Usust, dualismist ja ambivalentsusest Uku Masingu moodi. Üks viis kuidas mõista Uku Masingut.

Usust, dualismist ja ambivalentsusest Uku Masingu[1] moodi.

Üks viis kuidas mõista Uku Masingut.

ALGUS

Usk Masing (2000) kirjeldab usku, kui tunnet ning tundel rajanevat veendumust, järgmisel viisil „…et meie „usk“ on inimese olemuse, tema meelsuse tavaline kindlus ning mõjuvõimsus ja sellest sõltuv hoiak inimeses endas, mis mujale avaldub kolmel küljel:

1.tavaline veene (tumendus AP) inimeses, inimese usk sõna kitsamas mõttes,

2.tavalised harjumused sõnades ja tegudes, inimese usund sõna tavalist tähendust mööda,

3.inimese hoiak, kes tunneb kellegi teise olemust ja meelsust, see mida me hüüame usalduseks.“ (lk. 15)

Masingut huvitab ka usu avaldumisviiside kujunemine läbi aja ning seetõttu on vaja „…uurida, kuidas ja kunas inimene sai üldse olemuse, meelsuse, ning teadlikuks oma olemusest, kuidas ta siis seda väga mitmel moel avaldas ning teostas väljaspoole eri aegadel ning eri kohtadel.“ (2000, lk. 15)

Kui veendumused ja harjumuspärased sõnad ja teod on tavaliselt inimesele selged ja arusaadavad, siis usaldus, seostub teadmatuse ja ebamäärasusega, mis võib sageli meelde tuua segaduse ning tekitada ebakindlust.

Masing avab usu olemust sügavamalt, kirjeldades inimese suhtumisi tunnetesse, mis tundmata ning mõtetesse, mis veel teadmata: „…et ta on inimese alandlik, leplik ja koordineerida tahtev hoiak selle suhtes, mis ta tunneb (tumendus AP) olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama.“ (2000, lk. 16)

Saan aru, et Masing kirjeldab inimest olukorras, kus inimese ellu on ilmunud midagi uut, mis tekitab tundeid, millistele ei ole veel sobivaid sõnu leitud, et nende tunnete üle saaks mõelda.

AMBIVALENTSUS[2] EHK KAKSIPIDISUS.

Masing jätkab: „Nagu muudegi ürgsete nähetega, on ka usu kui emotsiooniga (ja veendegagi) – ta on mitmesuunaline, olenedes sellest, mis külje inimene eraldab temast. Inimkond on terviku lahutamisel osadeks tavaliselt toiminud dualistlikult (tumendus AP) ja seepärast võib kõneleda siin nagu mujalgi ambivalentsusest.“ (lk. 19).

Masing viitab maailma dualistlikule ehk kahesele olemusele, kus ümbritseva maailma mõistmiseks püüab inimene ühendada tegelikkuse tõelisusega ehk teisisõnu ühendada välise reaalsuse – mateeria, meelesisese reaalsusega – teadvusega. Kui Masing arutleb filosoofiliselt teadvuse ja mateeria vahekordade üle, siis meelesõõlaja mõistab dualismi all eelkõige meeles toimuvaid vastuolulisi teisenemisi, ambivalentsust kui meeleseisundit, mis loob vajaduse mõista mitmekesist ja vastuolulist tegelikkust, mõistes eelkõige iseenda tundeid, mida tegelikkus inimeses esile kutsub. Igas uues olukorras kohtub inimene varases lapsepõlves kogetud meeleseisundiga, kus uus ja tundmatu, mis ilmus välisest maailmast lapse ellu, tekitas segadust, äratas tundeid ning soovi toimuvast aru saada. Olles avatud välisele maailmale, kohtab täiskasvanu taas ja taas ambivalentsust koos segadusega meeles, koos vajadusega selgust leida.

Kaksipidisus meeles on vastakaid tundeid tekitav kahevahel olek, mida eesti keeles kirjeldatakse järgmiste sõnadega: pool-pooliti (Saareste), vastuoksus (Lellep), kahemeelsus (Loorits), kahelihindamine (Semper); ning väljendustega: „Kahe ilma vahel olema. Siä on jälle seuke asi: ühte pidi tahaks olla ja teist pidi tahaks olla, ei tää mida teha. (lk. 217). Nuta või naera – sii on nii, et sa_i tää, mis tiha, mis tegemata jätta, kas ääks võtta või pahaks panna. (lk. 224)“ (Minevikupärandit Häädemestest. 2012)

