Venelaste suhtumisest eestlastesse

Venelaste suhtumisest eestlastesse.

„Meil udmurtidel, on mõnevõrra eriline mõtlemisviis.

Kui näiteks keegi solvab või alandab mind, siis ei mõtle ma,

et mina olen solvatud või alandatud.

Ma mõtlen solvajast endast, kuidas ta sunnib mind temast nii halvasti mõtlema.

Ma mõtlen, kuidas ta end minu ees alandas.

Edaspidi hakkan ma sellest inimesest mõtlema kui endast madalamast.

Sest ta alandas end minu ees.

Solvas end minu ees.

Tatjana Minnijahmetova.[1]

Eessõna.

Artiklis käsitlen eestlaste ja venelaste vahelist suhet psühhoanalüütiku vaatenurgast kui teadvustamata suhet inimese meeleilmas ehk psüühikas. Rahvusega seotud sõnu – eestlane ja venelane – kasutan rahvusliku identiteedi ehk eneseteadmuse mõistes, kui inimese arusaamist iseenda kuuluvusest teatud rahvuse hulka. Mõistetega – eestimeelne ja venemeelne – tähistan eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete esindust inimese meeleilmas, kui meeleseisundit, milles väljendub suhtumine võõrastesse.[2] Eestlaste ja venelaste meeleseisundid, milles väljenduvad suhtumised võõrastesse on tõenäoliselt väga erinevad, kuid mõlema rahvuse meelsust võib paigutada alale, kus ühel äärel asub piiratud marurahvuslus[3] ja teisel siiras armastus oma emakeele, isamaa ja rahva vastu, koos lugupidamise ning austusega teiste rahvuste suhtes[4].                                                                 Nii rahvuslik eneseteadmus kui ka rahvusele omane meelsus kujunevad nii esivanematelt päritud ainese kui ka isiklike suhtlemiskogemuste alusel. Eetika ja moraaliga seotud suhtumised eri rahvuste vahel, selles loos käsitlust ei leia, kuna keskendun meeleilma teadvusetule osale, kus suhet välise maailmaga korraldab sisetunne (conscience). Rahvuste vaheliste suhete süvaanalüüs, mis keskendub psüühikas toimuvale, võtab arvesse selle osa tegelikkuses toimuvast, mis mõjutab ja kujundab suhtumisi võõrastesse.

Eestlaste ja venelaste omavaheline läbisaamine on peale viimase sõja lõppu ja vastupanuliikumise verist mahasurumist Eestis olnud üldjoontes rahumeelne. Tõsisem vastaseis venelastes eestlaste vastu tekkis nõndanimetatud Pronksiöö[5] sündmuste ajal, mil Eesti valitsus teisaldas südalinnas asuva Nõukogude sõdurile kui vabastajale pühendatud mälestusmärgi Kaitseväe kalmistule. Eestlaste jaoks nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni sümboliseeriv monument, seostus venelastele Teise Maailmasõja võiduga Saksamaa üle. Erinev nägemus ajaloost ja mõistmatus Eestis toimuvast viis venelased, kelles enamik olid kas Venemaa kodanikud või kodakondsuseta inimesed, tänavatele meelt avaldama[6].

Aeg ajalt tekkiv vastaseis eestlaste ja venelaste vahel, mis on põhjustatud, kas erinevatest huvidest, väärtustest, arusaamistest, on kahe rahva kooselu loomulik osa. Rahumeelse suhtlemise eelduseks, sellises olukorras, on oskus inimlikul viisil vastuolusid lahendada. Lahkhelide lahendamine suhetes sõltub osapoolte meeleilma küpsusest. Vastaseisus tekkiva ärevusega toimetulemine, nõuab inimeselt võimet mõelda vastuoluliste tunnete üle. Küpse inimese meelt vastuolulised tunded – viha ja armastus – katki ei lõhu, sest ta suudab neid valitseda. Ebaküpse inimese meel lõheneb talumatu ärevuse tõttu heaks ja halvaks osaks, kusjuures vastuolu laheneb sel viisil, et ta ise jääb heaks aga võõras halvaks inimeseks.                                                                                    Folklorist Madis Arukask[7] mainib soome-ugri rahvaste varaste omavaheliste suhete kohta: „Konfliktid on vastastikku kasuliku läbikäimise loomulik osa.“ Teisisõnu, konfliktid, mis tekivad keerukates lahendust vajavates olukordades ja vajavad lahendamist, on rahvusliku enesemääratletuse kujunemiseks vajalik osis. Rahvuste vaheline vastaseis tekib sagedamini siis kui teadvusetus meeles tajutakse teist rahvust võõra ja seega ohtlikuna. Võõrastega suhtlemises saadud kogemused loovad uue teadmise, ning muudavad suhtumisi. Võõrast võib saada tuttav, ta võibki jääda võõraks, aga temast võib saada ka ohtlik vaenlane.

Sissejuhatus.

Eestlastel on olnud erinevaid suhteid venelastega nii lähemas kui ka kaugemas minevikus. Suhetes kogetu on eestlaste meeleilma oma jäljed jätnud. Milline on mälujälg venelastest eestlaste meeles? Mil moel möödunud kogemused suhtlemisest venelastega ilmnevad tänasel päeval? Kuidas tänases päevas suhted venelastega eestlaste meeleilmas vastu kajavad?

Kirjutis, milles otsin vastust esitatud küsimustele, rajaneb erialasest kirjandusest pärit mõtetele, psühhoanalüütilisest praksisest saadud tähelepanekutele[8] ning isiklikule elukogemusele. Lähtun psühhoanalüütilisest teooriast, ning keskendun nendele psüühilistele protsessidele, mis mõjutavad inimese tundeelu ja käitumist tema enda teadmata. Lähtun kahest tõdemusest: esiteks, et varase lapsepõlve suhtlemine rajab aluse inimese meeleilmale ja lapsepõlves kogetule rajaneb täiskasvanu toimetulek. Teiseks – teadvusetu meeleosa avaldab valdavat mõju inimese käitumisele ja tundeelule[9].

Teadvusetu meeleosa.

Inimese meeleilm kujuneb ihulises ja meelelises suhtes emaga, kus luuakse alus tundeelu mustritele, hoiakutele, väärtustele, uskumustele ja mõtlemisvõimele. Nii kui oimetu vastsündinu kui mõtlev täiskasvanu tajuvad ümbritsevat maailma ühtmoodi – esmalt tunnetega, seejärel tuntu üle mõeldes[10]. Maailm ei ole meie ümber selline, kuidas me arvame teda nägevat. Mõttetöö juhtunu üle, milles tunded ja mõtted ühinevad, et luua toimunust uus kogemus, leiab aset alles siis kui sündmus ise on minevikus. Lapsepõlve suhete ning elu jooksul kogunenud kogemuste alusel konstrueerib inimene, arusaamise ümbritsevas maailmas toimuvast. Minevikust pärit teadmised aitavad konstrueeritud maailmas, mis kunagi ei vasta tegelikkusele, toime tulla ning uut arusaamist luua, mis kohe ka minevikuks saab.

Inimese suhe tegelikkusega toetub võimele tunnete üle mõelda, ning tekkinud kogemusest õppida. Toimetulev inimene, kes toetub nii eelnevale kogemusele kui ka uuele teadmisele, tajub maailma enda ümber piisavat täpselt, kuid mitte kunagi täiesti täpselt.

Psühhoanalüütikud lähtuvad kliinilises töös arusaamisest, et inimese käitumise ja tundeelu allikad peituvad teadvusetus meeles. Ürgsed ja vastandlikud tunded, valitsevad inimest ilma, et tal selles aimu oleks, kuna käitumise ja tunnete tõesed lätted on suures osas peidetud. Harva on inimene iseenda peremees. Sagedamini on meel segane ja inimene juhitud hoopis tumedama ja varjatuma meeleosa poolt.                                                                                     Teadvusetus meeles peituvad lapseea sugulised ja kurjad vägivaldsed soovid, mis vanemate keelu tõttu teadvusest välja tõrjuti. Kui mõelda siinkohal vihale rahvuste vahelistes suhetes, siis, maha surutud vaenulikkusest tekkiv ärevus omakorda suurendab vaenulikkust[11]. Väljatõrjutuna, olles küll teadvusele kättesaamatud, jäävad need soovid endiselt teadvuseta meelde, nõudes jõuliselt rahuldust. Lapse ea rahuldamata soovid lipsavad teadvusesse unenägudes, keelevääratustes, eksitegudes või mõtlemise lünkades. Soovidega seotud ärevus, mis võib olla kas häiriv või tekitada tõsise meeltesegaduse, toob kaasa vajaduse peita meeles tekkinud segadust nii enda kui ka teiste eest. Kuna ärevus summutab mõtlemise tunnete üle, ning side tunnetega kaob, tekib mõtlemine, kus ärevusest vabanemiseks kaetakse puuduvad lüngad ratsionaalsete ja loogiliste väljamõeldistega. Tekkida võib olukord, kus inimene loob toimuvast pettekujutelmi, ning on lõpuks pimestatud iseenda pettusest. Iseennast ära pettes, eemaldub inimene üha enam iseendast ja tegelikus elus toimuvast.

