Ära ja era

Ära ja era.

Püüan mõista sügavamaid keeles ja meeles[1] olevaid seoseid sõnade ära ja era vahel, nii eraldumise kui ka koosolemise plaanis.

Eesti Keele Sõnaraamat (EKS) (1999) seletab sõna ära kui sõna, mis on kasutusel eitussõnana (ära karda, ära mine ära), eraldi artiklitena (ära hellitamine) või ühe osana tekstis, näiteks: „Kuula ära, mis mul öelda on.“

Wiedemanni Eesti-Saksa Sõnaraamat (WESS) (1973) seletab sõna ära sõna era tähenduses järgmiselt: 1. ärahobune, ärainimene, äraleivas olema; (veerg 71:1) ja lisab ka teisi seletusi 2. seest ära, pealt ära, ühest ära elama jne.; 3. ma olen raamatu ära lugenud, kaevasime haua ära, jne. (veerg 71:1)Lisaks Wiedemannilt veel ka sõnad äraldama, äraldus (veerg 72) kui eraldama, eraldatud. Varasemas eesti keeles võib leida viiteid eraldi olemisele[2] ja eraldatuse tekkimisele ehk eraldumisele eelkõige ilmajäämise või tegevuse plaanis, kus midagi leiab oma lõpu. Eraldumise ehk ära minemise ja era olemisega kaasnevatele tunnetele viiteid ei leidnud.

EKS (1999) seletab sõna era, erak, eraldama järgmiselt: teiste hulgast eraldi asetsema või välja tooma, mingit osa tervikust lahutama; ning lisab veel samalaadseid sõnu: eraldatud, eraldatus, eraldi, eraldine, eraldus, erand.

WESS (1973) seletab sõna järgmiselt: era, erä, eri = ära (veerg 101) luues meeles järgneva mõtete kulgemise.

Kui miski või keegi on ära, siis ei ole äramineja lihtsalt ära või kadunud, vaid omandab hoopis uue tähenduse. Lemma (2016, pp.25) on öelnud, et meie arusaamine iseendast on rajatud ema kaotusele ning iseendast arusaamise alusrajav osa on arusaamine, et olen see kelle ema on ära läinud. Ära minemine toob kaasa muundumise meeles koosolemisest eraldiolemiseks: ärast saab era ehk eraldi olev. Korduvad ema ära minemised ja ära olemised tekivad puuduse tunde, mille talumiseks on vaja meelesiseseid objekte. Teisest inimesest (või esemest, keskkonnast, jne.) eraldi olemise kui lahusoleku talumine meeles, saab toimuda eeldusel, et meeles on olemas nn. esindused[3] inimesest, kellest ollakse lahus. Esindused meeles tekkivad ja kujunevad lähedaste inimestega suhtlemises toimuva samastumise käigus. Samastamine võimaldab üle saada ka piinavast lõhest iseenda ja teise inimesevahel. Puuduv tegelik inimene saab asendatud lapse meeles peituvate ja olukorrale sobivate esindustega ehk objektidega[4]. Esinduste olemasolu ei ole piisav kaotusega toimetulemiseks, lisaks on vaja veel ka võimet leinata.

Suhtlemises emaga teadvustab laps kättesaadava ja kohal oleva ema kõrval ka lahkuva ja ära mineva ema. Ema ära olemine ärritab, teeb haiget ja ohustab lapse meele terviklikkust ning toob kaasa ka vajaduse leinatöö järele. Kuna inimese esindus meeles ei saa täita tegeliku inimese kohta, tuleb meelel tulla toime tekkinud puudusega, erinevusega tegelikku inimese ja tema puudumise korral lohutust pakkuva esinduse vahel meeles. Leinatöö, mis eeldab kaotuse tunnistamist ja leppimist kaotusega, toob kaasa libiido eemaldamise lahkunud inimesest, on vaevav ja valulik, kuid vajalik iseseisva eraldi oleva meele ja olemise tekkimiseks ja kujunemiseks.

Kui aga ärast saab eri ehk eriline, võib oletada häiritud leinamist, milles ära minemine võib kaasa tuua mahajääjale talumatu valu, mida sageli vaigistatakse nartsissistlikku kaitsega. Äraminejaga seotud libiido tõmmatakse tagasi iseendale ning seostatakse egoga, mis nüüd muutub eriliseks ning aitab taluda lahkumisel tekkinud kaotusevalu ja eraldumisärevust. Eelpoolmainitud olukorras saab lõpetamata leinatööst lõputu kurvameelsus, kuna äraminejaga seotud viha pöördub nüüd iseenda vastu. Arengu plaanis võiks siis öelda, et kui keegi on liiga palju ära siis era ei saa tulla. Liiga palju ära olemist jätab lapse iseenda vihapäise meele valda ning üksi ei ole laps võimeline endale paindlikke piire seadma, milliste sees saaks mängimine ära ja eraga aset leida. Laps võib sel juhul tunda ka, et on iseenda kaotanud ehk iseenda jaoks ära kadunud. Ära võib kaduda ka isamaa, mille taas leidmine võib olla kui Äratundmisrõõm – https://www.youtube.com/watch?v=Pus576k88Oo

Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat (2007, 7 köide, 2 vihik, lk. 381-387)) seletab eraldumist ja puudust põhjalikult: ära: I. 1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale minema (a. kellegi kuhugi liikumisega seoses (ka ärapõlgamise ja suremisega seoses); b. millegi mujale paigutamise või liigutamisega seoses; c. kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses; d. senisest suunast kõrvale kulgemise või kaldumise kohta; e. kellegi või millegi endale, enda omaks või valdusse saamise kohta; f. kuskilt millegi küljest, otsast või pealt, maha või lahti; g. riietest, jalatsitest.); 2.väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut või välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu või minetamist; 3. rõhutab, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Ka seoses, millegi või kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega; millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist , hävitamist, kahjustamist või kahjustatust märkivates ühendites; tapmise, surmamise või suremisega ühenduses; söömise ja joomisega ühenduses; seoses tundeseisunditega, psüühiliste või füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust väsimust jne. väljendavate ühendverbide osana; ühenduses nõidumise või ahvatlemisega; esineb ühendites, mis märgivad millegi või kellegi eemaloleva kooldav- või nähtav-olemist; 4. moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi (Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Laps harjutati rinnast ära (võõrutati rinnast).); 5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust leppimist millegagi vms.. Lisaks väljendeid, mis enamuses seostuvad meele ja kehaga[5]: alt ära hüppama (lubadusest, kokkuleppest ootamatult loobuma), arust ära (peast segane, pöörane, hull), asja ära ajama ((kuidagimoodi piisama, oma funktsiooni täitma), endast või enesest ära (tugevasti erutatud, tavalisest olekust ja käitumisviisist kõrvale kaldunud), hinge seest ära sööma (hirmsasti tüütama; närvidele käima), käest ära olema või minema, käest ära laskma (1. ülekäte, üleannetu, korrale või kontrollile mittealluv olema või selliseks muutuma. 2. korrast ära , kehvas seisundis olema või selliseks muutuma; korrast ära, korratusse minna laskma), marjaks või marja eest ära kuluma (millegi või kellegi hädasti vajaolemise, tarvisminemise, ärakulumise kohta), nahaga ära tundma (vaistlikult, kuuenda meelega tundma, tajuma), näost ära kukkuma või langema või vajuma, näost ära olema (kahvatu või kurnatud näo kohta), [kedagi] näpuga või näpuotsaga või sõrmeotsaga ära kastma (kedagi väga enda omaks himustama), oma mütsi ära sööma (väljend millegi sellise kohta, mida rääkija täiesti võimatuks peab), (oma) suppi ära sööma segaduse või ebameeldivus(t)e eest vastutama, olukorda lahendama), peast ära minema, peast ära olema (mõistust või (kainet) mõtlemisvõimet kaotama või kaotanud olema, arutult toimima), silmi peast ära vahtima (väga intensiivselt vaatama), südant (seest või sisse) ära sööma (millegagi kedagi väga pahandama, tüütama, kibestama, kellelegi palju eba meeldivusi põhjustama), tükki küljest ära võtma ((kellelegi) üle jõu käima, (kellegi jaoks) ületamatult raske olema), verest ära lööma või viima, verest ära minema või kukkuma või langema või lööma, verest ära olema (heidutama, araks tegema, hirmu täis ajama; heituma, ehmuma, araks lööma, hirmu täis minema; heitunud, hirmu täis olema), ärakadunud lammas (halvale, laiale teele sattunud inimene),ärakadunud poeg (eksiteele sattunud (ja seda kahetsev) inimene; (ka) kodunt kaua ära olnu); ära: II. keeldu väljendav eitussõna, võib vahel olla ka juurdemõeldav, kõnekeeles esineb sisult jaatavates lausetes, väljendades tunnustust või imetlust.

