VI. Hambamees. Mees Eesti ühiskonnas.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse lapsepärasuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hambamees2 ja selleks ka jääda.

VI Mees Eesti ühiskonnas.

6. Mida ühiskond teeb mehega? Kuidas häbi taandumine, avab tee kahassuhte ihade maailma.

Ei ole lihtne taibata ja veel enam sellega nõus olla, et mitte riik vaid inimene ise peab oma vabadust piirama, kuna vabas riigis tuleb austada teiste vabadust. On loomulik, et riik piirab inimese vabadusi, kuid tänase päeva Eesti riigi mõned liialdused võimu vallas meenutavad nõukogude aega. Nõukogude riik allutas inimese mitte ainult oma võimu alla vaid võttis ära ka vabaduse iseendale piire seada, ka seda tegi riik inimese eest.

Kuidas on aga vabadusega lood tänases Eestis? Priit Pullerits (2018) toob välja „…,et uue põlvkonna iseloomulikuks jooneks on saanud tõsiilmeline tahe pahaks panna, hukka mõista, ära keelata.“…“Siis on nad valmis vorpima kaebekirju ja korraldama sovetlikke häbistamiskampaaniaid.“ Võime küsida, kas noorte samastumine vaba Eesti riigiga on muutnud nad sarnaseks nõukogudeaegse inimesega? Ja kui nii peaks olema, mida siis selline muutus kõneleb meile meie oma riigi olemusest.

Kas nõukogude aja järgses Eesti riigis võime leida jälgi nõukogude ajast? Jälgi, mis viitavad asjaolule, et muudatus riiklikus korralduses, ei pruugi kaasa tuua samasugust muudatust inimese meeleilmas. Ja kui nõukogude aegse meelega inimesed pääsevad võimu juurde, ei pruugi ta teadvusetus meeles vahet teha, millise riigiga on tegemist, inimene toimetab ikka omal vanal harjumuspärasel viisil.

Kui riik võtab inimeselt ära vabaduse iseendale piire seada, siis võtab ta ära ka võimaluse vastutada, mille kohta Mihkel Mutt (2017, lk. 184) ütleb, et „…just vastutusvõimet peetud täiskasvanut lapsest eristavaks tunnuseks.“ Sel viisil toetab riik meeste lapsikuse esile ilmumist nendel meestel kellele see omane on.

Liiklusavariide teemat seoses juhtide trahvimisega avavad Postimehe ajakirjanikud Helen Mihelson ja Sander Ilvest (4. juuni 2018) ning ajakirjanik Sander Punamäe artikkel (8. jaanuar, 2019) „Riik tahab koguda rekordiliselt palju trahviraha.“ Postimehe juhtkirjas (9. jaanuar 2019) „Teel trahviühiskonna poole,“ öeldakse „Peaks juba ammu selge olema, et trahvidega Eesti teedel valitsevat halba liikluskultuuri ei paranda. Trahvimise soovi tagant paistab välja mitte ainult riigi majanduslik huvi, vaid ka soov üha enam juhte kontrollides keerulist olukorda liikluses lahendada.“ Näen siin nõukogulikku lähenemist keerulisele küsimusele, kus ei paista olevat soovi toetada

inimese isikliku vastutust, piirata liikluses ise oma vabadust, arvestades teiste liiklejate õigust ohutult liigelda.