Kaksipidisus on meeleseisund, mille mõistmise soov viib meelesõõlaja mõtted lapse varase tundeelu juurde[3]. Freud (1975, pp. 65) näeb ambivalentsust mõtlemises seoses seksuaalsete tunnete vastuolulisega, mis saadab inimest läbi elu ning mis mõjutab inimese suguelulist toimekust. Suhetes otsib inimene mõnu ja püüab vältida valu, kusjuures mõnu seostub armastusega ning valu viha ja agressiooniga ehk kurja vägivallaga[4]. Meenutan, et mõtlemine, mis aitab mõista tegelikkust ning kohaneda ümbritsevas maailmas ja seda ka muuta, saab alguse inimese suhtlemisest välise reaalsusega. Kaksipidisus tekib lapse meelde seoses eraldumisega emast, ning algab emast eraldi olemise tajumisest. Iga kord kui ema lõpetab lapse rinnaga toitmise, võtab ta lapselt ära mõnu nii rinnapiima saamisest kui ka imemisest. Igal, rinnast ilmajäämise korral teadvustab laps, alul ähmaselt hiljem selgemalt, eraldumise emast ehk ema olemasolu eraldioleva, iseseisva inimesena. Lõplik kehaline ilmajäämine ema rinnast leiab aset võõrutamise ajal ja meeleline oluliselt hiljem ning sedagi vaid osaliselt. Kui laps teadvustab eraldatuse emast, siis asenduvad armastustunded kurja vägivalla ehk vihatundega. Lapse teadvusetu meele vastuolulised tungid, otsida mõnu ja vältida üksi jäämise valu, arenevad vastandlike viha-armastus tunnete paarina, mis tekivad suhtes emaga, saavad ka võimaluse samas suhtes areneda ning küpseda. Varaseid vastuolulisi tundeid, viha ja armastust, milliseid ema lapses äratab, ei ole laps veel võimeline omas meeles ühel ajal tajuma. Lapse meeles ei ole viha ja armastus teineteisest eristatud. Need on küll erinevad tunded, mida laps tunneb, kuid tunnete olemust laps veel ei mõista. Laps tunneb küll tunnet, kuid ei tee vahet, kas tegu on viha või armastusega. Olemuselt erinevad ning vastakad ja kokku sobimatud tunded tekitavad lapse meeles talumatu segaduse. Lapse meel, mis ei ole veel piisavalt võimekas, et taluda tunnete vastuolulisust, ei suuda vastakaid tundeid korraga meeles koos hoida. Meele terviklikkuse kaitseks lõhestuvad vastuolulised tunded lapse meeles. Piinavast vastuolust vabanemiseks, omistab ehk projekteerib laps ühe tunde kahest emale. Kui lapse meeles valitseb näiteks viha, siis omistab laps armastuse emale, jättes viha iseenda meelde. Niisugune olek on lapsele hirmutav, kuna lapse mõtlemise maagiline kõikvõimsus ohustab kurja vägivalla kaudu ema olemasolu. Laps kardab, et tema viha võib tappa nii ema enda kui ka ema armastuse. Elu alguses on laps olukorras, kus olulised tunded ei saa ühel ja samal ajal teineteisest eristatuna meeles asuda, kuna tekitavad ambivalentsuse, mida laps ei talu.[5] Küll mahub kaksipidisus ehk ambivalentsus ka jõulise tundelu korral täiskasvanud küpse inimese meelde, kuid valitseda neid vastuolulisi tundeid ei ole ka täiskasvanul lihtne. Kaksipidisus meeles varjutab ümbritseva maailma vastuolulistest tunnetest sündinud varjudega. Segadus meeles kandub üle tegelikkusele, mis omakorda hägustub ning moondub valusalt arusaamatuks. Masing väidab, et dualism on omane eelkõige igermaani ehk indoeuroopa kultuurile, ning et sugri meel on ambivalentsusega meeles teisel viisil toime tulnud. Saan Masingu mõttekäigust nii aru, et ta vaatleb kaht kaksipidisusega toimetulemise viisi suhetes ümbritseva maailmaga järgmiselt: mõistuslikult defineerida meeles oleva vastuolu erinevad pooled (dualism) või jääda tunnetest tekkinud segadusse, usaldades end ja ümbritsevat maailma, uskudes lahenduse võimalikkust, millest kaksipidisuse tunne hetkel aimu ei anna.

Kaksipidisus tekitab omapärase olukorra, mida Masing (2000) kirjeldab järgmiselt: „Too ebamäärane, mõistetamatu kõrgem põhjustab korraga kartuse ning armastuse, mis esmaselt on koos võluvuses, fastsineerivas[6]. Fastsineeriva kohta (olgu ta väga ilus asi või nähe nagu õhurünnak) me ei saa öelda iial, kas me teda armastame või kardame, kas ta teeb meile hirmu või julgust, teame vaid, et ta tõmbab ning tõukab eemale korraga.“ (lk. 19)