Paljude sõnaga ära seotud liitsõnade hulgast toon esile mõned, mis seotud meelemaailmaga: äraaetud, vaevatud, kurnatud; äraandmine, loobumine, reetmine; ärahoidev, vältiv, tõkestav; ärajäämanäht, võõrutusnäht; äräkaranu, põgenik, jooksik; äraminek, lahkumine (ka surmakohta), kadumine; äranägemine, suva, heaksarvamine, tahtmine ja äratundmine; äraolev, mõtetes eemalolev, hajameelne; äraootav, millegi selgumist ootav; ärapanemine, (pahatahtlik) nöökimine, koha kättenäitamine; äraseletamatu, seletamatu; äraseletatud, seletatud, õndsalik, õnnis; äraspidine, pahupidine, tagurpidine ning pea peale pööratud, moonutatud; ärateeline, surija, elust lahkuja; äratagemine, nõidumine või kõnek. koha kättenäitamine, ärapanemine; äraunustamind-lill, meelespea, lõosilm kaotuse, muutuse, lõpetatusega; äravahetamatu, selline, mida pole võimalik millegi teisega segi ajada ning omanäoline, kordumatu.

Huvitav on seos sõnaga äratama: 1. uneseisundist ärkvele ajama, virguma panema, üles ajama; 2. (pool)teadvuseta olekust toibutama, teadvusele tooma; mõnest muust seisundist elustama, ärksaks, virgeks või elavaks muutma; rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama panema; millekski vaimset tõuget või virgutust andma; midagi unustatut või kõrvalejäänut elustama; kelleski midagi varjul olevat toimima panema; 3. (mingit tunnet, suhtumist vms.) esile kutsuma, tekitama               Vaatamata sõna ära lühidusele tundub, et tegu on sõnaga, mis paradoksaalselt haarab meeleilmas justkui kõiki ning kõike (emotsioone, tundeid, soove, ihasid ning fantaasiaid), samas kandes tähendust ära viitab puuduvale. Tähenduste maailma paradoks seisneb siin tõdemuses, et kui vähe ütleb üks sõna ja samas peites endas määramatult palju teisi võimalusi. Sõna tähenduse mõistmiseks on vaja, et keel läheks kehasse ehk Valdur Mikita (2013, lk. 60) sõnul „Seal kus keel kohtub kehaga, sünnib ime.“ Mõtte ja tunde kohtumisel loodud luule või muusika või pilt võivad öelda midagi enamat, midagi mida sõnadega öelda ei ole võimalik ilma et tekiks puuduse ja ilmajäämise tunne. Samas nõuab ära tundmine eraldi olemist ning puuduse talumise võimet.

Ära ja era viitavad ka Oidipaalsele olukorrale, kus puudus ja ilmajäämine on kõige selgemini ja valusamalt inimese meeles. Need, kes olid enne koos (ema ja laps) on nüüd ära ja era, ema lapse juurest ning laps ema ja isa kui paari juurest. Emal ja isal on ära ja neil on koos oma eraasi (seksuaalvahekord) ajada, millest laps on ära või välja jäetud.

Eesti Keele Sõnapered, (Vare, 2012) selgitab: era: eraomandusel põhinev; isiklik, mitteametialane; omaette olev või toimiv; mittesõjaväeline; isiklikul algatusel toimiv või toimuv.

Sõnastik toidab tõelise sõnaparvega, kus me näeme ajastu hingust eraomandi, ametialase ja sõjaväe näol. Eesti ühiskond on riiklikuks muutunud ning eraldumise teema meele plaanis on jäänud vaid üheks teemaks pildi peal. Suurem sari sõnu kirjeldab erinevaid sotsiaalse süsteemi tasandeid kirjeldavate sõnade eristumisi ja eristamisi. Samal moel on rikastunud sõna eri: erisugune, eraldi olev, sõnapere.

Sünonüümisõnastik (Õim, 2007) täiendab era: privaat-, privaatasi, privaatne, eraviisiline, mitteametlik, in ofitsiaalne ning toob välja era üksildase ja irdunud olemuse.

Antonüümisõnastik (Õim, 1998) lisab sõnapaari eraldi-koos, milles peegeldub eesti keelele omane viis võrdkujutada ehk sümboliseerida vastuolulisust ehk paradoksaalsust inimsuhete tajumises: et olla eraldi on vaja võimet eristuda või end eristada, kuid selline võime saab välja kujuneda vaid läbi vastastikuse vägijõulise koosolemise kahe inimese (ema ja lapse varajane suhe) vahel.

Ema ja lapse varajane suhe kajastub Wiedemanni Eesti-Saksa Sõnaraamatus (1973) seoses hilisema seksuaaleluga meele plaanis. See pois on mulle marja ēst, marjaks dieser Junge ist mir wie eine Beere (d.h. so lieb); se kuluks mulle ära marjaks das wäre mir sehr angenehm, das wäre dringend nöthig, das hätte ich sehr gern (veerg 571). Mari seostub siin tüdruku jaoks seksuaalse iha objektiga, ehk nii mehe[6] kui mehe peenisega, mis ema ja lapse varajase suhte plaanis, kus rajatakse alus seksuaalse iha objekti kujunemisele, seostub omakorda ema rinna ning rinnanibu kui marjaga, mida on mõnus süüa. Lapsed on üsna marjata, ilma marjata, ilma marja märkimata die Kinder habeb noch nicht gegessen, või ma ei ole wēl marja suhu wõtnud, ma ei ole wēl marja hamba peale sanud ich habe noch keinen Bissen genossen.

