Diaadiline suhe = Kahassuhe.

Diaadiline suhe (diaad) on kahe inimese vaheline suhe meeles[1] ja käitumises[2], vastastikune seotus ehk vahekord, mis avaldub läbikäimises. Olenevalt meeles olevast suhte esindusest võib diaadiline suhe olla erinevat laadi: ühepoolne, vastastikune, empaatiline, ükskõikne, tõrjuv, jne. Meeles olevad suhte esindused tekivad, arenevad ja kujunevad inimese arengu käigus.

Inimese meele kujunemine algab suhtest ema ja lapse vahel juba enne lapse sündi, mil mõlemad suhte osapooled on emakoogi kaudu kehaliselt teineteisega seotud ühtseks tervikuks ning kus ema toidab[3] üsas kasvavat last kui oma keha osa[4]. Ema ja laps on enne lapse sündi ka kehalise tundesideme osapooled, kes tajuvad teineteist (alul) puudutusvõime (sõrmetundmine (Wiedemann, 1973)) kaudu. Üsas vastab laps ka helidele (kuulmisvõime (kõrvatundmine (Wiedemann, 1973)) ja mingil määral ka valgusele (Mangs & Martell, 2000, lk. 36) (nägemisvõime). Sünnijärgselt[5] rikastavad ema ja lapse suhet lisaks puudutus- ja kuulmisvõimele ka haistmis-, maitsmis- ning nägemisvõime, tuues suhtlemisruumi uusi kogemisi ja kogemusi[6]. Diaadiline suhe areneb oidipaalseks[7] ehk triaadseks alates ajast, mil „…inimene on võimeline taluma teadmist vanemate seksuaalsest vahekorrast, millest tema on välja jäetud; maailm, kus muunduvad identiteedid on võimalikud, kuna inimene on nüüd võimeline astuma välja algsest kõikehõlmavast paarist, et märgata avaramat tegelikkust. Niisugune olukord on vaid siis võimalik, kui algse ja ema-laps paari ainulaadsuse ja kõike muud välistava tunde kaotus on pigem talutud kui kogetud ränga õnnetusena (Bion, 1959, Klein, 1928).“ (Lanman, 2005, lk. 147). Varases ema-laps suhtes tekkinud ja arenenud eeldused ning võimalused diaadide moodustamiseks ja diaadi olemusest lähtuvate mõtteseoste- ja mudelite loomiseks säilivad siiski kogu elu vältel[8].

Võõrsõnade Leksikon, (2012) sõnu diaadiline ja diaad ei tunnista. Märkimist leiavad vaid kreeka keelest tulenevad eesliited (lk. 210): di- (kr. dis. kaks korda), kaks-, kaksik-, kaksis-; dia- (kr. dia), läbi-, pooleks-, laiali-, lahku-.

Pakume omalt poolt arutlemiseks järgmised võimalikud tähissõnad asendamaks võõrsõna diaad eesti keelest pärit sõnaga: kaksiksuhe, kaksissuhe, kahassuhe.

Eesti Õigekeelsussõnaraamat. ÕS. 2013, (2013) annab teada: kahas, kahasse: ühiselt kahe peale, koos; Kaksik; Kaksipidi: kahte moodi, kahte viisi; kaksipidine; kaksiraksi, kaksiratsa, kaksiratsi; kaksiti: kaksiratsa, kaksipidi; kaksis-v: topelt-v, w.                                                                  Saareste (1958) lisab: kahas, kahe peale kokku (ühine) (1:879); pooleks tegema, (2:54); kahastee: kaheks haruks jagunev tee (Hag), (3:1244).                                                                  Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat, (2012) pakub järgmiseid seletusi: kaha: 1. (varrega eseme) laiem nõgus ots; mrd. rehapea, labidapea; (kala)kahv; vähinatt; tihe noodapära; mõrraviima sopp ja mitmeid muid samalaadseid sõnu. 2. (hrl. liitsõnade esikomponent) ühiselt kahe peale tehtav või tehtu. Ja kahaga seotud sõnu: kaks: uurali tüvega; kõhklema: e. kahevahel olema, ebalema, arvatavasti tulenenud murdelisest tegusõnast kahklema; kahkvel: kahevahel kaheldes, (hirmu)ärevil, kõhevil; kahtlema: kahelda, kahtlen, millegi tõele vastavuses mitte veendunud olema, kõhklema. Märkame keeles kirjeldatud kahassuhtele iseloomulikke kaksipidiseid tundeid ehk ambivalentsust, mis võivad anda märku lapse üha kasvavast arusaamisest, et emal on suhe ka isaga. Kahe vahel[9] olek kahe inimese suhtes tekitab ka kahtlusi ja kõhklusi ning hirmu. Lisaks tekib lapse meeles ka küsimus emaga suhte tõelisusest. Üha enam ja enam otsib lapse tundetõde vajav meel vastust küsimusele, kuivõrd vastab tema suhe emaga tegelikkusele (reaalsusele). Kas suhe emaga on tõeline või kahe inimese poolt kujundatud kujutluslik (kujut-lustlik) meeleilm, millel puudub side tegelikkusega? Oletame, et siin ilmubki ja järkjärgult kujuneb nägemus kolmiksuhtest kui uuest võimalusest. Nägemus suhtest, kus suhte üle on võimalik ka mõelda[10] ning kus suhte tõelisus ehk üha enam tõene arusaam suhtest, tuginebki üha enam ja enam tegelikkusele.