Täiskasvanute vahelistele isiklikele, arenevatele suhetele, on omased aeg-ajalt tekkivad tülid ja riiud. Ainult tardunud tunnetega inimsuhetes valitseb igavene tasakaal, vaikus ja vastuolude puudumine. Tardunud suhe areneb kas varaseks lapseea kahassuhteks, ema ja lapse ebavõrdseks või kahe täiskasvanu ratsionaalseks ja tundetuks kooseluks. Tülid algavad kui inimeste arvamused teisest inimesest või suhtes toimuvast ei ole kooskõlas tegelikkusega ehk ümbriseva eluga.[12] Raskused tekivad siis kui inimese arusaamised suhtes toimuvast erinevad teineteisest oluliselt. Raskused süvenevad kui erinevustest ei ole võimalik teineteisega rääkida või kui rääkimine ei vii teineteise mõistmisele. Tekkiv üksindus ja jätkuv rahuldamatus loob inimeste vahele talumatu ning kasvava pinge. Pinges olev inimene ei ole avatud uuele elamustele ja kogemusele. Keerulise olukorra lahendamise asemel võib inimene taanduda varase lapsepõlve arusaamade ja kogemuste juurde. Taandumine lapsepõlve tundeelu ja käitumise mustrite juurde, ei too kaasa lahendusi ning üha jõulisemaks muutuvad tunded võivad inimese muuta oimetuks. Teadvusetust meelest võivad sel juhul esile ilmuda tegelikku olukorda täiesti sobimatud arusaamised ja käitumismustrid. Rahumeelse suhtlemise eelduseks, on teadvustamata tunnete teadvustamine. Folklorist Aet Leete[13] on öelnud eestlaste kohta järgmist. „Soomeugrilase harjumus müstiliselt vaikida ei tule mõtete selgeks mõistmiseks samuti kasuks.“ Vahel võib sugrilaste müstiline vaikimine ka kasuks tulla, kui on vaja üksinda oma tundeid selgeks mõelda. Ka iseenda üle mõtlemine on võimalik vaid siis, kui inimene suudab üksindusest tulenevat ärevust piisaval määral valitseda.

Eestlased ja venelased ei ole rahvustena paarisuhtes, kuid elavad koos ühes riigis, ühes kogukonnas. Mõeldes paarisuhetes toimuvale, mille juured on varase lapsepõlve suhetes vanematega, võime samal viisil ka eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete üle mõelda, siis kui suhted on mingil põhjusel muutunud pingelisteks. Siis kui hägustub meel ja mõtlemine tunnete üle asendub käitumisega. Rahvuste vahelist suhtlemist mõjutavat rahvuslikku meelsust kujundavad samal viisil teadvustamata aimdused ja teadmised. Teadvustamata aimdused või teadlikud arusaamised iseenda rahvuslikust meelsusest, mis pingeolukordades ilmuvad võivad omavahelist läbisaamist soodustada või kahjustada[14]. Ka rahvuste vahelised suhted võivad olla arenevad, kui on võimalik suhetes toimuvate tunnete üle mõelda. Samas kui ühelt või teiselt poolt huvi või võime suhtes olla puudub, siis ka tarduda ning muutuda täiskasvanute tundetuks kooseksisteerimiseks või ema ja lapse suhteks, kus laps end aeg ajalt välja elab või teis rahvust lapsena näeb.

Uskumused.

Eestlaste suhtumine venelastesse, rajaneb nii teada olevatele kui ka teadmata[15] uskumustele. Kahe rahvuse vahelisi teadvustatud suhteid on Eesti sotsiaalteadlaste poolt uuritud ja analüüsitud. Psühhoanalüütikuna soovin juba kogutud ainesele liita vaate meele peidetud sügavustesse, kus võivad peituda uskumused, millest inimesel ei pruugi aimugi olla. Inimese enda teadmata võivad need uskumused mõjutada suhtumisi ning kujundada läbisaamist teisest rahvusest inimesega. Oluline on võtta arvesse, et teisest rahvusest inimest tajutakse teadvusetus meeles pigem võõrana kui mingi kindla rahvuse esindajana[16]. Teadvusetus meeles on võõras tundmatu, koletislik monstrum, keda inimene kardab.

Hirm, et keegi tundmatu võib võtta võimu ja hakata inimese üle valitsema pärineb varasest lapse meelest. Teadmata uskumuse aluseks on lapse suhe esimese võõraga lapse elus – emaga. Lapse tajub võõra ja tundmatu ema mõju, tajudest lähtuva toore ning tähenduseta aistinguline ainese kaudu. Aistinguline aines seostub lapse meeles veel lisaks ürgpärivuslikult ehk fülogeneetiliselt esivanematelt kaasa saadud algeliste viirastuslike nägemustega. Varane aines, mida ei tähista veel sõnad, muundub ema kaasabil suhtlemise kaudu alul kujutiseks ja hiljem kujutluseks ning alles seejärel kujuneb võime meeles toimuvat sõnade abil mõista. Varases eas on need sõnad konkreetsed ja tunnetest varjutatud ning arusaamine piiratud. Sümboliseerimisvõime tekkimisel võivad sõnad omandada ka sümboolseid tähendusi ning mõtlemisvõime võib liikuda konkreetselt aineselt abstraktsele ning vastupidi.

Freudi[17] sõnul tekivad suhtes teise inimesega alul viha, raev, vihkamine. Varaseid tundeid märkab lapse meel kui keha sensoorseid aistinguid. Alul väljendab laps aimatud tundeid, kas häälitsedes või käitudes. Viha väljendamiseks vajab laps ema abi. Ema meel on võimeline lapse viha mõistma, vastu võtma ja ära taluma ehk tarima[18]. Tänu emale on ka laps võimeline viha märkama ning tunde jaoks sõnu leidma. Kui laps on võimeline viha väljendama, siis saab samal moel ka armastus lapse meelde ilmuda.

Miks just viha on inimese tundeelus varasem? Folklorist A. Vilkuna[19] „…kirjutab, et uskumuste kohaselt on inimese elus võimalik jälgida alalist vastandite paari. Ühele poolele jääb negatiivne, inimese suhtes agressiivne subjekt või nn. kaitsetus, teisalt vastandub sellele inimene ise ning tema tugevus. Taoline kontrast ilmneb eriti selgelt tulevase ema puhul. Rase naine on tundlikum kui tavaliselt. Kaitsevõime on vähenenud, samas on agressiivse subjekti osa tema suhtes tõusnud. Varem mõlema faktori vahel olev tasakaal kaldub nüüd naise suhtes ebasoodsasse seisu. Üksnes naise tugevdatud kaitse, alaline valvelolek ja ettevaatus võivad tasakaalu taastada. Raseduse ajal ei kaitsnud naine mitte üksnes ennast, vaid esmajoones oli ta vastutav tulevase lapse pärast.“ Vilkuna kirjeldab raseda naise poolt valitsetud viha kui enesekindlust. Kaitsetus, mis ohustab rasedat naist ja tulevast last, rikub tavapärase tasakaalu, ning toob kaasa vajaduse täiendava kaitse järele. Vilkuna näeb täiendava kaitsena nii maagilisi toiminguid kui ka teisi inimesi: „raskejalgne naine kaitstes last peale omapoolse õnnistamise ja mehe käe ümberpaneku veel punasest paelast vööga või mõne muu tõhusa vahendiga.“ Võime oletada, et inimene vajab viha, et kaitsta end ning tunnetada oma elujõudu.

Viha allikas sügavama psühhoanalüütilise arusaamise järgi, tuleneb enesekesksuse tunde mõnust. Austraalia psühhoanalüütik Neville Symington[20] kirjeldab vihatunde arenemist psühhoanalüüsis järgmiselt: „See protsess algabki teadvustamata vihkamisest, muutub seejärel teadvustatud vihkamiseks ja lõpuks armastuseks.“ Laps saab vihaseks kui kõht on tühi ja ema äraolek, tekitab talumatu puudusetunde. Mida sagedamini märkab laps ema äraolekut ja teadvustab ema kui eraldiseisvat inimest, seda enam saab laps aru tekkivast, hirmutavast sõltuvuse võimalusest. Sõltuvuse tajumine teeb lapse vihaseks, sest ta ei saa teha seda mida ta ise tahab. Mida enam kogeb laps elu ebameeldivat tegelikkust, seda enam kogeb ta ka ilmajäämist. Puudusest tuleneva hirmu, valu ja ärevuse eest kaitseb laps end enesekesksusega. Erinevalt täiskasvanust, ei ole lapsel valikuvabadust, kuna tema elu üle otsustab ema. Emaga seostuv viha, kordub hilisemates suhetes võõraste inimestega. Võõrastena näeb laps alul ka isa, õdesid-vendi, sõpru, vanavanemaid, sugulasi. Võõrad saavad omadeks siis kui ka nemad on lapse meeles oma koha leidnud. Enesekesksest meeleseisundist kasvab laps vanemate toetusel järk-järgult välja. Kes vähem kes rohkem, kuid täielikult ei vabane nartsissistlikust enesekesksusest mitte keegi. Vihatunne ei kao aga inimese elust kunagi. Viha on lausa vajalik enese kaitsmiseks võimalike ohtude eest ning enese isiklike piiride hoidmiseks – enesesäilitamiseks. Teadvustatud viha on inimene võimeline valitsema, teadvustamata vihast võib saada vihkamine, mis ise inimest valitsema hakkab.

Laps vihastab sageli ka siis, kui tuleb temale kuuluvat teistega jagada. Inimeste vaheline suhtlemine on vastastikune andmine ja saamine, kus rahulolu tagab tasakaal. Kriitilistes olukordades, kui inimese vajaduste rahuldamine on ohus, võivad ka täiskasvanul meelde tärgata lapseeast pärit olukorrad, kus antud on rohkem kui vastu saadud. Näiteks suguliste vajaduste rahuldamine toimivas paarisuhtes on võimalik vaid kooskõlas mõlema partneri soovide ja vajadustega. Samas põrkuvad enesesäilitustung ja sugutung põrkuvad siin omavahel valusalt kokku. Asjaolu, et ühe inimese vajaduste rahuldamine sõltub teisest, võib meeles ellu äratada kunagise ebavõrdse ema-laps suhte, ning seetõttu võib suhte kooskõla kaotsi minna. Täiskasvanute suhetes on vaja tõsiselt pingutada, et loobuda ema-laps suhtele omastest soovidest kohese ja täieliku vajaduste rahuldamise järele. Kui inimese enesekesksed vajadused jäävad valitsema, siis jääb ka puudusetunne krooniliseks ning viha inimese üle valitsema.

