Ants Parktali kommentaar filmile “Veenus karusnahas” läbi psühhoanalüütilise vaatevinkli

Mõtteid Roman Polanski filmis „Veenus karusnahas“ osaledes.

Roman Polanski film „Veenus karusnahas“ oli minu meelest võimas, kaasakiskuv ja sügav paarisuhte meelemaailmas toimuva käsitlus. Film keskendub mitte niivõrd seksuaalsetele perversioonidele, millistele filmis leidub korduvaid viiteid, vaid paarisuhte osaliste seksuaalsetest fantaasiatest lähtuvate projektsioonide poolt kujundatud maailmaga. Paraku on see maailm ühepoolne ehk esitletakse mehe feminiinse seksuaalsuse projektsioonide arendust küpsematelt primitiivsemate suunas, milles naine jääb peegli ja peegeldaja osasse. Falliline ema, biseksuaalsus ja tungiteater (primal scene) on vaid mõned projektsioonide märksõnad või mudelid emotsionaalsete läbielamiste üle mõtlemiseks. Mehe poolt kirja pandud tekst hõlmas projektsioonide ahela, milles reaalselt osalev naine peegeldas meestele (mehele) nende naiseliku seksuaalsuse iha, kirge, ohtu, hirmu, ärevust ja nõrkust. Vaatajal on võimalik mõista, mida üks naine võib mehega teha ehk mida üks ema on oma pojaga teinud, koos tundnud ja läbielanud. Meenutame filmi alguses teatri esikülge, kus sõnas Theatre on h-täht ära kukkunud, kus võib oletada inglise keelele tuginedes, et armastatu soojus (heat) on asendunud võimalusega saada armastatu poolt ära söödud (eat) või olla toit (the eat)  ehk tungiteater võib inimliku soojuse ja helluse asemel hoopis ärasöömist ehk oraalset naudingut pakkuda.

Mõned mõtted ka tungiteatri vallast.

Seksuaalses plaanis võiks film olla narratiiviks tungiteatrile, kus seostuvad elu- ja surmatungi ehk puudutuse ja mittepuudutuse narratiivid. Dialektiline areng saab toimuda vaid läbi vastandite heitluse. Tungiteater jutustab loo seksuaalsest kolmikust, kus Bioni alfa funktsiooni abil saab puudutus ja mittepuudutus, verepilastus (intsest) ja lapsetapmine uued küpsemad tähendused. Vastavalt Alizade teooriale jõutakse läbi tungiteatri küpse lahenduse taas puudutuse juurde, kuid nüüd sisaldab puudutus erootilisi ja seksuaalseid tundeid, milliseid saab pildina näha ja sõnadesse panna. Tekivad mõtete lõimed põimuvad meeles seksuaalsete tunnete kangaks. Ja alles nüüd pääseb esile ka –K (NOT understanding i.e. mis-understanding): Bioni puuduolevate tajude maailm (beeta screen) oma nimetus õuduses (nameles dreed) ja katkendlikuses. Tungiteatri kaudu lõimuvad oidipaalse kolmnurka osalised, primitiivsest põhjuslike seoste asisest maailmast katkendlikku, puudulikku kuid küpsesse suhete tundeellu.

Minu meelest kajastab film maskuliinse stsenaariumi ja feminiinse sensuaalsuse (Alizade) äärmiselt peent põimingut, koos rõhuasetusega mehe feminiinse sensuaalsuse avamisele naise stsenaariumi kaudu. Adun Polanskit inimesena kui väga tundlikku ja sensitiivset lavastajat, kes käsitleb suhet mehe ja naise vahel seksuaalsete fantaasiamaailmade vallas, näidates vaatajale, mida saab naine mehega teha kui mees end kaotab ja naine mitte.

Minu arusaamine on biseksuaalsuse võtmes, kus nii naisel kui ka mehel on vastavalt maskuliinne stsenaarium ja feminiinne sensuaalsus. Loomulikult erinevalt, kuna kehad on paraku erinevad vaatamata meeles toimuv sarnasusele. Siit ehk meeste haavatavus kui feminiinsele sensuaalsusele ei tule keha toetava ja piire seadva abilisena appi. Ja siis tuleb naine ja viib su kaasa aina sügavamale, valusamale ja mõnusamale poolele, kuni… Ma ei näe mehe haavatud kirge ega perversust, ma näen kõike ja midagi, mis võib olla või mitte olla.

Feminiinsust esindav naine on seekord tõepoolest mees, kes kirjutas isendale (!!) stsenaariumi. Stsenaariumi viib ellu naine, suurepärane näitleja, kes mängib mehe näidendit, seda edasi arendades ning samas olles ka reaalne naine. Vahel raske vahet teha, vahel vahet polegi. Naine samas rollis kui mees oleks ilmselt hoopis teine film, minu meelest ilmselt igavam, kuna mees oleks siis Vanda rollis ???

Ma tajun ka konkreetset filmis sümboolsena, mis toob ilmekamalt esile mehe seksuaalsed tunded ja meele. Fantaasiad lapsepõlvest, omased ilmselt igale mehele, kas siis teadvustatult või mitteteadlikult ehk meelemärkusetult mõjutamaks mehe meelt, suhtumist naisesse ja loomulikult iseendasse. Filmi liikuvus viis kiht kihilt üha sügavamale mitteteadvuse tasandile nii kui Dante rännakul Põrgu eri tasanditel. Dialektiline areng viib ühe puuduse (absence) adumise juurest järgmise juurde, üha sügavamale hinge ja valusama puuduse juurde, mõnu ja valu kirgliku tantsu juurde nii iseenda meeles kui mehe ja naise suhte välises ja meelelises plaanis. Kulg oli uinutav võrgutav, kaasa minna oli lihtne isegi mõnus. Aeg kadus. Muljet avaldas Polanski hellus ja inimlikkus teema käsitlusel.

Ma olen vaadanud eelkõige mehe ja naise suhet ning selles suhtes mehe poolseid projektsioone. See Veenuse lugu on tõesti väga ühekülgne ehk ühepoolne, kuid selles ka filmi võlu seisnebki. Suhe toob välja ühe poole teema, samas teeb seda  suhte kaudu.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2014, 24, detsembril.