I. Hambamees ja mees Lääne radadel.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse neoinfantiilsuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hoopis hambamees2 ja selleks ka jääda?

I Hambamees ja mees Lääne ühiskonnas.

Milline mees on hambamees?.

Mis mu sugu3 on? Mis soost4 ma olen? Kellega soovin suguelu elada? Ürgpärivuslikult soome-ugri moodi mõeldes, oleme pärit ema ja isa suguvõsast ning meie sooline eneseteadmus ehk identiteet kasvab välja „soost“ või isegi „järvest“. Sugulise ja soolise olemise allikateks on eestlastele olnud esivanemad ja loodus. Soost sirgunud „sookoll“ ja võsast välja karanud „võsavillem“, kuidas neid omas meeles kokku seada, veel enam siduda paarisuhteks teistsuguse suguvõsa ja sooga, nii et kahest eri soost, saaks ühe nauditava abielu või lähedase suhte ja suguühte.

Mõtiskleme järgnevalt mees-soo peale, ning sellest, kuidas sugu-võsast sirguvad mehed oma sooga toime tulevad. Eesti kogukond on aegade jooksul muutunud ning ka mees on sunnitud muutuma. Kes keda muudab ja kuidas mees kõige toimuvaga hakkama on saanud? Kuhu on mees oma sugulise- ja sooline eneseteadmusega tänaseks päevaks välja jõudnud? Milline mees tahab olla ja milline ta on, ning kuidas näevad teda teised?

Olgu mees pärit varasemast küti- või põllumehe kultuurist ehk hoopis vahepealsest metsakarjatamise ja alepõllunduse ajast, mehena tuli tal võtta vastutus iseenda ja pere käekäigu eest igal ajal. Huvitava varjundi lisab meheks olemisele eesti perekonna varasema pereelu korraldamine, emajärgse võimupärimise (matrilineaarsuse) alusel. Pereelu sellist säädmist kajastavad nii regilaulud kui ka eesti pastorite tähelepanekud võrdsusest naise ja mehe vahelises suhtes, vastastikusest hoidmisest ja truudusest. Võib oletada, et kogukond ootas ka noil aegadel mehelt inimsuhetes tundelisust ja mängulisust.

Tänane ootus meheks olemisele pärineb hoopis teistsugusest maailmast – lääneliku ühiskonna isajärgse võimupärimise (patriarhaalsest) alusel olevast pereelu korraldusest. Millal ja kuidas niisugune ootuste nihe Eestis on toimunud, ei ole selle loo teema ning jäägu see küsimus peresuhete ajaloo uurijatele vastata. Mõeldes mehe koha üle tänasepäeva perekonnas, jäävad silma kogukonna vastuolulised ootused. Ühelt poolt lasub mehel kohustus kanda vastutusvõimeliselt hoolt iseenda ja oma pere eest – olla tegija, teisalt olla hea isa ning tundeline abikaasa – olla empaatiline.

Küllap nii see oli aegu tagasi ja on ka täna nii mitmeski lähedases suhtes. Vastuolu peitub lääne- euroopa/ameerika kultuurist pärit võõrastes väärtustes, millistega tänane ühiskond eesti mehi koormab või võrgutab. Mis siis kui võõrad väärtused ei kõla kokku mehe teadvusetus meeles asuva igiomase soomeugri kultuuriga. Mehel tuleb ühtaegu kohaneda pealesurutud võõra mehekeskse kultuuriga ning hüljata ürgpärivuslikult meeles oleva sugrilik (soomeugrilik) pereelu viis. Niisugune ränk vastasseis võib mehe meele segadusse ajada, kuna sugrilik mõtlemine tunnete ja suhete üle erineb olemuslikult igermaani (indogermaani) mõtlemisviisist.5

Muidugi on eelpoolöeldu ja järgnevalt kirjutatu pelgalt oletuste jada, kuna pole teada, milline kunagine eesti mehe meeleilm olla võis. Ometi on kaja möödanikust ning arusaam tänapäevast ühe meelesõõlaja (psühhoanalüütiku) tegeliku töö kaudu tema meelde ilmunud ja järgnevaid mõtted äratanud.

