Mõnda psühhoanalüüsist ja sugudest. Ettekanne folkloristide seminaril.

Mõnda psühhoanalüüsist ja sugudest (nii kuidas seda näeb üks psühhonanalüütik).

Ettekanne Folkloristide 13. talveseminaril „Kas sugu loeb?“ 8.-9. märtsil 2018 Aegviidu-Nelijärvel.

Psühhoanalüüsil ja suhtlemispsühholoogial on mingi kummaline seos. Kui alustada loengut suhtlemispsühholoogiast, siis sageli kuulajad küsivad, et miks meile see loeng suhtlemisest, sest me ju suhtleme ja oskame suhelda. Nii on ka psühhoanalüüsiga, et enamusel inimestel on nende endi arvates olemas teadmised psühhoanalüüsist, kuna me kõik ju mõtleme oma meeles toimuva üle. Ja nii me kuuleme arusaamisi psühhoanalüüsist, mis ulatuvad naljakatest veidrustest kuni asjatundliku teadmiseni.

Tutvustan tänases ettekandes alguseks lühidalt psühhoanalüütiku vaatenurgast, psühhoanalüüsi tekkimist ja olemust, tänast päeva ning eesti psühhoanalüüsi. Selgitan, miks on ja võiksid veel enam olla psühhoanalüütikud huvitatud folkloristide töödest. Lisaks pakun ka mõned omapoolsed mõtted sugudest ehk sooteemal, lähtudes kliinilise töö kogemusest ja psühhoanalüütilisest teooriast.

Sõna psühhoanalüüs tähistab kolme erinevat valdkonda: kliinilist tööd vaimsete häirete ravis; teooriat mis on sündinud kliinilise töö alusel ja omakorda uuendab kliinilise töö viise ja vahendeid; vahend erinevate vaimsete tegevuste (kunst, kirjandus, teater, muinasjutud jne) analüüsimiseks.

Psühhoanalüüs on vaimsete häirete ravimeetod, paljude teiste tuntud psühhoteraapiate eelkäija, mis kasvas välja 19. sajandi lõpul Euroopa neuroloogide katsetustest, kasutada meelehäirete ravis hüpnoosi[1] ja sugestiooni[2] ehk sisendust. Viini arst Josef Breuer (1842-1925) ravis ülemöödunud sajandi lõpukümnel patsienti nn. Anna O’d[3] ning leidis hüpnoosi kasutades, et kui seostada ja analüüsida patsiendi varaseid mälestusi meelehäire sümptomitega, võivad haigustunnused taanduda. Seda ainult juhul kui patsient, alateadvuses peituvaid ja haigustunnuseid tekitavaid põhjuseid läbi katarsise kogemise teadvustab. Breueri avastusest saigi psühhoanalüüs alguse, tõsi küll eelkõige Sigmund Freudi (1856-1939) käe läbi. Ka Freud kasutas alul nii hüpnoosi kui ka sisendust, kuid loobus, kuna haigustunnused ehk sümptomid tulid hiljem taas tagasi. Freudi uuenduslik avastus oli vabade assotsiatsioonide kasutuselevõtmine. Freudi pakutud meetod oli üpris sarnane keskajal juudi müstitsismis kasutatava vaimse tehnikaga, kus ühele sõnale otsiti lisaks teisi sama sõnaga seostuvaid. Algavat psühhoanalüüsi iseloomustas alateadvuse määrav mõju inimese tundeelule ja käitumisele ning sugutung ehk seksuaalsus kui peamine inimest ajendav jõud. Psühhoanalüüs on ainus omanäoline psühhoteraapiate hulgas, kus patsiendile ei suruta midagi ega kedagi peale, vaid pakub analüüsitavale vabaduse oma mõtteilma avamisel ja kirjeldamisel. Freudi alustrajavat kliinilist tööd ja teooriat arendasid edasi paljude teiste psühhoanalüütikute hulgas silmapaistvamalt Melanie Klein (varase lapseea meeleilma sügavam mõistmine) ja Wilfred Bion (tundeelu üle tõene mõtlemine).

