Filmisoovitus: “Tõe keha”

ilmisoovitus: Tõe keha (Body of truth. 2019 Iisrael, Šveits, Saksamaa)

Voldemar Panso on öelnud teatri kohta: … mängust saab elu ja nii sünnib kunst. Eesti rahvatarkus ütleb, et mehe hing on naise kehas.

Filmis „Tõe keha“ näeme naisi, kes kasutavad oma keha (mitte ainult nahka) väljendamaks oma isiklikke läbielamisi ja kannatusi, mis on saanud ja võivad saada osaks paljude naiste meelele ja kehale peretragöödiate, sõdade, poliitiliste repressioonide ja ühiskondliku vägivalla tõttu. Saades nõnda kahetsusväärselt meele ja keha osaks, perekonna pärandiks ning ühiskonna haavatavuseks. 

Üksikisiku kaudu on võimalik näha ja mõista, mida võib kogeda terve ühiskond, kuid mis pelgalt üldiste massiteooriate käsitustes muutub kahjuks liiga sageli kaugeks, mingisuguseks teoreetiliseks vooluks, statistikaks ja muuks sarnaseks.

Filmis esitatud naiste valud, kimbatused, hirm ja pinged, sõnatud kannatused ning äärmuslikud meelehaavad, saavad väljenduse kehalises kunstis. Miks just keha? Üks filmi peategelasi põhjendab keha kasutamist mõttega, et meel suudab meid ära petta, aga keha saab usaldada. Keha kõneleb tõtt.

Lisaksin nende kahe mõttepoole vahele omapoolse idee. Meel suudab korraldada tajumoonutusi ja mõttevimkasid kaitsmaks meid talumatute tunnete, mälestuste ja impulsside eest, tõepoolest. Samas võimaldab inimmeele leidlikkus leida siiski ka väljapääse nii instinktidest võrsunud keelatuna tunduvate tungide rahuldamiseks kui ka valu ja kannatuste talumatuse kergendamiseks meeles, suunates pingeid ümber muuhulgas ka kehasse. Mõnikord ka ilma, et sellest teadlik ollakse. Sellistena on meile tuttavad nn psühhosomaatilised haigused.

Filmis kasutavad naiskunstnikud oma keha väljendamaks ahastust, abitust, valu, väljapääsmatust ja arvatavasti palju-palju muudki, mida meel pole võimeline muul moel taluma ega läbi töötama. See, mida me näeme, on kõik otsene ja vahetu, kuid samas ka sümboolne. Võiks öelda, et me näeme nende naiste kehalistes taiestes sublimatsiooni selle parimas tähenduses: isiklikele traumaatilistele läbielamistele on leitud vorm ja väljenduslaad, mis on mõistetav paljudele, sest väljendavad, või vähemalt puudutavad paljude sarnaseid kogemusi. Üksikust saab üldine, häbist kaastunne, valutavast haavast inimlikkuse mõõt. Sünnib võimalus tervenemiseks.

Nõnda saab keha kaudu ilmsiks ja mõistetavamaks nähtamatu, kuid tajutav. Nõnda saab sündida kunst, mille kandepinnaks on empaatia. Elust sündinud mäng muutub kunsti kaudu taas üdini eluliseks.

Meelis Sütt 2020