Kuid miks ikkagi hambamees? Eesti keelest ei ole lihtne leida sõna mis tähistaks täiskasvanud mehe olemise viisi, kus ta saab üheaegselt olla nii täiskasvanu kui laps. Samas kui laps mehe meeles kohta ei leia, siis kaob ka loovus tööst ja mõnu suguelust, ning alles jääb kohust täitev harjumuspärane tegevus. Lapsiku mehe enesekeskne mõtteilm ja käitumine, milles puudub vaimne ja kehaline pingutus, jääb sageli teistele seetõttu arusaamatuks. Meelesõõlaja iseloomustab niisugust meeleseisundit, kus selges meeles tunded puuduvad või on inimene hoopis piinavas kaoses, kui meele painajalikku lõhenemist ehk võõrkeeles kui paranoilis-skisoidset seisundit.6 Lõhenenud meele seisundis puudub inimesel tegelik suhe, ning suhtlemine inimestega rajaneb vaid mõttekujutustele ehk väljamõeldistele. Suguelu, kus valitseb lapselikus, viib inimese naudingu asemel hoopis teadvusetus meeles peituva varaste suguliste himude türannia, vägivalla ja hirmuvalitsuse alla, mistõttu täiskasvanulik suguelu piirdub sageli vaid eelmänguga, millele ei järgne ei tõelist tundelist suguühet ega ka ehedat orgasmi. Lapsik inimene ihkab suhetes peamiselt oma lapseea rahuldamata vajadusi täita, sealjuures tundmata huvi teiste inimeste soovide ja vajaduste vastu. Sellise inimesega ei ole võimalik koos mängida, sest ta tahab kogu aeg ise mängu võita, kuna ei ole võimeline kaotust taluma. Mängimise oskus ja võime on mehele vajalik, et olla oma naisele armastav mees ja lastele hooliv isa. „Seepärast võib täiskasvanu mõista last ainult niipalju, kui ta ise on jäänud lapseks või mäletab end,“ on öelnud Uku Masing (2000, lk, 133).

Millist sõna kasutada mehe kohta, kes on ühtaegu nii vastutusvõimeline täiskasvanu kui ka mänguline seltsiline. Eesti maakeeltes leidub mitmeid sõnu, mis kirjeldavad täiskasvanud inimese mängulist olemist. Hambamees on naljamees, vigurjuttude rääkija ja nõid ning ka vahel teistele vihamees. Kongumees aga kavalpea, vigurivänt. Koodijaan rehepapp ja lastehirmutis ning nalja- ja vigurimees. Jutimees on üleannetu ja riukaid täis vigurimees. Jandal vigurvänt ja vembumees. Leigar ja leiger on mängija ja tantsija. (Eesti murrete sõnaraamat, ilmavõrgus).

Psühhoanalüütilises mõttes eristub lapsik mees, täiskasvanud mängulisest mehest järgmisel viisil. Lapsik mees põgeneb, tunnetest tulvil suhtes tekkinud pinge ja ärevuse eest pakku – lapseks olemisse turvalisse möödanikku. Ühtlasi muutub minevikku taanduv mees sõltuvaks, inimesest, kes need tunded tema meeles äratas, unustades samas ka täiskasvanuliku vastutustunde. Täiskasvanu, kes taandub omal vabal tahtel lapseks olemisse, säilitab vastutustunde, ning suudab olla üheaegselt nii lapselikult mänguline kui täiskasvanulikult võrgutav. Maakeelte käepärastest võimalustest tundub sobivam tähistada sellist meest sõnaga hambamees. Jäägu siis sõnad lapsik ((täiskasvanu kohta:) lapse mõttelaadiga, arenematult naiivne, infantiilne), lapsemeelne (lapsik) ja lapsepärane (lapsele arusaadav, vastuvõetav; lapselik, lapsele omane) tähistama välja kujunemata meeste olemust.