Kliiniline töö ja teoreetilise mõtlemise areng on kaasaegse psühhoanalüüsi kujundanud varasemast ära tundmatuseni teistsuguseks.                                                                                                                  Ka on muutunud vaimsete häirete tekkepõhjused. Kui Freudi ajal põhjustasid hüsteeria nähte teadvusest väljatõrjutud sugueluga seotud soovid, siis tänapäeval, mil seksuaalsus ei ole enam tabu teema, on meelest välja tõrjutud pigem kehaga seotud tunded ja mõtted[4]. Lihtsustatult öeldes, inimene on tänapäeval põgenemas ärevust ja probleeme tekitava keha eest, soovides oma vaimu, kehast kui maisest kestast vabastada.                                                                                                                                                     Freudi fallotsentriline vaade sugudele on asendunud tasakaalustatud ja võrdse lähenemisega sugude vahelistele erinevustele[5]. Lisandunud on uued teooriad, mis väidavad, et inimest ei ajenda mitte sugutung vaid vajadus teise inimese järele ehk inimlik kütkestavus (kiindumus).                                                                                                                   Kuna neurootilised inimesed, keda Freud analüüsis, moodustavad tänapäeva ühiskonnas juba loomuliku enamuse, siis seetõttu seostub suurem osa tänapäevasest psühhoanalüüsist seostub tõsisemate meelehäiretega: piirialast, nartsissistlikku, psühhootilist või autistlikku loomu häiretega. Endiseks on jäänud alateadvuse ja psüühilise reaalsuse ning keha omavaheliste seoste mõju inimese tundeelule ja käitumisele.

Psühhoanalüüsi Eestisse jõudmise lugu nõuaks eraldi ettekannet, võib vaid öelda, et esimene meile teadaolev viide eestikeelses kirjanduses Sigmund Freudi töödele pärineb aastast 1912 Juhan Luigalt (1873-1927, eesti psühhiaater, esseist ja ajaloolane) (1912, lk. 182), kus Luiga märgib võimalust rahvajuttude aluseks olevate unenägude selgitamiseks kasutada ka Freudi mõttetööd, (märkides järgmist: „Vaata prof. S. Freud „Über den Traum“,Wien 1911.“) Kuigi Luiga nendib, et Freudi vaateid ei peeta mitte üleüldiselt õigeks, selgitavad nad tema arvates siiski mitmeti unenäo loomu. Eesti ajast võib leida üksjagu huvi psühhoanalüüsi vastu ning ka tegevust, peamiselt küll hariduse ja kooli vallas. Nõukogude ajal haigutas psühhoanalüüsi kohal tühjus, kuni Vaino Vahing ja Alo Jüriloo alustasid psühhoanalüüsi tutvustamisega. Üheksakümnendatel alanud arengud kliinilises vallas on viinud mitmete erinevate psühhoanalüütiliste ühingute ning mitmete praktiseerivate psühhoanalüütiliste psühhoterapeutide ja psühhoanalüütikute ilmumiseni.

Miks on psühhoanalüütikud huvitatud folkloorist? Eelkõige seetõttu, et folklooristid märkavad ja kirjeldavad erinevat ainest inimese meele, alateadvuse, käitumise, suguelu ja inimsuhete aladelt. Folklooristika tegeleb inimesega meie rahvuse ja kultuuri nähtusi uurides, teema mis on meie meelest oluline ka psühhoanalüüsis.

Miks võiks folkloristid olla huvitatud psühhoanalüüsist? Kui mingi nähtus, käsitlus, toimetulekuviis on ajas muutunud, võib olla psühhoanalüüsist abi, et näha ka muutuste psühholoogilisi tagamaid – intsest, sõltuvus, sadism ja masohhism, animism, autism jne..

