Luupainaja käsitlusest

Luupainaja[1] käsitlus sugri keeltes ja meeles ning igermaani psühhoanalüüsis.

Luupainaja eesti rahvapärimuses.

Eesti rahvapärimus seostab luupainajat[2],[3] (painajat) [4] teise inimesega, kes mingil põhjusel on tulnud magajat öösel kehaliselt ja hingeliselt vaevama. Folklorist Jaan Sudaku[5] (2018, lk. 9) sõnul, kes on uurinud painaja pärimust Kihnus, võib painajaks olla inimene, „…kes vabatahtlikult või nõiduse sunnil, peab teisi kurnamas käima; harvem on selleks surnu vaim.“

Painaja sõnapere loomusest näeme, mitmeid erinevaid tundeelu kulgemisi: ahistamisest ängistuseni, vaimsest rõhumisest piinamiseni, painutamise ja kallutamiseni, rõhumisest jõu ja raskusega alla- ning mahasurumiseni, pigistamisest[6] purustamiseni. Sõnades, põimuvad keha ning meele muutuvad ja arenevad kulgemised sel määral kokku, et luupainajas kui inimlikus nähtuses, on raske kui mitte võimatu eristada teineteisest meelelist ja kehalist külge. Kui vaatleja ja mõtleja on veel kuidagi võimeline kehas ja meeles toimuvat eristama, siis luupainajat kogeva inimese jaoks on see tunnete jõulisuse tõttu võimatu.

Huvitav on asjaolu, et luupainaja seostub ümbritsevate inimestega: kas painaja on inimene või seostub painaja mingite inimeste vahelistes suhetes tekkinud lahkhelide, tülide või riidudega. „Kihnu pärimuses on painaja harilikult inimene, kes mõtte jõul, hingeputuka[7] või vaimuna, käib teist mõne konflikti tõttu kurnamas.“ (Sudak, 2018, lk. 27).

Kuidas võiks siis tüli olla luupainaja tekke allikaks? Sagedamini on inimeste vaheliste lahkhelide põhjuseks, mitte niivõrd erinevused arusaamades, väärtustes või mõtetes, vaid iseenda tunnetes tekkinud segadus. („Ega ma nii loll ka ei ole!“; „Mida ta siin ülbitseb!“; „Kuidas ta niimoodi minuga käitub!“; jne.) Võime oletada, et vaenavas unes, ilmutab end päevane tüli.

Üheks luupainaja ilmumise põhjuseks võib olla lahendamata vastasseis meeles. Vaenutsemine meeles saab alguse viha- ja armastusetunde vastuolulisusest, mis on jätnud kehasse unes meenuva piinava pinge. Lõhestatud tunded meeles saavad endale tähendused läbi inimeste. Uneleja on nüüd teise tüli osapoole, kes end nüüd unes sobivalt ilmutab painajana, kannatav ohver. Lahenduseta tüli, on viinud magaja juba päevasel ajal varase lapseea haavavasse hetke, mil viha ja armastus tema meeles teineteisega kokku olid põimunud: Olevase hetke on ilmunud lapsepõlvele omane tundeseisund – tunnete vastakus, mis nüüd täiskasvanule ilmub end tegeliku painaja näol.

Võime oletada, et kui inimesel on varases lapseeas olnud piisavalt hoidev ja tariv[8] suhe emaga, siis on tal võimalus ema hoidmise ja tarimise kaugu, iseenda vastandlikke tundeid mõista, et nende üle mõelda. Kui piisavalt head ema lapsel ei olnud, siis puuduva abstraktse mõtlemise tõttu nii ilmsi kui unes, seostub toimuv konkreetse inimesega, luupainaja näol. Nii võib meeles tajutud lahendust vajav igapäevaelu keeruline ja raske ülesanne (probleem), jääda ilma sümboolsest ehk võrdkujulisest tähendusest, muutuda tegelikult olemasolevaks raskuseks – öiseks painajaks.

Kuidas aga mõistetakse igermaanlikus psühhoanalüüsis luupainaja olemust?

Ingliskeelses kirjanduses tähistab luupainajat sõna nightmare, mis eesti keelde on tõlgitud kui luupainaja, košmaar (painaja, painajalik uni või nägemus, (VL2012)); painajalik kogemus või hirm. (Silvet, 2009). Sõnaraamatu tõlke järgi võib aru saada, et tegemist on hirmu, meeleheidet, ärevust ja kurbust tekitava unenäoga, mis haarab kaasa ka inimese keha. Luupainaja on miski, mille keha läbielamusi ja meele tundmusi kogeb magav või ärkvel olev inimene peale vajuva raskusena, mis tõkestab hingamist („hing {on} nööriga kaelas“)[9] ja takistab neelamist („kõri kallale kippuma“)[10].