Mehest Lääne radadel.

Vaadeldes pikema loo alguses meest peresuhetes näiteks Ameerika Ühendriikides selgub, et senine valitsev isajärgne pereeluviis hakkab kaduma. Perekondi, kus mees toidab peret ja naine on kodune oli vaid 7%. (Castells, 2010, lk. 280-281) Feministlik psühhoanalüütik Nancy Chodorow kirjeldab peresuhteid Ameerikas järgmiselt. Naised emadena, arendavad tütardes eelkõige emalikke võimeid ning iha emaduse järele. Samas kärbivad emad poegade armastuse, hoidmise ja hoolitsemise vajadusi, seoses nende tulevase koduvälise isikupäratu töölaadi ning tegeliku vajadusega olla tööalaselt teiste meestega võitlev (samas, lk. 288). Niisugused suhted loovad peres olukorra, kus poistel on raske välja kasvada ema-laps kahassuhtest7, ning mis seob mehe liigselt emaga. Ema seob ka tütred iseendaga kahassuhtesse, kummalises kolmainsussuhte vormis, millisesse ei kuulu isa vaid hoopis tütre mees, kui tütre laste isa (samas, lk. 290).

Tavapäraselt kulgeb lääne ühiskonnas lapse areng kahassuhtest (suhe ema-laps) kolmainsussuhtesse (ema-isa ja laps), mil laps olenemata soos eraldub emast, loob suhte isaga, ning eraldudes isast iseseisvub.8 Kui uuringud näitavad, et mehi valmistatakse ette kahassuhteks (ema-poeg suhe) ja tütreid kolmainsussuhteks (ema-tütar-tütre mees), siis tekib olukord, kus naine tahab olla mehega erootilises suhtes, ainult selleks et saada lapse emaks. Lapse saamise kaudu taastab naine suhte emaga, sest tema laps täidab sama aset, mida kunagi tema ise täitis. Mees tahab naisega olla suhtes selleks, et taastada oma lähedussuhe emaga. Lapse sünd häirib mehe suhet naisega ja lisab suhtesse verepilastuslikku pinget, mis võib mõjutada ka mehe sugulist võimekust. Mehe puudulik empaatiavõime ning tundeluline kättesaamatus naise jaoks, vähendab omakorda naise huvi suguelu vastu, ning suurendab emalikkusele pühendumist. Suhtesse on seega tekkinud erinevad vajadused,

naine soovib mehe abil last saada ja mees soovib naise kaudu taaselustada suhet emaga. Mõlema paarilise vajadused ei ole suhtes seotud mitte partneri vaid iseendaga. Kuna mõlemad nii mees kui naine ei ole kasvanud välja varajasest kahassuhtest emaga ning ei ole vabanenud lapseeale loomulikust nartsissismist, siis selline enesekeskne abielu, muutub aseksuaalseks, jääb lastetuks või laguneb.

Olulisem nihe Lääne ühiskonna kaasaegsetes peresuhetes on sugulise elu lahutamine abielust. Üha rohkem on abielusid, mille aluseks on vajadus olla ainult suhtes nn. kaaslaslik abielu.9 Abielus väheneb suguelu. Nii näiteks oli 1992. aastal suguühtes neli või rohkem korda nädalas 7,7% mehi ja 6,7% naisi. Samal ajal kasvas nn „suguelu tarbimine10,“ st suguelu kui mõnule suunatud tegevus, mis tähistab sugulist iseseisvust. (samas, lk. 296) Peresidemetest vabanemine, loob inimese jaoks täiesti uue, kuid ka ohtliku olukorra suhete vallas. „Põgenemine vabadusse, võib kaasa tuua isikliku ärevuse ja sotsiaalse vägivalla, kuniks uued kooselamise ja jagatud vastutuse viisid tekkivad, mis sobivad vabanenud naistele, teadlikele lastele ja ebakindlatele meestele.“ (samas, lk. 301).