Millised võiks olla erinevused ja ühtimised psühhoanalüüsi ja folklooristika vahel? Kui folklooristuka tegeleb välise, inimest ümbritseva maailma, kultuuri vaatlemise, kirjeldamise ja analüüsiga, siis psühhoanalüüs puutub folklooriga kokku kaudselt, vahendatult. Eelmistelt põlvkondadelt kirjasõna vahenduseta pärandunud lugude ja lauludega, ütluste ja salmidega, uskumuste ja kommetega puutume kokku inimeste kaudu, kes käivad psühhoanalüüsis. Varasemate põlvede vaimne pärandvara imbub psühhoanalüüsis esile ühel või teisel kaudsel viisil inimese enda meeleilma sügavustes peituva ainese (materjali) kaudu. Seetõttu on mitmed meist leidnud, et eesti inimese meeleilma mõistmiseks ja analüüsimiseks (sõõlamiseks) on vajalik mõista lisaks meid ümbritsevas keskkonnas olevikus toimuvale ka mineviku pärandit, mineviku juuri, millest tänase inimese meel on välja sirgunud. Psühhoanalüüs on näinud ja näeb inimese meeleilma kujundatuna ürgsest ajast pärinevat ainese alusel. (Näiteks Carl Gustav Jungi kollektiivne alateadvus). Sama pärimus saabub meie meelde ka keele kaudu (Masing, 2004,lk. 33).

Psühhoanalüüsi ja folkloristika võimalikest seostest. Kultuur, keel, kombed, elamise ja olemise viisid on eesti psühhoanalüütikutel ja ka eesti psühhoanalüüsil (mida kui sellist, veel ei ole olemas) seotud soome-ugri juurtega. Psühhoanalüüs vaatleb inimese meelt kui fülogeneetilise arengu tulemust. Nii meele kui ka aju enda ürgpärivuslikus olemuses kajastuvad meie elu evolutsiooni varasemad astmed. Näeme seetõttu vajadust siduda eesti psühhoanalüüs tihedalt eesti kultuuriga, kuna hetkel siseneb psühhoanalüüs Eestisse peamiselt inglise keele ja kultuuri läbi, mille eelkäijad olid psühhoanalüüsis saksa ja juudi kultuuri juurtega. Valdur Mikita sõnul „Läbi vana männiku kulgev metsarada on pärismaise psühhoanalüüsi tugisammas.“ (Mikita, 2017, lk. 143) Lisades männikusse ka inimesed, kel meele juured ja meeleilmapuu asuvad iidses ilmas, koos kõige muuga mida folklooristika käsitleb, siis võib vist küll öelda, et pärismaine psühhoanalüüs ei saa kuidagi läbi ilma oma rahva mineviku pärandit mõistmata. Kuna folkloriste huvitab eelkõige kultuur kui nähtus, mida uurida ja analüüsida, siis muinaslugudes, rahvalauludes, uskumuste ja kommete kirjeldustes ja folkloristide välitööde muudes materjalides, kajastub samas ka psühhoanalüütikute jaoks huvitav materjal, mille najal oma rahvuslik erialane eneseteadmus (identiteet) üles ehitada. Pean silmas, et suuline kultuur kirjeldab ka inimese psüühilist reaalsust ehk meelesisest tõelisust, mis aitab psühhoanalüütikutel mõista alateadvust soome-ugri vaatenurgast. Me võime vaadelda pärandkultuuris märgatud psüühiliste nähtuste esinemist kui võimalust, mõista tänase päeva meeleilma juuri ning meelenähtuste arengut. Nii on pakkunud meile sügavat huvi folklorist Madis Arukask, kes analüüsib artiklis „Lemmelehest taaskord. Ühe seto mütoloogilise regilaulu usundilis-kombestikulisest tagapõhjast,“ tütarlapse, õe-venna seksuaalset teemat ning karjust soorollide käsitlus; Jaan Unduski kirjutatud „Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine,“ seostub lapse varase meele arengu maagilise mõtlemisega ja vaikuse kultuur eneseanalüüsi võimaluse ja vajadusega; folklorist Ülo Siimets on loos „Tšuktšimaa legendid,“ arutlenud õe-venna abielust, ehk võtnud jutuks sugulaste vahelised abielud; õe-venna intsesti teemat on käsitlenud folklorist Merili Metsvahi, folklorist Reet Hiiemäe on uurinud psühholoogilisi kaitseid folkloori vaatenurgast. Näiteid huvipakkuvatest folkloori teemalistest kirjatöödest võiks veel mitmeid ja mitmeid tuua.

