munasse, ja tema pea sulab ühte munatuumaga, millega toimubki tõeline eostamine.“ (Velde van de, 1992, lk.36). Keele sõnumid sugri-mugri minevikust pakuvad võrdkujutatud võimalust kirjeldada paarisuhtes olevate inimeste meeles toimuvat arengut kudumise, palmitsemise ja köitmise mõttes.

Mõeldes veel lisaks Briti meelesõõlajale Wilfred Bionile, võiks tema ideed, et puudusest sünnib mõtlemine, siduda ka paarisuhtega. Paarisuhte vastuolud, mis ilmnevad seoses suguliste erinevustega, samuti koos arusaamade-, mõtlemise-, käitumise- jms. lahknevustega, toovad sageli kaasa puudusetunded, sest viitavad otseselt või kaudselt ebameeldivatele üksinda ning eraldiolemise tunnetele. „Bioni mõtete sisse toomine loob võimaluse loovuseks, mis ületab keha piirid, kehade piirid ja tekitab võimaluse meeleilmas ühtimiseks[5].“ (Sütt, 2017).

Vastuolude lahenemine sugulises ühtimises, kus vaenulik ja hävitav sugutung ühineb hoidva ja hooliva sugutungiga viljastavas sigimises, võib anda piisava aluse meeles toimuvate vastuolude lahendamiseks. Ka võrdkujuline kanga kudumine ja köie punumine koos keha ja meelega võib luua puudusetunde, kui mõeldu ei pruugi tulla tegelikult niimoodi välja, nagu soovitud. Ilmselt ka partnerite poolt kujutletud paarisuhtes ei pruugi soovitu tegelikkuses alati rõõmu tuua. Sageli võivad vastuolud soovitu ja saadu vahel kaasa tuua talumatu pettumuse, viha ja valu. Selgepiiriline (konkreetne ) puudus loob paarile võimaluse mõtlemiseks ja omavaheliseks kuulamiseks ja kõnelemiseks, kui kehaline algkuju selleks ruumi on loonud.

Meelde prahvatanud mõtted ja tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest.

28. oktoober, 2017/30. oktoober, 2017/15. november, 2017

Meelis Sütt’i kommentaar.

Lugu avab mu meelest ühe põhjatu rikkuse laeka, mis sunnib mõtlema sõnade tähendust kujundava(te) konteksti(de) üle ja mille sisu võib juhtida paari- ning peresuhete käsitluste ümbermõtestamisele Eesti kultuuri kontekstis.

Arusaadav ka, et see kirjatükk kõneleb veel nii varajasest meeleilma korraldusest ja jaotusest, kus eristuse alus ei ole veel sugu, vaid sisemine ja välimine, ise ja teine (ning kolmas) ning on lähtutud tõekspidamisest, et Melanie Klein (1927) ei pea imikueas kultuurimõju võimalikuks.

Mu meelest tuleks arvestada, et eesti pärimuskultuuris mehe ja naise omavahelisi suhteid, ka suguelu ja viljastumise, raseduse kulgu ja sünnitamist kirjeldavad sõnad, vanasõnad, väljendid, laulud ja jutud on paljuski loodud ning kasutusel olnud matrilineaarse (Metsvahi, 2014) meelelaadi ning elukorralduse võtmes. See tundub tähtis, sest annab aimu suhtumistest ja tõekspidamistest paari- ja pereelu kohta, mis on kunagi olnud tegeliku elu osad ja on tänini justkui kirjutamata seadustena põlvest-põlve edasi antud ilma, et seda väga teadvustatakse. Kõneletakse lihtsalt, et see või too oli/on kange naine, või et vanaisa väga austati ja kardeti, aga vanaema hoolitses laste ja majapidamise eest. Justkui üksikud lood, aga võib-olla siiski üldisem, peresuhete meelelaadi kirjeldava koetise mustrikatked? Väga mitmekihilised suhted, mis viitavad teadvustamatutele hoovustele partnerite meeles, mis võimsalt mõjutavad või koguni juhivad pereelu õhkkonda.

Paarisuhe iseenesest on mu arvates eelkõige mitte midagi. See ei oma tähendust iseeneses. Paarisuhe on pigem mõtteline võimalus, osapoolte sisemiste potentsiaalide eeldatav kombinatsioon, sest toimub kõigepealt osapoolte meeles. Nende meelesuhete alusel komponeeritakse iga hetk tegelikku (välist) läbikäimist ehk suhet, mis omakorda mõjutab meele toimimist. Olgu siis tasakaalu ja arengu või vastupanu ja muutumatuse või hoopis ideaalide (utoopiate) suunas. Kindlasti paljud paarid heitlevad igapäevaselt äärmuste vahel nii tundeelus kui elukorralduses. Kuid kui meenutada, et üksikulise kasvamise üleminekukriisid võivad olla nii traumeerivad kui ka talutavad ja arendavad, siis saab eeldada, et samamoodi võib toimuda ka paarisuhtes.