Ungari psühhoanalüütik Stephen Schönberger (1946) kirjeldab luupainajat kui üht ärevusune liiki, kus inimene kogeb, et tal on raske koorem rinnal, ning ta ei ole võimeline end liigutama ega hingama. Rahvausund nimetab nähtust luupainajaks. Põhjalikus juhtumi esitluses näeb Schönberger luupainajas rahuldamata verepilastuslikke ja oidipaalseid ihasid ning haavavaid mälestusi puudusetundest lapse emarinnast võõrutamise aegadest.

Briti psühhoanalüütik Ernest Jones[11] (1951, lk. 110) näeb luupainajat piinava ärevuse unenäona. „Pole võimalik selgelt eristada painajalikku und (luupainaja tajumist) teistest pingsa ärevusega unedest, kuid painavale unele on omane vastupandamatult võimas ja kohutav kabuhirm, koos rõhumise ja survega^[12] rinnale, justkui lebaks raske keha rinnal, mis toob kaasa lämbumise pelguse. Pingne kartus ja abitu halvatus võivad kesta tunde peale ärkamist. Haigusliku ärevuse kehalisteks kaaslasteks on keha kattumine külma higiga, liigkusesus (polüuuria) ja muud taolised kehalised väljendused. Selline uni on üks enam ahastust tekitavaid läbielamusi, mida inimene võib üldse välja kannatada.“

Jonesi (1951, lk. 111) sõnul muutuvad uned painajalikuks, sugueluga seotud valusa teadvustamata ainese tõttu. Teadvusest välja tõrjutud, rahuldamiseks keelatud või kättesaamatud ihad, ilmuvad unes, tänu nõrgenenud enesekontrollile moonutatult inimese meelde. Varase lapse ea sugulise türannia, vägivalla ja hirmuvalitsus[13], nii kuidas seda psühhoanalüütik W. Stekel (1939) nimetab, äratab kurja vägijõu ja haigettegeva sugutungi. Stekel peab silmas, et varase lapsepõlve meelemärkusetusse meelde tõrjutud lubamatud sugulised ja kurja vägivallaga seotud vajadused piinavad täiskasvanud inimest, väljenduvad õudusunenägudes ja sugutungi kõrvalekalletes.

Traditsioonilistes kultuurides ei seostata sellise õeluse, kurjuse ja kuritahtlikkuse põhjust iseenda meeleilmaga, vaid nähakse kurjuse allikat vaenlases või vaenulikus hinges. Ürgse arusaamise luupainaja olemusest on omaks võtnud ka kristlik kirik, kes arvab, et erootilist und nägevad inimesed on sattunud vaenavate deemonite küüsi. Vastavale und nägeva inimese soole on deemoniks, kas Incubus^[14] või Succubus^[15]. Jonesi (1951, lk. 113) sõnul on luupainajat põhjustava, meelest väljatõrjutud suguiha läte peitud verepilastuslikes soovides ning luupainaja ehk deemon pole võrdkujuliselt keski muu kui isa või ema. Kas eelpooltoodud, igermaanliku psühhoanalüütiku oletus, ka kodumaises meelesõõlamises paika peab vajab uurimist.

Inglise arst Havelock Ellis^[16] (2018, lk. 103) seostab luupainajat hoopis omaarmu iharusega ehk autoerootiliste läbielamustega ning meenutab iidsete assüürlaste uskumusi teatud „öönaisest“, kes ilmutas end öistes unedes meestele, ergutas neid, kuid meeste tärganud kirglikku iha ei rahuldanud. Succubust tuntakse ka naisdeemonina „väikese ööneitsina“, kes astub magava mehega suguühtesse ning kutsub esile iseenesliku seemnepurske. Naiste puhul viitab Ellis incubusele: „väikene öömees“, kes astub magava naisega suguühtesse. Incubust on mütoloogias kirjeldatud painajana, keda keskajal nähti ka kurja vaimuna. F. J. Wiedemann on selliseis mees- ja naissoost luupainajaid kirjeldanud kui valgeid või halle võrgutajaid. (Kõivupuu, 2008, lk.366).