Kui Masing kirjutab usust, siis tekivad meelesõõlajal seosed eelpoolkirjeldatud ema ja lapse varase suhtega, mille kohta Masing (2000) on öelnud järgmist: „Psühhoanalüütikud on eriti rõhutanud infantiilsete kogemuste tähtsust inimese arengule ja täiesti õigesti. Sest mitte kunagi hiljem ei ole inimesele vastavastatud esemed nii kesksed, koledad ja kardetavad (seda esijoones), iial enam inimene ei uuri uusi asju nii põhjalikult, ei analüüsi ega setseeri,[7] kunagi hiljem pole mälu nii oluline. Hiljem me uue asja mahutame sinna, kuhu talle võimaldavad paiga teadlikud või mitteenamteadlikud varasemad taolised kogemused. […] Loomulikult on kindel, et ürgses inimkonnas analüüsieelne periood kestis väga kaua ja, nagu lastegi juures, esimesed analüüsimised vajusid tagasi tervikusse. Ja analoogiliselt on kindel, et esimesil üksikuks analüüsitud asjad olid tigedad, kahjulikud või vähemalt tüütavad, sest lõbuvalmistavat või lõbusat peab ka laps normaalseks.“ (lk. 138)

Suhet maailmaga võib võrrelda ka kahe inimese vahelises suhtes toimuvaga, kus tunnetest tekkinud segadusi ja arusaamatusi tuleb sagedasti ette. Küpse inimese meel on lähedastes suhtes võimeline kaksipidiseid tundeid taluma, ilma et kohatine ja talumatu kaksipidisus võiks suhte katkemiseni viia. Laps, kes veel ei ole võimeline vastuolulistest tunnetest lähtuvat segadust meeles korrastama, vajub Masingu sõnul tagasi tervikusse ehk nartsissistlikku iseolemisse. Võimekus meelde tulevaid vastandlikke tundeid valitseda sünnib usaldavas suhtes teise inimesega. Seda vaid juhul kui inimene saab piisavalt aru suhtes toimuvast ning on võimeline tegelikkusest tulenevat puudust taluma. Teisisõnu inimene ootab ka täiskasvanuna suhtelt kõike seda, mida ta lapsena sai suhtest emaga, kuid peab leppima tõdemusega, et suhe teise täiskasvanud inimesega on teistsugune ning lapseeast pärit vajadusi saab rahuldada vaid piiratud ulatuses ja viisil.                                              Erinevalt ema-laps suhtest, vajab täiskasvanu suhe mõlemalt osapoolelt võrdselt iseenda suhtesse panustamist. Toimiv suhe nõuab mõlemat osapoolelt tundeelust sündiva puuduse talumist. Puudus ühes osapooles tekib seoses teise osapoole soovide ja tahtmistega, kuna soovides ja tahtmistes ei pruugi alati olla piisavat ühtelangevust. Inimese suhetes maailmaga võrdset panustamist pole, ning inimene saab toetuda vaid kogemusele, mis ta on saanud suhetes ema ja teiste lähedastega. Kuna nendest kogemustest ilmselt ei piisa, tekib ka vajadus usu järele.

Huvitav on Masingu (2000) eelpool toodud arusaam usust kui „3. inimese hoiak, kes tunneb kellegi teise olemust ja meelsust, see, mida me hüüame usalduseks.“ (lk.15) Usaldus inimsuhtes on usk, mis rajaneb tundeelust sündinud teadmisele teisest inimesest ning kogemustele temaga suhtlemisest. Usaldus kui tundmine, hõlmab endas nii tunnet kui teadmist[8]. Suhtes kogetud tunded annavad inimesele võimaluse nende üle üksinduse vaikuses mõelda ning sel viisil kogemusi ehk arusaamisi iseendast, kaaslasest ja suhtest omandada. Arusaamine on suhtes omandatud kogemusest tulenev mõtete kogum, mida aru ehk mõistus inimesele teada annab, ning mis suhte liikuvuse ja jõulisuse tõttu vajab ka usku. Kaksipidisus ei kao kunagi ära, vaid tekib taas ja taas suhte arenedes, kuna suhtesse ilmub pidevalt uut ja tundmatut, mis omakorda tekitab vastuolulisi tundeid.

DUALISM.

Kuidas aga seletada Masingu arusaamist, et dualism keeles, ehk maailma võrdkuju(s)tatud[9] mõistmises ei ole omane sugri meelele ja keelele. Igermaan keskendub väliste nähtuste mõistmisel äärmuslikele vastanditele: uurib ja defineerib täpselt ning loogiliselt kaks teineteise suhtes olevat nähtuse vastandpoolust. Kas ja kuidas selline lähenemine võiks peegelduda igermaani meeleilmas? Sugrilane hõlmab kogu nähtuse, sümboliseerib ehk võrdkuju(s)tab nähtuse paaridena[10] „maa-ilm“. Leete (2015) kirjutab sellest, kuidas Jaan Kaplinski meelest soome-ugri mõtlemises tuletatakse sõnapaaride kaudu üldmõisted. „Näiteks tähistab ersa ja mokša keeles seideť-maksot („südamed-maksad“) sisikonda ja kasoms-keltems („kasvama-tõusma“) suurekskasvamist või komi keeles gut-tšag („kärbes-putukas“) putukaid. Laiemad mõisted, millele selliste sõnapaaridega loogiliselt vihjatakse, on seekaudu tähistatud korraga tõsikindlalt ja määramatult, üksikasjalikult ja kõikehaaravalt. […] Niisuguses korraga selges ja uduses tõeni jõudmises ilmneb soome-ugriliku mõtteviisi omapära.“ Kas võib siinkohal oletada, et kuna sugrilase meel on seetõttu rohkem seotud ümbritseva tegelikkuse ehk maailmaga – maastiku, looduse, loomade ja lindudega kui igermaanidel. Kas sugrilase tihedam seotus loodusega võiks selgitada ka erinevust dualismiga toimetulemises?