Põhja-Eesti kirjakeelele aluspanija Heinrich Stahli 400 aasta tagusest mõtte- ja mõistemaailmast (Habicht ja teised, 2015, lk.385) leiame diaadilise suhte tarbeks ka sõna kahesarnane: kahekordne; kahesugune ja oidipaalse suhte tarbeks sõna kolmesarnane: kolmesugune. Stahli sõnad viitavad nii erinevusele[11] (kas ja kolm osalist) kui ka ühendavale ja liitvale osale ehk sarnasusele inimeste vahel paaris või kolmikus.

Ilmselt on vajalik mõista, et kahassuhte märkamiseks ja sedastamiseks on tarvis eelmainitud kolmesuse tajumise mingisugustki võimet. Olles kahassuhtes (näiteks oma ideedega) on üpris keeruline märgata kahesust, ehk teisisõnu kui ma midagi loomingulises põlemises kirjutan, siis ma olen ise kirjutatu ning mõistan ka ise oma ideid suurepäraselt[12], kuid samas ei pruugi teised inimesed minu kirjutatust aru saada. Millegi sees olemise märkamiseks on tarvis kõrvaltvaataja pilku, ehk oidipaalset enese- ja maailmataju. Kahassuhte kammitsais olev meel lõhestab tajumused maailmast ja meeleilmast diaadiliseks[13] ehk kahesarnaseks, mistõttu kõik viited kolmesugususele ehk kolmesarnasusele on tõrjutud või eitatud[14]. Vastavalt Melanie Kleini (1975) arusaamisele lapse arengust puudub kahesarnases suhtes depressiivne faas, milles kolmas osapool on meeles koha leidnud, koos võimalusega tema kaotuseks. Loova töö korral tähendab kõrvaltvaataja pilgu ilmumine võimalust viia kirjutatu nii kui ka suhe teiste inimestega depressiivsesse faasi, mis tähendab ka teistele inimestele mõistetava sõnumi loomist. Loominguline põlemine vajab lisaks ka kaotusvalu kogemise võimet, kus kirjutatust roogitakse välja kõik, mis ei ole mõistetav teistele inimestele ning allesjäänugi vajab lisapingutust, et loodu ka teistele mõistetavaks teha. Freudi (1999) mõistes võime kõneleda kahassuhtest kui ühtesulamisest õitsva nartsissistliku ideaaliga ning kolmiksuhtest kui küpsest oidipaalsusest.

Kui vaatleme kahassuhet kõrvaltvaataja pilguga, siis saame võimaluse ka teistsuguseks kirjelduseks, mil võime kasutada kahe inimese suhte puhul sõna kaksiksuhe. Meie meelest võimaldab eesti keel eristada kaheinimese suhte olemuslikku erinevust. Suhet, mis on aimatud ja tajutud inimese poolt eelkõige kui meeles toimuv suhe, kus tõelisus ei vasta tegelikkusele nimetame kahasuhteks. Kahassuhtes täidavad meelt eelkõige ihadega seotud fantaasiad, kujutlused ja muljed. Ühiselt kahe peale kokku pandud, kuid ainult minu meeles ja minu poolt kokku pandud. Võrdkujustatult (sümboliseeritult) keha plaanis, istun kaksiraksi teise inimese kukil, kes paraku mitte midagi minu istumisest tema kukil ei aima ega tea. Tegelikust partnerist ollakse osaliselt meelemärkusetu ehk teda ei teadvustata kui tegelikku (reaalset) ja elavat, olevat, hingavat inimest. Osaline meelemärkusetus loob teadmatuse, tekitab kahtlusi ja kõhklusi ning toob kaasa hirmu. Kaksiksuhe on enam meelemärkusel olev suhe, kus partner on suures osas teadvustatud kui tegelik (reaalne) elav inimene, kus midagi tehakse kaksi ehk ollakse koos ja korda mööda teineteise kukil.