Psühhoanalüüs vaatab seksuaalsust kui inimese enda poolt konstrueeritud nähtust, osana tema eneseteadmusest ehk identiteedist. Kui meedias räägitakse inimese seksuaalsusest, näiteks homoseksuaalsusest, siis räägitakse objektiivselt inimesest, kes arvatakse olevat homoseksuaalne: „Ta (nad) on homoseksuaalne (sed).“ Inimese enda subjektiivne arusaam oma seksuaalsest olemusest on oluliselt keerulisem – „Ma olen homoseksuaalne“[6]. Jõuda selgusele iseenda mehelikkuses-naiselikkuses, soo rollis ja soolises suundumuses (orientatsioonis) on igale inimesele keeruline küsimus ja sageli jääb lahendus üpris segaseks. Räägin võimest, mõelda enda kui sugulise ehk seksuaalse olendi üle. Milline või kes ma seksuaalselt olen, selgub alles mõttetöös oma suguliste tunnete üle ning suhete kaudu ümbritsevate inimestega. Kui inimene on jõudnud endas selgusele, et ta on näiteks transvestiit, siis seda ta ka on, vähemalt tema enda meelest. Sagedamini aga jäävad vastused küsimustele, kes ma suguliselt olen või millised on minu sugulised huvid, soovid, unelmad ja vajadused, lahtiseks inimese jaoks kogu eluks. Ja nii me võime kohta erinevaid sugutungi eksimusi (Juhan Luiga määratlus suguelu perversioonide kohta) üpris sageli ka iseendi juures – kas oma unelmates või seksuaalelus.                                                                                                                                      Tasub teada ka seda, et sageli võivad inimesed ühel või teisel põhjusel takerduda oma sugulises arengus teatud arengufaasi ja sinna kinni jääda, kas siis osaliselt või täielikult. Näiteks ekshibitsionist ehk enese paljastaja, kes ehmatab naisi, selleks et ta saaks seejärel naise ehmatusest erutunult ennast ise rahuldada, on jäänud oma sugulises arengus kinni varasesse lapsepõlve. Muul viisi ta sugulist rahuldust ei saa kui sellisel kummalisel ja teisi inimesi haavaval viisil.

Meil kõigil on tõenäoliselt teatud sugueluga seotud tundeid, mõtteid või soove, mis meile endale tunduvad ebameeldivate või talumatutena ning tekitavad ärevust. Need tunded, mõtted ja soovid pärinevad lapsepõlve seksuaalsusest. Juhul kui me ei talu neid tundeid, siis ebameeldiva enesetunde parandamiseks lahutame alateadlikult need tunded iseendast ja paneme need tunded teiste peale. Niisugust psühholoogiline kaitse ehk tõrjeviis[7], mis aitab meid end paremini tunda ja vältida ärevust, kannab nimetust projektsioon.                                                                                                                                                 Me lahutame oma meeles talumatu halva omaduse, näeme siis seda sama omadust teises inimeses, et seda omadust siis omakorda tema juures halvustada. Tuntud on arusaam, et vanemad, mitte ainult ei näe oma pahesid lastes, vaid veel enam, nad karistavad oma lapsi nende pahede eest. Inimesed, kel on tõsised sugulised kõrvalekaldumised näevad sageli loomulikku lahendust, lubamatu tunne või iha endast välja viimises. Laste pilastaja ehk pedofiili loomulik tunne on, et laps vajab sellist sugulist hellust, mida tema siis lapse soovile vastu tulles ka pakub. Ka meediaruumis sõna võtvate inimeste puhul tasub mõelda, kui palju ollakse tegelikult objektiivselt teemat käsitlemas või peetakse hoopis subjektiivset ehk isiklikku ristisõda iseenda meeles pesitseva lubamatu nähtusega. Psühhoanalüütilise kliinilise töö kogemusest on teada kuivõrd homofoobia on sageli seotud inimese enda ebakindla seksuaalse orientatsiooniga.

Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi ettekandepäeval möödunud aasta detsembris esitas üks kuulaja küsimuse, et kuidas me saame möödunud aegades tuvastada eeposte, tekstide või muu materjalide alusel homoseksuaalsuse olemasolu nendes ühiskondades. Vastus oli, et ega saagi. Samasugune ebamäärasus jääb kehtima ka meedias toimuvas keskustelus homoseksuaalsuse üle – millest siis räägitakse, polegi päris selge. Kas nähtusest kui sellisest, inimestest, keda antud nähtus peaks iseloomustama või on jutt hoopis iseenda peidetud seksuaalsusest?