Kas siis võib mõista, et indoeurooplane püüab vabaneda vastuolulisusest meeles kirjeldades nähtusi ratsionaalselt kasutades loogikat ja keelt. Meelesõõlamises mõttes on vastuolulise olukorra näidiseks tungiteater/tungiloomus[11] (Urszene, sk.; Primal scene, ik.)– mehe ja naise suguline vahekord. Tungiteatris on kaks äärmust – mees ja naine, isa ja ema, vastandid kes ühtivad sugulises vahekorras, püüdes nii kehaliselt kui meeleliselt ületada sugude vastuolu, et sigitada uus elu. Tungiteatris ühinevad kaks vastupidist ja erinevat tungiloomust, mehelik ja naiselik, nii kehaliselt kui meeleliselt, loovas usaldusele toetuvas vahekorras kui etenduses, mida jälgivad omal viisil nii mehe kui naise vanemad.

Sugrilane kõneleb keele kaudu tunnetest, looduse ja animismi keeles, kus ka isa-ema sugulise suhe vastuolulisus on loomulik osa elust nii kui sünd ja surm looduses üldse. Sugrilane lõimib vastandid, kanga kaksipidisuse mustriks, loodusepiltideks ja loodusehäälteks. Sugrilane väärtustab võimet hoida erinevaid tundeid meeles koos. See võime seostub vaistliku loovusega. Hoides meeles vastandlikku paari, isa-ema ja meest-naist, kes on vahekorras, seob meeles olev kujutlus suguelu olemusest inimese ühte looduse lõputu sünni ja surmaga. Olles ise üks osa loodusest, olles koos tundega looduse sündimisest ja suremisest, saab sugrilane olla kaasas ka kaksipidise tundega vanemate suguelust. Igermaan vaatleb ja analüüsib, ratsionaalselt, kuid tundetult, sugrilane vaatleb ja elab empaatiliselt toimuvale kaasa. Tänapäevases sugulises tähenduses võib mõelda, et igermaan vaatab „pornot“ ja sugrilane tunneb, mõtleb ja elab „sugulise“ mõnuga. Igermaan vaatab elu eemalt ratsionaalse ja loogilisena, sugrilane on kahe jalaga elus sees. Art Leete (2015) kirjeldab soome-ugri mõtlemisest otsitavat tõde järgmisel viisil – „See tõde on olendite ja asjade, sõnade ja tunnete hägu, mis on kõigile selge.“ Sõnade ja tunnete hägu saab olla siis selge, kui on usk võimaliku selguse saabumiseks, usk mida looduse loomulik kulgemine inimesele annab, kuna öö järele tõuseb ikka päike taevasse.

Saan aru, et Masingu meelest on usk see, mis ümbritsevast maailmast tuleneva kaksipidisuse vastandid meeles koos hoiab, ühendab vastandid ja aitab taluda tekkivat pinget. Kaksipidisus meeles vajab seega tundetõde ja ka ratsionaalset teadmist kui kogemust. Masing mõtteviisis võib leida ühiseid jooni Suurbritannia meelesõõlaja Wilfred Bioniga.

CAESURA EHK LÕHE.

„…inimene tunneb samaaegselt oma tühisust […], võrreldes selle suurepärase, ülivõimsa, imeliku, totaalselt temast erineva miskiga ja mingit ülevust, mida ta pärast saab omale seletada ainult tühisuse tunde katartilise mõjuga. Paistab nagu hävitaks tühisuse tunne iseenda või nagu kasvaksid need kaks rööbiti, sest ülevuseski on inimene teadlik täiesti oma tähtsusetusest. Talle endalegi võib tunduda imelik, et äärmine alandus ometi võrdub äärmise ülendusega, vaglaks muutumine jumaluseks saamisega.“(Masing, 2000, lk. 19)

Masing (2000) jätkab samas: „Ladina terminiga minu meelest seda osa emotsioonist võiks nimetada extollens[12], inimene on tõstetud väljaspoole ennast ja ometi kõige rohkem tema ise.“ (lk. 20)

Kas Masing mõtleb siis usust kui meeleseisundist, milles mitte ainult ei eristata kaht talumatut äärmust, vaid ühendatakse need vastandlikud poolused teineteisega usu abil liikumis- ja arenemisvõimelisse tervikusse. Üks pool võtab teise poole oma hõlma ja nii ka vastupidi. Sarnaselt kirjeldab Vana-Hiina filosoofias olemist Yin ja Yang paar, kus vastandlikud, kuid samas vältimatult kooseksisteerivad poolused, sisalduvad teineteises ning täiendavad teineteist. Psühhoanalüüsi vaatenurgast on sellises olukorras otsustav meele võimekus taluda tunnete vastupidisust, ehk hoida armastust ja viha meeleilmas koos, mis on rahuldust toovaks suhte eelduseks.