Eelpoolmainitud kaks suhet võivad erineda teineteisest suuremal või vähemal määral, kuna suur osa meeles olevatest tunnetest ja mõtetest, mis mõjutavad suhete laadi on meelemärkusetud ehk teadvustamata. Kas kahassuhe ja kaksiksuhe võivad esindada kaht paarisuhte erinevat suhtes olemise viisi arengulises plaanis, jääb küsimuseks mille üle tuleks edaspidi mõtiskleda.

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 2 osa, lk. 36-37) märgib lisaks: kaha: II. van luulekeeles, kahamine, kahin; III. kahasse tehtav või tehtud; kahamus: murd judin, kahm; kahas: ühiselt kahe peale (jaotuvana), koos; kahasse: ühiselt kahe peale (jaotuvaks või jaotuvana), kokku; kahatöö: kahasse tehtud töö; kaksi: kahekesi; kaksindus: hrv. kahekesi-olek; kaksipidi: 1. kahte moodi, kahte viisi; nii või teisiti (kõhklemisel); 2. kahele poole, kahes suunas; kaksipidine: -se; kaksipidi, kahesugusel kujul esinev või avalduv (lk. 57-58). Mingil moel võib eelpoolmainitud sõnadest tunda mingit oidipaalse olukorraga seotud kaotuse võimalust ning ärevuse ja hirmutunnete algeid seoses oidipaalsest olukorrast tuleneva üksinduse ja iseseisvusega.

Meelde prahvatanud sugri-mugri sõnadega seostunud mõtted ja tunded ning tekkinud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktali meelest, kuid tähissõna kahassuhe leidis Meelis.

Kasutatud kirjandus:

Võõrsõnade Leksikon. (2012) Toim. Paet, T. Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 2 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Eesti Õigekeelsussõnaraamat. ÕS 2013. (2013) Toim. M. Raadik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Habicht, K., Penjam, P., Prillop, K. (2015) Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus

Keeleveeb: http://www.keeleveeb.ee/

Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press

Lanman, M. (2005) The painful thruth. In. Oedipus and the couple. Ed. F. Grier. Pp. 141-162. London: Karnac

Mangs, K., Martell, B. (2000) Psühhoanalüütiline arengukäsitlus, 0 – 20 eluaastani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Masing, U. (1999) Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu: Ilmamaa

Mägiste, J. (2007) Seto sõnastik. Võro: Võro Instituut

Pall, V. (2016) Idamurde sõnastik. (Toim. E. Niit), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Saareste, A. (1958) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Stenersen, R. (1985) Edvard Munch. Tallinn: Kirjastus Kunst

Tustin, F. (1992) Autistic states in children. London & New York: Tavistock/Routledge

Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus

Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. I ja II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

26. september, 2015/30. märts, 2016/1. mai, 2016

[1] Kasutame tähissõna meel psüühika sünonüümina. Koostöös Peep Ilmetiga oleme leidnud sõna meel sobiva olevat lähtuvalt rikkalikust ja sisukast tähendusväljast, mida sõna endas hõlmab (vt. näiteks Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012), Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), http://www.keeleveeb.ee/ ). Seni on teaduskeeles sõna meel kasutusel eelkõige aistingute-aimduste liigitamisel (kategoriseerimisel), kuid keeleliste tähenduste kohaselt oleks sobiv kasutada tähissõna võime (haistmisvõime, maitsmisvõime, jne.). Leiame, et tähissõna meel kasutamine kogu psüühika nimetamiseks on kohasem, sest meele tähendused, ühendid ja tuletised (vt. näit. Vare, 2012, Eesti Keele Sõnapered) peegeldavad eesti keeles kogu psüühika olemust, mitte vaid aistingute vastuvõtu ja eristamise liike.

[2] Erandina võib olla teatud juhul suhe vaid ainult ühe inimese meeles, kusjuures teine inimene ei tea suhte olemasolust midagi ehk tema jaoks suhet selle inimesega ei ole veel tekkinud.

[3] Üsasisest toitmist võib vaadata kui kõige varajasemat ema-laps suhet söömise mõistetes, kuid millegi enama kui oletusena ei saa niisugust söömise tähendust vaadata, kuna kirjanduses seni viited puuduvad.

