II. Hambamees. Mehed meestest.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse lapsepärasuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hambamees2 ja selleks ka jääda?

II Mehed meestest.

Mida räägivad eesti mehed oma sookaaslastest.

Ajaloolane Lauri Vahtre (2019) mõtiskleb viiside üle, kuidas meest tänapäeval nähakse, ja märgib, et mehe elu jätkuvust säilitavat teadmist, oskust ja kogemust ei nähta. Vahtre toob mõttevahetusse tegelikkuse, aja kulgemise paratamatuse kaudu, öeldes, et kui mõtteilmas võime musta valgeks mõelda, siis reaalsuses on aeg kindlalt paigas, ning mõttega ei saa aega teiseks muuta. Meelesõõlaja meelest on vaimse tervise üks tunnuseid, inimese võime eristada tegelikkust meeleilma täitvatest mõttekujutlusest ehk väljamõeldistest. Paari- või peresuhtes on tegelikkuse äratundmine seepärast oluline, et partnerid näeksid teineteist, sellistena kui nad tegelikult on. Alles peale armumise läbisaamist, kui väljamõeldised hakkavad kaduma, võib mehe ja naise vahele avaneda suhtes vaimne ja hingeline mängumaa. Kahe inimese vahele nn. võimaluste ruum, kui kujuteldav ruum kahe inimese vahel, mis luuakse koos, kuid ei kuulu kummalegi. Selles võimaluste loovas ruumis, saavad mehe ja naise ehedad tunded välja ilmuda ning ühtlasi tekib siis võimalus suhte üle mõtteid vahetada, et suhtes saaks midagi sündida. Ülima mõistmatuse ja kurjusega küllastunud suhe võib kaasosalised viia ka psühhootilisse meeleseisundisse, kus kaob lõim nii välise maailma kui ka sisemise meeleilmaga.

„Põhjused jäävad igavesti eelnema tagajärgedele, isad sünnivad alati enne poegi, olevik jääb igavesti minevikku ja tulevikku lahutama.“ kirjutab Vahtre. Ja kuigi lastele tundub tõepoolest, et nende sünniga sünnibki kogu maailm, siis kasvades ja arenedes selgub, et siin on olnud miski ja keski juba enne sündi. Isa-ema lähedase suhte ja suguühte teadvustamine, milleks on vaja ka isa saabumist lapse meeleilma, annab lapsele teada tema ilmumise juhuslikkusest. Lisaks ei ole kolmeaastasel lapsel lihtne omaks võtta ka uut teadmist isa-ema omavahelisest suhtest, kuhu tema ei kuulu. Valus vaimuvara toob kaasa kõikvõimsustunde kaotuse, arusaamise surma võimalusest ning üksindustunde. Kui isa toob lapseni vaimutoidu tegeliku elu jätkuvusest, toob ta lapse ellu ka teadmise lapse ja ema lõputuna tunduva suhte kaotusest. Lapsed, kes ühel või teisel põhjusel, ei lepi isa sekkumisega, võivad jäädagi ka

täiskasvanuna püsivalt elama iseenda kujutluste poolt loodud turvalisse suhtesse emaga omas meeleilmas, milles „…olevik jääb igavesti mineviku ja tulevikku lahutama.“

Olen Vahtre mõtet avardanud toetudes linnas sündinud igermaanlikule psühhoanalüüsile. Me võime samas küsida ka seda, kas soomeugri kultuuris, millele on ürgpärivuslikult omane animism3 hingeelus ja looduslähedus mõtlemises, ka nii on? Ehk lisab kauge minevik tänasele päevale muudki, peale euroopaliku arusaamise. Kuigi mehe ja naise tööd ning tegemised olid aegu tagasi erinevad, võis isa ja ema animistliku loomuga hingeelu ja looduslähedane mõtlemisviis, olla ilmselt üpris sarnane. Vahetus maalähedase elus jõudis tegelik arusaamine inimestest ja suhetest lapseni loomulikuna. Võime küsida, et kas kõikvõimsustunde kaotus, üksinduse ja surma ning vanemate suguelu teadvustamine, soomeugrilase pereelu loodusliku eluviisi saatel, võis kulgeda loomulikul viisil. Pärimuskultuurile toetuv tunnetusviis ei sulata ega lahuta minevikku ja tulevikku teineteisest vaid arvatavasti loob mineviku ja tuleviku kooskõlalist paljusust, kus ka aeg võib olla kas rohkem või vähem seotud tegelikkusega.