Olenemata rahvusest tekivad ja kujunevad teadmata uskumused varases lapseeas. Ümbritsevate inimestega suhtlemistes kogetud tunnete ja teadmiste alusel, kujuneb lapse arusaam iseendast, teistest inimestest ja ka inimeste vahelisest suhtlemisest erinevate rahvuste vahel. Inimese enesekeskse ja algselt lapsemeelse olemuse tõttu on esmane tunne võõraste suhtes alati vaenulik. Alles hiljem, kui inimene suudab suhetes võõrastega oma viha valitseda, saavad suhtesse tulla ka muud tunded nii kui erapooletus, huvi, sümpaatia, köitvus, kütkestavus, armastus[21]. Kui inimene pikaajalise suhtlemise käigus, kus on head-halba (mitte äärmusi heas-halvas) saab kogeda enam head kui halba võib loota, et vihatunne, mis niikuinii kunagi ega kuhugi ei kao, saab taanduda (valitsetud), ning asenduda kas erapooletuse või sümpaatiaga. Kui viha jääb valitsemata võib teadvusetus meeles tekkida patogeenne (tõvestav, haigust tekitav) uskumus kui tõekspidamine, et ümbritsev maailm või teine rahvus on vaenulik ja ohtlik, ning ähvardav oht midagi inimesele olulist kaotada, jääb püsima. Kui laps kardab kaotada ema, inimene suhtes oma partnerit, siis rahvuse puhul võivad hirmud olla seotud oma rahvuse, kultuuri või riikluse kaotusega[22].

Teadmata uskumus elab püsivalt sügaval inimese hinges ja ilmub tõrjena ohu korral. Teadmata uskumused on hoiatavad, muudavad inimese ettevaatlikuks, kuna seostuvad võimaliku puuduse või kannatusega. Teadmata uskumused võvad muuta ka inimese suhtumist iseendasse. Kui väike laps tahab ema sülle aga ema tõukab ta ära, siis samasuguse olukorra kordumisel võib laps hakata uskuma, et ta ei olegi väärt ema kallistust. Hilisemas elus täiskasvanuna, võib lapsepõlves kinnistunud uskumus, – ma ei ole väärt kallistust -takistada lähedussuhet partneriga. Sellise kahjustava uskumuse alusel võib täiskasvanul kujuneda arusaam iseendast, et mehe või naisena ei ole ta partnerile sugueluks piisavalt väärtuslik. Suhetes teisest rahvusest inimestega võivad teadmata uskumused tekitada inimeses alaväärsustundeid[23], mis võivad omakorda viia enesekoloniseerimiseni[24].

Lahkudes kodust võtab inimene kaasa lähedastes suhetes kujunenud uskumused. Kohtudes teistsuguste inimestega – võõrastega (eri soost, võõrast rahvusest, võõraste seksuaalsete suundumustega, teisest usust) pannakse olemasolevad uskumused proovile. Uutes olukordades, suheldes teistsuguste inimestega, tekivad võimalused nii vanade uskumuste kinnistumiseks või uute teadmiste ja kogemuste alusel uskumuste ümberkujundamine.

Käsitledes uskumusi kui inimese meele süvatasandil nähtusi, psühhoanalüütiliselt ja vaadeldes mõtlemist-arusaamist suhtlemises tekkivate tunnetega seoses, jääb kõrvale eetika, moraal ja poliitiline-korrektsus. Eetika ja moraal on loomulikud ja vajalikud eeldused kogukondlikuks toimimiseks, kuid ei ole määravad meeles tekkivate uskumuste kujundamises, kus otsustav on tunnetest tulenev varane kogemus. Uskumuste maailm on teadvusetu meele fantaasiate maailm, mis juhindub enesekesksetest tungidest ja ellujäämise instinktidest ning on valitsetud vaid sisetunde (conscience) poolt.

Kuna suurem osa uskumustest pärineb teadvusetust[25] meelest, siis on arusaadav, miks inimene sageli on oimetu ning ei märka ega mõista (või ei soovi märgata või mõista) ümbritsevas maailmas toimuvat. Kahjustavate uskumuste võimuses olles ei lähtu inimene tegelikkusest, vaid meele loodud kujutlustest. Mida meel tõeliseks arvab olevat võib olla üpris erinev tegelikkusest ehk ümbriseva maailma reaalsusest. Mõistes teadvusetu meele mõju üle rahvaste vahelisele läbisaamisele, võime aru saada kui suur mõju on minevikusündmustel tänasele päevale.

Uskumuste kujunemine eestlastel.

Kahjustav uskumus toetub ka varasemate põlvkondade kogemusele, mis antakse ürgpärimuslikult ehk fülogeneetiliselt edasi ühelt põlvelt teisele. Vanemate ja vanavanemate kogemusi suhetest venelastega kuuleb laps juba varases eas. Meelde jäävad nii head kui halvad kogemused. Valusamaid jälgi jätavad möödunud aegade ravimata haavad.

Pikaajalise kliinilise töö käigus psühhoterapeudi ja psühhoanalüütikuna, on kujunenud arusaam, et inimesed soovivad olla sõbralikud ja ootavad sama ka teistelt heatahtlikust.[26] Sõbralikkuse ootuse juured peituvad varase lapsepõlve ema ja lapse teineteise sisse sulamise suhtes[27] ehk nn „kaotatud paradiisis[28]“ Paraku oleks ka naiivne oodata, et maailm pakuks samasugust sõbralikkust kui ema lapseas seda tegi. Täiskasvanu maailm pakub halbu kogemusi, ebaõnnestunud suhteid ja pahatahtlikke inimesi rikkalikult. Heatahtlikkus ja sõbralikkus teiste inimeste suhtes saab meeles valitsejaks, mitte siis kui inimene klammerdub ebareaalsesse illusoorsusesse, põgenedes tegelikkuse eest, vaid siis kui inimene on võimeline halbade kogemustega silmitsi seisma ja omas meeles nendega toime tulema. Kogemus ja võime, mille aluse rajas ema ja lapse suhe, tulla halvaga (puudusega) meeles toime, loob arusaamise mõnusast inimsuhte võimalikkusest. Suhe, kus valitseb peamiselt heatahtlikkus ja rahu, nõuab inimeselt pingutamist. Ja ilmselgelt paljud rahulolematud ja vihased inimesed, kas ei pinguta või ei ole võimelised pingutama. Mitte kõik inimesed ei suuda väljuda enesekesksest ootusest maailmale kui heale ema rinnale, saavad vihaseks ja laotavad oma viha ja kurjuse teiste inimeste peale.

Eestlased ja venelased nii kui ka teisedki rahvad, hindavad kõrgelt perekonda, loodust, isiklikku vabadust ja õiglust. Suhted erinevate ja võõraste inimestega on seni heatahtlikud, kuniks miski ei ohusta mõlema rahvuse põhilisi väärtusi (vabadus, väärikus, õiglus, lugupidamine, jne.) või esmaseid elulisi vajadusi (puhas õhk ja joogivesi, toit, uni, suguelu, jne.). Võõrastega suheldes, kus tekib oht väärtuste kaotuse ja vajaduste rahuldamatuse ees, pannakse teadmata uskumused proovile. Võõraid nähakse nüüd pahatahtlike ja vaenulikena, samas aga lootes, et sellised uskumused ei kehti. Üheks pikaajaliseks reaalseks ohuks eestlaste väärtustele ja vajadustele, mis kahjustavaid uskumusi venelaste suhtes kinnistas, oli Nõukogude okupatsioon ja anneksioon. Eestlased kaotasid jäädavalt[29] kogu endise elulaadi nii materiaalses, füüsilises ja vaimses mõttes. Ma pean siinkohal silmas Eesti Vabariigi ajal välja kujunema hakanud eesti inimeste tegusat elulaadi ja eluviisi iseseisvas riigis, seda nii heas kui halvas. Kaotuse võib ka illusoorseks teha ka kui kaotatud paradiisi, kuid siinkohal pean silmas tegelikkuses toimunud arenguid Eesti Vabariigis.

Mõned näited eesti inimeste läbielamustest, kohtumisest nõukogude võimuga. Eesti arheoloog, ajaloodoktor ja akadeemik Harri Moora andis esimesele nõukogude võimu aastale järgmise hinnangu: „Füüsiliselt oleme küll veel püsti, aga vaimselt on meid see aasta täis vägivalda ja kõigepäält hirmsat valet, millest keegi ei saanud hoiduda, teinud invaliidideks.“[30] Eesti etnoloog ja kultuuriteadlane Ants Viires on kirjeldanud inimestega toimuvat järgnevalt: Peale sõda „Tekkis nõukogulik kaksikmoraal, kus küüniliselt põimusid valetamine, oma naha hoidmine ning lömitav teesklus ja järele kiitmine võimukandjate ees.“[31] ENSV aegsest elust, kus domineeris võim ja sovetiseerimine on kirjutanud põhjalikult psühholoog Jüri Saar.[32]

Väidan, et paljudele eestlastele on omane vaenulik ja pahatahtlik suhtumine venelastesse, mis on välja kujunenud nii kaugemas[33] kui ka lähemas minevikus[34] kogetud eestlaste kuritegelikule vaenamisele ja vägivallale[35] venelaste poolt[36]. Võib ju väita, et kurjategija on olnud vene riik või nõukogude võim mitte venelane. Samas, inimese teadvusetu meel ei erista vene riiki venelastest, kurja teeb ikka vene riiki esindav konkreetne inimene, kes räägib vene keelt. Tallinna Tehnikaülikool, Õiguse Instituudi professor Tanel Kerikmäe, on esitanud põhjaliku kokkuvõtte (17.07. 2017) kahjudest, mida eesti rahval tuli kanda järgmises analüüsis „Õiguslik analüüs nõude esitamise kohta Venemaa Föderatsioonile, et nõuda hüvitist nõukogude režiimi põhjustatud kahjude eest.[37]“

Vaevavatest uskumustest soovivad inimesed vabaneda, katsetades uskumusi lootuses, et need ei kehti[38]. Kui uskumus leiab taas kinnitust, siis uskumus süveneb, kui aga ei leia kinnitust, siis tekkib võimalus uskumuse taandumiseks ja kadumiseks. Selline võimalus tekib siis kui inimene kogeb, et inimene kellega ta suhtleb ei ole ei pahatahtlik ega vaenulik. Niisugune teadmine aitab inimest välja tuua lapsepõlves kujunenud kahjustavast uskumusest ja meeleseisundist, aitab tuua tõese tunde juurde. Kuigi suurem osa eestlastest on venelaste suhtes vaenulikud, siis ei tähenda see, et eestlase ei sooviks venelastega suhelda, sest just suhtlemine võib anda kogemusi, et end vaevavatest uskumusest vabastada.