[4] Heinrich Stahli 400 aasta tagusest mõtte- ja mõistemaailmast (Habicht, Penjam & Prillop, 2015, lk. 293) leiame lapseootel oleva naise kohta sõnapaari endas olema. Samas tuleb Heinrich Stahli sõnauuenduste puhul meeles pidada Uku Masingu (1999, lk. 63) sõnu: „Ta osanud eesti keelt väga hästi…aga talle tundunud eesti keel oma võõrapärasuses toorena ja reeglipäratuna, nii et ta pidanud sündmatuks riietada Jumala püha sõna säärasesse talupoeglikku rüüsse….Stahl väänas eesti keelt sihilikult ja teadlikult, oma pimedas vihas „mittesaksa“ keele vastu moonutas ta selle „mitte-eesti“ keeleks.“

[5] Ema meel on nüüd vastsündinule kehalise üsa asemel, hoides last ning aidates last üle järsust keskkonna muutusest, püsivalt soojast vedeliku keskkonnast muutuva temperatuuriga õhukeskkonda (Tustin, 1992, lk. 97). Tustini kirjeldatud ema poolt lapse hoidmise jätkumine sünnijärgselt teises keskkonnas ja teisel viisil, kuid sama sisuga, väljendub seto keelses sõnas üsk. Sõna üsk tähendus kõneleb ema sülest ning ema poolt lapse sülle võtmisest (Mägiste, 2007, lk. 110).

[6] Põhjalikum varase suhte käsitlus (näiteks objekti esinduste tekkimine ja areng meeles, jne.) jääb antud töö raamidest välja ning seetõttu piirdume lühikokkuvõttega.

[7] Diaadilise suhte arengu jätku – oidipaalse suhte käsitlus, jääb antud töö raamidest välja.

[8] Norra maalikunstnik Edvard Munch on öelnud: „Kõik, mida on kolm, tekitab minus ebamugavustunnet. Kolm inimest grupis on alati ebameeldiv. Ainult kaks inimest saavad omavahel rääkida. Kolmas ootab ainult oma korda, et sõna sekka öelda. Et kiiluda end jutuajamisse kas selleks, et end näidata, või siis tahtes ühega sõbraks saada ja teist kõrvale tõrjuda .„ (Stenersen, 1985, lk. 30)

[9] Sõnaühend, mille eesti keelde on toonud Heinrich Stahl, võib viidata ka tekkivale kolmiksuhtele (ema, isa, laps) ehk Oidipaalsele olukorrale, kus vastuolulised tunded ilmuvad tegelikkusest, kus laps ei ole enam ainult emaga koos, vaid asub sõna otseses ja kaudses tähenduses kahe vanema vahel.

[10] Kolme osise olemasolu võimaldab mõelda, kuna nüüd on kolmas osapool, kes vaatleb kahe osise vahelist seost ning liigitab vaadeldavaid osiseid märgatud tunnuste alusel. Näite liigitusest, Kodavere murdesõna (Pall, 2016, lk.32) alusel: iseäralis ise|äralis eraldi, pane sii asi iseäralis kõrvale, niid ei kõlba üste. Ise (id) kui iseseisva ja eraldiseisva mina (ego) alge võrdleb ja eristab kaht osist, mis oma tunnustelt ei sobi kokku ehk ei kõlba koos olema. Samal viisil saavad lapse jaoks olema eraldi ka tema vanemad, kes on üha enam ära ise juurest, et mina saaks areneda.

[11] „Metsapuud pannakse vestes kokku, aga inimesi ükski ei tee ühesuguseks.“ Saareste (1958), 1:332.

[12] Melanie Klein (1975) mõistab kirjeldatud olukorda kui meeleseisundit, mis on omane paranoilisele-skisoidsele faasile, mil inimene ei ole mõistetav ega arusaadav teistele, kuna elab peamiselt oma hirmude ja fantaasiate meeleilmas, millel puudub side tegelikkusega ehk teiste inimeste ning ümbritseva keskkonnaga.

[13] Kuna mõeldav on lõhestatud ehk erinevused teineteisest eraldatud, ei ole võimalik midagi uut luua ja alles jääb vaid olemasoleva ja tuntud turvalise teadmise mõttetu nämmutamine. Mõttetegevus sarnaneb tuttava toidu mälumisega, kus võõras maitse või lõhn on hirmutav.

[14] Stahli sõnade alusel on huvitav mõelda, et tõrjutud on nii erinev, et oleme eri soost kui ka ühine, et oleme inimesed. Tõrjutud on erinevused sugude ja põlvkondade vahel, tõrjutud on aja kulgemine.