Tõe tunnetamise piinad.

Tõe tunnetamise piinad.

Tõe tunnetamine kui iseenda tunnetest vaistlik arusaamine, ning uue teadmise leidmine iseendast, kõigutab meelerahu ja tekitab häiriva puudusetunde enamikes inimeses. Briti psühhoanalüütik John Steiner^[1] (2011, lk. 150) kirjeldab puudusest tekkinud ränka meeleseisundit järgmiselt. „Kohtudes uue kogemusega, kohtub inimene ühtlasi ka millegi arusaamatu ja tundmatuga, mis võib endaga kaasa tuua uue tõsielu.“                                                                                                                                                            Unelusest tõsiellu tagasipöördumine juhtub ootamatult ning ette teatamata, sest kohtumine uue tõe ehk uue teadmisega saab toimuda vaid loomulikul viisil justkui iseenesest. Jaan Kaplinski (1997) on öelnud, et, „Tõde astub ikka ise meisse ja kõige enam, mida me saame teha, on olla valmis teda vastu võtma.“ (lk. 16), ning et „…avastada saab vaid tundmatut, tundmatu ei saa olla siht.“ (lk.21).                                                                                                                                                                                                       Vajadus uuest tegelikkusest aru saada, sigitab tüli vana ja uue teadmise vahele ning loob vastuolulise olukorra, milles vanast ja tuttavast teadmisest enam toimetulemiseks ei piisa, kuid uut ei oska veel vastu võtta. Sellist olukorda on Kaplinski taas tabavalt kirjeldanud järgmiselt: „Uues tunnetuses, uues kogemuses juhtub meiega midagi, mida vana kogemuse ja tunnetusega kuidagi lõpuni seletada ei saa. … Uut vanasse mahutada püüdes teeme, nagu tahaksime valgust püüda kotti või allikat pesukaussi.“ (lk. 21).

Puuduse täitmine uue teadmisega nõuab pingutust. Mitte ainult, et uuest ja arusaamatust ainesest aru saada, vaid uuel viisil aru saada. Uue ja vana vaimuvara liitmine ühiseks tervikuks nõuab sageli ka muutust mõtlemisviisis. Kaks erinevust, uus ja vana teadmine ning uus ja vana mõtlemine, saavad meeles kokku nii kui mees ja naine, kelle lähedasest suhtest saab sündida uus elu.

Uue kogemuse sünd koos uue teadmise sallimisega nõuab ühelt poolt taganemist iseenda kõikvõimsustundest ning teisalt võimet jääda oma abituses rahulikuks, et silmitseda ja taluda uue teadmise saabudes, endise kujutluse kaotust iseendast kui inimesest, KES TEAB! Inimesest kes teadis on nüüd saanud inimene, kes EI TEADNUD AGA NÜÜD TEAB! Steineri meelest seostub olukord, kus inimene kaotab uue omandamisel osakese iseenda kõiketeadmise tundest, iseenda surmaga kohtumisega. Kaotades osakese iseendast, võib tekkida hirm enese täieliku hävimise ees. Hirm surma ees, võib summutada inimese janu uute teadmiste järele.

Võib oletada, et pärimuskultuuris tõe tunnetamise piinad, kas puudusid või kui ilmnesid, siis olukorras, kus üksikinimese arenemisvajadused sattusid vastuollu kogukonna sooviga säilitada olemasolev seisund. Pärimuskultuur korraldas uute teadmiste omandamist läbi kombetalituste. Kestvad kombetoimingud, millised andsid inimesele edasi olemasolevat kogukonna teadmist, toetasid inimest, kuid surusid samas inimese isikupära olemasolevate kommete ja tavade raamidesse.                                                                                                                                                                                                                              Piinavad tõehetked, millega kohtus nii kogukond kui ka iga üksik inimene, seostusid kogukonda tabanud raskete aegadega – näljahäda, sõja, haigustega (katk) – kus nii kogukonnal kui ka igal inimesel tuli leida uus kogemus ja teadmine, et uue tegelikkusega toime tulla. Niisuguse traumeerivad sündmused ehk haavad, mis on muutnud kogukonna toimimisviise, on tõenäoliselt jätnud omad jäljed kogukonda. Need haavavad jäljed võivad ürgpärivuslikult ilmudes, ka tänapäeval uue teadmise ilmumist surmaga siduda ning uudse vastuvõtmist raskemaks teha.

Kasutatud allikad:

Kaplinski, J. (1997) Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund

Steiner, J. (2011) Seeing and being seen. Emerging from psychic retreat. London & New York: Routledge

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 30. mai 2020/27. juuni 2020

[1] John Steiner (1934) briti psühhoanalüütik.