Rääkides inimese isiklikust seksuaalsest arengust, võime käia läbi järgmise raja, mille inimene kõnnib läbi koos oma lähedasega: ema-isaga, õdede-vendadega, lähemate sugulastega. Esimese eluaasta käigus omandab laps arusaamise oma mehelikkusest ja naiselikkusest (kui iseloomulikest sootunnustest), kus juures olemasolevatel kehalistel sootunnustel ei ole märkimisväärset tähtsust. Laps võib sattuda seega olukorda, kus tal on füüsiliselt poisi keha, kuid mingil põhjusel on hakanud end tundma tüdrukuna. Järgnevatel eluaastatel omandab laps mehe või naise rolli. Tasub tähele panna, et rolli mõiste psühhoanalüütilises teoorias erineb psühholoogias tuntud sotsiaalsest rollist. Psühholoogias on roll kui välise ümbritseva keskkonna poolt pakutu, mis tuleb omandada ning mida tuleb hiljem käitumises järgida ehk rolli mängida, vastavalt/vastata rolliootustele. Psühhoanalüüsis tähendab sooroll meeles olevat isiklikku arusaamist iseendast kui mehest või naisest, millest ta ka oma hilisemas suhtlemises lähtub. Probleemid võivad tekkida siis kui iseenda arusaamine oma soorollist läheb vastuollu ühiskonna ootustega. Murdeeas, kehalise suguvõimelisuse tärkamisel, kujuneb esimeste suguelulist laadi kogemuste kaudu välja sooline suundumus: teatud soo, vanuse, välimuse ja paljude muude tunnuste osas, kuhu iha kinnitada.

Psühhoanalüüs käsitleb sooteemat meelest lähtuvalt, mitte välimusest või käitumisest lähtuvalt ning seoses meele arenemise eripäraga näeb inimest biseksuaalsena. See on vaade meele poolt, ega seostu seksuaalkäitumisega, näiteks biseksuaalse inimesega. Kõik inimesed on meele mõttes oma soolise arengu alguses olemuselt biseksuaalsed. Alles sugulise arengu käigus kujuneb välja teatud arusaamine mehelikkusest ja naiselikkusest, mehe ja naise rollist ning sugulistest eelistustest. Kuna meele areng kulgeb tavaliselt üle kivide ja kändude, siis pole vist ühtki inimest kel suguline areng ideaalselt oleks sujunud, nii jätkub meil piisavalt probleeme ja kõrvalekaldeid sel teemal kõigile kogu eluks.

Kui aga räägime inimese seksuaalsete suhete kujunemisest, siis alus rajatakse varases diaadilises ehk kahassuhtes emaga ja hiljem triaadilises ehk kolmainsus suhtes ema ja isaga kui suguelu elava paariga. Liigitus on väline, kuna tegelikult meele plaanis on isa juba lapse ja ema suhtes kohal kaudselt ka kahassuhtes, tõenäoliselt isegi varem, naise raseduse ajal. Kohal on isa seetõttu et ta on kohal oma naise ja lapse ema meeles mehena, isana, objektina, kellega naise mõtted, soovid ja tunded seostuvad pidevalt.

Kahassuhtes suhtes on kaks inimest: ema ja laps. Sõnad omavad vaid tundetähendusi, ehk võivad tähendada nii üht kui teist olenevalt tundeseisundist. Keele, mõtlemise, seksuaalsuse ja tundeelu varasem ja lapse kõige olulisem areng toimub koos emaga ja sellesse suhtesse meele plaanis ei mahu ei keegi teine. Varases eas ei ole laps lihtsalt võimeline olema psühholoogilises sidemes mitme inimesega. Võime olla suhtes ka teiste inimestega tekib järk järgult seoses eraldumisega emast.