Aquayo (2013, pp. 59) arvates, seostab Suurbritannia meelesõõlaja Wilfred Bion, kes pärineb religioossest perekonnast, kaksipidisuse mõiste caesura’ga, mis on kirjanduses on tuntud kui tsesuur[13] ehk värsisisene paus või värsilahk ning muusikas kui kõlakatkestus. Bion (1989) kasutas mõistet kõnekujundina, et kirjeldada meeles toimivat nähtust, mis ühendab ja lahutab samal ajal, kui jätkuvuse vormi läbi jätkuvuse kogemise mõõtdet. Bion (1989) peab siin silmas, et emaüsas kogetu ilmneb inimese teadvusesse, siis kui on vaja toimida või tegutseda. Tegevuses elustub olevas ajas ka tähenduste lõhe – sünnieelses ajas olemise ja tegevuse vahel olevikus. Nii näiteks mõjutavad kahe inimese teokust ja toimekust abielus, mõlema abielueelsed, möödunud suhetes juhtunud sündmused. Möödunud sündmustega tekkinud lõhe ühendab kaht inimest ja lahutab neid samal ajal. Kui lõhe on talumatu, siis võib suhte arenemine tõkestuda, jätkuvus kaduda ning suhe tarduda. Bioni mõistes sellises meeleseisundis“ last ei sünni“ (uus mõte ei saa sündida), vaid „jääb peitu emakotta“. Bion seostab kehalise toimimise meelelisega, kus vastavalt kehalise loovuse tõkestumisega saab kahjustatud ka sümboliseerimisvõime ehk võrdkuju(s)tamine.

Masing (2000) jätkab: „Taolised paarid on eraldatavad ka usu kui veende sisul, ka sääl iga võimaliku väite kohta, mis on võimalik teha, võib panna vastuväitegi ning seegi pole väär.“ (lk. 20) Võime siin märgata üht viisi dualismi ehk kahesusega toimetulemiseks.

Kas Masing viitab siin teadvusetule meeleosale, kus asuvad vastandite paarid, mida meel ei ole veel võimeline teadvustama ja teadvuses koos hoidma, kus jätkuvus on veel puudu. Usk ühendab teadvustamata ainese meeles mingil määral ning toob oletusena meelde. Siinkohal tekib mõttesse samaaegsus regilaulu paigaga sugrilase meeleilmas. Sugri meeleilmas on eesti regivärsiline laul kui usundiline ilming, üks viise kuidas rahvas on vastuoluliste tunnetega toime tulnud. (Valk, 2000, lk. 252). Kas siis regilaul võis olla üks viise mis aitas sugrilastel kaksipidiseid tundeid loomulikul viisil kogukondlikul tasandil valitsema õppida ning neid talitseda?

„“Nähe“, millega tegemist, on paradoksaalne ja irratsionaalne ning ometi kihutab inimese mõtlema ja teeb talle vajaliseks mõistmise.“ (Masing, lk. 20) Mässavad sugulised märkamata, mõistmata ja valitsemata tunded tahavad leida kaasa, et vahekorda astuda, et meeles ise rasestuda ja ise rasestada – Yin ja Yang. Olla koos teisti kui olid koos ema ja laps – ebavõrdses suhtes, vaid vastastikuses võrdses suhtes, milles peitub viljaka, areneva kehalise ja hingelise suhteks võimalus. „Kuigi inimene või kogu inimkond vahetevahel deklareerib, et ta on paradoksaalne ning peabki olema mõistusele absurdumiks, see on ajutine nähe. „Sest mõista on vaja juba selleks, et kohanduda ja olla harmoonias selle „nimetuga““. (lk. 20) jätkab Masing (2000).

Ühelt poolt on väljapääsmatus kui absurd, teisalt vajadus leida tasakaal. Kuidas leida tasakaal kellegagi, millegagi millest või kellest sa midagi ei tea. Ja veel enam sul pole aimugi kellega või millega seda tasakaalu leida. On üksnes mingi ähmane aimdus.

„O“ – TEADMATA TEATUD.

„Temast kui irratsionaalsest kõneldakse just siis, kui ei hoolita kohandumisest sellega või ollakse kindel, et harmoonia nagunii on juba täiuslik, muil aegadel ei anna inimkonnale rahu mõistetamatu olemasolu. Viimati ükskord peaks vajadus mõista andma võimegi selleks.“ (Masing, 2000, lk. 20)

Inimkonna rahu häiriv „mõistetamatu olemasolu“, millest räägitakse siis „kui ei hoolita kohanemisest“ või on „harmoonia täiuslik“. Kuidas seda mõista? Ja mis on see vajadus, millest sünnib võime mõista? Kas Masing arutleb Kanti tähissõna „Asi iseeneses“ üle?