Võib-olla tänapäevased verised vastuolud nii paarides kui ka mujal toimuvates meeste ja naiste vahelistes suhetes, vähemalt Eestis, võivad olla osaliselt tingitud vanade tõdede ja kirjutamata seaduste (sõnast „seadma“) tähelepanuta jätmises, mida on märkamatult edasi antud matriarhaalse maailmapildiga juba raseduse ajast alates (või veelgi varem), nende valesti tõlgendamises ja jõuga patriarhaalse maailmapildi kehtestamises (teadvustamatu topeltkõlblus) jms. Üks külg on iseseisvumise ja identiteedi kujunemise kulg sünnist alates. Teine, vastasmõjus olev pool aga kultuurimõju, mis tuleb läbi suhte emaga (ka isa-emas meelesuhte) ja suhte isaga (ema-isas ja ka kolmese oidipaalse maailmapildi). Eesti kultuuripildis pole mees ja naine vastandid, vaid ühe terviku kaks poolt – sugupooled.

11.11.2017

Kasutatud kirjandus:

Colman, W. (2005) The individual and the couple. In Pscyhotherapy with couples. Theory and practice at the Tavistock Institute of Marital Studies. Ed. S. Ruszczynski. London: Karnac Books, lk. 126-141

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 5 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Õigekeelsussõnaraamat. ÕS 2013. (2013) Toim. M. Raadik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Hiiemäe, R. (2017) Eesti rahvatarkused kodust, loodusest, tervisest ja suhetest. Tallinn: Paradiis

Ilmet, P. (2017) Taevall. Tallinn: Varrak

Lönnrot, E. (koost.) (1985) Kalevala. Tallinn: Eesti Raamat

Klein, M. (1927) Ciriminal Tendencies in Normal Children. In. Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press and the Institute of Psycho-Analysis, pp. 170-185

Metsmägi, I., Sedrik, M., Soosaar, S-E. (2012) Eesti Etümoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Metsvahi, M. (2014) Varasem perekondlik korraldus ja õe-venna intsesti teema rahvaluules. Vikerkaar nr 7-8, lk. 123-137

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Sütt, M. (2017) Isiklik suhtlemine

Vana Kannel, IX, Lüganuse regilaulud. Sõnaseletused. (2009) Toimetajad R. Mirov ja M. Kuperjanov. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Folkloristika osakond. Etnomusikoloogia osakond

Velde van de, Th., H. (1992) Abielutehnika. II, Uurimus täiusliku abielu füsioloogiast ja tehnikast. Pärnu: Perona

Võõrsõnade Leksikon (2012) Toim. Paet, T. Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

[1] Autor tänab kolleeg Meelis Sütt’i täiendavate mõtete ja ettepanekute eest.

[2] Üksinda- ja koosolemine on vastanditena nähtud probleemsete paarisuhete valguses. Arenevas ja toimivas paarisuhtes tasakaalustatakse koosolemise ja eraldiolemise vajadused partnerite vahel vastastiku sobivalt. Kuigi üksindus ja koosolemine on erinevad olemise viisid, hõlmates üksi olles ka teiste olemasolu meeles ja koos olles ka üksinduse ja puuduse tunnet, siis antud töös vaatan nähtust varaste suhete tasandil. Paarisuhetes tekkiva pingelise läheduse ja sugueluga seoses, tõusevad esile varase lapsepõlve raskused üksinda olemise ja koosolemise tasakaalustamise vahel. Neid paarisuhte raskusi võib võrrelda piirialase isiksuse piinava kokkupõrkega meeles, kus koosolemine ähvardab partneri poolt alla neelamisega, üksi olemine aga lagunemise ja kaosega.

[3] „Kas elad üksikult või elad yhiselu

hää on kui kestab yksteist toetav abielu

kuid ikka ikka ikka kysime me endalt

kas see siis ongi Minu ainukordne elu!“

Ilmet (2017,20).

[4] Tartu-Maarja kihelkonna ütlus: Ilusasti magamine. Mees naesega ei tohi mitte seljad vastastikku magada, siis juhtub pahandust. (Hiiemäe, 2017, lk. 75).

[5] „Samas jääb mu arust siiski ka seni ületamatu intellektuaalne lõhe sugri-mugri kultuuritarkuste ja bioniliku mõtlemisviisi vahel. Võrdlus Kalevalast (Lönnrot, 1985)– raud jääb rauaks ka tagudes, ei teki uut kvaliteeti – Sampot (kuigi see on võimaluse ja sihina meeles). Praeguses seisus on keerukas sulatada või põimida kokku bionilikku keha ja meelt ühendavat mõtteviisi ning eesti keele iseärasustest tulenevaid tõekspidamisi suguelust ja soolisusest, kuigi on kindlasti vajalik selles suunas liikuda. Sugri-mugri pärimuse põhjal jääb punumisest ja lõimimisest pigem mehaaniline mulje. Samas ei saa välistada, et regilauludes ja muus pärimuses käsitletakse punumise ja lõimimise kauda ka meeleilma sisemust, kuid mitte otseselt sõnade kaudu, vaid mingil muul viisil – teksti tonaalsusest tulenevast moraalist või mine tea millest. Ei oska veel sõnastada, alles otsin. Midagi siiski – näiteks Põhja taat oskas Väinämöisel haava ravida, mis oli rauast kirvega löödud, kui sai teada raua tekkimise loo. Siis teadis õigeid sõnu sobivas suunitluses vere(hurme)voolu peatamiseks öelda ja poja sobivat toorainet raviva (toitva) võide kokku segamiseks otsima saata. Väga psühhoanalüütiline lähenemisviis mu meelest. Arusaadav, et paarisuhtes toimub ka lõimumine ja koetise punumine, kuid midagi on veel. Teades ja tundes paarisuhte ajalugu Eesti kultuuris, saame paremini mõista tänapäevaseid paari- ja peresuhteid ning neis esinevate probleemide sügavamat sisu.“ (Sütt, 2017).

