Igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine.

Igermaanliku[1] psühhoanalüüsi eestistamine[2] sugrilase[3] meele sõõlamiseks[4]. Mõtteid Uku Masingu „Keelest ja meelest“ ainetel.

„Läbi vana männiku kulgev metsarada on pärismaise

psühhoanalüüsi tugisammas.“ Valdur Mikita, (2017, lk. 143)

Sissejuhatus.

Uku Masing[5] (Sutrop, 2004, lk. 7) on öelnud, et „Iga uue keelega omandab inimene uue „hinge“, iga keelkond on meelkond.“ Kuidas aga on lood siis eesti psühhoanalüütiliste psühhoterapeudi ja -nõustaja, grupianalüütiku, jungiaanliku analüütiku ning psühhoanalüütikuga, kes on õppinud oma eriala inglise keeles või ingliskeelse kirjanduse kaudu, kuid töötab eesti keeles? Kas siis tõepoolest on võimalik, et psühhoanalüüsi asjatundja, kes on inglise keele kaudu omandanud uue erialase igermaani „hinge“, on seetõttu eemaldunud eesti keelkonnast ning liikunud eemale sugrilase meelkonnast? Kas psühhoanalüüsi asjatundja meeles võib tekkida kaksipidine ehk ambivalentne olukord, kus erialase töö sõnalised teadmised pärinevad ühest meelkonnast, kuid kasutatakse neid teadmisi hoopiski teises meelkonnas. Tasub mõelda, kas või kuidas need erinevad meeleilmad üleüldse kokku sobivad? Masingu meelest ei sobi, kuna need kaks meelkonda mõtlevad erinevalt, tajuvad ja tunnetavad maailma erinevalt.

Keelekasutus Eesti psühhoanalüüsis.

Masingu järgi on tekkimas või tekkinud olukord, kus inglise keele kaudu inglise meelkonda sisenenud meelesõõlaja on unustamas aimu ja oimu sugrilase hingeilmast[6]. Samas tuleb ilmselt ka tõdeda, et eestlaste meeled on niikuinii aastasadu vähem või rohkem Vene ja muu Euroopa igermaansest mõtlemisest koloniseeritud. Jakob Hurt[7] (1939, lk. 163) on keelesegaduse ohtude kohta meeles öelnud järgmist: „Samal määral kui keel ning komme saab segatud ning raisku aetud, samal määral saab ka vaimu- ning südame-elu kängu jääma. Mõtlemine muutub segaseks, vaade tuhmiks, vahetegemiseand nüriks, südame-elu kõledaks. Kombest saab üks meelevaldne, mõttetult laenatud kassikulla konglomeraat, ilma vere ning üdita. Elu võtab iseloomutu, sagedasti vastiku kuju.“

Kuidas meelesõõlaja saab teha oma tööd – psühhoanalüüsi kui tema hing ei ole koos analüüsitavaga, kui tema meel ei kõla kaasa sõõlatava ehk analüüsitava meelega ja kui meelesõõlaja on unustamas oma juuri. Masing jätkab ja ütleb, et „Igal keelel on oma keeletõelus.“ Töötades eesti keeles, püüdes mõista eesti keele kaudu sõõlatava (analüüsitava) tõelust (sisemist reaalsust) sõõlaja inglise keelest pärit tõelusega on määratud juba eos läbikukkumisele. Kliinilises töös on tekkinud kummaline olukord. Kuigi psühhoanalüütik ja analüüsitav räägivad mõlemad eesti keelt, siis justkui (as if) oleks ka kaks inimest ühises eesti meeleilmas. Paraku ei pruugi see alati nii olla. Kuna meelesõõlaja erialase mõtlemise ja arusaamise eesti keel ja eesti meel pärinevad sõnaraamatu tõlke kaudu inglise keele ja -meele maailmast, siis tekib õigustatult küsimus, kas sõõlamises ehk analüüsimises ollakse ühel meelel või ei olda, või kus siis üldse ollakse. Meele sügavamal tasandil on tegemist ilmselt kahe erineva keelega – eesti keele ja inglise keelega. Jakob Hurt (1939, lk.23) on öelnud eestikeele kohta „Keeles elab meie vaim, tema läbi avaldab end meie sisemine elu ja tema läbi saab ta toitu. Saab keel ära segatud, siis sellega solgitakse ka meie vaimuelu. Jääb keel kängu ehk kinni, siis hakkab ka meie sisimine inimene põdema ja jääb kiduraks.“ Hurt seostab kaunilt meele ja keha koosolemise vajaduse. Keele kaotus võib kaasa tuua keha kaotuse, mis psühhoanalüüsis võib viia liigselt mõistusepärast analüüsini, mis omakorda tunnete vältimise tõttu muundub sisutühjaks, mõttetuks ja kasutuks mõttemaratoniks. Koduse eesti keele ja võõraste (inglise, saksa…) keelte vaheliste suhete kujundamise osas juhatab Jakob Hurt (1939, lk. 128) meid järgmiste sõnadega: „Nemad olgu meile armsad sõbrad ja lahked seltsimehed, aga ei iale peremehed. Peremees olgu ja peremeheks jäägu meie Eesti emakeel: tema õitsegu ja elagu igal ajal, tema kasvagu ja kandku vaimu vilja rohkeste: siis õitseb ja elab ka Eestirahvas, siis käib tema käsi häste ja kannab tema töö kaunist vilja.“                                                                                            

