Häbi, häbe, kube

Häbi, häbe, kube.

Häbi on üks inimese varasemaid tundeid, mis seostub enese paljastamise või enese avamisega, häbe ja kube tähistavad rahvameeles suguelundite piirkonda naisel ja mehel.

Mida lisavad rahvakeelele sõnastikud, milliseid tähendusi võivad need sõnad veel endas peita?

Wiedemann’i sõnastik (1973, lk. 63) pakub järgmiseid tähendusi: häbi häu (häwenema, häwi, häwistama, häwistus, häwitu, häwitus häbenema, häbi, häbistama, häbistus, häbitu, häbitus) häwitusega. Häbi on siin tunne, mida ise tunnen: tunnen häbi või häbenen. Kui olen aga häbitu või mind häbistatakse, võivad tekkida seosed millegi/kellegi hävitamisega, hävinemisega ja kaotusega. Häbi seostub eelkõige silmadega: mul on silmad häbi täis; silmad tõusevad häbi täis; häbi tõuseb silmi. Häbenetakse oma rumalust; muid inimesi; oma käsi; suhu võtta (jutuks võtta), ainult häda ei häbeneta. Häbe tähendab Wiedemanni sõnastikus ebemeid (häbemed) aga ka häbi, seevastu häbedus, häbeduze (häbeüs) naiste rahva häbedus suguelundit (ehrbarere Bezeichnung als puts). Kube (lk.397) on Wiedemanni järgi nii inimese (sōled käiwad kubemes) kui ka looma kehaosa (lühikeze kubemega hobune). Johannes Johannes Gutslaffi Piiblitõlge, 1647-1657. (2013, lk. 317) pakub häbe tähenduseks häbi ja häbedus (hebbedus) tähenduseks häbi ja teotus[1]. Vanemas keelekasutuses võib oletada keha ja meele lahutamist teineteisest, kus juures kõik kehaga, eriti suguelunditega on tunnistatud häbiväärseks. Meelesõõlamise mõttes on tegu justkui väga varase lapseea meeleilmaga, mil lapsele selgub vanemate õpetuste läbi, et alasti keha on midagi, mida tuleb häbeneda.

Eesti Keele Sõnaraamat (1999) seostab häbi millegi välise ja hukkamõistvaga (häbimärk, häbipink, häbiplekk, jne.) ja moraalsete mõistetega (häbi = kõlvatu, häbita, häbiväärne, jne.). Penti Ikonen ja Eero Rechhardt (1995), Soome meelesõõlajad on seisukohal, et häbi on reaktsioon oodatud vastastikusest lähedusest ilmajäämisele, kusjuures häbitunde algkuju on imiku võõrastamine. Häbe tähistab Anat. naise väliseid suguelundeid, häbedus Vmo. väliseid suguelundeid. Kohmetus, arglikkus – häbelik – ja jultumus – häbematus – seostuvad sõnaga häbe mitte häbi. Kas võime siis eristada tunde tasandit seoses sõnaga häbi ja käitumistasandit seoses sõnaga häbe ehk tundetasand seostub maine kaotuse ning hävinguga, käitumistasand kehaga ning keha paljastamisega?

Eesti Sõnaperede Sõnastik (Vare, 2012) käsitleb sõnu häbi ja häbe samal viisil, küll saab selgust, et vanemas tähenduses häbedus kui välised suguelundid tähistab vaid naiste suguelundeid. Kas meeste suguelunditega häbi sõnalises plaanis ei seostugi? Või käsitletakse tundeid vaid sotsiaalses plaanis, nii kuidas Eduard Vilde (1947, lk.36) on kirjutanud ebavõrdsest suhtumisest meeste ja naise intiimellu: „Seltskond paneb üksnes eksinud naise sugulise patu pärast häbipinki, eksinud mehe au aga tunnistab terveks ja puhtaks.“

Sünonüümisõnastikust (Õim, 2007) leiab esimese vihje ka meeste kohta: häbelik ehk kartlik, arg, kohmetu ja naistearg. Siin võib samas oletada, et küllap on tegu mehega, kes ei ole häbelik mitte seoses oma suguelunditega, vaid pigem pelgab naise kastreerivat vagiinat ehk vagina dentata’t. Häbenemine seostub ka sooviga põgeneda ebamugavast olukorrast: vaju häbi pärast(häbist) kas või maa alla (läbi põranda) või pisut lihtsamatel viisidel: oma silmi peast häbenema, pole kuhu oma (silmi) panna, ei tea kuhu (oma) silmi panna, ei julge oma silmi näidata, pilku maha lööma. Kui Widemanni ajal on mureks, et häbi tuleb silma siis tänapäeval on vaja tekkinud häbist kuidagi vabaneda.

Antonüümisõnastik (Õim, 1998) toob sugu iseloomustava näite: tütarlapselik häbelikkus (arglikkus, kohmetus, ujedus, kartlikkus) ning poisilik häbenematus (jultumus, riivatus.) Võime oletada, et tegemist ei ole mitte niivõrd soolise erinevusega, vaid ühiskonna poolt sõnastatud toimetulemisviisidega murdeea seksuaalsuse esile tõusmisega toimetulemiseks, erinevast soost noorukitele.

Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat (1987/2007) annab teada, et vähemalt F. Tuglase tekstis on häbedus ehk välised suguelundid omased ka meestele, nii kui ka Anat. häbemekink. Ka häbelik ei ole ainult naissoo pärusmaa ning et ka mehed võivad häbeneda ja olla häbelikud. Samas on siin vastuolu Wiedemanni ajastu keele ja meelega.

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012) kirjeldab läänemeresoome tüvega häbi kui sobimatust käitumisest vms. tingitud hingepiina, piinlikkust.

Piibli (1997)eestikeelse tõlke tähenduses on häbe midagi, mis seostub nii naiste kui ka meestega.

Kube kui sõna kohta oli sõnastikes napilt materjale ning ka ei saa seda sõna kuidagi seostada ainult meeste suguelunditega (kõhu alaosa ja reite vaheline piirkond – (Vare, 2012). Vilde (1953, lk. 354) näiteks kirjutab jutustuses „Liha“ naisest järgmisel viisil: „Teda huvitas suur pruun sündimismärk nooriku pahemas kubemes.“ Kube tundub olevad sootu, neutraalne sõna pisut kaldu meeste poole meditsiinilises mõttes. Näited: kubemekanal, -song, -piirkond, -side, -täi, -võru, volt.

Kuidas võiksime eelpooltoodu mahutada meelesõõlamise maailma? Sigmund Freudi (1974) varasest mõttemaailmast lähtudes, võib oletada, et kuna häbi tunne seostub eelkõige naise suguelunditega, olenemata soost, kes häbi tunneb, elab sugri-mugri keel ja meel veel ema-laps kahassuhtes. Sugri-mugri meel ei ole veel ehk jõudnudki Oidipaalsesse ikka, kus kolmiksuhtes valitseb nn. isa seadus koos kastratsiooni hirmuga ning kus erinevad ihad, soovid ja tunded on leidnud tähistajad ehk tähissõnad (terminid). Freudi, tänaseks juba uusi tähendusi leidnud arusaamise järgi, tunneb naine seoses peenise kadedusega ja oma kastreeritud olemisega häbi, peenise puudumisega seotud ebatäiuslikkusest ja mees uhkust oma ihuliikme üle ning samas ka hirmu, et isa selle ära võib katkata. Melanie Kleini (1975) indoeuroopalikest mõtetest lähtudes võime mõelda, et keeles kajastub nii poisi kui tüdruku varajane suhe emaga ehk varajane oidipaalses, kus häbi seostub eelkõige ema genitaalidega. Vanuses 6-12 elukuud seostub lapse meeles ema rind peenisega nii kui vagiina seostub suuga. Kadedus ema vastu ehk häbemekadedus seostub lapse abituse ja alaväärsusega ema ees, kes on võimeline sünnitama ja toitma last. Siit ka laiem plaan häbedusele kui sünnitavale ja toitvale maailmale, mis ei ole omane meestele. Võime oletada, et Kleini järgi on sugri-mugri meel varajases oidipaalses eas ning teekond kolmiksuhtesse on veel ees. Eelnevad psühhoanalüütilised ehk meelt sõõlavad mõtted mahuvad indoeuroopa konteksti, milline on oidipaalsus sugri-mugri maailmas vajab edasist uurimist.

Kasutatud kirjandus:

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (1988/2007), 7 osas (25 vihikus). Toim. E. Raiet/R. Karelson. Tallinn: Kirjastus “Valgus“/Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Keele Sõnaraamat. ÕS 1999. (1999) Toim. T. Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Freud, S. (1974) Sexuality and the psychology of love. New York:Collier Books

Ikonen, P., Rechardt, E. (1995) Häbitunde algus ja hilisem arengulugu, Akadeemia, 2, 323-353

Johannes Gutslaffi Piiblitõlge, 1647-1657. (2013). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Klein, M. ((1975) Notes on some schizoid mechanisms. In Melanie Klein. Envy and gratitude and ohter Works. 1946-1963. (pp. 1-24), London: The Hogarth Press

Piibel. Vana ja uus testament. (1997) Tallinn: Eesti Piibliselts

Vilde, E. (1947) Näidendid. Tallinn: Ilukirjandus ja kunst

Vilde, E. (1953) Jutustused III. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus

Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus „Valgus“

Õim, A. (1998) Antonüümisõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn

Meelde pahvatanud/prahvatanud sugri-mugri sõnadega seostunud mõtted ja tunded ning ilmunud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktali meelest.

17. juuli, 2015; 9. november, 2017

[1] Häbitunde ja häbeme seost võib oletada Moosese Esimese raamatu, 34. ptk., Salm 14.

„Ninck ütlesit neihde wasto: Ei wöj

meije sedda luggu mitte tetta, eth

meije omma sössara peassime andma

üttelle mehelle, kell weel see pählnachk

om: Sest se olles meill ütz hebbedus;“ J. Gutslaff.

„     ja ütlesid neile: Me ei või teha

Niisugust asja, et anname oma õe me-

hele, kellel on eesnahk, sest see oleks

meile häbiks.“ „Piibel“ (1997).