2. Eesti keelte paabel. Peep Ilmeti ettekanne

EESTI KEELTE PAABEL

Ettekanne ühel Emakeele Päeval Rahvusraamatukogus

Peep Ilmet

On ütlematagi selge, et kuna ma olen eesti keeles kirjutav kirjanik, seda enam, et luuletaja, siis on eesti keele käekäik mulle eluliselt tähtis. Keele ja selle sõnade varal mu looming tekibki. Heliloojale helid, kunstnikule värvid, minule sõnad. Ehk Juhan Liivi sõnadega – minu erakond on eesti keel.

Ja kohe alguses pean rõhutatult kordama kahte põhitõde, mis kehtivad kõikide keelte kohta.

1. IGA SÕNA ON VAID MINGIL MÄÄRAL KOKKULEPITUD MÄRK, TUNNUS ehk SÜMBOL!

2. Kirjutatud sõna on ajaliselt jääv, kuid kustutatav, lausutud sõna on ajaliselt hetkeline,kuid kustutamatu.

Viimati öeldud lausungis ongi kokku võetud kirjutatud keele ja kõneldud keele kõige suurem erinevus. Kirjutatud sõna võib seista me silme ees kuitahes kaua ja vajadusel võib selle maha kustutada ning sobivamaga asendada. Lausutud sõna kestab hetke, aga kord juba välja öelduna ei saa me seda tagasi võtta, võime vaid uue sõna lausumisega seda korrata või uuega asendada.

Esimesese lausungi sisu olulisus seisneb selles, et iga sõna tähendus on vaid inimeste vahelise kokkuleppe küsimus, See ei ole teps mitte see asi ise. Meie ütleme „ laud“ venelased „stol“, inglased „table“, aga see laud siin on ikka üks ja seesama. Kui keegi ütleb selle neljajalgse kohta, et see on hoopis kits, siis eksib ta vaid eestikeelse kokkuleppe vastu. Laud sellest kitseks ei muutu. Seda, et iga sõna tähendus on kokku lepitud vaid mingil määral, näitab ka asjaolu, et isegi eesti keele sees võivad eri inimesed erinevalt ette kujutada sellesama lihtsa sõna „laud“ tähendust. Kellele seostub see kõigepealt söögilauaga, kellele kirjutuslauga, aga pikalt saekaatris töötanule hoopis saelauaga.

(Nii et sõna tähenduse mõistmine sõltub inimese elulaadist, elukutsest, sellest mis seoses on see sõna tema mällu jäädvustunud.)

Tõsiasi on ka see, et see mingil määral kokkulepe aja jooksul muutub. Kui Koidula ajal kallis isamaa „lehkas“, siis mingil ajal hakkas seesama kallis isamaa „lõhnama“. Ei ole võimalik, et isamaa kuskil vahepeal nii põhjalikult muutus, kui sõnade „lehkama“ ja „lõhnama“ praeguse tähenduse järgi peaks arvama. Tuleb välja, et need sõnakiud, millest me punume oma kirja või kõne üha pikenevat vööd, muudavad kogu aeg oma värvi ja kuju, ehk siis tähendust. Tuleb välja, et rikkalik, ilmekas ja samas täpne keel on üks keeruline kunst.

Kirjas on seda kergem lihvida, sest meil on aega sõnade ja väljendite üle järele mõelda , on võimalus sõnu maha kustutada ja sobivamaga asendada. Just sellepärast põlastan ma neid, kes on nii enesekindlad või hoolimatud, et paiskavad kiirustades esimese hooga meelde tulnud sõnade voo otse trükki. Sellised kirjutised kubisevad äraleierdatud sõnadest ja väljenditest. Sõnadest, mille tähendus on erinevates seostes lõputu korrutamise tulemusena muutunud nii hägusaks, et need võivad tähendada mida tahes ja samal ajal mitte kui midagi. Mida kõike võib juba näiteks „ahistamise“ alla kokku mahutada? Täitesõnadeks kulunud sõnu kasutatakse siis mitte mõtte edastamiseks, vaid selle hägustamiseks ja varjamiseks. Tihti lihtsalt mõtte puudumise varjamiseks. Seda teevad ajanappuses vaevlevad ajakirjanikud, sundolukorras poliitikud, nn. arvamusliidrid, lihtsalt logorröa ehk sõnalise kõhulahtisuse all kannatavad inimesed.