Miks nii, võib küsida? Kliinilise töös pöördutakse sageli sõõlatava ehk analüüsitava väga varaste tundeelamuste juurde, püüdes leida vaadeldava ja uuritava ainese kirjeldamiseks sobivaid sõnu. Keeruliseks muudab olukorra pahatihti analüüsitava hingehaigusest tulenev võimetus leida ise sõnu omaenda tunnetele. Briti psühhoanalüütiku meelesõõlaja Bion’i (1991) järgi on psühhoanalüütiku esmane ülesanne tarida[8] analüüsitava beeta osised[9] ehk sensoorsed läbielamused alfa sugemeteks[10] ehk mõeldavateks mõteteks. Tarimise kaudu toimub meeles keeruline teisenemine, milles kehalised tajud saavad alul sõõlatava – analüüsitava meeles sõõlaja tarimise toel mõistemärkideks, hiljem pildilisteks võrdkujudeks ehk sümboliteks ja seejärel sõnadeks. Tarimine annab sõõlatavale võimaluse omas meeles sümboliseerimise (võrdkujustamise ja võrdkujutamise[11]) võime väljakujunemiseks, mille abil on tal võimalik oma kehalisi sensoorseid tajusid sõnade abil kirjeldada.

Kliinilisele kogemusele toetudes võib öelda, et varaste suhete lummavad kütked ehk varased kütkestamiskogemused ja mälujäljed on emotsionaalselt ja lingvistiliselt seotud emakeelega (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 97). Mõtlemise ja sõnade seos varase emakeelse tundeeluga loob lahkheli olukorras, kus sõõlaja püüab mõista sõõlatava varaseid tundeelamusi (sümboliseerida ehk võrdkuju(s)tada), kasutades omas meeles võõrast keeles pärit sõnu. Teisisõnu – jäädes võõras keeles mõtlemise juurde, võib sõõlatava mõistmine olla raskendatud. Psühhoanalüütiku eesti keelne sõnavara, mis on pärit peamiselt inglise keelest[12], kuid mida meelesõõlaja parema puudumisel kasutab, on sugrilase meele sügavamaks aimamiseks ja kirjeldamiseks pinnapealne või ebapiisav. Samas uurides lähemalt erinevaid eesti keele sõnaraamatuid (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat, Saareste, Wiedemann, jne) ja murdekeele võimalusi, selgub, et eesti keeles on vastav sõnavara olemas. Jakob Hurt (1939) kirjutanud, et „Keeles on aastasadade tarkus kokku ladestunud, keel avaldab mõju mõtlemisele ning tahtmisele, südamele ning meelelaadile. Keel on see abinõu, mille kaudu vaim end ilmutab, vastu võttes ja endast osa saada lastes.“ (lk. 163). „Pääle selle on rahva keel täis tuumakat eluõpetust ja teravat loomulist tarkust, mis iseäranis vana rahva sõnadest ja kõne käändudest välja paistab.“ (lk. 126). Mitmetel erinevatel põhjustel meelesõõlajad, kas lihtsalt ei kasuta sõnavara, kuna nii pole kombeks[13], ei taheta kasutada või lihtsalt ei tunta emakeele rikkalikke ja ka riuklikke võimalusi. Võõras keeles mõeldes võib analüüsitava ehk sõõlatava tunde- ja meeleilma sügavikus toimuv jääda meelesõõlajale püüdmatuks ning sõõlamine seetõttu jääda poolikuks või pinnapealseks.

Kaduma võib minna eelkõige paljude sõnade sugueluline tähendus, mille ema on lapsele varases eas kaasa andnud, mistõttu võib sõõlamisel keeruliseks osutuda sugueluga seotud teemade käsitlemine. Sugueluga seotud sõnad, milliseid ka rõvedateks kutsutakse, on saanud oma tähendused väga varasel meele arengu ajal (Ferenczi, 1911[14], pp. 138) ning need sõnad on otseses seoses vanemate suguelu teadvustamisega (Ferenczi, 1911, pp. 143).