Isikliku vabaduse võtmise toetamise asemel, riik karistab. „Panna ilmsesti suur osa kodanikkonnast väärtegude eest musta nimekirja, näitab, et me oleme kusagil midagi valesti teinud,“ arvab ka jurist Märt Rask (2010) ning toob välja, et 55,6 % Eesti elanikkonnast on kantud karistusregistrisse. On ka teisi arvamusi. Riigi soovi kodanike vabaduse piiramise ja vastutuse äravõtmise näol toetab aga kolumnist Ahto Lobjakas (2019), kes nõuab liiklusesse rohkem kontrolli. Tundub, et õiguskaitse organid on unustanud randlaste endise tarkuse, et poiss peab enne purjeka kummuli ajama kui merele pääseb. Siis on tal mitte ainult teadmine, vaid ka tunnetuslik kogemus ohu piirist. Vabas ühiskonnas on inimesele vaja võimalusi eksimiseks, eksimuste märkamist ja võimude poolt eksimustele tähelepanu juhtimist. Siis on võimalik mehel oma kogemustest õppida. Karistused on vajalikud inimesele, kel mingil põhjusel puudub õppimisvõime. Kuid ka siis on mõistlik enne karistamist inimese õppimisvõime puudumise põhjused selgeks teha. Ühel puhul võib mees lihtsalt mitte hoolida teistest inimestest, kuid teisiti on olukord kui inimese õppimisvõime on mingitel põhjustel häiritud ning õppimine ei õnnestu.

Ka siin on teisi arvamusi. Ajakirjanik Kirill Teiter (2018) arvab, et karistustega ei paranda kedagi. Liiklusjurist Indrek Sirk (2018) aga pakub mõtteaineks viia eesti juhtidele lubatud alkoholi piirmäär kooskõlla teiste Euroopa riikide piirmääradega. Toetades Sirk’i ärgitust, vajaks kogukond aruteluks mitte ainult alkoholi piirmäära muutmise vaid ka laustrahvimise vajaduse teemal. Arutelu koos mõtlemisega selliste teemade üle, annab meile võimalusi, mitte ainult lahendusi otsida, vaid ka iseenda jaoks keerulisi olukordi omas meeles selitada, et otsustada, kuidas liikluses käituda.

Kummaline on viis, kus politsei püüdis lahendada olukorda andes kiirusületajatele võimaluse valida liiklustrahvi ja vabatahtliku sundpeatuse (45-60 minutit olenevalt kiiruse ülemisest) ehk rahunemispeatuse vahel.3 Juhi ja politsei vahelise suhte ebavõrdsus, mis on omane varasele ema-laps kahassuhtele (diaadiline suhe), on sellise lahenduse puhul juba loodud. Kahe täiskasvanu suhe on asendatud võimu poolt ebavõrdse suhtega ning inimene on juba ette süüdlaseks tehtud. Keegi targem on juba teinud otsuse, et kiiruse ületaja ei ole rahulik, ning rahutu vajab rahustamist. Millest niisugune oletus? Kiiruse ületamisel võib olla mitmeid põhjuseid, mis ilmselt oleks vaja välja selgitada, enne kui kedagi märgistada ning mingeid tagajärgi liiklusrikkumisele kavandada. Kõrvaltvaatajale näib selline viis kiiruseületamist ohjeldada, pigem lühiarestina, taas ühe kiire võimalusena lahendada keeruline olukord vabaduse võtmise hinnaga. Kuidas saab liikluseeskirja vastu eksinud juhi lühiaegne, olgugi vabatahtlik vangistus, aidata inimesel iseenda piiramist, kui tema vabadust ei austata. Inimese meeleilm ei ole nii lihtsakoeline. Pigem tekitab sellise vabatahtliku aresti võimalus taas küsimuse, et millises riigis me elame: kas endises Nõukogude Liidus või vabas Eestis.

On ka lootusrikkamaid näiteid. Politsei on teinud algatusi, kus juhte nähakse kui vastusvõimelisi kodanikke. Eesti Ekspress (2019) kirjutas loo, kus politsei proovib kiiruse ületajaid ohjeldada usaldustsooni kehtestamisega. Usaldustsoon algab sinise sildi ülespanemisest, kus on kirjas „Usaldame, et sõidad siin 40 km/h.“ Esialgsetel andmetel vähenes 20 päevase testperioodi ajal keskmine sõidukiirus 6 km/h.“ Siin meenutatakse juhile, et sa oled vastutav nii sobiva kiiruse valimise kui eksimuse eest. Või näide samast vallast, kus sõbralikud kiirust mõõtvad tablood (näiteks Imaveres), näitavad juhile tema tegeliku kiiruse, koos sobiva sõnumiga.

