Andre Green ja piirialane häire

Andre Green arutleb piirialase häire olemuse üle[1].

Alul uurib Green, mida Freud on öelnud piirialase häire kohta. Leiab mõtte, kus Freud arvab, et mina (ego) võib teatud juhul end ise lõhestada. Nähtus, mis seostub meele ära eksimisega suguelus (perversiooniga) ning on sarnane väljatõrjumisega. Freud küsib lisaks et, mis väljatõrjumisega sarnaselt toimiv meeletoiming see on, mis lahutab mina tegelikkusest (välisest reaalsusest). Mitmed erinevad võimalused tulevad kõne alla.

Freud arutleb edasi neuroosi ja psühhoosi üle. Neuroosi korral tegelikkust maha ei salata, hoopis keeldutakse (disavow, Verleugnung) ja jäetakse tegelikkus teadlikult tähelepanuta (ignore). Psühhoosi korral salatakse tegelikkus maha ja püütakse seda asendada. Ilmselgelt erineb maha salgamine väljatõrjumisest seetõttu, et olles psühhootiline toimimisviis, tegeleb ta vaid tegelikkusega ehk välise reaalsusega, Neuroos ja väljatõrjumine aga tõelisusega ehk sisemise reaalsusega. Psühhoosis toimub tegelikkuse muundamine meeles oleva varasema ainese alusel. Psühhoosi puhul ei ole mitte ainult kihudega toimetulemine häiritud, vaid ka mõtlemine (mõtted, aimud, kavatsused). Psühhoosis loodud uus tegelikkus on sarnane neuroosi unelmatega (fantaasiad) meeles, alaga mis eristatakse tegelikkusest kui tegelikkuse ürgalus (reaalsusprintsiip) rakendub. Viimaks eristab Freud neuroosi ja psühhoosi unelmate kasutamise viisi alusel. Kui psühhoosis üritavad värskelt loodud unelmad ise asuda tegelikkuse kohale, siis neuroosis on just vastupidi. Nii kui laste mängus, kus iseenda tükike, mille eest on vaja end kaitsta, liidetakse tükikesega tegelikkusest, mis omandab erilise salajase ja võrdkujustatud ehk sümboolse tähenduse. Niisiis, nii neuroosis kui psühhoosis vaatleme küsimust, kus leiab aset mitte ainult tegelikkuse kadu vaid ka tegelikkuse asendus ehk ära vahetamine. (Freudi mõte liigub suunas, kust saab alguse võrdkujutamine ehk sümboliseerimise algus AP.)

Freud otsis lahendust artiklis „Die Verneinung[2]“ (1925) järgmisel viisil. Vastandite paar „ja või ei“ esineb meeles samaaegselt vastandite paariga „ei ja ega ka ei“, millised suhestuvad tegelikkusega järgmiselt. Ühel puhul on objekt tegelik ja ei ole ka, teisel juhul ei ole objekt ei reaalne ega ka ebareaalne, sest ta on uneletud ehk fantaseeritud. Ühes arengus eristatakse meeles „hea“ tõelisus ehk meele reaalsus „pahast“ tegelikkusest ehk välisest reaalsusest. Selline lahutamine, kus „ja“ sees ning „ei“ väljas on teineteisest eraldatud, vastab mõnu-valu ürgalusele[3] (mõnuprintsiibile). Teises arengus lahutatakse teineteisest mõnu ja valu tõelisuses ehk meeles endas. Väljatõrjumine, mis tõrjub teadvuses-eelteadvuses valutava ainese välja, tõrjub vastavalt välja ka mõnu. Esimesel juhul toimib meeles mõttetöö kooskõlas tegelikkusega ning nii „ja“ kui „ei“ leiavad meeles oma ruumi. Teadvus ja tegelikkus on samasugused, kuna meeles oleva mõnu ja valu üle on võimalik mõelda. Kui aga samal ajal on meelest on välja tõrjutud mõnu-valu vastaseis siis ei ole „ei“ üle võimalik mõelda. Järelikult vastasseis teadvuse ja teadvusetuse vahel muutub vastasseisuks teadvusetuse ja tegelikkuse vahel. Võime seega eeldada, et teadvusetus on omal moel vastavuses tundmatu ja teadmatuga tegelikkuses ehk välises reaalsuses.                                                                                                      (Freudi keerukat mõttetööd võiks kokku võtta Greeni põhjal järgmiselt: Mõnu ja tegelikkuse ürgalus ehk (mõnu- ja reaalsuseprintsiip) on siin oluline võti. Tegelikkus saab alles siis tulla kui tegelik mõnu pakkuja kui objekt võib kaotsi minna, ära kaduda. Olukord nõuab otsustusvõimet (oidu, arusaamist), et aru saada, kas objekt on olemas või ei ole olemas. Teisisõnu võimet eristada tegelikkust ehk välist reaalsust unelmatest ehk sisemise reaalsuse fantaasiatest. Siit sünnib vajadus võrdkuju ja võrdkujustamise/võrdkujutamise ehk sümboli ja sümboliseerimise järele.

