IV. Hambamees. Mehe suhe isaga.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse lapsepärasuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hambamees2 ja selleks ka jääda?

IV Mehe meeleilma juured: suhe isaga.

Mehe lapseks muutumine: hingetu isa.

Rahvapärimus ütleb, et „emä pistäb rinna suhu, aga miild ei pistä pähä.“3 Ema toob lapse juurde hingelise tundeelu koos tunnetest täidetud sõnadega. Isa omalt poolt, hingestab lapse meeleilma ümbritsevast maailmast – loodusest ja ilmaruumist. Erinevalt indoeuroopa (edaspidi igermaani) pereelust ei too soomeugrilasest (edaspidi sugrilane) isa lapseni mitte ainult võrdkujulist ehk sümboolset mõtlemist, vaid avardab lapse animistlikku maailmakujutlust metsas, aletamisel või põllul toimuva kohta. Kui ema aitab last oma tunnete üle mõelda siis isa liidab tunnetele juurde mõtlemise tegelikkusest – ligiduses asuvast ümbruskonnast. Meelesõõlaja ehk eesti psühhoanalüütiku vaatenurgast ei eristu sugrilase isa ja ema teineteisest nii teravalt kui seda igermaanlik psühhoanalüüs arvab olevat: et ema toob lapse ellu hingestatud tundeelu ja isa loogiliselt mõtestatud tähendused. Sugri maailmas on mõlema vanema mõtlemisviisid olnud ja on ka tänasel päeval animistlikku laadi, kusjuures ema on enam kallutatud inimsuhete hingestatuse suunas ja isa aga rohkem ümbruskonna ehk looduse hingestatuse poole. Terve vaimu ja küpse hingega sugri isade kõrval kasvavad poisid tõelisteks hambameesteks, kes on suhetes vastusvõimelised, ning kuna nad on võimelised tegelikkust mõttekujutustest eristama, oskavad vajadusel ka mängida.

Kuid, kuna sügavamaid teadmisi tänase päeva sugrilaste meeleilmast pereelu kohta napib, siis vaatame alul, kuidas igermaanid näevad isa ja poja suhet. Esimesed raskused meheks kasvamises võivad tekkida vanuses 5 – 7 aastat, ajal mil poeg hingeliselt ja vaimselt emast eraldub ning vajadus isa järele tõuseb haripunkti. Poja jaoks on oluline viis, kuidas isa on poja jaoks olemas – ehedalt, siiralt ja ausalt ning mehe moodi. Katsumuseks võib poisile saada olukord, kus elava ja elusa isa asemel kohtub ta puuduva või ka hingetu isaga.

Kui laps varases eas koges emast ilmajäämist või ema loomulikku äraolekut, siis lõi ta tekkinud ärevusest üle saamiseks mõttekujutuse ideaalsest ehk paleuslikust emast, kes on alati kohal ning lubab kohe ja kõike mida laps soovib. Laps võis mõelda, et kui minu ema on nii halb, et jätab mind üksinda, siis kuskil kaugel-kaugel on ikkagi olemas see tõeline, täiuslik

ema. Rahvaluuleteadlased oletavadki, et muinasjuttude võõrasema kehastab lapse jaoks päris ema. Väljamõeldud laitmatut ema, kes rahustab last ja aitab rahuolematusega leppida, tuli päris ema eest varjata. Niisugune, vaid iseenda teada olev saladus, aitas lapsel tasapisi emast omas meeles eemalduda, leppida ema puuduste ja möödalaskmistega, ning eralduda ja saada iseseisvaks.

Kanada psühhoanalüütik André Lussier arvab, et meeste suhe isasse4 algab ja kulgeb samal moel kui suhe emasse (Lussier, 2008, lk. 159). Ka poja kohtumine isaga algab kohtumisest ideaalse isaga, kes järk-järgult vastastikuse suhtlemise toel üha enam tegelikuks päris isaks muundub. Kui suhte alguseks vajalik veatu isaga samaks saamine õnnestub (isa võimaldab pojal end täiuslikuna näha), siis annab see poisile tunde iseenda mehelikust täiuslikkusest, luues ruumi kõikvõimsatele ja oivalistele unelmatele. (Lussier, lk. 159). Näiteks kui poiss mängib veoautoga ja müristab valju häälega, siis võib mäng olla üks viise, kus poiss saab end mängu läbi veoauto tohutu jõuga samaks pidada, arvab end samaks olevat ka isa meheliku jõuga. „Puuduv isa jätab poja ilma inimesest, kellega poeg saaks end samastada ning seetõttu jätab puuduv isa poja ilma kindlast mehelikust eneseteadmusest.“ (Figlio, 2001, lk. 4).