Kirjutame me ikka üldiselt vähem kui kõneleme. Vaatamata sellele, et kõik me hommikust õhtuni räägime, vahel isegi unes, on kaunilt ja mõtteselgelt kõnelemine palju keerulisem kui kirjutamine. Ikka selle hääldatud sõna hetkelisuse pärast. Kõige põhjalikumalt õpetatakse kõnekunsti näitlejatele ja seda nad täiustavad pidevalt edasi. Kuid kui näitlejal on proovide käigus võimalik juba olemas oleva teksti esitus täiuslikuks harjutada, siis paljud kõned, ka tavalised vestlused, tuleb pidada nii öelda käigu pealt. Mõtte kiirusel tuleb mõte meeles sõnastada ja siis veatult välja hääldada. Vaat selle järgi, kuidas see välja kukub, tunneb suure ande kohe ära. Näiteks Heinz Valgu sujuv, selge, isikupärane, ilmekas keel tema esinemistel. Kadestamisväärselt suurepärane oli Linnart Mälli kõnekeel. Fred Jüssit kuulates on kohe selge, et ta kogu aeg mõtleb ja annab endale aru, mida ta välja ütleb. Nemad pole õnneks ainsad. Selliseid andeid on siiski sama vähe, kui täiusliku kuulmisega muusikuid. Kõnetehnika on paljuski õpitav, aga kui peakeses valitseb segadus või on see poolluupäine , siis kuuleme küll soravat kõnet, kuid teksti sisu on justkui varem salvestatu ettekanne. Vajutad klahvi „tööpuudus“ ja kohe hakkab kostma. „Peab tähelepanu pöörama… Peab tarvitusele võtma… Tuleb uurida… Tuleb aru pidada… „ Kui vastus suvalisele küsimusele algab alati väljendiga: „Hea küsimus.“, siis pole see midagi muud kui mõtlemiseks aja võitmise nipp. Kui seda nippi kasutatakse juba iga vastuse eel, siis ei tähenda see enam mitte kui midagi.

Kui tulla nüüd eesti keele praeguse olukorra juurde, siis oleneb see sellest, kustpoolt vaadata. Kas seest või väljast.

Väljast vaadatuna pole eesti keel , rääkimata sellele eelnenud maarahva keeltest, mitte kunagi olnud nii heas seisus. Esiteks tunnustavad seda riigikeelena kõik teised riigid. Seda õpetatakse järjest rohkemates välismaa koolides ja seda peavad õppima ka need, kelle eluunistus pole võimalikult paljude keelte selgeks saamine. Olgu või diplomaadid. Ja olgu Euroopa Liidu töökeeltega kuidas on, aga ka eesti keel on üks Euroopa Liidu keeltest. Niisugust tunnustust pole eesti keelel kunagi olnud. Sellist seisu ei osanud vist Kristjan Jaakki loota. Unistada ta võis.

Ka Eesti maa piires paraneb olukord iga hetkega. Muude kodukeeltega Eesti elanike eesti keele oskus on alates vangipõlvest vabanemisest üha kiirenevas tempos kasvanud. Vaid viimasel viiel aastal üle kahe korra. Nii et ma ei saa aru nendest hädapasunatest, kes kisavad, et lõimumine on läbi kukkunud. Kas siis aina laienev eesti keele oskus pole üks lõimumise osa? Ja millisest hetkest alates saab öelda, et nüüd on lõimumine lõppenud? Et kas siis seda pole üldse toimunud või et see on valmis, on küps mis küps. Mis hetkest?

(Mina ütlen, et ka sellesama ettekande aja jooksul laieneb eesti keele oskus terves maailmas rohkem kui see unustamise ja surmade tõttu väheneb.)

Eesti keelt seestpoolt vaadates pole põhjust ainult hõisata.

Küllap teravdas Nõo kooli füüsikaklassis õppimine minu loomulikke eeldusi selles vallas, et ma kaldun paljusid asju nägema ruumiliselt. See kehtib ka keele kohta. Ma näen suurt eesti keele sfääri, kuhu sisse mahuvad, kõik erialakeeled, kõik kohalikud keeled, kõik tutvuskondade keeled kuni igaühe isikliku keeleni välja. Osaliselt need põimuvad. On selge, et kogu selle keelesfääri sõnavara ei valda mitte keegi. Kirjakeeles umbkaudselt 1 miljon + umbes 200000 murdesõna. Selleks, et üksteisest aru saada, ongi olemas üldkeel, mis peaks vahendama ka neid erinevaid eesti keeli. Kujutlen seda keelte põimealana suure eesti keele keskmes. Me nimetame seda kirjakeeleks ja vähemalt keskastme kooli lõpuks peaks see meil piisaval määral selge olema. Edaspidi peaks see üldkeel meil aina täienema, aina rikkalikumaks muutuma ja eks see muutu ka, aga kõrgkoolides või juba varem, kui inimesed valivad omale eriala, muutub nende jaoks esmatähtsaks just oma erialakeele valdamine. Igaüks teab oma käest, et talle meeldib rääkida oma erialast. Sellele on ta ju ennast pühendanud. Kuid erialakeele ja üldkeele vahel on üks oluline vahe. Erialakeele sõnad on kitsalt piiritletud terminid. Kui need oleksid mitmeti mõistetavad, siis oleksid need tööks kõlbmatud. Ega ilmaasjata ei toimu kõikidel erialadel kogu aeg tulised vaidlused terminite tähenduse üle. Erialaterminite sõnad nõuavad eriti täpset kokkulepet. Vaidluste käigus seda täpsustataksegi. Seevastu üldkeele sõnade kokkuleppelisus on suuresti suhteline ja muutuv. ( Kellele otsmoreen, kellele lihtsalt mägi.) Erialainimesele selline sõnade tähenduse „ujumine“ muidugi ei meeldi. Seepärast püüavad paljude erialade esindajad oma kitsaid termineid üldkeelele just kitsas tähenduses peale suruda. Kõik me kujutame enam-vähem ette, mis on kantseliit. Selle aluseks on muidugi juristide täpsust nõudev keel. Aga tänapäeval püüavad ka paljud teised erialakeeled oma kitsaid mõisteid üldkeelele peale suruda. Võime rääkida nii sotsioliidist kui psühholiidist. Sotsioloogid ja psühholoogid, õnneks mitte kõik, paistavad minu meelest silma erilise pealetükkivuse ning enesekindlusega. Viimse instantsi tõetundmist hoovab nende artiklitest ja avalikult esinedes on nende nägudel selline ilme, et rääkige mis te räägite, aga vaat mina tean seda salajast lõplikku tõde inimese ja ühiskonna kohta. (Motivatsioon – emotsioon – positiivne – negatiivne. Vast peaks nüüd iga end harituks pidav inimene väljenduma : „Mul on kohvi joomiseks suur motivatsioon. See tekitab minus positiivseid ematsioone. Kui harimatult labane tundub selle kõrval: „Ma tahaks kohvi. See maitseb mulle.“) Et mainitud erialad tegelevad just inimese ja inimühiskonnaga, siis on loomulik, et vastav sõnavara moodustab suuresti ka poliitikute põhisõnavara. See võimendab oluliselt nende paari eriala sõnavara mõju kogu üldkeelele. Tagatipuks annab sellele tohutu tõuke kogu meedia.