Artiklis „Die Endliche und die Unendliche Analyse[4]“ (1937) Freud kordab ikka ja jälle oma uskumust, kuivõrd olulisel määral varased traumad või mina (ego) kahjustused viivad meele algeliste tõrjeviiside kinnistumise juurde. Freud viitab ka surma tungi ja vägijõu (agressiooni) mõju psühhoosi ja piirialase häire tekkimisele. Bergeret (1974)viitab kahte sorti traumadele: Esiteks, varase lapseea trauma koos tõsise rahulolematusega ning ohule kaotada armastuse objekt, mis viib inimese sugulises arengus väärasse varjatud-varitsevasse (latentsi) aega ning piirialasesse seisundisse; Teine segadusse viiv trauma leiab aset hilises noorukieas, mil noorukiiga pikeneb üle selle loomuliku aja. Selline trauma koos häirivate ärevushoogudega võib viia neuroosi, psühhoosi või psühhosomaatilisse tagasikulgemisse (regressiooni). Eitamine (negatsioon)[5] nendel juhtudel võib viia tungi ära eksimisele (perversiooni) või isiksushäireni. Kernbergi (1975) meelest saab piirialane häire alguse võimetusest ühendada tervikuks positiivsed ja negatiivsed seestamised (omaksvõtmised) ja järgnemised (varased identifikatsioonid) ning ta rõhutab suulisesse iharusse (oraalsesse faasi) kinnitumise olulisust. Melanie Kleini (1946) mõttes on piirialane seisund seotud varaste objekt-seoste purustava loomuga, koos algeliste tõrjeviisidega – meele lõhestamise, ülistamise (idealiseerimine) ja jälgava kaetamisega (projektiivne identifikatsioon). Bion (1957) näeb piirialase häire põhjuseid mõtlemise algses protsessis tekkinud kahjustustes. Bion ei näe piirialse häire tekkimist seoses taandumisega varastesse toimetulemise viisidesse, vaid eelkõige mõtlemises vajaliku etteaimamise ja ennetamise võimete puuduses. Winnicott (1965) keskendub ema kui hoidva objekti osale kahe inimese vaheliseks suhtlemiseks vajaliku võimaluste välja (potentsiaalne ruum) loomises. Piirialasele patsiendile saab analüütikust ema, kes seda puuduvat ala loob, et patsiendi sisemist objektide maailma üles ehitada. Töös piirialase patsiendiga on oluline keskenduda puuduvatele lõimedele, mida patsient ei varja, kuid on analüütikule tajutavad kui tühimikud või lõhed, mis aga patsiendile võivad olla ainsad tegelikud asjad.

André Greeni tekstiga meelde turgatanud mõtted ning ilmunud lõimed ja loodud koetis pärinevad Ants Parktalilt.

26. detsember, 2017/29. detsember, 2017

[1] Vaba tõlgeraamatust Green A. (2005) On private madness. London &New York: Karnac, pp. 63-70.

[2] Negatsioon.

[3] Inimest ajendab soov saada mõnu, vältides sealjuures valu.

[4] Analüüs lõpetatav või lõputu.

[5] Oluline on siin eristada varast käsitlust eitamine-denial ja hilisemat Freudi poolt pakutut eitamine-negation. Lisaks veel eitamine-disavowal, maha salgamine…jne, vahel ka denial. Varasem käsitlus on seotud teadvusetu meeleosaga, hilisemad teadvusele oleva meele erinevate toimingutega tegelikkusega toimetulemisel. Negatsioon vabastab mõtlemise väljatõrjumisest (repressioon) ning aitab tegelikkust teisel viisil vältida, ilma eitamiseta. Negatsioon loob aluse võrdkujutamisele ehk sümboliseerimisele: viitab objektile kuid samas eitab objekti olemasolu.