Kirjanduskriitik Mihkel Kunnus (2018) arutleb Toronto Ülikooli psühholoogiprofessori Jordan B. Petersoni mõtteid noorte meeste koha üle kaasajal. Selgel ja arusaadaval viisil toob Peterson esile takistused noorte meeste täiskasvanuks kasvamises. Takistuseks on ühiskonnas valitsevad liberaalsed suhtumised, et noored valged mehed on naise rõhujad ja vägistajad, kes on juba sündinud süüdlastena, sest neile on sünnist saati kaasa antud mingid, ainult naistele teada olevad privileegid. Petersoni mõtteviis on Kunnuse sõnul vastus Lääne ühiskonnas levinud kohitsemiskultuurile, mida mürgine ja mehi vihkav naisliikumine taastoodab. Peterson väidab, et ühiskond loob keskkonda, mis on omane lastele, tuues näites me#too liikumise nõudmise erikohtlemise järele. Väljapääsu meeste lapsikusest näeb Peterson vastuse võtmises eelkõige iseenda elu ja tegemiste eest. Kas ka Eestis kohitsemiskultuur on levinud on omaette küsimus, kuid seoses läänelike väärtuste usina üle võtmisega4 on mehi halvustava suhtumiste tekkimine tõenäoline.

Eesti noortest kirjutab ajakirjanik Priit Pullerits (2019) aga järgmist. Ajakirjanik toob esile eesti noorte võimetuse taluda eriarvamusi, kusjuures „…üha rohkem kohtab neid, kes eelistavad juhul, kui su arvamus ei ühti nende arvamusega, katta kõrvad kätega ja joosta ära.“ Oletan, et Pullerits kirjutab nähtusest „vabadus olla rumal,“ kus rumaluse esiletoomine on noorele haavav. Viivi Luik5 näeb kogukonnas levivas lolluses ohtu: „Igaühel on õigus olla loll, sest lolli lolliks nimetamine „solvab lolli ja tekitab talle hingelise trauma.“ Kuni tekib iseäralik bolševismus ehk enamuse võim vähemuse üle.“ Ka meelesõõlamises (psühhoanalüüsis) esineb vahel selline olukord, kus sõõlatav sulgeb oma kõrvad, et mitte kuulda mõnd meelesõõlaja tõlgendusi. Peamiselt on siis tegu võimetusega taluda eraldatust esmasest hoidjast, sagedasti emast, mis nüüd sõõlatava pingelises hingeseisundis elustub ja ilmub sõõlamis-suhtesse. Igasugune meelesõõlaja lausung, kas sobiv või sobimatu, loob sõõlatavale niisuguses meeleseisundis tunde talumatust eraldatusest ja üksindusest. Erineva olemise ja erineva arvamuse, ning eriti sugude erinevuse seedimine, nõuab vaimset võimekust eristada kõigepealt iseend teisest, näha iseend eraldioleva inimesena. Meeste puhul võib erinevuste talumatus, viidata mehe meeles olevale, veel endiselt tihedale suhtele oma emaga. Emaga, kes temaga lapseeas alati nõustus, kõiges mida laps vajas vastu tuli või oli hoopis lapsele tunnete kaudu kättesaamatu.

Kas ka mehed võivad olla haavatavad? Ja mida mõista haavava seksuaalse väärkohtlemise all? Eelkõige teise inimese intiimsetesse hingelistesse ja kehalistesse piiridesse keelatud tungimist, suguliste soovide, tahtmiste ja himude lubamatut pealesurumist teisele inimesele. Meestearst Margus Punab (2018) kirjeldab meeste kaudset või otsest seksuaalset väärkohtlemist, mis võib meeste sugulisele võimekusele, põhjustada pikaajalisi kahjustusi. Punab toob näitena üht avalikku üritust, kus striptiisi laadset etteastet, mida ta silmas pidas kui meeste väärkohtlemist, toimetasid veel keksumänguealised tütarlapsed. Seksuaalse väärkohtlemisena näeb Punab rünnet inimese suguliste väärtuste ja hinnangute vastu. Oletan, et Punab peab silmas, kuidas mees on pandud olukorda, kus ta on sunnitud osa võtma millestki, mis haavab tema sugulisi tundeid. Antud olukorras on pealtvaatajad asetatud esinemise korraldajate poolt pedofiili osasse, kui mehi sunnitakse pealt vaatama täiskasvanud mehele sobimatut etendust. Haavav kuri vägivald ei pruugi alati olla kehalist laadi, vaid olla hoopis vaimne mis haavab inimese hinge. Ja niisugune vägivald ei küsi soost.

Allikad:

Kunnus, M. Kes kardab Jordan Petersoni? Sirp. 13. aprill 2018

Pullerits, P. Noored argpüksid. 21. veebruar 2019

Punab, M. Meeste #metoo ehk Kuidas meestele haiget teha? Postimees, 13. aprill 2018

Vahtre, L. Konservatiivne isa ja liberaalne poeg. Postimees, 19. oktoober 2019

Järgneb III osa: „Mehe meeleilma juured: suhe emaga“ kus jutuks tuleb, kuidas köitev ema oma poega kasvatab.

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mail 2020/ 31. Mai 2020/ 25. september 2020

1 Neoinfantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste v vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik v osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. (hambamees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. EMS ilmavõrgus)

3 Animism (ladina keeles animus hing, vaim) on hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse. https://et.wikipedia.org/wiki/Animism

4 Vaata: „Kadakasakslus kui norm ehk kupja mentaliteet.“T. G. Karasjov Orgusaar, Postimees, 24. september 2020.

5 „Sallivus on tegelikult ükskõiksus.“ Postimees, 24, september 2020.