Tegeliku suhte loomiseks isaga, tuleb pojal läbi käia vaevaline ja valulik tee, kus on vaja isa veatuna nägemisest järk-järgult lahti öelda, et näha isa sellisena kui ta on. Päris isaga kohtumisel võivad varasemad haavad tegeliku ema ilmumisest lapse meelde taas tärgata. Kui möödunud haavad on ravimata jäänud, siis tekivad pojal raskused täiuslikust isast vabanemisel. Kui päris isa ei ilmu piisaval määral mehe kujuna poisi meelde, siis jäävad lahtised otsad tema kui mehe sugulisse- ja soolisse eneseteadmusesse5. Võib juhtuda, et suhetes naistega, ei teki iseenda ega ka partneri tegeliku olemuse kohta piisavalt selgeid arusaamisi ja nii suhtesse kui suguellu ilmuvad tegelikkust asendavad väljamõeldised iseenda mehelikkusest ja partneri naiselikkusest. Teine keeruline raskesti lahendatav ülesanne, mis lapsel tuleb lahendada, seostub isa-ema suguelust teadlikuks saamisega. Sõltuvussuhtes kõikvõimsa emaga, tundis laps lakkamatut hirmu, et ema võib igal hetkel hävitada ta elu. Oma kunagise abituse ja hirmu kõikvõimsa ema ees, kannab poiss nüüd üle isa-ema sugulisele suhtele. Kuidas vabaneda hirmutavast kujutlusest, et ema võib nüüd ka isa purustada? Lussier’i arvates tekib sellest hirmutavast mõttekujutusest lapse viha mõlema vanema vastu: seoses hirmuga kaotada isa, kes on nii abitu, et ema võib ta hävitada (Lussier, lk. 161).

Kui isaga samaks saamine ei õnnestu, ning isa tegelik olemus ei jõuagi lapse meelde, siis vähenevad poisi võimalused emast lõplikult vabaneda. Lõplik vabanemine ei tähenda ema hülgamist, vaid teistsuguse suhte loomist, kus häiriv sõltuvus ema ja poja suhtes on asendunud vastastikuse ja võrdsusega. Kui isa puudumine jätab poja emaga kokku, siis on mehe sugulise- ja soolise eneseteadmuse arenemisele löödud jäädavad haavad. Välja kujunemata, ebakindel eneseteadmus, lisab täiskasvanud mehe sugulistesse suhetesse, ärevaks tegeva verepilastuse võimaluse. Kui mees läheneb oma sugulisest huvist lähtudes

naisele, meelde ilmub kunagine lähedane suhe emaga, siis võib intsesti võimalus muuta suhte võimatuks. Saksa psühhoanalüütik Karl Abraham (1979, lk. 23) kirjeldab selliste meeste abielulist käitumist järgmiselt. Kui verepilastuslikud mõttekujutused ei ole piisaval määral meelest välja tõrjutud või kogukondlikuks väljendamiseks piisavalt õilistatud, siis sugulised suhted luuakse, kas suguvõsa liikmetega või jääb suguelu olematuks6. Just varase lapseea sugulise kiindumuse erakordne tugevus emasse, mille tekkimist võimaldas puuduv isa,7 kes ei aidanud pojal lahkuda ema embusest, põlistas verepilastuslikud kujutlused lapse meelde. Kuna need kujutlused elasid nüüd oma jõulist elu teadvuses, oli küpse sugulise eneseteadmuse teke häiritud. Nii oligi mehele raske või isegi võimatu, luua suhteid võõraste naistega ning üle jäi võimalus suhelda tuttavate naistega oma suguvõsast Lahenduseks sündis omalaadne kokkuleplus verepilastuslike ihade ja nende rahuldamise keelu vahele sugulaste vaheliste abielude näol. Sellistele abieludele on iseloomulik püsivus (jääda püsivasse kütkesse, nii kui emaga) ja napp suguelu. Naiste puhul kaasnes abiellumisega sarnasel juhul sugukülmus.