(Võiks ju küsida, et mis siis sellest, et rahvast peabki harima? Peab küll, aga küsimus on selles, kuidas seda tehakse ja kuidas see välja kukub! )

Juba poliitikud ei kasuta erialasõnu enam kitsas tähenduses, sest nad tahavad ju end üldkeeles arusaadavaks teha. Noh et rahvas mõistaks. Ja tekibki suur keeleline paabel. Kui erialainimene, hea tahtmise korral, suudab end ka üldkeeles arusaadavaks teha, suudab oma erialakeelt üldkeelde tõlkida, siis poliitikud ja muud avalikud esinejad ahmivad oma sõnavarra kõikvõimalike erialade termineid. Peab ju näitama, et ollakse kõigega kursis.Täpsemat tähendust teadmata, selle kohasust mõistmata, kasutavad nad neid nagu sülg suhu toob. Meedia paljundab seda omakorda lõpmatult, sest ta peab ju poliitikutele ja muile sõna andma. Segadus aina laieneb ja suureneb täielike tarbetuste või suisa tobeduste kinnistumise oht. Aga niigi mitmetähanduslikud sõnad muutuvad laialivalgunud lögaks.

Muidugi ei saa kõiki keelepatte ajada mingi piiratud inimgrupi kaela. Poliitikuid ja ajakirjanikke on lihtsalt kõige rohkem kuulda ja just nende keelekasutuse läbi levivad sosnovski karuputkena üksikud moesõnad, mis lämmatavad tuhandeid teisi eesti keele sõnu. Keel on meil kõigil siiski ühine ja ühised on ka patud. See kehtib pätist presidendini. Minu silmis on eesti keele kandjad eranditult kõik selle rääkijad. Kui puudutada haritlaste osa eesti keele edendamisel, siis kõigepealt pean ütlema, et minule on sõna „haritlane“ sama laialivalguva tähendusega nagu mõistatuslikud „lai avalikus“ või „lihtne inimene“.

( Kõrvalpõikeks. „ Laia avalikust“ kehalisel kujul olen ma laulupidudel küll näinud, aga need on üürikesed hetked. Peo lõppedes laguneb see kibekiiresti üksikinimesteks laiali. Teiseks. Ehkki ma olen terve Eesti idast läände ja lõunast põhja sõna otsese mõttes läbi elanud, pole ma veel kohanud ühtegi nn. lihtsat inimest. Isegi need, kes tavatsevad öelda: „Ah, mis nüüd mina! Mina olen lihtne inimene. Ah, mis mina oskan kosta!“ ka need pole suutnud mind oma lihtsuses veenda. Vaevalt on nad pead ära keerates oma lihtsust kinnitanud, kui pärast hetkelist pausi tõuseb pea jälle püsti ja kiirgav pilk silmis järgneb lause algus: „Aga seda ma ütlen, et …“ Ja siis järgnevat pole kuidagi võimalik lihtsaks nimetada. )

Nii et kes on eesti keele koha pealt haritlased? Kunagi olid need juba kihelkonnakooli lõpetanud. Kas nüüd on mõõdulatiks kõrgkool? Aga kas kõrgkooli diplomiga tubli erialainimene, kes ujub oma terminites nagu kala vees, kuid üldkeeles ei suuda seletada, millega ta tegelab, on haritlane eesti üldkeele mõistes? Mille poolest on ta keele koha pealt rohkem haritlane kui keskharidusega inimene, kes on laia lugemusega, kelle sõnavara on rikas ja mitmekülgne ning kelle keelekasutus on kujundlik, ilmekas ja loominguline? Eesti keele suhtes pean mina haritlaseks seda viimast. Kõrgharidusega inimesi on Eestis kõikjal ja ei maksa ka unustada, et enamus igapäevase keelepaabeli tekitajad on kõrgharidusega. Ükskõik keda me selleks haritlaseks ka peame, just nemad peavadki eesti üldkeele eest hea seisma. Siinkohal ei saa kohe kuidagi märkimata jätta Tiit Kändleri väga suurt ja üldkeelele eluliselt vajalikku panust. Paljude erialade esindajad peaksid Tiidu oma tegemata töö ärategemise eest varbaist pealaeni üle kuldama.