Paraku on kaugemas ja hilisemas minevikus kogetud kogemused kinnitanud eestlaste venelastega seotud uskumused kivikõvaks ning vaatamata soovile näha venelastes sõbralikkust ja heatahtlikkust ei ole eestlaste uskumused seetõttu nii kerged muutuma[39]. Olevas hetkes muudab eestlaste ja venelaste suhteid veelgi keerukamaks Vene Föderatsiooni vaenulik ja kohati ähvardav suhtumine Eestisse. Pinnast vastastikuste patogeensete uskumuste lahendamiseks ei soodusta ka Eesti venemeelsete poliitikute poolt Eesti ajaloo moonutamine[40] ja Vene Föderatsiooni tegevus eestlaste ja venelaste vaheliste suhete pingestamiseks[41].

Lahenduste otsimine.

Evolutsiooni plaanis ehk elu lahtiveeretamise mõttes jäävad ellu eelkõige need inimesed, kes ei arva, et teisest inimesest on midagi head oodata. Heatahtliku suhtumise esimene märk on mõistlik kahtlustus tundmatu suhtes. Lähedase puhul loob tekkinud usaldus turvatunde. Tekkinud usaldus ei tähenda, et ka lähedaste puhul uskumusi korduvalt ei testitaks. Heade kogemuste ülekaalust saab usaldus süveneda. Naiivselt elult ja inimestelt ainult head ootavad inimesed, kelle arvates „elu on lill[42]“, saavad tänapäeval paremal juhul lihtsalt kannatada. Minevikus oleks naiivses illusioonis elamine viinud savannis elava inimese lõvi lõugade vahele. Looduslik valik jätab ellu eelkõige ettevaatlikud ja kahtlustavad inimesed.

Paljud eestlased on kogenud ka uskumustele rajatud kahtlustuste vähenemist suhtlemises venelastega, kes võivad küll olla venemeelsed, kuid ei suhtu eestlastesse üleolevalt, kes oskavad või suudavad end eristada vene riigi või endise NSVL’du[43] vaenulikkusest. Kahtlustavad uskumused elustuvad ja võimenduvad, kui venelaste venemeelsust rõhutatakse nõukogude sümboolika või Stalini ülistamise abil. Demokraatlikus riigis on igal kodanikul õigus oma vaateid avaldada viisil kuidas ta seda õigeks peab, kuid õigusega kaasneb ka vastutus oma tegude tagajärgede eest. Eestlasi häirivad väljendusviisid, ei aita vastastikuste suhete parandamisele kaasa ning kuna eestlaste uskumused venelaste vaenulikkusest võivad vaid kinnistuda. Arusaadavalt on ju ka venelastel omad uskumused eestlastest, nii head kui ka halvad eestlastest. Üht näidet venelaste uskumuste kujundamisest nõukogude armees olen ise kogenud, teenides sundaega õhutõrjeväes Eestis[44].

Kui lähenesid Oktoobripühad, mis Nõukogude ajal tõid kaasa traditsioonilise välisvaenlase ohuga (NSVL valitsev õhkkond, nii riigis kui armees, oli jätkuv sõjaseisukord imperialistidega?!) seotud kõrgendatud valvsuse nii riigiasutustes kui ka sõjaväes. Selleks ajaks valiti vahtkondadesse kõige valvsamad ja tublimad sõdurid. Ning tolle päeva pidulikul rivistusel jutustas valves olev ohvitser järgmise loo. Üheksateist aastat tagasi ründasid kurratõ,[45] (nii kutsuti eestlasi vene sõjaväes), meie väeosa mis paiknes ühel Eesti saarel. Nad sidusid päevniku kinni ja lõikasid kõikidel sõduritel kõrid läbi. Kui valveohvitser öösel kasarmusse astus nägi ta vereojasid kasarmust välja voolamas. Päevnik andis edasi sõnumi, et kurratõd tulevad kahekümne aasta pärast tagasi. Õpetliku jutustuse tähtkoht oli arusaam, et käesolev aasta ongi just kahekümnes. Ei ole vaja paljut, et kujutada ette milliste pilkudega mind kaaslased rivis vaatasid – eestlast kui võimalikku verejanust kõrilõikajat. Uskumus eestlaste kuritegelikkust vaenust venelaste vastu, mida sõjaväes ka muul ajal usinalt süvendati, sai tublit kinnitust.

Lahenduste võimalikkus.

Lõpetuseks väidan, et vastavalt väljakujunenud eestlaste ürgpärivuslikele ehk fülogeneetilistele uskumustele meeles, on eestlaste ja venelaste integratsioon[46] (osade ühendamine või ühinemine tervikuks) vähe tõenäoline[47]. Seda eriti olukorras kus kuuleme sageli paljude venelaste poolt arusaamu, et Tartu Rahuleping ei kehti, okupatsiooni ei olnud, ning Eesti astus vabatahtlikult NSVLiitu. Suur osa sellisest teadmisest ei väljenda küll vaenulikkust eestlaste vastu, vaid harimatust Eesti ajaloo kohta, mida venemeelne haridus Eestis toidab endiselt[48]. Lisaks veel on kuulda tõdemusi eestlastest kui traumeeritud rahvast, kes seetõttu ei saa millestki aru. Lahendus oleks lihtne – unustame, mis oli ja läheme edasi[49]. Ilmselt rahvusliku identiteedi mõttes jäävad eestlasteks ja venelased venelasteks ka edaspidi[50]. Rahvusliku identiteedi tasandil on raske leida kaht võrdset osa, mida ühendada tervikuks. Kui vaadata lähemalt mõiste integratsioon sõnaraamatu-tähendust, siis võib järeldada, et on püstitatud ülesanne, mis sotsiaalsel tasandil näib olevat teostatav, kuid kui võtta arvesse ülesande psühholoogiline pool, siis tekivad tõsised kahtlused. Kas siin ei ole mitte tegu enesekolonisatsiooniga, kus eesti rahvuse, eesti keele ja kultuuri tagamine on jäänud tagaplaanile, kus riiklik on isiklikust olulisemaks tunnistatud. Eesti rahva hävitamine, mis nõukogude võimul jäi tegemata, saab nüüd Eesti enda riigi poolt läbiviidud. Kusjuures aluseks on okupeeriva riigi kriminaalne tegevus[51], oma kodanike asustamine okupeeritud riigi territooriumile.

Koosolemise ülesandes peitub keeruline vastuolu. Ühelt poolt kui eestlane kui kodanik soovib[52], et riik peab tagama tema konstitutsioonilised õigused – et säiliks eesti rahvus ja kultuur ning et saaks kasutada vabalt emakeelt eesti keelt, ning venelane teiselt poolt ei pruugi olla eesti rahvuse ja kultuuri ja eesti keele säilimisest huvitatud[53], kuna tõenäoliselt huvitab venelast eelkõige iseenda rahvusliku identiteedi säilimine.

Art Leete[54] kirjeldab põhjarahvaste integreerumist Venemaal järgmiselt. Põhjarahvaste integratsiooniga kaasneb traditsiooniliste kultuuriväärtuste ja –normide asendumine vene kultuurist pärit väärtuste ja normidega. Traditsioonilise tervikliku kultuuri lagunemine toob kaas psüühika terviklikkuse rikkumise ehk psüühilise desintegratsiooni. Inimesed sattuvad marginaalsete isikute hulka, „…nad on indiviidid, kes on omandanud mitmeid kahe või enama sotsiokultuurilise süsteemi väärtusi ning tunnevad seetõttu ebakindlust ning on kõigi nende süsteemide suhtes muutunud teatud mõttes „äraneetuteks“. […] …stabiilseid ühiskondi ning sotsiaalseid tingimusi on võimalik kohata ainult suhteliselt isoleeritud gruppides.“ Vepsa kultuuri lõimumist vene kultuuriga kirjeldab vepsa rahva sädeinimene Niina Zaitseva[55] vepsa eeposes Virantanaz järgnevalt. Vene vürst ja vepsa neiu abielluvad:                                                                            „Nõnda lõppeski vürsti rännutee                                                                                     põlislaantesse Vepsamaal.                                                                                                              Nõnda põimuski pehme lõngake                                                                                                     ühte kindlama lõimega.“

Milline saab olema integratsioon Eestis on arusaamatu ja vajab selgitamist asjaomaste                                          ametnike poolt?                                                                                                                                                                                                                                                                                                               Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar[56] tegi peale erakond Eesti 200 tähelepanu äratanud poliitreklaami ülesriputamist Tallinnas, Hobujaama trammipeatuses järgmise avalduse: „Töötan iga päev selles vallas ning püüan, veri ninast väljas, juurutada väärtusi, et oleme siin Eestimaa peal kõik ühiselt eestimaalased ja koos.“ Irene Käosaar arvas, et see reklaam võis tahta rahvast sihilikult poolitada. Mis on poolitatud eestlaste ja venelaste meeltes, seda ei saa keegi enam rohkem pooleks teha, seda poolikust saab vaid esile tuua.