Väljendiraamat (Õim, 1998) seletab: eristama, eraldama: piiri tõmbama (kellegi, millegi vahele), vahet tõmbama (tegema), sõklaid teradest eraldama, lambaid sikkudest lahutama.

Fraseoloogia Sõnaraamat (Õim, 2000) lisab: erinema: erinema nagu (kui) taevas maast.

Kui taevas ja maa erinevad, või kui sikud eristatakse lammastest nii kui sõklad teradest, miks siis ära minev muutub eraks, erakuks, eraldiolevaks? Kas inimeste vahelised tunded teevad vahe sisse? Küsimusi tekkib rohkem kui vastuseid saadaval on.

Kasutatud kirjandus:                                                                                                                                          

Eesti Keele Sõnaraamat. ÕS 1999. (1999) Toim. T. Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (2007, 7 köide, 2 vihik). Peatoimetajad. R. Karelson, M. Tiits, T. Valdre ja L. Veskis. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo

Lemma, A. (2016) Minding the body. The body in psychoanalysis and beyond. London and New York: Routledge

Mikita, V. (2013) Lingvistiline mets. Tsibikärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Värgi metsad: Grenader

Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus

Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. I ja II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (1998) Antonüümisõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (1998) Väljendiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2000) Fraseoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Youtube: Rock Hotell, https://www.youtube.com/watch?v=Pus576k88Oo „Äratundmisrõõm“ (Greatest Love Affair) Mack David, Billy Sherrill, Heigo Mirka, Leelo Tungal

Meelde prahvatanud sugri-mugri[7] sõnadega seostunud mõtted ja tunded ning ilmunud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktali meelest. Autor on tänulik Meelis Sütt’ile omapoolsete mõtete ja toetuse eest. 17. juuli, 2015/20. august 2016

[1] Näen meele tähendust laiemalt, mõeldes meele all psüühikat.

[2] Näiteks seto muinasjutust „Söepuder“ võib leida väljendi – era tegema- salaja paremat toitu valmistama. Marjakobar ja teisi seto muinasjutte. Tallinn: Koolibri, lk. 89.

[3] Ühest inimesest võib kujuneda meelde mitmeid erinevaid esindusi, olenevalt suhtlemisolukordadest, tunnetest suhtlemises, talitlusest jne., kusjuures tekkinud esindused võivad teineteisest oluliselt erineda (kurja ema esindus, armsa ema esindus, toitva ema esindus jne.).

[4] Meelesõõlamise ehk psühhoanalüüsi teooria kasutab tähissõna objekt, kuna libiido ehk seksuaalne iha võib seostuda nii inimeste ehk subjektidega kui ka kehaosadega (varases arengus) ja esemetega (fetišiga) ehk objektidega.

[5] Väljendeid, mis seostuvad meele ja kehaga vaatan kahes plaanis. Ühe inimese suhtes seoses meelemärkuse ehk teadvustamisega, kus kehas toimuv leiab tähendused meele kaudu. Kahe inimese suhtes lisandub veel teine mõõde – jagatud ruum kahe inimese vahel, kus meelemaailmad ja kehad kattuvad (nii füüsilises kui meelelises mõttes).

[6] Vt. Haabsaar, (2009), Lk.18.

[7] Soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel olen võtnud kasutusele sõnaühendi sugri-mugri (soome-ugri/merja-ugri). Toetun ühelt poolt Uku Masingu poolt kasutatud soome-ugri rahvast tähistava tähissõnale sugri/soome-ugri ning oleme liitnud sellele Haabsaare (2009) poolt kasutatud tähissõna mugri/merja-ugri. Haabsaar näeb soome kasutamist ugrilaste tähissõnana „… igandina ajast kui üht rahvast peeti sugulasrahvaste hulgas ülimuslikuks ja kõiki teisi nimetati tema järgi.“ (lk. 10). Seevastu tuletab Haabsaar tähissõna merja merjalastest, rahvast, kes kunagi moodustas soome rahva tuumikosa ning loob ajaloolises plaanis küllalt täpse tähendusvälja asendamaks tähissõna soome. Täpne tähissõna Haabsaare meelest oleks merja-ugri, kuid ilmselt on hetkel mõistlik kasutada nn. ülemineku väljendusviisi.