Pöördume korraks Immanuel Kanti filosoofia poole: „Asi iseeneses (saksa Ding an sich) on Immanuel Kanti termin, viitamaks reaalsusele, mida subjekt ei suuda tunnetada (tunnetatavat nimetas Kant terminiga asi meie jaoks (saksa Ding für uns)). Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, “asi iseeneses”, kuid me ei saa selle kohta omas meeles midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib “asi meie jaoks” (saksa Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi, nii nagu nad meile meie meeleelundite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis, vaid meie meeles[14]. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meeltega saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.“[15]

Freud lähtub meelesõõlamise aluseid rajades just Kanti eelpooltoodud mõttekäigust, millele Bion (2002, pp. 12-13) on omalt poolt lisanud tähissõna „O“. Bion märgistab tähisega „O“ välist fakti, mida ei saa tunnetada kui Kanti „Ding an sich“ ehk „asi iseeneses“. Veel enam, Bion väidab, et „O“ võrdsustub Jumalaga ning tähistab „Absoluutset Tõde, Algtõesest ja Lõputust Tegelikkusest“. (Grotstein, 2013, pp. 125). Levine (2013, pp. 129) jätkab, et tähis „O“ märgistab ka „Algtõe inimese olemusest.“ Hartke (2013, pp. 133) jätkab mõttearendust „…kõik, mis on väljas meelevallast või on Täielikult tunnetamatu tegelikkus kui „tõde“ on märgitud tähisega „O“.“ Constantino (2015, pp. 71) seob tähise „O“ meelesõõlamisega järgmisel viisil: „…“O“ ei saa teada, ta võib ainult saada millekski või kellekski ehk sündida analüütiku ja analüüsitava viljastavas suhtes.“

Kas siin on koht kus meelesõõlamine seostub usuga millest kirjutab Masing?

Jätkame Masingu (2000) mõtetega: „Paaristatavad on ka usuavalduste, kohandumiskatsete, usunditoimingute vaateküljed.“ (lk. 20)

Kas Masing ütleb, et iga kahe äärmuse vahel on lõputu hulk vähemaid äärmusi ehk paaristatavaid?

„Iga taoline toiming on üheltpoolt olemasoleva harmoonia avaldus, koordinatsiooni deklareerimine, kuid ometi on ta sihiks tollesama harmoonia saavutamine ja suurendamine. Ühelt teiselt küljelt võiks kõiki usundilisi toiminguid pidada endakaitseks fascinans’i eest, sest ilus ja kole mõlemad mõjuvad inimesele hävitavalt, kuid sama õieti võib öelda, et neis avaldub endaloovutamine, kogu oma olemuse andmine tolle „nimetu“ mõjupiirkonda.“ (Masing, 2000, lk. 20)

Mida siin Masing silmas peab? Raske on aru saada. Kas tühjust, mis tekib seoses caesura’ga; seisundit tundmise ja teadmise vahel, kus teadmine toob kaotuse? Tunnen olen ise, mõtlen loovutan enda? Asendan tühjuse ja endaloovutamise usuga?

„Ning taolisi vastandkülgi siingi võib leida palju. Kõigega kokku: usk pole defineeritav ühesuunalisena ja ühemõttelisena, hoiakuna ei minevikus ega olevikus, mille laad oleks selge ning eraldatav kõigist teistest.“ (Masing, 2000, lk.20)

Siin muutub Masing meelesõõlajaks. Minu meelest räägib Masing usust kui meelesõõlamisest Bioni mõistes, kui tunnete üle mõtlemisest, tundetõe leidmisest. Näen Masingut tunde- ja mõtteilma vastandkülgede kokku sidumise viisis usu tähendust peituvat.

„Seepärast kõik definitsioonid, mis ei deklareeri sedagi, on vaid ligikaudsed ja lähenemisväärtused, mis õiged on kõik, kuid vääradki.“ (Masing, 2000, lk. 20)

Meelesõõlaja mõtlemine tunnete üle on ligikaudne ja lähenemisväärtusega, mittetäpne ja tõeväärtusega. Tõlgendused võivad olla sama õiged kui ka väärad, kuna puudutavad ainest „Ding an sich“ ehk asi iseeneses. Aines võib sõõlatavale muutuda, läbi kogemusele tugineva vaistliku tunnetuse, asjaks meie jaoks „Ding für uns“. Aga võib ka mitte muutuda. Siit mõte, et tõlgendus võib olla nii õige kui ka väär. Selguse olukorda toob mitte mõtlemine vaid vaistude tunnetamisele rajanev usk.