Kuid kas võib venelasest saada Eesti riigi kodanik, jäädes endiselt venelaseks, olles lojaalne Eesti riigile. Ilmselt küll. Kui aga Eesti elav venelane on veel lisaks Vene riigi kodanik, siis kodanikuna on ta kohustatud olema lojaalne ka Vene riigile. Niisugune olukord võib inimeses luua tõsise vastuolu koos võimaliku vastaseisuga meeles[57]. Kaksipidisuse tunne ehk ambivalentsus riikliku lojaalsuse osas, võis olla üks „Pronksiöö“ viha väljaelava käitumise psühholoogilisi ajesid[58].

Kas võiks küsimus olla, mitte niivõrd venelaste integreerimises Eesti riigiga, Eesti ühiskonda vaid nende kaasamises eesti kogukonda,[59] eesti kultuuri- ja keeleruumi[60]. Võõrsõna asendamine eestikeelsega ei ole väline vaid sisuline. Vaatleme lähemalt kaasa sõnu Eesti Kirjakeele Sõnaraamatust:[61] kaasama: kaasa tõmbama; kaasalööja: mingi tegevusega liituja, selles osaleja; kaasaminek: kellegagi koos minemine, mingi tegevusega ühinemine; kaasa: kellegiga ühes, seltsis, koos (mingist tegevusest osa võttes või selleks, et osa võtta; millegi lisaks, mingi teise tegevuse juurde; kellegi, millegi hulka (arvatuna); kaaselanik: teistega koos elav inimene (teiste suhtes): kaasinimene: inimene teistele samal ajal elavatele inimestele. Saareste[62] sõnaraamatust leiame järgmised sõnad: kaasa astuma; kaasa kiskuma; kaasa lööma; kaasa rõõmustama; kaasa tundma; kaasa tõmbama. Eesti Etümoloogia Sõnaraamat[63] kõneleb kaasa sõnaga seoses kaasavõtmisest, endaga ühes võtmisest, teise inimese kui külalise kaasa võtmisest. Eesti Keele Sõnaperede raamatu[64] esimesest köitest leiame neljal leheküljel (445-448) terve kaasa sõnade parve, mis avab hulgaliselt võimalusi erinevat koosolemist tähistada. Sisuline erinevus integratsiooni ja kaasamise vahel seisneb võimaluses valida, kas tulla kaasa, liituda Eesti kogukonnaga või mitte ja mil viisil liituda või hoopis kõrvale jääda. Kaasamine välistab ema-laps suhte sarnase sunniviisilise ühendamise „terviklikuks sotsiaalseks süsteemiks,“ kus riik teeb inimestega midagi, küsimata ja mõtlemata inimeste endi vajadustele, kus riik käitub samal viisil nii kui see oli nõukogude ajal. Samas on ka kaasamine seotud psüühilise desintegratsiooni võimalusega. Psühhoanalüütiliselt mõeldes, saab otsustavaks küsimuseks inimese mina võimekus keerulises olukorras toime tulla ning leida tee, mis vastab kõige enam inimese vajadusele säilitada oma rahvuslik identiteet ja samas kohaneda võõras kultuuriruumis.

Kaasamine saab toimuda vaid nende inimeste vahel, kes „suudavad oma ühisvaimsete funktsioonide abil üksteisesse suhtuda.“[65] ning on teadlikud oma vastuolulistest tunnetest uue ja võõra vastu ning suudavad oma tunnete kaksipidisust ehk ambivalentsust vaos hoida. Venelaste kaasamise näitena kultuuri vallas julgen välja pakkuda Moonika Siimets’a 2018 aasta filmi „Seltsimees laps“ ja eestlaste kaasamise näitena Mikhail Segal’i 2012 aasta filmi „Short stories“ (Neli lugu).

Ühe kaasamise võimalusena võiks kõne alla tulla dialoog[66] kahe erineva rahvuse vahel, eesmärgiga leida ühist keelt Eestis kahe rahvuse suhetes toimuva mõistmises[67]. Üks lahendusi võib peituda suhtlemises, kus vastastikuses dialoogis võivad esile tulla tunded, haavad ja valud, mis on takistuseks olnud või on ühise keele leidmisel[68]. Lahendus võib pärineda meie hulgast lahkunud psühholoog Henn Mikkini[69] ideest, suhtlemisprobleemide analüüsist lähtuvalt suhtlemistasanditest, mida kasutati tema uurimisrühma poolt kaheksakümnendatel Rahvarinde ja Interrinde vahelise mõttevahetuse analüüsimiseks.

Enne suhtlemise probleemilahendamise tasandile jõudmist, kus võib lahendust vajava keeruka küsimuse üle arutamine aset leida, on alul vaja eestlase ja venelase vahel selgitada, mis toimub suhte loomise esmasel tundetasandil. Kui sümpaatia-armastuse ja antipaatia-vihkamise tunnete rägastikust on võimalik tee üksteisesse neutraalse, erapooletu või ka ükskõikse suhtumise juurde siis tuleb järgnevalt selgeks saada osapoolte võimu vahekordades. Kes kellele allub, kes keda valitseb või on võimalik vastastikusus ja võrdsus omavahelises suhtes. Vastastikune tunnete erapooletus ja võrdsus suhtumises loob eelduse võimalike suhtlemisprobleemide tuvastamiseks[70] ning ka heal juhul lahenduste otsimiseks ja lõpuks probleemi lahendamiseks. Probleemi lahendamine ei saa toimuda nii, et seda teeb keegi ülevalt. Lahendus peitub eestlaste ja venelaste omavahelises suhtlemises, mille üks eeltingimusi on eri osapoolte huvi dialoogiks Väidan, et eestlaste ja venelaste vaheline vaenulikkus on inimlike tunnete teema, mida ei saa lahendada poliitiliste vahenditega, vaid eelkõige läbi suhtlemise ja teineteise ära kuulamise ning mõistmise. Tulles tagasi etnoloogi ja folkloristi Art Leete[71] poolt kirjeldatud võõra teema juurde, kus teisest rahvusest inimene on teadvusetus meeles mitte niivõrd teine inimene kui hoopis võõras, kes on väliselt koletislik (loomalik) ning vaimselt piiratud, siis võib mõelda järgmist. Ja seegi kõik on vaid eeldus, mingiks võimaluseks. Dialoogiline suhtlemine võib luua olukorra, kus venelane saab eestlasele vähem võõramaks ja eestlane saab venelasele vähem võõramaks, siis võib väheneda ka pinge, mida loomastunud võõras nii ühest kui teisest rahvusest inimeses tekitab. Lihtsaid ja kiireid lahendusi siin ei paista, liiga palju on kurja toimunud mõlema rahvaga, millest paranemine saab olema vaevaline kulgemine.

Eestlaste ja venelaste suhete kui lahendust vajava raske ülesande lahenduse leidmisel on oluline, et Eesti riik lisaks sotsiaalsele võtab arvesse ka inimese isikliku külje, meelsuse – kahe rahvuse meeleilmas toimuva. Kui riik ei väärtusta ning ei vaatle ega uuri eestlaste ja venelaste teadvusetus meeles toimuvat ning eri rahvuste vahelisi suhtumisi kujundavaid uskumusi, siis võimalust eestlaste ja venelaste vaheliste suhete inimesekeskseks lahendamiseks ei pruugi tekkida. Psühhoanalüütik Neville Symington[72] kirjeldab kurba sündmust, kus üks tema kolleeg sooritas enesetapu, millest Symington kui kliiniku juhataja õppis kahte asja: „ (1) Tuleb häälestuda alateadlikule kommunikatsioonile, ning seda mitte ainult patsientide puhul, vaid ühiskonnas laiemalt; (2) valiku puhul – kas rääkida või mitte rääkida – tuleb harilikult esimest võimalust eelistada viimasele, kui raske see ka ei oleks.“

Tegelikkus toob samas ka näiteid, kus uskumused võivad küll muuta suhteid keerulisteks, kuid mitte vaenulikeks. Olen tööalaselt ise kogenud suhteid, kus vaatamata rahvuslikele erinevustele on suhe venelasest kolleegidega siiras ja vastastiku lugupidav ning heatahtlik. Uskumuste teadvustamine suhetes võib viia heatahtlikkuse ja sõbralikkuse juurde, kuid ei pruugi kui puudub soov pingutada suhte nimel, ning keskenduda, et teist osapoolt ära kuulata ning püüda teda mõista ja temast aru saada.

Sergei Metlev kirjutab Postimehes[73] järgmist: „Kindlasti ei vihata (kui mõned radikaalid välja jätta) Euroopas ja USA’s vene inimesi, vene keelt ja kultuuri kui selliseid. Vastupidi, Eestil on väga rikkalik kooselamiskogemus vene kultuuriga ning meie põhiseadus tagab võrdse kohtlemise sõltumata emakeelest.“

Meelde turgatanud mõtted ning tekkinud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktal’ilt.

2. aprill 2017/ 23. aprill 2017/20. juuli 2018/25. juuli 2018/2. veebruar 2019/18. veebruar 2019/8. märts 2019/15. märts 2019/19. aprill 2019

[1] A. Leete. Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000, lk. 278.

[2] Kuidas eestlased teevad vahet omade ja võõraste vahel, kohta vaata lähemalt eesti keeleteadlase Jüri Viikbergi artiklist „Omad ja võõrad murdearhiivi vaatevinklist.“ J. Viikberg, Omad ja võõrad murdearhiivi vaatevinklist. Eestlane ja tema maa. Konverentsi „Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet“ (16.-17. november 1999) materjale. Toim. A. Jürgenson. Tallinn: Ajaloo Instituut, 2000, lk. 186-196.

[3] Teatrikriitik ja poliitik Jaak Allik on venekeelses meedias selgitanud, et eestimeelne on sama mis venevastane. (Ivan Makarov. Segasem kui roheliste kanepipiip. Postimees. 14. veebruar 2019). Väide on tõene mingis osas, kuid ei kirjelda eestimeelsuse kogu olemust, kus eestimeelsusesse mahub venevastasuse kõrvale ka lugupidamine vene rahvuse vastu. Artiklis kasutan sõna eestimeelne laiemas tähenduses.