Briti psühhoanalüütik Melanie Kleini mõtteilmast võime leida järgmise luupainaja juurde viiva lõime. Väga varases meeles, kui laps ei ole veel eristunud emast, võib last jälitada vaenajana ema puuduv rind. Ema on lapse meeles tol ajal, ainult kas hea toitev rind või ära kaduv ja ära olev paha rind. Kui lapsel on kõht tühi ja laps vajab ema, keda aga ei ole, siis tekib olukord, kus kõht on tühi aga süüa ei saa. Mingi aja laps talub puudust[17], siis aga tuleb surmahirm ja ärevus, mis nöörib kõri ning kohale ilmub lapse kujutlustesse vaenajana paha ema, kes on ära ega hoia ega toida teda ning võib hoopis oma apluses[18] teda ära süüa. Võime seega Kleini teooriale tuginedes oletada, et üks luupainaja meelepoolsetest lätetest võib olla talumatu puudusetunne koos kaasneva surmahirmu ja lagunemisärevusega, mida lapseeas on kogetud traumana.

Kokkuvõte.

Eesti rahvapärimuses seostub luupainaja kui nähtus enamasti igapäevases elus toimunuga, ning seletused leitakse inimeste vaheliste suhete lahkhelidest. Luupainaja on vastuolulistest suhetest pärit inimene, lahendamata meelesisestest vastuoludest iseenda tunnete vahel ei tule esile.

Igermaani psühhoanalüütikud seostavad luupainaja teket inimese tundeeluga, eelkõige varaste suguliste tunnetega: verepilastuslike või omaarmu iharusega. Või siis hoopis varasemate suguliste vajadustega, mis seostuvad ema rinna, kui osaobjektiga, kes võib lapsele elujõudu anda, kui ka lapse hävitada.

Huvitav on märkida, et kui eesti luupainaja ilmub inimese ellu eelkõige ärkvel olles J. Sudak, 2019) ning vastus ärritajale seostub tegelikkusega, siis igermaanlik psühhoanalüüs seostab luupainajat une ja unenäoga, ning meeleilma sügavustes toimuvate teadvustamata vastuoludega. Võime oletada, kuivõrd lähedal on eestlaste meeleilm animistlikule maailmanägemisele, ning kui tihedalt seotud looduse ja ümbritseva keskkonna maagilise olemusega.

Folklorist Jaan Sudak’u (2019) arvamusavaldus loole.

„Indogermaani ja eesti pärimuslike luupainaja tõlgenduste kõrvutamine loob hea võrdluspunkti. Siin aga lähevad omavahel segamini unenäod ja ärkvelolek. Luupainaja on terminina segadusse ajav, kuna viib need kaks tasandit juba keeleliselt kokku. Täpsustan siiski, et Kihnust korjatud materjali põhjal leiab luupainaja aset ärkvel olles. Tänapäeva psühholoogia tõlgendab luupainajat uneparalüüsiga, mis tekib REM-une ja ärkveloleku tasandite segunemisel. Mõistus ärkab üles, aga keha on veel uneseisundis. Kui psühholoogia tõlgendab sellel ajal kogetud visuaalseid ja auditiivseid aistinguid hallutsinatsioonidena, siis rahvausundis on need reaktsioonid tegelikule, reaalselt aset leidvatele signaalidele.“

Kasutatud kirjandus:

Eesti murrete sõnaraamat II-8. (1998), Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. Eesti keele Instituut

Ellis, H. (2018) Studies in the psychology of sex. Vol. I, Frankfurt am Main: Outlook Verlag

Jones, E. (1951) Beliefs concerning the nightmare. In: Essays in Applied Psychoanalysis. Vol. II Essays on Folklore, Antropology and Religion. London: The Hogarth Press Ltd and The Institute of Psycho-Analysis, lk. 110-113

Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press and the Institute of Psycho-Analysis

Kõivupuu, M. (2008) Rahvameditsiin. Eesti Rahvakultuur, Toim. A. Viires ja E. Vunder, lk. 363-378

Loorits, O. (1934) Usund ja vaimulaad. Eesti Rahva Ajalugu, IX vihik. Toim. J. Ligi, Tartu: Loodus, lk. 152-169.

Schonberger, S. (1946). A Clinical Contribution to the Analysis of the Nightmare-Syndrome. Psychoanal. Rev., 33(1):44-70

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Stekel, W. (1939) Impotence in the male. The psychic disorders of the sexual function in the male. Vol. I, New York: Liveright Publishing Corporation

Sudak, J. (2018) Luupainajad Kihnu rahvausundis. SA Kihnu Kultuuriruum

Sudak, J. (2019) Isiklik suhtlemine, 8. oktoober 2019.