Suguelu puudumine või ebapiisav sagedus, on sageli seotud hirmuga kehalise ja hingelise läheduse ees. „Abielupaarid, kelle mureks on suguiha puudumine, tunnevad ahastust, lootusetust ja meeleheidet. Enamus paare tunneb puudust lähedusest. […] Teadvusetus meeles kardetakse aga hoopis, et lähedus matab neid enda alla ja purustab nad. Suguühe esindab nii tegelikult kui võrdkujuliselt üksmeelsust paarilise meelega. Iga partner on sel koosolemise hetkel nii ühtesulanud kui üksi. Selleks et suguühe saaks toimuda on mõlemal osapoolel vaja tajuda kindlaid piire oma füüsilise keha ümber. Suguühtes jäätakse neid piire küll ajutiselt kõrvale, kuid mõlemale partnerile on vaja kindlustunnet iseendas, et see mida kaotatakse seda on võimalik ka taastada.“ (Rix & Shmueli, 2009, lk. 135). Siin näeme, et lisaks himule on suguelus oluline ka kütkestavus ja lähedus, kuigi sugulise iha ja kiindumuse kokku sidumine võib olla vahel keeruline. Eriti siis, kui isa on jätnud poja ema kütke, ning mehel on raske eristada, kas teda kütkestab naine või hoopis ema, keda ta naises näeb.

Kaotatud tunnete juured peituvad peamisel ema ja poja suhtes. „Piisavalt hea ema“ loob hea alguse lapse arengule, kuid kui puudu on isa, siis on raskendatud lapse liitumine ühiselulise maailma tähendustega, mis on rikkad erinevustest, vastuoludest ja valust. Isa puudumine jätab mehe ilma jätkuvuse tundest, mõistes poisi mehena, nüüd juba omas meeles elama suletud sõltuvuse paradiisi kui vanglasse, kus kõik kordub taas ja taas. Kuna mineviku maha jätmist ja leinamist ei toimu, ei saa midagi uut ja huvitavat ka ilmuda8. Enne ei saa uus suhe alata kui endine on lõpetatud – ja seda mitte niivõrd tegelikkuses kui meeleilmas. Kui kaduma läheb ümbritseva maailma isiklik tähendus, siis inimene jääb ühiselulisse maailma elama varjuna, jäädes ilma nii rõõmudest kui muretest.

Kui oluline on puuduva isa korral ema meeles toimuv? Kas isa võib jõuab lapse meelde ka ema kaudu?

Esimesena jõuabki isa lapseni ema meele kaudu. Frances Tustin on öelnud, et „…ema toimetulek iseenda ja lapse tunnetega ning pragunenud enesehinnanguga, võib saada lepitatud isa kohaloleku või liialdatud isa puudumise läbi. (Mitrani,, 2007, lk. 102)

Kui ema meeles ei ole lapse isa, kas isa on tegelikult puudu või on ema suhe isaga olematu, siis kogeb laps ema kui hooldajat, kel puudub sugu ja suguline olemus, sest ema meeles ei ole mehe ja naise sugueluga seotud erutust ja pinget. Mehe meeleilma jääb siis ka pinget ja erutust tekitav mehe-naise suhe tekkimata.

Prantsuse psühhoanalüütiku Andree Green’i meelest on isa olemasolu ema meeles eelduseks võrdkujutamisvõime arenemiseks: „Mul on kiusatus lisada, et sellist paari kui ema ja laps, pole olemas ilma isata.“ (Green, 2005, lk. 50). Green pidas silmas, et kuigi ema ja lapse suhtes võib isa tegelikult puudu olla, on ta alati kohal ema teadvusetus meeles, kui „…toimuva vaatleja.“ (Green, 2009, lk. 28). “Puudumine on vahepealne olukord kohaloleku (kuni sekkumiseni) kaotuse (kuni hävimiseni.) vahel” (Green, 2005, lk. 50). Nii kui psühhoanalüüsis nii ka igas teises suhtlemises, kus kasutatakse sõnu „…tuuakse sisse isa võimalik esindus, mitte temale vahetult viidates, kuid tuues suhtlemisse kolmanda osaaine.“ (Green, 2005, lk. 50). Kolmas osaaine isa näol on vajalik võrdkujutamiseks, tähendust omavate sõnade loomiseks, et mõista tundeid, nende üle mõeldes. Tähendused saavad tekkida vaid olukorras, kus on kolm osapoolt: kaht osa võrreldakse omavahel ja kolmas osa võrdleb. Näiteks kui laps tunneb ära ema-isa sugulise suhte, olles jäetud sellest suhtest välja (nii kui ka ema isa suhtest üldse) kui vaatleja, kolmas osapool. Isa kui kolmanda osapoole puudumine jätab poja üksinda emaga, koos suguliste tunnetega, milliseid poeg võib tunda, kuid ei saa nende üle mõelda. (Ogden, 2004. lk. 165). Kui ei ole isa, kes võtab endale ainsana õiguse olla sugulises suhtes emaga, siis „…mõttekujutus vahetust suguühtest kõikvõimsa emaga, kus puuduvad mõlemad osalised.“ (Ogden, lk. 166) jääb lapse meeleilma valitsema. Olukord meeles, mis on enamuse pornograafilise käsitöö alust rajavaks loomuseks. Tulemusena jääb teekond sugulise ja tundeelu küpsuse suunas tõketatuks ja poiss kestvasse kahassuhtesse emaga. Mehena puudub tal suguelu puudub või on loomuvastane (perversne), sest omas meeles on ta sugulises suhtes eelkõige emaga. Levine (2009, lk. 143) on sellist meele tardumust kirjeldanud Samuel Beckett’i näidendi „Godot oodates,“ valguses järgnevalt: „Mõistus ei tule enam tegelikkusega toime: teaduslik mõtlemine laguneb kohtudes tähtsusetuse ja surmaga.“

