Surma käsitlemisest rahvakultuuris. M. Arukask

Märkmeid surma käsitlemisest rahvakultuuris.

Rahvausk ei ole (erinevalt mõnest vähem või rohkem ametlikust religioonist või õpetusest) üheselt fikseeritav paigalseisev asi, vaid aegade jooksul vägagi dünaamiliselt muutuv nähtus. Nii on raske kõnelda ka eesti rahvausust ainsuses, vastupidi, silmas tuleb pidada erinevaid ajastulisi kontekste. Tõsi, enamus meile käsutada olevast tihedamast allikmaterjalist pärineb viimasest pooleteisest sajandist, mil folkloori tõsisemalt koguma hakati, kuid kasutades varasemaid hõredamaid allikaid, eriti aga võttes võrdlevalt arvesse sugulas- ja naaberrahvaste rahvausku ja folkloori, saame me välja joonistada laiema pildi ka surmaga seotud uskumustest ja praktikatest ja selle muutumisest sõltuvat eri ajastute mõjudest. Kindlasti põhinevad rahvausu surmakujutelmad usul hinge või ka hingede olemasolusse inimeses, millega praegusel teaduslikul maailmapildil pole (veel?) suurt midagi peale hakata.

Suhtumise surma võiks rahvausus kõige laiemalt jagada kaheks. Üks neist ütleb, et surm on midagi välispidist, mis olemuslikult on elavale olendile ohtlik ja vaenulik. Ma arvan, et see vaatepunkt on tuttavlikum ka tänapäevasele, “igavese nooruse” kultusesse elama pandud inimesele. Surm on meil ju pigem tabuteema, millega inimene peab ühel hetkel olude sunnil harjuma ja leppima hakkama – kuidas keegi, kes seda teab. Rahvausus esindavad vaatepunkti välispidisest surmast kujutelmad kusagilt tulevast (mütologiseeritud) surmast näiteks haigusdeemoni kujul. Surm tuleneb seega kellegi pahatahtlikkusest või mõnest muust kõrgemast jõust, millega on võimalik maagilisi võtteid kasutades ka võidelda. Surma saab üle kavaldada, maagilises maailmapildis elanud inimene (aga see on rahvausus üsnagi domineeriv trend) on uskunud, et jõudu on võimalik katsuda ka Jumala enda ja temapoolse ettemääratusega.

Hoopis teistsugune on rahvausus levinud ettekujutus surmast kui millestki väga personaalsest, isiklikust asjast, mis on inimesega kogu aeg kaasas, mis on nagu kaaslane või sõber, kellega ühel hetkel koos teekonda kusagil mujal jätkatakse. Vepsa rahvausus, mida ise uurin, või ka venelastel kõneldakse “oma surmast” ja “võõrast surmast”. Võõras surm on pigem see eespoolkirjeldatud sissetungija. See surm tuleb ootamatult, läbi õnnetuse või vägivalla, inimene ise pole selleks valmis, ta teadvus pole siis nagu õigel lainel. Sellist surma surnuid on rohkem kardetud. Slaavi folklooris on eriti ohtlikud need, kes on hukkunud noorelt, enne abiellumist, ja kellel säilib ka surmajärgne (seksuaalse varjundiga) iha siinilma ja elavate suhtes. Noorte matuseid on tõrjemaagilistel eesmärkidel peetud otsekui pulmi. Ohtlikud surnud on olnud ka enesetapjad, kuid samas leidub eri kultuurides ka sanktsioneeritud, lubatud enesetapu vorme, mis justkui ei kujutaks endast ootamatut, “võõrast” surma. Rahvausus on nimelt levinud ettekujutus elumäära õigest pikkusest. Halb ei ole surra mitte ainult enne oma aega, vaid ka pärast seda kujuteldavat perioodi. Olen oma Venemaa ekspeditsioonidel kohanud küllaldaselt surma liigagi pikalt ootama jäänud õnnetuid vanureid, kes tajuvad traditsiooniliste ettekujutuste kohaselt neile ette nähtud aja ületamist ning tunnetavad vististi seega, et ka nende surm saab olema vilets ja kontrollimatu.

“Oma surm” on see, mis tuleb õigel ajal ja mille suhtes inimese vaim ise on leplik ja valmis. Inimene ei sure ootamatult, vaid ettevalmistunult-ettevalmistatult. Ta mingis mõttes kontrollib oma surma ise, on sellest teadlik. Rahvausus on tuntud ka nn. suretamise praktikaid, kui sureva inimese juures on surma eel ja selle järel mingi aja vältel lähedased pere- ja kogukonnaliikmed, kes omamoodi toetavad seda sujuvat üleminekut. Eestis on seda (surmajärgselt) nimetatud näiteks surnu valvamiseks. Siia kuuluvad loomulikult ka mälestusparktikad, mida on aga jällegi rohkem alles meist idapool elavatel sugulas- ja naaberrahvastel. “Oma surma” surnud inimest ei pea surmajärgselt kartma, sest ta lahkumine on olnud rahulik, surnu kõiki vajadusi rahuldav. Lehekülg on pööratud õigesti. Sellise turvalise ülemineku kindlustajad on ka mitmed rahvausulised, samuti kõrgreligioossed praktikad, kus surnu hinge on elavate poolt edasi aidatud ja juhatatud. Seda on kõige ehedamalt näha šamanistlikes kultuurides, aga ka surnuitkude praktiseerimises. Eesti rahvakultuurist on itkemine protestantismi mõjul kadunud, ida pool aga siiani alles. Kõrgreligioonidest on hea näide “Tiibeti surnuteraamat” kui vastavate juhiste kogumik, aga ka kristlikud hingepalved esindavad sama nähtust.

Eelpoolöeldust võib järeldada, et koos hilisema kõrgreligioossusega, eriti aga teadusliku maailmapildi ning noortekeskse massikultuuri võimutsemisega on vanad suremist seletavad ja ka toetavad uskumused ja praktikad üha enam kõrvale tõrjutud. Protestantlikku dogmaatikat pole rahvausu maagilised praktikad paelunud, ning erinevalt katoliiklusest või õigeusust on nende vastu ka süsteemsemalt võideldud. Nii on eesti rahvausust viimaste sajanditega kadunud itkemine kui väga vana ja oluline vahend suremisaegses ja surmajärgses suhtluses, samuti mitmed mälestusparktikad. Teadus on oma meetodilt tõestuspõhine, aga paljutki ei saa olemasolevate vahenditega tõestada ning nii ei paku teaduslik maailmapilt eksistentsiaalses plaanis surma probleemile eriti rahuldavaid lahendusi. Küll aga on meditsiini teaduslik areng toonud kaasa võimaluse inimese eluiga ravimitega tunduvalt pikendada, traditsioonilisest seisukohast ka kaugele üle mõistlikkuse piiri. Nii on surm muutunud üha võõramaks, probleemsemaks ja ebamugavamaks asjaks. Tänapäevakultuur on orienteeritud ju elunautimisele, meelelahutusele ja selle mahamüümisele, nii et ka surm on selles sageli vaid bisnisi osa.

Madis Arukask

folklorist

Tartu Ülikooli dotsent ja vanemteadur

Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi president

2019