Võõrsõnade Leksikon (2012) Toim. T. Paet. Tallinn: Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

Mõtted kogunud ja kokku seadnud Ants Parktal 12. august 2019/10. oktoober 2019/12. oktoober 2019

[1] https://www.youtube.com/watch?v=z_0SUh6M430 Tharaphita.

[2] Painaja: folkl luupainaja. Painama: 1. (psüühiliselt) rõhuma, vaevama, piinama; ahistama, ängistama. 2. manguma, nuruma, lunima; peale käima. a. küsides teada saada püüdma, kangesti pärima, b. pealekäimisega, pärimisega tüütama. 3. murd painutama. (Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 ilmavõrgus).

[3] Painama : painata : painan ‘(psüühiliselt) rõhuma, vaevama, piinama; ahistama; manguma, nuruma’; mrd ‘kõverdama, koolutama’, liivi painõ ‘värvida; painutada, pöörata’, vadja painaa ‘painutada; kallutada; kaaluda; värvida’, soome painaa ‘vajutada; trükkida; koormata; kaaluda’, isuri painaa ‘kaaluda, (alla) suruda; painutada; väsitada; värvida (riideid)’, Aunuse karjala painua ‘vajutada; painutada; kaaluda, raske olla; kasta; (kangast) trükkida’, lüüdi painada ‘vajutada; painutada; rõhuda, masendada’, vepsa painda ‘vajutada, suruda; (sisse) kasta; painutada’, ? udmurdi pańi̮rti̮ni̮, pańgati̮ni̮ ‘vajutama, pigistama, purustama’, ? komi pońtavni̮ ‘vajutist panema’, ? mansi poniγt- ‘suruma, vajutama’, ? kamassi paŋə, paŋgorə- ‘(alla) vajutama; pigistama’

Läänemeresoome või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi paini̯as ‘luupainaja’ (← painaja). (Eesti Etümoloogiasõnaraamat ilmavõrgus)

[4] Välja painama: nurudes, peale käies midagi v. kedagi kätte saama, midagi teada saama. (Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 ilmavõrgus).

[5] Jaan Sudak (1988) eesti folklorist.

[6] Noarootsi maakeeles seostub sõna kallistama sõnaga pigistama, ning sõnadega hirmutama ja ümber kallutama (Eesti Murrete Sõnaraamat II – 8, 1998, lk. 603).

[7] Hingeputukas on üks hinge avaldumisvorme, füüsiliselt putuka kujul manifesteeruv ja tegutsev hing, mis on ajutiselt inimese kehast irdunud. (Sudak, 2019) Oskar Looritsa (1934) sõnul, võib hing, kes elab hingamises ja nimes, irduda surma korral kehast ja edasi elada iseseisvalt, kehatu vaimuna (lk.153).

[8] Tarima: Lapsevanema, tavaliselt ema pingutust eeldav meeletoimingute kogum (kimp või kobar), et taibata ja saada aru lapse jõulistest tunnetest, mida laps varases eas ei ole veel võimeline üksi tegema.

[9] Fraseoloogiasõnaraamat ilmavõrgus.

[10] Fraseoloogiasõnaraamat ilmavõrgus.

[11] Ernest Jones (1879-1958) Briti neuroloog ja psühhoanalüütik.

[12] Oppression: rõhumine, surumine, surve; ängistus, rusutus masendus (Silvet, 2009). On huvitav, et inglise keelse sõna tõlge sisaldab, nii kehalist kui meelelist tähendust, mis võib viidata keha ja meele seostele luupainaja tajumises.

[13] On huvitav mõelda, et tänapäeva maailm näeb olukorda vastupidiselt, just laps on see kes on täiskasvanute sugulise türannia, vägivalla ja hirmuvalitsuse all.

[14] Incubus: autoerootiline (oma keha armuiharus) kogemus magades – luupainaja, nn. „väikene öömees“, kes astub magava naisega suguühtesse ning kutsub esile iseenesliku orgasmi.

[15] Succubus: autoerootiline (oma keha armuiharus) kogemus magades – luupainaja, nn. „ööneitsi“, kes astub magava mehega suguühtesse ning kutsub esile iseenesliku seemnepurske; naisdeemon, kes astub suguühtesse magava mehega.

[16] Havelock Ellis (1859-1939), inglise arst ja kirjanik, tuntud kui inimese seksuaalsuse uurija.

[17] Millest saab üldse alguse mõtlemisvõime, kui ema äraolek talumatuks ja haavavaks ei muutu.

[18] Lapse poolt maha salatud talumatu näljatunne, mis on meeleilma terviklikkuse säilitamiseks, emale aplusena üle kantud, mida mitmetes muinasjuttudes kirjeldatakse.