Sotsiaalsest vägivallast, kui nn. incel liikumisega seotud meeste vägivallast naise vastu, kirjutab Triin Tael (2020). Jutt on meestest, kes näevad end isajärgse perekonnamudeli meestena, kes ei talu rahuldava paarisuhte loomulikku eeldust – mehe ja naise võrdsust. Mitmed neist meestest saavad tõrjututena naiste poolt vihaseks, ega suuda enam oma tundeid valitseda ning haaravad kättemaksuks äraütlemise eest tulirelva. Vast ei ole keeruline oletada, keda need mehed tegelikult ründavad. Kas naist kes neile ära ütles või hoopis ema, kes neid ahistavasse suhtesse on kunagi surunud? Meelesõõlaja näeb siin olukorda, kus rahuldamata suguihast ja nartsissistlikust haavast tekkinud ärevus on kandnud mehe tagasi varasesse lapseaega, kus viha ja iha ei ole lapse meeles veel eristatud kui eraldi olevad tunded ja nüüd puistab täiskasvanud beebi tulirelvaga naise üle tapva kuulirahega. Ühtlasi kaotab ta ka selle mehe iseendas , kes võiks kuulide asemel oma seemet naisesse külvata. Inimesed, kes ei ole ühiskonna muutudes, uusi kooselamise viise valmis vastu võtma ega suuda kohaneda uute oludega, satuvad keerulisse meeleseisundisse. Isaõigusele rajatud perekond on Läänemaailmas tõsises kriisis, perekonnas kui mehe ja naise ning laste tavapärasel kooseluviisis, on toimunud olulised nihked. Muutunud on suhtumine nii naistesse kui emadusse, homoseksuaalsed inimesed soovivad olla abielus, sotsiaalselt kujundatud soo mõiste (gender) avaldab oma mõju meeste ja naiste vahelistele suhetele. Kuid kuidas on lood eesti meeste abielu- ja peresuhetega Eestis? Kuigi järgnev töö toetub psühhoanalüütilisele mõtlemisele, eesmärk on püüd mõista eesti mehe iidset mehelikku meeleilma. Kuigi tänapäevane arusaam meestest, on põimunud lääne euroopa kultuuri mustrisse, siis järgneva töö siht on leida sellest mustrist neid lõimi, mis on omased soomeugri kultuurile ning uurida eelkõige eesti mehele omast meelemustrit.

Allikad:

Castells, M. (2010) The power of identity. Wiley-Blacwell

Eesti kõnekäänud. I. (2020) Toim. A. Õim. Tartu: EKM Teaduskirjastus

Masing, U. (2000) Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: ilmamaa

Silvet, J. (1939) Inglise-eesti sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Tael, T. Seksipõuas vihased mehed tõstavad mässu eevatütarde vastu, kes keelduvad nendega seksimast. Õhtuleht, 20. veebruar 2020

Järgneb II osa, „Mehed meestest,“ kus jutuks tuleb, kuidas eesti mehed näevad oma sookaaslasi.

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mai 2020/ 23. mai 2020/ 9. mai 2020/ 7. september 2020

1 Infantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste või vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik või osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. Hambamees 1. naljamees, vigurjuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. (EMS ilmavõrgus); Hambamees on ka suurte hammastega inimene. „Kus on vast ambamies – kellel on suured esiletungivad hambad. Avi onegi sii ammamiis siäl.“ (Eesti kõne…, 2020, I, lk. 131).

3 Sugu: soo : sugu ‘sigimist võimaldav rakkude, elundite ja isendite kahetaolisus; ühistest esivanematest põlvnevad isikud; põlvkond; sort’ (Eesti etümoloogiasõnastik ilmavõrgus). Psühhoanalüütiliselt: biseksuaalne meel, ehk sugude kahetaolisus (naiselik ja mehelik) meeles. Vaatlen sugu nii bioloogilisena, suhetega seotud ning kogukonnaga seotud nähtusena, mille olemus on inimese enda poolt tajutav ja isiklikult tajutud.