[4] Kahe äärmusliku meelsuse vahele mahub mõõtmatu hulk erinevaid meelsusi, kus viha ja armastus omavahel põimuvad. Meelsuse väljendamise eesmärgid ja viisid, antud loos käsitlust ei leia, kuna väärivad omaette artiklit.

[5] Pronksiööd olid 2007. aasta 26. aprillist 29. aprillini Tallinnas ja mujal Eestis toimunud tänavarahutused.

Rahutuste ajendiks olid 26. aprillil Tõnismäe haljakul pronkssõduri juures tehtud ettevalmistused sinna 1945. aastal maetud Punaarmeelaste säilmete arheoloogilise väljakaevamise ja identifitseerimise alustamiseks. Säilmete väljakaevamine ja identifitseerimine pidi algama 27. aprillil kell 10, kuid lükati rahutuste tõttu edasi.

Üks rahutuste korraldajaist Dmitri Linter kuulutas Venemaa telekanalile 26. aprilli hommikul, veel enne aprillirahutusi, et Eesti seisab kodusõja lävel, ja andis mõista, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit teiste valitsejatega. […] Tänavarahutustel osalenutest olid 1/3 Eesti kodanikud, ülejäänud ilma kodakondsuseta ja Venemaa kodakondsusega inimesed. Enne rahutusi kasvas hüppeliselt Venemaalt Eestisse saabunute arv, rahutuste ajal ei lastud riiki Venemaalt bussidega tulevaid aktiviste.

Pronksiöö korraldajate (Dmitri Linter, Dimitri Klenski, Maksim Reva, Mark Sirõk) üle peetud kohtuprotsessil selgus, et aktsiooni oli hakatud ette valmistama vähemalt aasta varem, toetust saadi Venemaa Riigiduuma mõnedelt liikmetelt, kavas oli jõulise aktsiooni läbiviimine ja selle näitamine rahvusvahelistes teleuudistes. Vastu korraldajate ootusi näitasid rahvusvahelised teleuudised hoopis käest läinud jõukude vägivallatsemist Tallinna tänavail: kioskite purustamist ja paljaksröövimist, akende lõhkumist jne. https://et.wikipedia.org/wiki/Pronksi%C3%B6%C3%B6d

[6] Ilmselt paljud venelased ei ole veel mõistnud või endale tunnistanud, et nende olukord Eestis tänapäeval erineb olukorrast nõukogude ajal. Rahvaluuleteadlane ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Pille Kippar kirjutab: „Pärast sõda mujalt siia elama asunud ja nõukogude mentaliteediga peredes kasvanud inimestel on sageli raske mõista, et nende positsioon Eestis on muutunud: nad pole enam kodanikud nõukogude inimese suurte õigustega, ent ilma kohustusteta.“ (lk. 227). P. Kippar. Kolmanda põlvkonna kujundajad. A. Jürgenson (toim). Eestlane ja tema maa. Konverentsi „Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet“ (16.-17. november 1999) materjale. Tallinn: Ajaloo Instituut, 2000, lk. 224-239.

[7] Arukask, M. Vepsalastest, nende ajaloost, traditsioonilisest eluviisist ja maailmapildist. N. Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000, lk. 261.

[8] Olen töötanud psühhoanalüütilise psühhoterapeudina alates aastast 1995 ja psühhoanalüütikuna alates aastast 2002.

[9] Päevalehe (16.07.2018) küsimusele „Kas küsida, kes oli okupatsioonis süüdi?“ vastas ajaloolane Lauri Vahtre: „Jah. Kuidas kordumist vältida, kui me ei tea, kes või mis need tekitas? Jutt ei käi ju praegusaja venelaste koormamises veresüüga. Jutt käib neist mustavatest sügavikest inimeste hinges, mis tegid võimalikuks nii Gulagi kui ka natside koonduslaagrid.“ Saan aru, et Vahtre viitab ühelt poolt välises maailmas toimunud sündmustele ning teisalt inimese psüühikas ehk meeleilmas peidus olevatele jõududele, mis olenemata rahvusest võib inimese viia tegudeni, millega kaasneb süütunne. Süütundest vabanemise üks võimalusi on teadvustada oma teo ajendid.

[10] Vastsündinul tekib mõtlemisvõime esimestel elukuudel. Täiskasvanut kohta esitleb Itaalia psühholoog Louis Cozolino neuroteadlaste uurimistulemusi järgmiselt: „Uuurimustest on leitud, et kuigi aju toob aistingud teadvusesse 400-500 millisekundi jooksul, võtab vaid 14 millisekundit aega, et implitsiitselt visuaalsele informatsioonile reageerida ja seda kategoriseerida. Implitsiitset reageeringut, kui olemuselt varjatut, ilmutamata ja selgelt sõnaliselt väljendamata, võime vaadata kui teadvustamata tundereageeringut nähtule. (L. Cozolino. The Neuroscience of Human Relationships. Attachment and the Developing Social Brain. New York & London: W.W. Norton & Company, 2006, lk. 133.)

[11] K. Horney, The neurotic personality of our time. New York, London:W.W.Norton, 1964, lk. 92.

[12] Pean silmas, et muudatused, mis toimuvad meeles, ei pruugi alati olla vastavuses suhtes tegelikult toimunud muudatustega. Suhte arenemiseks on vaja mõlemal osalisel suhtes toimuv omas meeles läbi mõelda ning seejärel omavahelise suhtlemise kaudu selgeks selitada. Ema ja lapse suhtes kannab vastutust suhtes toimuva teadvustamise eest ema, täiskasvanute suhetes vastutavad mõlemad suhte osapooled võrdsel määral.

[13] A. Leete. Soome-ugri saladused. Tallinn: Varrak, 2019, lk. 15.

[14] Kuna möödunud aegadel toimepandud kuritegudes Eesti riigi ja rahva vastu ei osalenud mitte ainult venelased, vaid lähiminevikus ka eestlased ise, kas siis vaikival nõusolekul või tegusal osavõtul, siis võime aru saada, miks teadvusetus meeles ei ole sõnal venelane rahvuse tähendust. Varases teadvusetus meeles sulavad erinevad rahvused – eestlased, sakslased, venelased, lätlased, leedulased jne. üheks tähenduseks ehk üldmõisteks – võõras=võõrad. Rahvuse tähenduse muundumist teadvusetus meeles on oluline silmas pidada, edasist teksti lugedes.

[15]Kasutan uskumusest kirjutades sõnu teatud kui teadvustatud aines teadmata kui teadvustamata aines teadvusetus meeles psühhoanalüütilises tähenduses, mis seostub kaardistatud meele teooriaga (meele topograafiline teooria). Siin peitub paradoks: kuidas saab olla teadmata teatud? Suurbritannia psühhoanalüütiku Wilfred Bioni sõnul, kes toetub I. Kanti filosoofiale, on teadmise (K- knowledge) loomulik koostisosa teadmatus (-K –knowledge). Nii kui matemaatikas vastab arvule 2 ka samal teljel arv-2. Psühhoanalüütiliselt mõeldes kohtume me siin alateadvusega, mis on üks meele osa, mille sisust ei tea inimene midagi, kuid samas juhib see teadmata sageli inimese käitumist ja tundeid. Teadmata saab teatuks läbi sõnatute väljenduste, unenägude, keele- ja kõneeksituste ning sõnatu käitumise kaudu. Kaks teist meeleosa kaardistatud meele teooria järgi on teatud osa meelest (teadvus) ning uimusel olev meeleosa (eelteadvus).

[16] Etnoloog ja folklorist Art Leete on kirjeldanud raamatu „Põhjarahvad antiigist tänapäevani“ esimeses peatükis „Võõrad kui koletised: kujutelmade järjepidevusest“, kui moonutatud, liialdatud või ekslikud võivad olla teiste rahvuste kommete, välimuse ja käitumise kirjeldused. Leete toob esile näiteks, et „Antiik-Kreekast ja –Roomast kaugete rahvaste kirjeldustes on kaks olulist teemat võõra väline koletislikkus ning vaimne piiratus.[…] Füüsiliselt kole inimene on lihtsalt ilmekalt esitatud primitiivne, piiratud mõtlemisvõimega olend. […] Deemonlikud võõrad markeerivad oma rühma piire.“ (A. Leete. Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000, lk. 27.). Varane võõraste kirjeldamine maadeuurijate poolt näib olevat üpris sarnane tänapäeva inimese varases teadvusetus meeles toimuvaga nii kuidas seda Suurbritannia meelesõõlaja Melanie Klein näeb (M. Klein. Notes on Some Schizoid Mechanisms. – M. M. R. Khan (ed.) Envy and Gratitude and other Works 1946-1963. London: The Hogarth Press and the Institute of Psycho-Analysis, 1975, lk. 1-24.)

[17] S. Freud. Instincts and their Vicissitudes.- J. Strachey (ed.). The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud, Volume XIV (1914-1916): On the History of the Psycho-Analytic Movement, Papers on Metapsychology and Other Works, ii-viii. London: The Hogarth Press and the Institute of Psycho-analysis, London, 1957, lk. 111-140.

[18] Kasutan inglise keelse sõna to contain ehk containing eestistatud vastena sugri päritolu sõna tarima, mis seostub ema pingutusega, lapsele veel arusaamatutest tunnetest ise aimu ja aru saada ning seejärel taritul kujul lapsele tagasi peegeldada. Niiviisi saavad lapsele tunded, mis on temale alles tajudest lähtuv toores ning tähenduseta aistinguline aines, tunded kehas, mida ei tähista veel sõnad, ema poolt muundatutena tähendused alul kujut(l)ustena ja hiljem sõnadena. „Seda annab tarida,“ Saareste, 1958, IV:239.