Semiootik Mihhail Lotman (2007) toob välja lapsikuse süvenemise Eestis öeldes, et „Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.“ Niisugune levinud suundumus on ohtlik, kuna seostub Lotmani meelest hävinguga ja antud loos koolitulistamisega „…surmaiha on läbi imbunud vihkamisest ja see ongi tema tegevuse põhiline motiiv.“ Psühhoanalüütiliselt mõeldes võime näha, et surma ja elutungi vastastikune suhe hakkab pöörduma surmatungikasuks. Eesti keeles väljendatuna vägivald, mida Oskar Loorits (2000) nimetab elujõuks hakkab kurjaks muutudes inimestele üha rohkem kahju tegema.

Kui Lotman toob välja surmatungi võimutsemise, siis üks surmatungi väljendusi on närbumine. Paljud tänapäeva noored ei taha tööd teha või ei ole võimelised tööd tegema. „Ja ta ei ole nõus tööle tulema! Sest on suvi, sest tal on selg haige, sest Positivus on, sest Intsikurmu algab – ja nii edasi,“ kirjeldab kohvikupidaja Siiri Liiva (2018) loos. Tanel Saarman (2018) toob välja mõned arvamused töötavate noorte kohta: „…töögraafikut on võimatu koostada, sest pidevalt on vaja käia igasugu festivalidel ja sünnipäevadel,“ „Inimestel ei ole enam töötegemise harjumust,“ „…noored vahetuvad sageli, sest neile tuleb üllatusena, et töö on tõesti raske. Et peab tegema kellast kellani ning on ka keerulisemaid ja pingelisemaid aegu. Seda tihti ei taluta.“„…suhtumine töösse on uue vabariigi ajal muutunud halvemaks kui see varem oli.“

Arvamusavaldused kõnelevad lastest, kes küll juba tööealised, kel on raske kohaneda tegelikkuse ebameeldivustega, ning kohanemisraskused viivadki ebameeldiva pingutuse juures vabaduse mõnu juurde, mis lõpuks närtsimise kaasa toob. Isegi taim pöörab end vajaduse korral päikese suunas, et mitte ära surra.

Üks viis täiskasvanud mehi lapsikuks teha, on koolitused, kus koolitaja teab ja oskab ning koolitatavad ei tea ega ei oska. Täiskasvanute mõjurikas koolitus, saab sündida siis kui austatakse inimese isiklikku vabadust. Mõjukas koolitus nõuab koolitaja ja koolitatavate vahelises suhtes võrdsust, ning vastastikuste pädevuste liitmist, mitte teadja õpetust õpilastele. Sobivalt kurva näite toovad lugejani S. Presnal ja A. Saagim (2019) tutvustades enesearenguinnustaja Kaidi Karilaidi, kes Taanist pärit Access Conciousness tehnikaid ja tööriistu kasutades pidurdamatult õnnelikuks teeb. Inimese tundeelu keerulisi nähtusi lihtsustades, ning kulunud ja lihtlabaseid lahendusi pakkudes saab inimene innustaja käe all oma muredest lihtsalt lahti. Soomeugrilane küsib ikka kuidas nii sai, et mõelda ja mõista oma meeleseisundi olemust, indoeurooplane keskendub sellele mis toimub. „Inimesed küsivad, kuidas seda teha. Väga lihtne: lõpeta enda arvustamine!“ ütleb Karilaid summutades soomeugrilase mõtlemisvõimet. Sellelaadseid eestlase meeleilmale võõraid viise, kus tunnete üle mõtlemise ärgitamise asemel, pakutakse lihtsaid lahendusi, võib Eestis leida küllaga. Koolitused, kus keskendutakse inimeste õnnelikuks tegemisele, ning välditakse viha ja raevu tundeid, ainult süvendavad lapsikust.