Aga see, et mitmekülgne keele valdaja kohandab oma keelt vastavalt sellele, kellega ta parajasti suhtleb, näitab ainult teisest lugupidamist ja mõistmissoovi. See on ju loomulik. Kui mul „tung ja torm“ eas oli õnn vestelda eesti juriidilise sõnavara ühe autori, professor Elmar Ilusaga, ei puistnud ta mind kunagi üle juriidiliste terminitega, vaid rääkis ka õigulikest küsimustest üldkeeles. Ja ma sain aru ja õppisin. Sama oli ka piiblitõlke uuendaja Uku Masinguga, keda ei saa kuidagi süüdistada selles, et ta ei vallanud väga mitmete erialade terminoloogiaid. Või Matsalu linnuteadlase Valdur Paakspuuga, kes pidi mulle selgitama Matsalu looduse seoseid. Ükski neist ei eputanud võõrsõnadega või „peente“ sõnavormidega. Uku Masing näiteks pahandas ajakirjanike üle. „Väljalüps suurenes, sest lüpsja tunnetas oma lehmagruppi.“ Masingu arvates piisanuks ka sellest kui: „Lüpsja tundis oma lehmi ja lüpsis neilt palju piima.“. Uku Masing oli üliväga haritlane, aga ta oli ka talulaps.Teatud mõttes üllataval kombel paistavad just paljud loodusteadlased silma võimega end üldkeeles arusaadavalt väljendada. Kuigi loodusterminoloogia põhineb suuresti ladina keelel. Ehk just seetõttu, et see on üldkäibelt kadunud ja muutumatu, nii et ladinaleelset terminoloogiat peab elavatesse ja muutuvatesse keeltesse nagunii tõlkima. (Juba mainitud Fred Jüssi, Hendrik Relve, ka kahe kodukeelega Aleksei Turovski.) Samas ei saa ma üldse aru arstidest, kes riputavad oma ustele kehaosade kreeka-ladina segakeelsete nimetustega silte. Mis ses olgu? Kas arsti juures käivad vaid arstid? Või on see haigete peletamiseks? Gastroenteroloog kõlab tõesti tähtsalt ja heidutavalt. Aga kui mul kõht valutab, siis lepin ma väga hästi ka kõhuarstiga. Ka kõige hullema valu käes piineldes ei hakka ma oma magu gaster’iks nimetama. Kõik see terminitega eputamine just nimelt lehkab kõige vastikuma saksluse järele.

Kuna ma olen välja jõudnud ühe, mind jätkuvalt kummitava teemani, nimelt tarbetute laenudeni, siis võtan kätte ja osundan täitsa riivatul kombel ühele oma kunagisele kirjutisele Postimehes. „ Laen – tõlge – looming“ on kõigile kättesaadav ka netis. Niisiis: „Ükski rahvuskultuur ei saa läbi ilma laenudeta, ei saa läbi ilma tõlkimata, ammugi siis ilma loominguta.“ See kehtib täiel määral ka eesti keele kohta. Laene ei tohi karta, aga need tuleb kodustada. Pikema aja vältel kodustuvad need nagunii. Näiteks „ Kartoffel“ lagunes üsna pea lausa kaheks, kartuliks ja tuhliks. Kuid mõistuslike olenditena võiksime laene kodustada ka teadlikult, sest igasugune ühesuunaline otselaenude tulv lühikese ajavahemiku vältel viib nii keele kui kogu rahvuskultuuri tasakaalust välja. Alates ihatud vabaduse kättevõitmisest on võõrkeelte, eelkõige inglise keele mõju eesti keelele tohutult kasvanud. Need mõjud pole õnneks enam käsu korras pealeurumine ja nende omaksvõtt sõltub ainult meist endist. „Kuis siis olla, kuis siis ella“?

Kui vastata rahvaluule küsimisele: „Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine…“, siis esiteks võtaks ma mõne tarbetutest laenudest kubiseva kirjutise ja sodiks selle neoonpunase pliiatsiga võõrsõnade leksikoni kaasabil eesti keelde. See jääb võrdluseks. Teiseks pistaksin ma autori koos tema teksti ja võõrsõnade leksikoniga luku taha ja enne välja ei laseks kui ka see autor on oma kirjutise talutavasse eesti keelde tõlkinud. Minu toimetamise tasu maksaks kinni muidugi see autor. Ka majutamise. Söögi eest ei tuleks tal maksta, sest süüa ma talle mingil juhul ei annaks. Karm, aga õiglane. Kahjuks pole see võimalik ja kuna keeletoimetajate raske aga üllas amet kiratseb, mitte mõistliku kokkuhoiu vaid vastutustundetu koonerdamise pärast, siis jääb see kõik igaühe südametunnistusele.

Nii et ettepanek. Võtke igaüks välja, no kasvõi prooviks, võõrsõnade leksikon, mis on äärmiselt tähtis sellel põhjusel, et seal on ühele võõrsõnale toodud tihti mitmed eesti keele vasted, võtke kätte esimese ettejuhtuva ajalehe mõni artikkel, ärge unustage punast pliiatsit ja katsetage kui punaseks saate selle artikli eesti keelele mõeldes muuta. Mida punasemaks saab artikkel, seda palavam on teie armastus eesti keele vastu. No kui punane pliiats kohe kuidagi ei meeldi, siis võib ka sinine olla. Ongi vist õigem. Eesti keele sinine ja must tekst valgel paberil. Eriti hinnatav ja ennast hariv oleks see juhul, kui seda tehakse iseenda juba ilmunud kirjutisega.