[19] E. Salu, E. Rasedusega seotud uskumused ja kombed eestlastel. H. Sarv, (toim.). Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat, XXXVIII. Tallinn: Valgus,1990, lk. 105-139

[20] N. Symington. Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis. Tallinn: Cum Crano, 2009, lk. 77.

[21] Toimuvat võime võrrelda võõras keskkonnas tekkiva kultuurišokiga. Kultuurišokk on läbielamine, mis inimesel tekib võõras, tema enda kultuurist erinevas kultuuris, mis toob kaasa segaduse ja eksiteele sattumise, kuna elukorraldus võõras keskkonnas on esialgu tundmatu, arusaamatu ja võõras.

[22] Ungari mõtleja György Kádár kirjeldab kultuuri kui suhtumist, mis rajaneb ühisvaimsetele huvidele järgmiselt: „…inimeste rühm, mille liikmeil on vähemalt mingilgi määral ühi(skonnali)ne õigustaju, teadmised, tunded, tahtemaailm, moraali- ja usu käsitlus, ühe sõnaga, ühine kultuur.“ G. Kádár. Bartóki ja Kódaly elutööst kultuurivallutuste valguses. Sisevaateid keskeuroopluse ja selle kultuuriloo võrdlevasse uurimisse massikultuuri ajastul. Tuna, 2002, 3:4-17

[23] Kirjanik Andrei Hvostov näeb Eesti ajalugu vähetähtsana, ning rõhutab vene-rahvuslik-riikliku mütoloogia võimsust. Niisugune meelsus eestlase suust võib kõnelda, kas alaväärsustundest või enesekolonisatsioonist. (Ivan Makarov. Segasem kui roheliste kanepipiip. Postimees. 14. veebruar 2019)

[24] Üheks mõtlemapanevaks enesekolonisatsiooni näite toob etnoloog Indrek Jääts („Kadaklus lämmatab“, Postimees, 7. märts 2019), kui ta märkab Tallinna südalinnas, et „Pooled ärisildid on üleni või valdavalt ingliskeelsed.“

[25] Eesti keel eristab teadvusetus meeles kaks eri ala: 1. Meelemärkusetus – A. Teadvusetu meele osa, milles on eelkõige vaid ainese märkamine, aistingu jälgede tekkimine, kusjuures aistingu jäljed ei ole omavahel seotud. B. Tekib meele kahenemisest ehk dissotsiatsioonist. 2. Meelemõistusetus: A. Teadvusetu meele osa kus aistingu jäljed on teineteisega seostes, olles aineseks alfa talitlusele (unenäod, unustamised, jne). B. Kujuneb väljatõrje tagajärjel. Teadvusetu meeleosa aines on juba korra teadvuses olnud, kuid kui lubamatu või talumatu aines (lapseea suguelulised soovid näiteks) teadvusest välja tõrjutud.

[26] Üht võimalust eestlastele, heatahtlike ja sõbralike uskumuste kujunemiseks venelastesse, pakub Ivan Makarovi pilk venelaste meeleilma Postimehe (6. märts 2019) artiklis „Mõtteainet Ratasele.“

[27] Ühtesulamise tunnet minevikust, kus aeg ära kaob, on võimalik igal ühel meis kogeda, lehitsedes iseenda või laste lapsepõlve fotoalbumeid.

[28] Marcel Proust: „Ainus paradiis on kaotatud paradiis.“ Mõttetera, mis võis kirjeldada täiskasvanud inimese igatsust, varase sümbiootilise suhte järele emaga, miile puudus teeb vahel piltlikult meele mustaks.

[29] Jäädav on kaotus eelkõige välises plaanis. Inimese meelest ei kao möödunu nii kiiresti ja kergesti. Pärdi on kirjutanud sõjajärgse sundkollektiviseerimise mõjude kohta inimese meeleilmale järgmist: „Sellepärast oleks ka ennatlik öelda, et keskajal välja kujunenud talupoeglik maailmapilt koos arusaamaga ajast on lõplikult kadunud.“ (H. Pärdi. Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk. 28.)

[30] A. Marksoo. Nõukogude luureorganitega seotud ajalugu ja allikakriitika. Harri Moora juhtumi näitel. Ajalooline Ajakiri, 1999, 3/4:121-140

[31] A. Viires. Eesti ajalugu stalinlikus haardes. Tuna, 2003, 1:32-47

[32] J. Saar. ENSV-aegsest vaimsusest. Tuna, 2012, 4:2-13.

[33] Näiteks Liivi sõda ja Põhjasõda, mis laastasid eesti maad ja rahvast.

[34] Üritus kukutada tekkinud Eesti Vabariiki 1918 aastal, mille Vabadussõda nurjas ja Venemaa poolt korraldatud riigipöördekatse 1924 aastal. Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine,1940-1941 aastal noorte iseenesliku vastupanu julm mahasurumine, küüditamised ja metsavendluse verine hävitamine.

[35] Nõukogude võimu esindajate poolt eestlaste, lätlaste, venelaste ja paljude teiste rahvaste arreteerimiste, ülekuulamiste, küüditamiste ja vangistuste ebainimlikke julmuste õudu kirjeldab Danzig Baldaev pildilisel kujul joonistuste näol. (D. Baldaev. Drawings from the GULAG. Fuel, 2013.

[36] Meenutan siinkohal NSVLiidu plaane eestlaste saatusest 1940. aastal. „Teine Eestis „uue tõe“ maksmapanija Andrei Ždanovi märkmelehtedelt võib mitu korda ülekirjutatult leida lakoonilise sõnapaari „Eestlased Siberisse!“. See oli 1940. aastal kui Eesti oli nime poolest veel iseseisev riik. Kommentaarid on liigsed.“ (O. Raun. Toimetuselt. Tuna, 2005, 3:1, lk. 1.)

[37] https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related-files/noukogude_reziimi_pohjustatud_kahjud._noude_esitamise_oigusanaluus.pdf

[38] „6. augusti 1940. aastal inkorporeeriti Eesti NSV Liidu koosseisu. Elulugude autorite sõnul tavaeestlase igapäevaelus esialgu muutust ei toimunud. […] Mõneti usuti elu isegi paremaks muutuvat, sest uus Johannes Vares-Barbaruse valitsus suunas esialgu oma tegevuse vaesemate rahvagruppide huvidele – töökohti tehti juurde, kehtestati tasuta haridus ja arstiabi. Pöördepunktiks sai 1941. aasta juuniküüditamine, mis tekitas sügava lõhe „omade-eestlaste“ ja „võõraste-venelaste“ vahele. Piir püsis eestlaste jaoks läbi kogu okupatsiooniaja, seda süvendasid veel edasised arreteerimised, kollektiviseerimine ja 1949. aasta märtsiküüditamine.“ (K. Siemer. Võim, indiviid ja kohanemine elulugudes: vanemad eestlased elust Nõukogude Liidus. E. Kõresaar, T. Anepaio (toim.) Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 124-147.)

[39] Kui esimesel nõukogude aastal (1940-1941) hakati nooremaid, 11-14-aastasi värbama koolides vastloodud pioneeriorganisatsioonidesse ning uus võim hakkas oma vaimsust õpilastesse juurutama isamaalisuse ning eestimeelsuse taunimisega tekkis vastupanu. „Järgmisel õppeaastal, olin siis 5. klassis, kehtis nõukogude kord. Meie tõekspidamised lükati ümber ja isamaa-armastus tallati porri. Nii mina kui ka kõik teised mõttekaaslased olime masendanud ja lihtsalt vaenulikud uue korra vastu. Pioneeriks meist keegi ei hakanud. (Naine, 1928, EE 500).“ (K. Siemer. Võim, indiviid ja kohanemine elulugudes: vanemad eestlased elust Nõukogude Liidus. E. Kõresaar, T. Anepaio (toim.) Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 124-147.)

[40] Üks huvitavaid näiteid ajaloo moonutamisest on Keskerakonna juhatuse liikme Yana Toom’i arvamus, et 1939.-1940. aasta sündmused, mille käigus okupeeriti ja hävitati Eesti Vabariik, ei olnud muud kui „värviline revolutsioon.“ Postimees, 28. august 2018, „Toom võrdles 1940ndat värvilise revolutsiooniga.“

[41] „ Nii kujunes Eestis välja hirmukultuurile tuginev etniliste kogukondade vastaseis nõukogude režiimi lagunemise ja laulva revolutsiooni aastatel; sama kordus jõulise kuvandite võitlusena 2007. aastal nn pronkssõduri epopöa haripunktis. Eesti venekeelne kogukond tundis rahvusriikluse tugevnemise survel hirmu oma identiteedi pärast, samal ajal kui eesti kogukonda mõjutas terav hirm nende ajalooliste stsenaariumite võimaliku kordumise pärast, mis olid alles eelmisel sajandil lõppenud omariikluse kaotamise ning rahvusliku identiteedi allasurumisega. Kogukondlikke tundeid väljendavaid narratiive saab üle kanda riikide suhetesse.“ H. Mölder, Hirmukultuuri loomine moodsas hübriidsõjas Venemaa ja õppuse Zapad näitel. A. Ventsel, V. Sazonov ja A. Saumets (Toimetajad). Zapad 2017 infosõja vaatepunktist. Sõjateadlane. Estonian Journal of Military Studies. Cultural, Peace and Conflict Studies Series, 2018, 8:64-85, lk.71..

[42] Tegelikkuse eitamise toob kaasa kolme inimese jaoks raske teadmisega mittetoimetulemine. Esimeses suhtes emaga teadvustab inimene teise eraldi oleva inimese olemasolu ja sõltuvuse võimaluse. Teiseks, teadvustades vanemate suguühte, kui ülimast loovast toiminust, millest sünnib elu, kohtub inimene loovuse aeganõudvate piinadega. Kolmandaks teadmine aja vältimatust kulgemisest ja surmast, teadvustab elu lühiduse ja lõplikkuse.