Kolmainsus ehk oidipaalne suhe tähendab lapse jaoks ema ja isa suguelu teadvustamist ning üksindust. Isa toob suhetesse sõnade tähendused ja seega ka sõnadest tuleneva puuduse- ja kaotusetunde. Lisaks teadvustab laps ka surma võimalikkuse, mis sisaldub igas sünnis, suguelulise võimetuse (laps ei ole võimeline ema rasestama) ja põlvkondade vahelise erinevuse. Üksjagu koormat ühele lapsele kanda. Ja ka siin jääme me kõik seda rasket kriisi oma elus taas ja taas läbi töötama. Kuid me oleme vabad seotusest emaga, vabad intsesti ohust ja meele plaanis juba iseseisvad. Kolmainsuse suhe toob kaasa ka võimaluse olla vaatleja ja mõtleja, kes võib midagi ise mõttes mõista ja luua. Kahassuhte üleminekut kolmainsuse suhteks kirjeldab näiteks kaunilt eesti muinasjutt „Tontla mets“ (Kreutzwald, 1996).   Need erinevad suhteviisid esinevad mõlemad inimeste täiskasvanud suhetes vahel suhteid soodustades, vahel asjatuid probleeme tekitades.

Lõpetuseks niipalju, et sotsiaalses plaanis võime me sugude kohta koostada igasuguseid lugusid või narratiive näiteks sooneutraalsetest lasteaedadest. Samas on oluline ka mõista, kas ja kuivõrd need lood inimeseilmas oleva sugulise olemusega ja sugulise meeleilma arenemisega kooskõlas on. Sugu loeb, kuid seda sugu mis loeb, olles õrn ning haavatav, võib ka kergesti moonutada või maha sõtkuda.

Ja mõned kokkuvõtvad ideed edasiseksmõtlemiseks teemal „Kas sugu loeb?“:

-loeb kui keel ja keha on omavahel vastastikuses suhtes;

-kui seksuaalsus ümbritseb inimest kõikjal teda ümbritsevas maailmas tungides lakkamatult inimese meelde, siis satub segadusse ka keha ning ei oska kaosega toime tulla;

-segadus meeles seoses sugueluga süveneb kaasajal, kuna puudusetunde puudumise tõttu on mõtlemine sugulise iseolemise üle häiritud (Bion – puudusetundest sünnib mõtlemisvõime tunnete üle);

-kui meel on häiritud ja segaduses taandub tunne suguelust ning suguelu võib muutuda konkreetseks tegemiseks[8] ja võib viia tsölibaati ehk vabatahtlikku loobumisse suguelust, (nähtus, mida kliinilises töös psühhoanalüütikud üha sagedamini tähele panevad);

-mida enam on segaduses inimese suguline meel, seda enam on ühiskonnal võimalust võtta inimese suguelu üle võimu, et inimest omades huvides ära kasutada;

-terve suguline arusaamine iseendast eeldab keha ja meele jätkuvat ja vastastikust ning arenevat suhet.

Kirjandus:

Ayer, A. J. and O’Grady, J. (1992) A Dictionary of Philosophical Quotations, London: Blackwell

Kreutzwald, F. R. (1996) Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn: Avita

Luiga, J. (1912) Meelehaigus rahvaluules. „Eesti Kirjandus“, lk. 145-148,177-187,417-430

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

Mikita, V. (2017) Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi metsad

Sartre, J.-P. (1943) Being and Nothingness. Trans. H. E. Barnes, London: Editions Gallimard (1958)

Võõrsõnade Leksikon (2012) Toim. T. Paet. Tallinn: Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

Teesid.

Ettekanne annab lühiülevaate psühhoanalüüsi algusest ja tänasest päevast. Selgitatakse psühhoanalüüsi huvi ja võimalikke seoseid folklooriga. Käsitletakse psühhoanalüütilist arusaamist sooküsimustes. Vaadeldakse psühholoogilist kaitset ehk tõrjeviisi, mistõttu võib avalikus mõttevahetuses sooküsimustes segi minna isiklik ja sõltumatu arusaam. Tutvustatakse lähemalt psühhoanalüütilist arusaamist soolise identiteedi ehk eneseteadmuse kujunemisest. Lisaks vaadeldakse soolist arengut diaadilise ja oidipaalse suhte plaanis.

Ants Parktal, psühhoanalüütik, 26. detsember, 2017/30. detsember, 2017/13. jaanuar, 2017/24. veebruar, 2018/8. märts, 2018

[1] MED tehisuni, sugestiooni abil tekitatud unetaoline seisund, millega kaasnevad tähelepanu- ja mälufunktsiooni ning meeleolu muutused; psühhoteraapia menetlus, kasutatakse mõnede haiguste ravis (VL2012).