Masingu (2000) käsitluses puudub sugrilase meeles tänu „…usulise emotsiooni paljudele külgedele…“ (lk.20) tundeelu ja mõtlemise dualism. Sugrilase meeleilmale on iseloomulik hoogne liikumis- ja arenemisvõimeline kaksipidisus (dünaamiline ambivalentsus), mis tugineb intuitsioonil ehk sisetundel. Usku Masingu käsitluses võib usku rööpselt seostada varase lapseea sisetundega conscience, mida Silvet (2009) tõlgib kui südametunnistus, süüme, sisetunne. Psühhoanalüütilises mõttes võime jätta kõrvale sõnad südametunnistus ja süüme, sõnad mis seostuvad moraali ja eetikaga, mis lapse varasele meelele on tundmatud. Laps juhindub alles oma ihadest, soovidest, vajadustest ning on huvitatud vaid oma vajaduste kohesest ja täielikust rahuldamisest. Sisetunne on lapsel ainus tunne, mis aitab ellu jääda põigeldes oma meelesisese tõelisuse ja välise tegelikkuse vahel. Küpses meeleilmas, mida Loorits (1951) nimetab väärtusteadvuseks leidub lisaks sisetundele ka südametunnistus ja süüme, eetika ja moraali normid ning reeglid. Teisisõnu, piibli kümme käsku sünnivad lapse meeles koos arenemisega küpseks täiskasvanuks. Piiblist kümne käsu lugemine, võib lisaks ka kinnitada käskude kehtivust kogukonnas.

Erinevad mõtted on kogunud ja üles kirjutanud ning kokku seadnud Ants Parktal 17. juuli 2018/ 26. juuli 2018/ 20. august 2018, 24. august 2018/ 7. september 2018/ 22. september 2018/ 8. oktoober 2018

Kasutatud kirjandus:

Aquayo, J. (2013) Wilfred Bion’s „Caesura“: From Public Lecture to Published Text (1975-1977). In Growth and Turbulence in the Container/Contained: Bion’s Continuing Legacy. Eds. H.B. Levine & L.J.Brown. Routledge: East Sussex & New York, pp. 55-74

Bion, W. R. (1989) Two papers. The Grid and Caesura. London: Karnac Books

Bion, W. R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Costantino, A. (2015) Group learning. In. Teaching Bion. Ed. M. H.Williams, London: Karnac Books, pp. 63-74

Freud, S. (1975) Three Essays on the Theory of Sexuality. New York: Basic Books, Inc., Publishers

Grotstein, J. (2013) Dreaming as a „Curtain of Illusion“:Revising the „Royal Road“ with Bion as Our Guide. In Growth and Turbulence in the Container/Contained: Bion’s Continuing Legacy. Eds. H.B. Levine & L.J.Brown. Routledge: East Sussex & New York, pp. 107-128

Hartke, R. (2013) Psychological Turbulence in the Analytic Situation. In Growth and Turbulence in the Container/Contained: Bion’s Continuing Legacy. Eds. H.B. Levine & L.J.Brown. Routledge: East Sussex & New York, pp. 131-148

Leete, A. (2000) Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum

Leete, A. (2015) Soome-ugri tõde. Sirp, 24. aprill 2015

Levine, H. B. (2013) Editor introduction to Chapter 7. In Growth and Turbulence in the Container/Contained: Bion’s Continuing Legacy. Eds. H.B. Levine & L.J.Brown. Routledge: East Sussex & New York, pp. 129-130

Loorits, O. (1951) Eestluse elujõud. Stockholm: Tõrvik

Masing, U. (2000) Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

Metsmägi, I., Sedrik, M., Soosaar, S-E. (2012) Eesti Etümoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Minevikupärandit Häädemestest. (2012) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts

Rolland, R. (1958) Jean-Christophe, I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Valk, Ü. (2000) Regilaul kui kommunikatsioon teispoolsusega: dialoogist nägemuseni. Kust tulid lood minule…. Toimetajad T. Jaago ja Ü. Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 245-276

Võõrsõnade leksikon. (2000) Toimetajad E. Vääri, R. Kleis, J. Silvet. Tallinn: Valgus

[1] Masing (2000), lk. 14-23.

[2] Ambivalentsuse all mõistan meeleseisundit, millele on omased vastuolulised tunded.

[3] „Äge, nagu ta oli, kõikus ta ühest äärmusest teise, täielikust usust täieliku eitamiseni, ilma et oleks tundnud rahutust selle üle, kas ta on iseendaga kooskõlas või mitte.“ Romain Rolland, Jean-Christophe, I osa, lk. 251.

[4] Oskar Loorits võrdsustab sõna vägi elujõuga. Kuna sõna vägivald seostub elujõuga siis agressiivsuse korral lisan sõnale vägivald sõna kuri, mis viitab vihasele osale elujõust.

