Unenäod: Freud ja Bion.

Unenäod: Freud ja Bion.

Freud ja Bion on ühel meelel, et unenägude allikas on teadvusetu meel, ning unenägude all peidab end teatud eriline mõtlemisviis. Ka on mõlemad psühhoanalüütikud ühel meelel, et unenäolise mõtlemise abil soovib inimene lahendada neid raskesti lahendatavaid küsimusi, mida ei ole teadvustatud viisil mõeldes võimalik lahendada. (Freud, 1900, lk. 506-507) Erinevused saavad alguse sellest, kuidas Bion näeb unetöö (dreamwork) olemust. Kui Freudi meelest ilmub unenägudesse teadvustamata aines, mida tõlgendada, siis Bioni arvates on unetöö aines teadvustatud. „Teadvustatud aines on kogutud mällu, ning seda kasutatakse nii unenägude allikana, kui ka iseenda muundumisteks meele painajaliku lõhenemise seisundi (paranoilis-skisoidne seisund) ja masendava-rõhuva seisundi (depressiivne seisund) vahel. (Lopez-Corvo, 2005, lk. 91)                                     Nii Freudi kui Bioni meelest on unenäoline mõtlemine seotud teadvusetus meeles peituvate soovide täitumisega (wish fulfillment). Bion, seevastu näeb unenäolises mõtlemises püüdu, mõista vajadustega seotud segaseid tundeid. Bion, näeb unenägu mitte kui inimese teadvustamata mõtlemist, vaid kui segaduses olevat teadvustatud mõtlemist, mille eesmärk on ühendada meele killustunud põhiosised, selgust loovaks tervikuks. Rahvateadlane Art Leete (2015) lisab soomeugrilaste unenägude kohta järgmist: „Unenägu ja elu on kaks olemasolu, võrdväärset, kuigi erinevat viisi. Ärkvel olles ei suudeta tõtt rääkida ega ausalt käituda, sest me ei oska üht täpselt teha ja teine ei tule meil välja.“                                                                Kirjutades soomeugrilaste unenägudest on Leete sõnastanud täpipealt Bioni arusaamise unenäo olemusest. Kui rahvateadlane ja psühhoanalüütik leiavad sel viisil, eri radadel kulgedes ühise arusaamise, siis võib mõista ka seda, et Bioni ideed puudutavad iga inimese meeleilma olemust, olenemata rahvusest, rassist või kultuurist. Bion on nimetanud mõtlemist tunnete üle psühhoanalüütiliseks funktsiooniks, mida võib näha kui üldinimlikku mõtlemise ülesannet, millel psühhoanalüüsiga peale Bioni poolt antud nimetuse, mingit pistmist ei ole. Bioni unenägude sõõlamine ei ole seega midagi muud, kui iidne, üldinimlik viis oma meele sügavusi uurida.                                                                                                                                                                                             Freudi meelest on unenägude mõte, vähendada lapsepõlvest pärit lubamatute himude rahuldamatusest tulenevat pinget, ning hingevalust ja rahulolematusest vähemalt ajutine vabanemine. Bioni meelest on unenäolise mõtlemisega kaasnev hingevalu ja nurjumine/nurjamine^[1] (frustratsioon) vajalik taganttõukaja meeleilma arenemiseks. Inimese võime taluda valu ja puudust, loob Bioni meelest eeldused mõtlemiseks selle üle, kuidas vabaneda hingevalust ja saada puudusest lahti. Bion näeb mõtlemist teenimas tõe huve, kui inimese abilist tundesegaduse selitamiseks.                                                                                                        Reiner (2012, lk. 72) eristab Bioni erinevust Freudi mõtlemisest järgneval moel. Kui Freud näeb „unetööna“ ego tegevust kulgemisena , kus talumatu aines kas moonutatakse või tõrjutakse teadvusest välja, muutes nii ainese teadvusele kättesaamatuks. Psühhoanalüütiku ülesanne on seega arusaamatu teadvusetu aines lahti arutada, muuta arusaamatu uni arusaadavaks. Sama arvab ka Bion, kuid näeb psühhoanalüütiku töös hoopis teist sisu. Bioni näeb eelpool mainitud talumatu ainese väljatõrjumises, tõe peitmist iseenda eest, ning leiab, et uned aitavad tõtt leida ning toetavad tõe otsimise sujuvust. Mitte ise^[2] (id) vaid enese (ego) osa meelest soovib himusid ja ihasid inimese eest ära peita. Eesti keeles väljendab sõna iseenda/iseenese^[3] eest peitma Bioni mõtet, kuidas ego ehk enese/enda^[4] peidab tundetõe ise id’i eest, ning ise ei saa esile tulla sest enda meelest nii ei ole. Ja nii saabki inimene iseendaks Bioni järgi ja siinkohal saab abiks olla meelesõõlaja, et inimene leiaks iseennast (ise → ennast), otsides ja leides oma segases meeles selgust.

Kasutatud kirjandus:

Freud, S. (1900) The interpretation of dreams. London: Hogart Press

Leete, A. Soome-ugri unenägu. Sirp, 17. juuli 2015

López-Corvo, R. E. (2005) The dictonary of the work W. R. Bion. London & New York: Karnac

Reiner, A. (2012) Bion and being. Passion and the creative mind. London: Karnac

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 30. mail 2020/ 5. juuni 2020

[1]Frustratsioon: Nurjumine kui varasem ning passiivsem kogemus meeles toimuvast kulgemisest. Nurjamine kui hilisem ja tegusam); psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist (VL2000). Vt. tähissõna loomist: https://www.psyhhoanaluus.ee/versagung-frustration-rahulolematus-ja-nurjaminenurjumine/

[2] Ise 1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. 2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. [Id on ürgpärivuslikult inimesega kaasas.] 5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. [Id’ isikupära.] 1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. [Leidis üles id’i.(AP)] || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga.[Suhtles vaid egoga, id oli ära.(AP)] 2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts. [Ego ja id’i vastuolu.(AP)];6. ise – inimese sisemine olemus. (EKSS 2009 ilmavõrgus)

[3] Iseenese 1. enesekohase asesõnana rõhutab refleksiivsust tugevamini kui enese, enda. a. ‹objektina›. Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda. A. H. Tammsaare. b. ‹adverbiaalina›. Iseenesest, iseenestest teame me kõige vähem. Ta tegi iseendale kingituse. Jäin iseenesele kindlaks. [Ego ei andnud id’ile alla.(AP)]Ta võitles iseendaga, kas minna kinno või mitte. [Ego võitles idi ihaga.(AP)] Olen selle üle iseeneses ‘endamisi, omaette’ palju mõelnud. [Ego on mõelnud id’i himude üle.(AP)]c. ‹atribuudina deverbaalsubstantiivide juures›. Ta on jõudnud juba iseenda jumaldamiseni. Neil ei ole usku iseendasse. 2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab tugevasti kuuluvust tegevuse subjektile. Iseenese lapsele võin ma seda ju lubada. Ta on seda iseenese nahal tunda saanud. Noormees tegi seda ainult iseenese huvides. Sa oled ju iseenese vaenlane.; -iseennast täis [Ego valitseb.(AP)](EKSS 2009 ilmavõrgus). Ise ja enda erinevus seisneb tunderikkuses ise puhul ja tunnete kitsiduses ja enesekesksuses enda puhul.

[4] Enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse: hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.[Valitseb enda meelest id’i.(AP)] (EKSS 2009 ilmavõrgus). Ego teeb midagi, et seista vastu tungide survele ja olla kooskõlas ühiskonnaga.