[43] Oletan, et eestlane ei oota, et venelane peaks loobuma, vene kultuurist, vene keelest, venelane olemisest. Ja kui keegi seda ootab siis tasub peeglisse vaadata, kust tõenäoliselt vaatab vastu ravimata haavadega inimese kättemaksuhimuline nägu.

[44] Taas üks valus näide, mida eesti meestel tuli läbi elada. Teatavasti on vastavalt Genfi konventsioonile, okupeeriva riigi poolt okupeeritud riigi kodanike sundimine selle riigi sõjaväes aega teenima kriminaalkuritegu rahvusvahelise õiguse järgi. Nii sunniti eestlasi, rahvusvahelise õiguse järgi kehtivat Eesti Vabariiki, sõna otseses mõttes reetma. Ja et Eesti riik oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt aastatel 1940-1941 ja 1944-1991 on kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. A. Kahar. Seltsimees küüditaja, te lähete kohtu alla. Postimees, 28. märts 2019.

[45] Huvitav, et halvustavad hüüdnimed on pandud teisele rahvusele nende poolt kasutavate vandesõnade alusel. Eestlased, kes vannuvad kuradit, on tähistatud sõnaga kurratõ ja venelased kes vannuvad „tõ bljad“, on tähistatud sõnaga tibla.

[46] Kui keerukas on integratsioon, seda võib lugeda Turu Ülikooli professori folkloristi Pekka Hakamies (2004, pp. 52) loost, kus ta analüüsib ingerlaste ja venelaste kohanemisprobleeme Soomes. Vastuolu tekib selles, kuidas migrandid end ise määratlevad ja kuidas määratleb Soome rahvas migrante. Määratlustes tekivad kitsendused ja vastuolud „meie“ ja „nemad“ vahele. Kui lisame siinkohal veel määratluste erinevused teadvusetus meeles, siis muutub migrantide kohanemine veelgi keerukamaks lahendamist vajavaks ülesandeks. (P. Hakamies. Finns in Russia, Russians in Finland. Reintegration and the Problem of Identity. A.L. Siikala, B. Klein, S.R. Mathisen (toim.). Creating Diversities. Folklore, Religion and the Politics of Heritage. Helsinki: Finnish Literature Society, 2004, lk. 17-53.

[47] Ka Karl Lembit Laane on samal teemal kirjutanud loo ajalehes Sirp, 17. august 2018. võrreldes integratsioon venestamisega. „Venestamisest ja integratsioonist. Tagasihoidlik ettepanek.“

[48] Võõrvõimu rolli asunud valitseva Keskerakonnaga Eesti Vabariik on asunud hävitama Kohtla-Järve eestikeelset gümnaasiumi. (Erik Kalda. Häbiväärne taandumine Ida-Virumaal. Postimees, 18. veebruar 2019) Samas artiklis küsib ema, kelle laps vaatas lasteaias Venemaa teemalist filmi ja voolis Venemaa lippu „…kes vastutab Eestis selle eest, et meie haridusasutustes ei levitataks võõrameelset ideoloogiat.“ Õhtuleht kirjutas 19. veebruaril, et peaminister Ratase sõnul, ei ole eestikeelne haridus Kohtla-Järve koolis reaalne. Kohtla-Järve eeslased on võimult lahkuva valitsuse venestamispoliitikaga seoses pöördunud abi saamiseks õiguskantsleri poole. A. Ladva. Kohtla-Järve lapsevanemadpaluvad abi õiguskantslerilt. Õhtuleht, 27. veebruar 2019.

[49] Tekib siiski küsimus, kas nii eestlased kui venelased on huvitatud üldse integratsioonist kui sellisest.

[50] Integratsioon: (˂ld integātio taastamine, täiendamine ˂ iteger terviklik) osade ühendamine või ühinemine tervikuks; ühtlustamine, ühtlustumine; sotsiol sotsiaalne protsess, milles ühiskonna elementidest kujuneb seoste ja suhete tihenemise ning korrastumise kaudu terviklik sotsiaalne süsteem.

[51] …Okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon, artikkel 49, https://www.riigiteataja.ee/akt/79260

[52] Kas seda ka endiselt soovivad poliitikud, küsib Mikk Salu Eesti Ekspressi juhtkirjas 29. augusti 2018 „Kunagi rääkisid Meri, Lauristin ja Savisaar sama nagu praegu EKRE.“ Salu toob välja tolleaegsete poliitikute eesmärgi: „…Eesti riiki loodi ja taastati eestlaste poolt ja eestlaste jaoks.“

[53] Rahvaluuleteadlane ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Pille Kippar on venelastest eesti keele õpetajate õppijate kohta kirjutanud järgmist: „Venekeelsetest koolidest tulnud õppuritel on olnud raskusi siinses kultuurikontekstis kohanemisega ja eneseteadvustamisega. Nad kas ei taha või ei suuda Eestimaa ja eesti asjadega kursis olla. […] Arvan, et kohanemisraskuste põhjus on minevikus. NSVLiidus oli prestiižne olla venelane… Praegu oodatakse nende inimeste järeltulijatelt rohkem: et samal territooriumil üheskoos elada, on vaja üks teise ajaloo ja kultuuri tundmist ning vastastikust lugupidamist.“ (lk. 224). P. Kippar. Kolmanda põlvkonna kujundajad. A. Jürgenson (toim). Eestlane ja tema maa. Konverentsi „Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet“ (16.-17. november 1999) materjale. Tallinn: Ajaloo Instituut, 2000, lk. 224-239.

[54] A. Leete. Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000, lk. 217.

[55] N. Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk. 211.

[56] I. Käosaar. Sülitamine ja lõhkumine. Kas Eesti 200 lööb Eesti pooleks? Eesti Päevleht 8. jaanuar 2019.

[57] Politsei ja Piirivalve Amet lahendas samasuguse vastuolu, vallandades topelt kodakondsust omava ning sellest mitte loobunud piirivalvuri, ametist PPA ei saanud inimest, kes veendunult soovib säilitada Vene kodakondsust, enam usaldada. R. Berendson. Vene kodakondsusega piirivalvur lasti lahti. Õhtuleht, 26. veebruar 2019.

[58] Lähemalt artiklis A. Parktal, Ühiste kannatuste erinev valu. Sirp, 25. mai 2007

[59] Kaasamine lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatava osa lausest „…mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…“ ja põhiseaduse paragrahvist § 6. Eesti riigikeel on eesti keel.

[60] Kahjuks on reaalsus juba kujunemas hoopis teistsuguseks kui integratsiooni elluviijad seda kavandavad. Erik Kalda kirjutab, mida tunnevad Kohtla-Järve eestlaste vanemad, kelle lastel puuduv valik õppida eesti keelses koolis. „Valmistutakse ka vabariigi aastapäeva varahommikuseks lipuheiskamiseks nii Toilas kui Valastel.. Aga ma tean, et tänavu pole see meeleolu kaugeltki nii ülev kui mullu. Sest ma tean ka seda, mis on tänavu sinna kogunevate Eestit armastavate inimeste peamine jututeema. Eesti taandumine.“ . (Erik Kalda. Häbiväärne taandumine Ida-Virumaal. Postimees, 18. veebruar 2019)

[61] Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (1992), II köide, 1. vihik. R. Karelson. (toim.). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut, 2004.

[62] A. Saareste. Eesti keele mõisteline sõnaraamat (IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 1958-1963.

[63] I. Metsmägi, M. Sedrik, S.E. Soosaar. Eesti Etümoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk.110.

[64] S. Vare. Eesti Keele Sõnapered. I osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk. 445-448.

[65] G. Kádár. Bartóki ja Kódaly elutööst kultuurivallutuste valguses. Sisevaateid keskeuroopluse ja selle kultuuriloo võrdlevasse uurimisse massikultuuri ajastul. Tuna, 2002, 3:4-17

[66] Dialoogi olemust käsitleb põhjalikult Mart Kivimäe artiklis „Dialoogi küsimus – poliitilise kultuuri aspektid.“ (M. Kivimäe. Dialoogi küsimus – poliitilise kultuuri aspektist. Tuna,2004, 4:4-30.

[67] Aastatel 1994-1997 töötasid Eestis dialoogi loomisel Ameerika Ühendriikide psühhoanalüütikud Vamik Volkan ja Maurice Apprey (2014), kes on oma töö tulemusi ka publitseerinud. (M. Apprey. “Containing the Uncontainable”: The Return of the Phantom and its Reconfiguration in Ethnonational Conflict Resolution. Am. J. Psychoanal., 2014, 74(2):162-175.

[68] Venelased on ka ise väga palju kannatanud ja traumeeritud rahvas, kelle kannatuste rada algus oli XIII sajandil, mil algas mongoli-tatari ike Venemaal. Aastatel 1237-1480 laastati Venemaa ja hävitati vana idaslaavi tsivilisatsiooni, rajades ülemvõimu venelast üle kaheks sajandiks. Andrei Tarkovski (1932-1986) film aastast 1966 „Andrei Rubljov“ kujutab vaatajailt mongoli-tatari ikke julmusi Venemaal ehedal kujul. Lisaks leninliku ja stalinliku terrori haavad nõukogude ajal.

[69] H. Mikkin. Kuulamisoskuste arendamine. Tallinn: Eesti NSV Agrotööstuskompleksi Juhtimise Juhtimise Kõrgem Kool, Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990.

[70] Suhtlemise analüüs toimub metatasandil, kus analüüsitakse suhtlemist takistavad nähtusi. Raskused probleemi lahendamisel võivad olla nii tunde-, võimu- kui ka probleemi lahendamise tasandil. Suhtlemise analüüsi eesmärk on dialoogi saavutamine, kui probleemi lahendamise eeltingimus.

[71] A. Leete. Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000, lk. 159.

[72] N. Symington. Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis. Tallinn: Cum Crano, 2009, lk. 72.

[73] Postimees 8. juuni, 2018, Russofoobia mõiste Kremli keeles.