Meediast leiame siiski ka rõõmsamaid näiteid, kus ajakirjandus pakub sügavamat teadmist seksuaalsuse vallas asjalikul ning asjatundlikul moel, seda küll kahjuks vaid naistele. Nii kõneleb Karolin Tsarski (Presnal & Saagim, 2020) asjalikul moel lahti naise sugulise vägijõu teema, ning Kristina Paškevitsus (Presnal, 2020) rõhutab tundlikul viisil suguelust kõnelemise hädavajalikkust. Mõlemad teemad sama olulised ka meestele teadmiseks.

Eelpoolkirjutatu ärgitab küsima, et mis siis mees peaks tegema, et ühiskond teda hoogsalt lapseks ei teeks. Elame vabas maailmas, kus erinevalt nõukogude ajast on valikuid ja

võimalusi ohtralt. Kuid kui ei ole meest, kes neid valiks, võtaks ja kasutaks, siis valitakse, võetakse ja kasutatakse meest ennast. Vabadus algab inimese enda meeilma sisemisest vabadusest, mida ei saa keegi talle anda, vaid see tuleb endal luua. Arvestades, et vaba olemine tähendab ka seda, et inimene peab ise oma vabadust piirama, kuna vabas riigis tuleb austada teiste vabadust.

Allikad:

Eesti Ekspress. Piltuudis. Politsei ohjeldab liiklejaid taas präänikuga. Eesti Ekspress, 11. detsember 2019

Juhtkiri. Postimees, 9. jaanuar 2020

Liiva, S. Töötajate põud sunnib uksi sulgema. Postimees, 8. august 2018

Lobjakas, A. Rohkem kontrolli. Postimees, 9. august 2019

Loorits, O. (2000) Meie eestlased. Tartu: Ilmamaa Lotman, M. Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale. Postimees, 8. detsember 2007 Mihelson, H., Ilvest, S. Ralliv majandus suurendab liiklusavariide arvu. Postimees, 4. juuni 2018 Mutt, M. (2017) Õhtumaa Eesti II. Tallinn: Fabian Presnal, S., Saagim, A. Pidurdamatult õnnelik Kaidi Karilaid: inimesed ei tea, kui suured maagid nad on. Õhtuleht, 5. juuli 2019 Presnal, S. Kallid mehed, palun julgege oma naistega seksist rääkida, sellest läheb eluainult paremaks. Õhtuleht, 4. jaanuar 2020 Presnal, S., Saagim, A. Usun, et iga naine on võimeline saama sügavat rahuldust. Õhtuleht, 14. märts 2020 Pullerits, P. Mittelahe põlvkond. Postimees, 27. august 2018 Punamäe, S. Riik tahab koguda rekordiliselt palju trahviraha. Postimees, 8. jaanuar 2020 Rask. M. Karistuseta on vaid vastsündinud. Õhtuleht, 21. mai 2010 Saarmann, T. Viis seika Eesti elust. Väikeettevõtjad rabelevad, ametikoolid toodavad loodreid ja tööpuudus lokkab. Eesti Päevaleht, 8. august 2018 Sirk, I. Ekspert ärgitab arutlema promillide üle. Postimees, 9. mai 2018 Teiter, K. Kommentaarid. Postimees. 10. august 2018

Järgneb VII osa: „Mehe suguline ja sooline küpsus,“ kus uurime mehe sugulise ja soolise eneseteadmuse olemust.

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mai 2020/ 27. juuni 2020/ 8. juuli 2020/ 24. oktoober 2020

1 Neoinfantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste v vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik v osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. (hambamees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. EMS ilmavõrgus)

3 https://www.err.ee/984067/politsei-katsetab-kiiruseuletajate-taltsutamiseks-rahunemispeatust