[2] PSÜHH sisendus, mõtlemise ja tahte ülitugev psüühiline mõjustamine (rakendatakse peamiselt psühhoteraapias) (VL2012).

[3] Inglise meelesõõlaja Ernest Jones avaldas 1953. aastal tema identiteedi. Bertha Pappenheim, kellest 10 aastat peale ravi lõppemist sai sotsiaaltöötaja ja feminist. Bertha Pappenheim jäi elu lõpuni vihaseks psühhoanalüüsi kriitikuks. Vt. https://et.wikipedia.org/wiki/Anna_O.

[4] Kehaga toimunust kaasajal võib märkida elundite siirdamist, isegi näo siirdamist (esmakordselt aastal 2011), jäsemete taastamist; noorukite (nii neiud kui noormehed) söömishäired; keha dekoreerimine tätoveeringute või ehetega; nii kehalt kui ka genitaalide piirkonnast karvade eemaldamist; oraalse ja anaalse seksi erootilisuse kasvamine; kosmeetilise kirurgia kõikjal olemine; Prantsuse kunstnik „Orlan“, kes kasutab oma keha kui kangast. Balsam, R. H. (2018) Modern gender flexibility. Pronoun changes and the body’s activities. In. A psychoanalytic exploration of the body in today’s world. Eds. V. Tsolas and C. Anzieu-Premmereur. London and New York: Routledge, pp. 42-59. Võime lisada veelperformance’i-kunstnikud Maria Abramovitši ja Stelios Arcadio Stelarci.

[5] „Juliet Mitchell ja Jacqueline Rose on veenvalt näidanud, et Freud ei pea seksuaalset identiteeti kaasasündinud, bioloogiliseks olemuseks, ja et Freudi psühhoanalüüs näeb seksuaalses identiteedis tegelikult ebastabiilset subjektipositsiooni, mis konstrueeritakse lapse ühiskonda sisenemise protsessis.“ Moi, T. (2000) Feministlik, naissoost ja naiselik. Adriane Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, ½:28-40, lk.37.

[6] Objektiivne seisukoht tuleneb vaatlejalt, kolmainsussuhtes olevalt inimeselt, kes on oidipaalse olukorra lahendanud ning talub omas meeles kujutlust isa ja ema suguelust. Subjektiivne seisukoht pärineb diaadilisest ehk kahassuhtest, milles inimene toob esile iseenda arusaamise iseendast. Võib eeldada, et küps inimene talub objektiivset arvamust oma seksuaalsusest. Paraku on olukord keerulisem. „Teise pilk, kui minu enda objektiivsuseks vajalik tingimus, purustab samas minu iseenda objektiivsuse“ ütleb Sartre (1943) (Sartre quoted in Ayer and O’Grady, 1992:404). Objektiivsus võib vahel inimesele tunduda sissetungina tema privaatsusesse ehk omaette olemisse, justkui keegi oleks tunginud ema ja lapse kahassuhtesse ja purustanud selle suhte. Näeme kui keeruline on olla objektiivne seksuaalteemadest kõneldes, kus objektiivsus võib olla talumatu, kuna subjekt võib muutuda teiseks „other“ ning teistsuguseks ehk erisuguseks „otherness“. Eelpool kirjeldatud olukorra põhjuseks võib olla lapse tekkiv, kuid poolik ja hirmutav kujutlus isa ja ema suguelust, mis mingil põhjusel võib seostuda kaose ja katastroofiga.

[7] Folklorist Reet Hiiemäepoolt pakutud vihje.

[8] Näide seminaril peetud Piret Voolaidi ettekandest „Sootundlik pilguheit eesti mõistatuste alaliikidele: „Mis on ühist sigaretil ja naisel? Mõlemat tuleb enne tarvitamist mudida.“ Iseenesest loomulik eelmänguga seotud tegevus, millelt on riisutud tunne, toob esile vaid konkreetse tegevuse halvustaval viisil. Nauditav võimalus sugueluks moondub ebameeldivaks ja vastikuks toimetamiseks.