Teine lühike ettepanek, mis hõlbustab eelmise ettepaneku kulgu, on see, kui koostame liigtarvitatud sõnade nimestiku. Omalt poolt tegin ennist juba algust: emotsioon, motivatsioon, negatiivne, positiivne. Üldkeeles on need täiesti tarbetud.

Kuid eesti üldkeele kõige, kõige, kõige tähtsam alus, õppematerjal ja kindlustuspoliis tulevikuks on ilukirjandus. Ilukirjanduses esineb kõiki eri eesti keeli, aga ilukirjanduse keele kese ongi üldkeele keskmeks. Kõik sõnaraamatud on hindmatud abilised, aga vaid ilukirjanduses on sõnad oma loomulikus keskonnas, ja seal tekibki nende kokkuleppeline tähendus. Ilukirjandus on ühiskeele sõnade tähenduste looja, nende seletaja, nende kandja. Vaid ilukirjanduse pinnal saab üldkeelest rääkida kui ühiskeelest. Ilukirjandus pole Kellegi maa, pole eikellegi maa, see on kõigi ühismaa.

(Lõpuks ka palve. Kui sügavmõttelise luulerea, „…kui unustad kirja ja keele, kas mäletad iseend…“ autor on vanast peast otsustanud iseennast unustama hakata, siis ärge jumala pärast võtke temast eeskuju sel moel, et eesti keele edendamiseks loobute eesti keeles kirjutamisest. Selline eesti keele edendamise moodus mulle nüüd küll viljakas ei tundu. )

Räägime, loeme, kirjutame ikka edasi! Sodime, vaidleme, parandame – pääasi et teeme seda jätkuvasti!

( Nagu Uku Masing soovis lahkumistel mulle, soovin ka mina teile kõigile HÄÄD EDENEMIST!)

Peep Ilmet

KUJUTLUS MEELEST

I

Lähtekohti elusa inimese Meeles toimuva sõnaliseks kirjeldamiseks.

1. Iga sõna, nii heliline kui märgiline, on vaid inimeste vahel mingil määral kokku lepitud Tähendusega Tunnus millegi kohta.

( Vaatamata kõigile õigekeelsuse sõnaraamatutele on iga inimese igapäevane keelekasutus ikkagi erinev, sest erinevad on nii inimeste kogemused kui ka lugemus. Sellest siis ka Tähenduse kokkuleppe määra erinevused.

Seda, et sõna on vaid Tunnus ehk märk ehk sümbol, näitab juba kirjasõna. Pole vahet, kas tee ääres seiseb silt, millele on kirjutatud SISSESÕIT KEELATUD või on sama Tähendusega keelumärk. Pole vahet, kas keegi hüüab „Ai! või karjatab.)

2. Märgilise keele ehk kirjakeele sees sõltub sõna Tähendus selle seostest teiste sõnadega lauses ning lisamärgistusest.

( „Puudel õitsevad leevikesed, aknaklaasidel jää.“ See Paul-Eerik Rummo luulerida on Mõistetav tänu sellele, et aknaklaasidele tekkinud jääd nimetatakse jäälilledeks ja et lilledega seostub just õitsemine ja et õied on tihti silmatorkavad ja et leevikesed valge lume taustal torkavad silma, siis võib öelda, et ka leevikesed õitsevad.

Lisamärgistuse all pean silmas nii kirjavahemärke kui erinevaid srifte ühes lauses.)

3. Helilise keele ehk kõnekeele puhul sõltub sõna Tähendus, lisaks selle seostele kõne teiste sõnadega, ka kõneleja hääletoonist ja kehakeelest.

( Isegi halvustav väljend: „Kuradi tõbras!“ Tähendus, võib olenevalt hääletoonist ja näoilmest Tähendada kas hukkamõistu või heakskiitu.)

4. Sõna Tähendus mingis keeles, sõltub eelkõige sellest, millise keelega on tegemist.

( Täiesti Tundmatus keeles kirjutatud sõnad ei seostu meil mitte millegagi peale selle, et tegemist On Tundmatu keele Tundmatu kirjaga. Me Oleme samas Olukorras nagu iidsete käsikirjade dešifreerijad.

Kuuldes Tundmatut keelt, seostuvad selle sõnad meile Tuntud keele häälikuliselt sarnaste sõnadega, aga ei ütle meile midagi nende tegelike Tähenduste kohta. Näiteks Indoneesia saart Sulawesi hääldatakse väga sarnaselt eesti keelega, aga selle Tähendust ma ei Tea. Vaevalt, et see Tähendab sama, mis eesti keele sõna „sulavesi“.)

5. Eri keelte grammatiline ehitus on erinev ja eri keelte sõnaperede Tähendusväljad ei kattu või kattuvad vaid osaliselt.

( Eesti sõnatüved meel ja inglise sõnatüve mind tuletiste Tähendused kattuvad vaid osaliselt.)

6. Samu Tähendusi eri keeltes väljendatakse erinevaid sõnu ja lauseid kasutades.

( Eesti ürgsugemega: „Tule minu juurde!“ ja inglise lihtsa eessõnaga: „Com tu me!“ Viimasega võrreldav oleks kui eesti keeles kasutaksime rajavat käänet ja ütleksime: „Tule minuni!“ Inglise eessõna tu asemel eesti käändelõpp –ni.