4 Soo: soo : sood ‘samblane ja turbane kidura taimekasvuga märg maa-ala’, liivi sūo ‘soo, soostunud ala’, vadja soo ‘soo’, soome suo ‘soo’, isuri soo ‘soo’, Aunuse karjala suo ‘soo’, lüüdi suo ‘soo’, vepsa so ‘soo’. Läänemeresoome tüvi. Tüve alguskonsonant on võinud ebareeglipäraselt muutuda, sel juhul on tegemist vanema, uurali tüvega ning vasted on ka udmurdi ti̮ ‘väike järv’, komi ti̮ ‘väike järv’, lõunamansi tō ‘järv’, handi tuw ‘väike järv’, ungari tó ‘järv, tiik’, neenetsi to ‘järv’, eenetsi to ‘järv’, nganassaani túrku ‘järv’, sölkupi tō, tū ‘järv’, kamassi tu ‘järv; jõgi’ ja matori toh ‘järv’. (Eesti etümoloogiasõnastik ilmavõrgus).

5 Uku Masingu meelest erineb sugrilase mõtlemine oluliselt igermaani mõtlemisest, mis kultuurierinevusena väljendub ka eesti keeles. (Masing, 2004, lk. 156)

6 Meeleseisund lapse varases arengus, kus lapse meelt valitsevad vaenavad mõttekujutused ehk kujunevad väljamõeldised teistest inimestest. Kuna laps ei ole veel võimeline teisi inimesi eraldiolevatena nägema (paranoia), siis ei suhtle ta mitte teiste inimestega vaid nende mõttekujutlustega omas meeles (skisoidsus). Painajaliku lõhenemise seisundist väljumiseks on vaja vaimset tööd, milles lapseliku meele loovad mõttekujutused korrastatakse teiste inimeste kohta käivaks arusaadavaks aineseks, nii et neid nähakse kogemuste toel üha enam tegelikena.

7 Psühhoanalüütilises mõtlemises erineb kahe inimese ehk kahassuhe, kolme inimese suhtest ehk kolmainsussuhtest suhtest sisu poolest. Kahassuhtes ema-laps, kannavad ema sõnad, sõltuvuses olevale lapsele, ema poolt omistatud tundetähendusi, kolmainsussuhtes on isa-ema suhtes laps küll kolmas osaline, kuid seda kõrvalseisjana. Kolmainsussuhtes kannavad sõnad isa poolt omistatud üldistatud mõttelisi tähendusi. Sel viisil võimaldavad sõnad mõelda nii tundeliselt kui loogiliselt. Huvitav on märgata, et sugri mehe mõtlemine, mida iseloomustab tundeelus animism ja mõtlemises looduslähedus, on tugevasti kaldu kahassuhte poole.

8 Tüdrukud samastuvad isast eraldudes veelkord emaga, kuid see ei ole eelduseks iseseisvaks saamisele.

9 Companionate marriage: moodne (ameerikalik) abielu juba ennatlikult kokkulepitud lahutustingimustega ning lastesaamise vältimisega (J. Silvet, 1939)

10 Erinevad autorid näevad suguelu tarbimises („consumerist sexuality“) feminismiga seotud ideed, et naine ei pea olema karske, sest karskuse nõue on olnud seotud naiste rõhumisega, naine ei pea pühenduma kodule ega püsisuhtele, vaid lähtuma eelkõige iseenda naudinguvajadustest. Kuna teadvustatud suundumus suguelus ei ole laste vaid lõbu saamine, siis on ka meeste tarbimisele suunatud suguelu seotud mõnutundega. Kui Lääne ühiskonnas võib seda näha kui rünnet patriarhaalsele perele, siis Eestis võib sellist suundumust näha kui vanade koduste kommete juurde naasmist, kus naise varase ea suguline vabadus rajas kindla aluse hilisemale abielule.