Puuduva isa üle mõeldes on oluline meeles pidada, et isa jõuab lapse meelde siis kui ema seda lubab. Kui ema soovib, siis võib ta keskenduda lapsele ning mitte jätta isale ruumi suhteks lapsega. (Marks, 2002, lk. 96). Marksi arvates ei saa üldse isa ollagi kui lapsel ei ole ema, ehk teisisõnu „…isa-laps suhet on võimalik mõista ainult ema suhte taustal isaga ja lapsega ning mil viisil mõtleb ja käitub ema nendes suhetes.“ (lk. 96). Lapse ema suhtumised lapse isasse pärinevad omakorda tema oma ema suhtumisest oma lapse isasse, kusjuures niisugune suhtumiste ahel seob ema möödunud põlvkondadega.

Kui pöörduda tagasi sugrilase maailma, siis ilmselt viimatine lause kehtib ka meie kultuuris. Kas aga ka kõik muu eelpoolkirjutatu, selles tasub kahelda. Milline on aga sugri perekonna suhetes isa koht ja mõju, vajab kindlasti lähemat uurimist. Näiteks, ei tähenda vaikiv eesti isa sugugi äraolevat või puuduvat isa, kuna eesti kultuuris on vaikusel teistsugune tähendus kui lääne kultuuris. Ka ei ole kohtumine surmaga, eesti usundi taustal midagi nii laostavat kui

Beckett arvab olevat. Hingedeajal9 tulevadki kadunud esivanemad koju tagasi, neid oodatakse ja kostitatakse kombekohaselt. „Eestlaste usu järgi jäi elust lahkunud hinge asukohaks ta endine kodu. Pererahvas pidi nende eest hoolitsema ja ei tohtinud midagi ette võtta, mis kalleid lahkunuid oleks võinud pahandada. Perekondlik armastus kestis üle haua.“ (Raud, 1961, lk. 18) Või näiteks kuidas kirjeldatakse suhet kadunud emaga: „Ema armastus kestab veel teistpool hauda edasi. Ei puusärk, ei roheline kalmumuru, ei ka rasked hauakivid keela ema oma lapsega rääkimast.“ (Raud, lk. 131).

Kui mõelda isa ja poja suhtele Eestis, kus isale järgimine ja isaga samaks saamine toob poja isiklike suhte maailma ka lisaks ema poolt hingestatud loodusele isa poolt mõistetud looduse olemuse ja kogukondlikud suhted. Välises maailmas toimuv saab nii ema kui isa abil osaks poja meeleilmast. Eesti talupojakultuur ei hõlma endas linnakultuurist pärit lõhet ema ja isa vahel lapse meeles. Puuduva isa korral jõuab väline maailm lapseni kas emalt isiklikult või vahendatult lähedaste meessugulaste kaudu. Paljudele parimas eas eesti meestele jõudis näiteks teadmine Eesti Vabariigist, nõukogude vägivallast, okupatsiooni ja anneksiooni olemusest, kas emade valu või umbisikulise nõukogude hariduse kaudu, mida vahendasid eestiaegsed õpetajad.

Paljudel meeste isad jäid kadunuks või tapeti Eesti Vabariigi hävitamises ja sõjas. Isad, kes olid ellu jäänud ning rängalt kannatanud, ei saanud rääkida sest talumatud läbielamused sulgesid suu.