Mina isiklikult ei suuda neid eesti või soome arvukaid käändeid üldse kääneteks pidada. Alates sisseütlevast jääb sõnatüvi muutumatuks ja tüve omastavale vormile lihtsalt lükitakse käändelõppe otsa. Pole sisulist vahet, kas sõna lisaTähendus mingis keeles antakse ees- või järelliitega, kas see kirjutatakse sõnatüvaga kokku või lahku. Seda näitab ka see, et me võime käändelõppude asemel kasutada ka muid sõnu. Ratasse ehk ratta sisse, rattale ehk ratta peale jne.)

7. Tähendusi ühest keelest teise tõlkides tuleb tõlkesõnastikes antud kõige kattuvamate Tähendustega sõnade asemel kasutada tihtipeale muid sõnu ja teisiti üles ehitatud lauseid.

( Kõige näitlikumad ongi võõrsõnastikud, kus väga tihti antakse mitmeid võimalikke vasteid. )

8. Nagu iga keele, nii on ka eesti keele ülesehituse kandjaks selle sõnaperede seosed.

( Mind kummitab Mõte, et kui eesti kirjakeele loomisel oleks alustatud EESTI SÕNAPERED sõnastikust ja hilisemad ÕSI-d oleksid koostatud selle põhjal, siis poleks paljud vaidlused üldse vajalikud.)

9. Nagu igas keeles, nii on ka eesti keeles igapäevases kasutuses hulgaliselt laen- ja võõrsõnu.

( Ükskõik mis keele võtame ja süveneme selle sõnade etümoloogiasse, siis jääb sõõlale vaid käputäis oma sõnatüvesid. Eriti nende keelte puhul, mida on pidevalt mõjutanud paljud teised keeled.)

10. Laensõnad võivad olla nii vanad või nii viljakad, et on keeles moodustanud juba terveid sõnaperesid. See on avardanud nende Tähendusvälja ja muutnud need sedavõrd sarnasteks iidsete omasõnadega, et nende päritolu on raske ära Tunda. Neid kasutatakse ja Mõistetakse kui omasõnu.

( Etümoloogia on ütlemata huvitav ning lisab sõnade Tähenduste Mõistmisele sügavust, kuid me kasutame sõnu ikkagi just nii, nagu neid kasutatakse tänapäeval. Ei loe, mida need täpsemalt kunagi ammu Tähendasid ja kuidas neid täpsemalt kasutati, ei saagi me Teada.)

11. Võõrsõnade Tähendused, mille kirjapilt ja hääldus erineb silmatorkavalt ja kuuldavalt eesti keele omasõnadest, ei seostu koheselt eesti keele sõnade Tähendusväljadega ja vajavad tihti täiendavat selgitamist teiste omakeele sõnade abil. Selleks ongi kasutusel võõrsõnade leksikonid.

( Just tänu teadusterminoloogiatele on eesti keelde tulnud massiliselt kreeka-ladina tüvelisi laensõnu, mis siis et enamasti üle teiste keelte. Peale selle, et need sõnatüved ei haaku eesti sõnatüvede Tähendustega, erineb ka hääldus. Kuna eesti keele sõnades on rõhk esimesel silbil, siis sõnarõhk viimasel silbil torkab kohe kõrva, samamoodi nagu torkavad kirjapildis silma laenatud sõnaliited. Kõik need –ioonid ja muud. Kuna need tõmbavad niigi Tähelepanu, siis ei pea neid ei alla kriipsutama ega muud moodi rõhutama. Aga tihti tuleb nende Tähendust seletada ning ka nende kasutamisega eksitakse sagedamini kui eesti keele kõlaliselt sarnaste sõnade puhul.)

12. Keelte, ka eesti keele sõnade Tähenduste moodustumine ja kasutamine toimub tavaloogika alusel ainult osaliselt. Väga suur osa on juhustel. Muuhulgas ka sõnade tavapärasest erinev kasutamine, olgu siis Meelega või kogemata.

( Kõige ilmekamalt tuleb see välja uudissõnade ehk neologismide puhul. Mõni sõna, mis iseenesest sobib täiesti eesti keelega, lööb läbi välgukiirusel ja jääbki kasutusse, mõni ei löö kuidagi läbi ja vajub mõne aja pärast hoopis unustusse. Seda ette Teada pole võimalik.)

Lõpuks veel eraldi märkus tõlkimiste kohta.

Juba ühest keelest teise tõlkimisel võidakse teha suuri Tähenduslikke vigu. Kui aga tõlgitakse üle mitme keele, siis vea võimalus aina kasvab.

Kui juba seltskonnamängus „Telefon“, kus üksteisele sõnumit kõrva sosistatakse ja kõik toimub ühes keeles, võib sõnum rea lõpus hoopis kentsakalt moonduda, siis mis rääkida veel keerulistest tekstidest.

Ja hoopis suured raskused on iidsete tekstidega. Piibli uusi tõlkeid aina tehakse ja tehakse ja küllap jäädaksegi tegema, sest kahjuks pole kõige vanemate tekstide kõrval selle elusat kirjapanijat, kes selgitaks, mis ta nende sõnade all Täpselt mõtles.

Peep Ilmet, 2015