[5] Lapse käitumist võib siin võrrelda traditsioonilise kultuuri esindajate impulsiivsusega, kelle tundeelu sarnaneb lapsele. Art Leete (2000, lk. 137) toob näite filosoof Herbert Spencer’ilt, kes kirjeldab primitiivsete rahvaste impulsiivsust järgmiselt: „Muutlikkus ning hinge püsimatu olek viivad selleni, et osutub võimatuks arvestada nende lubadustega. See kahjustab vastastikust usaldust, mis on ühiskondlikuks progressiks möödapääsmatu. Alludes despootlikele emotsioonidele, mis teda üksteise järel valdavad, ei valitse primitiivne inimene kõigi tunnete kombinatsiooni, vaid käitub impulsiivselt, kaootiliselt, ettearvamatult, mis teeb koostöö äärmiselt raskendatuks.“ Tänapäeval võib sellise käitumisega inimesel oletada piirialase isiksuse häiret.

[6] Fastsinatsioon: ( ld fascinatio) paelumine, võlumine, lummamine; kellegi tahte halvamine (VL2000).

[7] Setseerima: (ld. secāre) lahkama, lahangut toimetama (VL2000)

[8] Eesti Etümoloogia Sõnaraamatust (2012) leiame sõna Uurali tüvega sõna tundma kohta järgmist: tundma : tunda : tunnen ‘aistinguid vastu võtma, organismi seisundeid tajuma; (hingelist elamust) kogema, läbi elama; aduma, (ette) aimama; mingit valdkonda teadma, millegi kohta teadmisi omama; kedagi v midagi mingi omaduse vms järgi teadma; kellegagi varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema; teadma v aru saama, kellega on tegu; kellegi olemust teadma ja mõistma’ ◊ tunnistama, tuttav. Sõna tähenduses seostub teadmine ja tundmine, ratsionaalne ja tundeline. Oluline, mida teised murdekeeled juurde lisavad on „millegi tuttavliku või tuntud ära tundmine“. Tekkivad tunded viivad inimese möödunud kogemuste juurde, uus tunne seostudes eelnevate ära tuntud kogemustega loob erinevuse ning seega ka uue kogemuse. (liivi tundõ ‘aistinguid vastu võtta; tuttav olla, ära tunda; (üles) tunnistada’; vadja tuntõa ‘tuttav olla, ära tunda; teada; kogeda; osata’; soome tuntea ‘aistinguid vastu võtta; kogeda, läbi elada; teada; ära tunda; (kellegi v millegi) olemust teada ja mõista’; isuri tuntia ‘ära tunda; (kellegi v millegi) olemust teada ja mõista; osata’; Aunuse karjala tundie, tuta ‘tuttav olla, ära tunda; teada; (millestki) aru saada; osata’; lüüdi tutta, tuta ‘tuttav olla, ära tunda’; vepsa tuntta ‘teada; tuttav olla’; saami dovdat ‘tunda; nõustuda, (üles) tunnistada’; udmurdi todi̮ni̮ ‘(ära) tundma; tajuma, kogema; teadma, oskama’; komi te̮dni̮ ‘teadma; ära tundma; ära arvama, ära lahendama; ette nägema (üleloomuliku võimena)’; ungari tud ‘teadma; oskama; suutma; saama, võima’; neenetsi tumtǝ- ‘tuttav olema, ära tundma’; eenetsi tudu- ‘teada saama, ära arvama, ära tundma’; nganassaani tumtǝ- ‘ära arvama; meenutama’; kamassi tə̑mnə- ‘teadma’; matori tumdǝ- ‘ära tundma, märkama’.

[9] Sümboliseerimises võime eristada kaht, arengulises mõttes erinevat viisi: võrdkujustama – varasem, pildiline arusaam, mille aluseks on sarnasus; võrdkujutama – hilisem, sõnaline, mille aluseks on võrdlus. Võrdkujustamine on enam omasem ema-laps kahassuhtele, võrdkujutamine isa-ema-laps kolmainsus suhtele.

[10] Maa-ilm, Endisaja talupoja maailm ja maastik jagunesid kaheks: maa ja mets (J. Kaplinski http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0012/maadjametsad.html; Kihkveli-kakveli Puhja murdes, elevil, kihevil, Eesti Murrete Sõnaraamat, (2001) III, 11, Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk. 54; Liipa-laapa lohakalt, väsinult; nibe-näbe hoolas, osav, väle, Vana Kannel, VI:2. Haljala regilaulud, II, (1989) Toim. E. Laugaste, Tallinn: Eesti Raamat.

[11] Vaata lähemalt tähissõnade saamislugu: https://www.psyhhoanaluus.ee/urszene-tungiteater/

[12] Eesti keeles – austatud.

[13] Tsesuur: (˂ld caesūra läbiraiumine) (Võõrsõnade leksikon, 2000).

[14] Inimese psühhootilises meeleosas on näiteks aja ja ruumi tunnetamine häiritud.

[15] Lõik pärineb Wikipeedia vaba entsüklopeedia lehelt: https://et.wikipedia.org/wiki/Asi_iseeneses