Siinkohal on oluline mõelda kuidas on puuduvate isadega tänapäeval? Tuleks eristada, kas isa puudus seostub möödunud haavavate sündmustega, mis on põlvkondade üleselt isadelt tänastele meestel üle antud, isa iseenda hingeliste raskustega või on isa eemalolek omal moel ka eesti moodi kohalolek. Kuidas see on seda me ei tea, kuid eelpoolkirjutatu, mis puudutas igermaani isasid vaevalt meie kultuuris paika peab. Jäägu lugejale mõtlemiseks, milline see eesti meeste suhe isaga siis ikkagi on meie oma iidse pärimuskultuuri taustal.

Kasutatud kirjandus:

Abraham, K. (1979) Clinical papers and essays on Psycho-Analysis. London: Maresfield Reprints

Eesti murrete sõnaraamat, I-4. (1996), Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut

Figlio, K. (2001) Psychoanalysis, science and masculinity. Philadelphia, PA: Brunner-Routledge

Green, A. (2005) On private madness. London & New York: Karnac

Green, A. (2009) The construction of the lost father. In The dead father. A psychoanalytic inquiry. L. J. Kalnich & S. W. Taylor Eds. London & New York: Routledge, lk. 23-46

Kruusberg, A. (1920) Esiisade enneajalooline õigus. Tartu: Eesti Kirjandus

Levine, S., K. (2009) Trauma, tragedy, therapy. The arts and human suffering. London & Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers

Lussier, A. (2008) The dead mother: varations on a theme. In. The dead mother. The work of André Green. Ed. G. Kohon. London & New York: Routledge, lk. 149-162

Marks, M. (2002) Letting fathers in. In. The importance of fathers. A psychoanalytic re-evaluation. J. Trowell and A. Etchegoyen (eds). London and New York: Routledge, lk. 93-106

Mitrani, J., L. (2007) Ordinary people and extra-ordinary protections. A Post-Kleinian approach to the treatment of primitive mental states. London & New York: Routledge

Ogden, T., H. (2004) The primitive edge of experience. London & New York: Karnac

Raud, M. (1961) Eesti perekond aegade voolus. Stockholm: EMP

Rix, S., Shmueli, A. (2009) Loss of desire and therapist dread. In Sex, attachment and couple psychotherapy. Psychoanalytic perspectives. Ed. C. Clulow. London: Karnac, lk. 119-140

Järgneb V osa: „ Kahasuhe ja kolmainsussuhe,“ lugu kahest eri laadi suhetes olemise viisist.

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mai 2020/ 14. juuni 2020/ 25. juuni 2020/ 9. oktoober 2020

1 Neoinfantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste v vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik v osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. (hambamees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. EMS ilmavõrgus)

3 Eesti murrete sõnaraamat, I-4, Rannu maakeel, lk. 723.

4 Meelesõõlaja eristab lapse meeles olevat ema-isa suhet järgmiselt. Algne suhe, milles laps saab alul samaks emaga ja seejärel samaks isaga on suhe emasse/isasse, suhe millele on omane mõtteline sissetung isasse. Lapse meeles puudub veel sisemine mõttekujutus iseendast. Samaks saamisele järgneb samasugune olemine ehk suhe emaga/isaga, kui suhe lapse meeles, kus püütakse sarnaneda ema või isaga, kelle kujund lapse meeleilmas on juba tekkinuid ja olemas.

5 Suguline eneseteadmus seostub mehe bioloogilise seksuaalsusega, sooline eneseteadmus mehe enda arusaamisega oma ühiselulisest ehk sotsiaalsest mees olemisest.

6 K. Abraham täpsustab oma artiklis aastast 1909 ajastu vaimu, öeldes et abieluettepaneku tegijad tolleaegsel Saksamaal olid eelkõige mehed.

7 Kuna isa ei olnud, oli siiski lapse meeles kohal „puuduv isa,“ ehk puudusetunne. Isa piisava olemasolu korral, saab laps aru, et isa ei ole, kuid ta tuleb. Isa puudumise korral on kohal puuduv isa, ehk lakkamatu ja lõpmatu puudusetunne isast. Sama tunne on ka siis kui isa on kohal, kuid hingeline side lapsega puudub, nn. hingetu isa.

8 Järgmine anekdoot võiks taolist olukorda iseloomustada: „Kui palju naine ka armukesi koju ei tassinud, kui palju ta neid voodi alla ja riidekappi ei peitnud – mees komandeeringust ikkagi tagasi ei tulnud.“

9 Vt. https://et.wikipedia.org/wiki/Hingedeaeg