Süvenedes regilauludesse, murdekeelde, sõnastikesse võib märgata, et paljud meele sügavustes toimivaid talitlusi kirjeldavad sõnad on tõepoolest olemas. Küsimus ei ole siin ainult vajaduses leida loomulikud ja sobivad sõnad, vaid sõnade kaudu sideme leidmises iseenda varaste tundeelamustega, mis siis aitavad kaasa sõõlatava meeleilma sõõlamisele. Lisaks pakub emakeele etümoloogiline varasalv rikkalikult võimalusi erinevate mälujälgede omavahelist lõimetumiseks meeles[15]. Meelde turgatava mõttekanga võimalik avarus (mitmevärvilisus) pakub omakorda erinevaid võimalusi mänguliseks ja loovaks meele sõõlamiseks. (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 103).

Psühhoanalüüs eri emakeelt valdavate inimeste puhul.

Väljendades oma varaseid sugulisi läbielamusi ja kogemisi võõras keeles, mis ei puuduta läbielamusi ja kogemisi oma emakeeles, jäävad meeleilma väljendused kunstlikeks ja pinnapealseteks. Emakeelsed mälujäljed võivad jääda kõrvale ja seega ka võivad inimest vaevad teemad jääda käsitlemata või jääb käsitlus ebapiisavaks, mistõttu meelehäire jääb välja ravimata. Meelesõõlaja, kes mõtleb inglise keeles (või kasutab võõrsõnu) ei pruugi leida sugueluga seotud tunderikkaid seoseid ka omas meeles. Seevastu emakeele kasutamine toob sõnadele tagasi need tunnetega seotud tähendused, mis varastes mälujälgedes peidus on. (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 100)

Vähe sellest, et meelesõõlaja ei pruugi sõõlatavat mõista, lisaks häirib ka erinevates keeltes suhtlemine sõõlatava empaatilist mõistmist. Sõnad võivad eri keeltes küll kanda ühesugust tähendust, kuid kanda erinevat emotsionaalset jõudu (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 101).

Greenson[16] (1950, pp. 19) toob näite kliinilisest praktikast, kus analüüsitava poolt emakeele kasutusele võtmine tõi muudatuse psühhoanalüüsi ning pani analüüsi elama just eelkõige tihedate ja sisukate seoste tõttu varaste rõvedate sõnade tõttu. Kui Greenson (1950, pp. 19) märgib, et emakeelsetel rõvedatel sõnadel on tihedam side nägemuslike kujutelmade ja kujutlustega[17] ning musklite närvierutusega, siis võime oletada, et analüüs elustus, kuna keha ja meel said keele kaudu omavahel kokku.

Teise Maailmasõjaga seoses toimus psühhoanalüütilises maailmas ka üleminek saksakeelselt psühhoanalüüsilt inglise keelsele. Kahjudest, mida see üleminek kaasa tõi vaikiti kaua, kuna nii Sigmund Freud kui ka Anna Freud olid James Strachey alustatud tõlketööga[18] rahul ning tõlke kritiseerimine oleks olnud kui rünnak Sigmund Freudi enda vastu (Bettelheim, 1984, lk. ii). Austria meelesõõlaja Bruno Bettelheim (1984), kes emigreerus enne Teist Maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse, leiab, et nüüd on aeg seda teha. Ta kirjutab, et Freudi saksa keelsete tööde tõlkimisel inglise keelde on toonud kaasa vildaka ja väära arusaamise nii psühhoanalüüsist kui ka Freudist endast (lk. i). Bettelheimi meelest on kaduma läinud psühhoanalüüsi põhiolemuslik humanism, hingestatus (hing) (lk. 7) ja poeetilisus (lk. 9). Suurimaks kahjuks, mille inglise keelne tõlge on kaasa toonud, et psühhoanalüüs on muutunud „intellektuaalsete konstruktsioonide süsteemiks“, mis mitte ei vii psühhoanalüüsi õppijaid kokkupuutesse ei teadvusetu ega ka muu inimliku osaga iseendas, vaid hoopis kaugemale iseendast oma meeleilmast (lk. 6). „See on alati kellegi teise meelemärkusetus/meelemõistusetus, mida analüüsitakse, ning mitte iseenda oma.“ (lk. 7).

Millest alustada psühhoanalüüsi eestistamisel- ohud ja võimalused.

Kuna eesti psühhoanalüütiku erialane sõnavara pärineb peamiselt inglise keelest, siis ähvardab teda veel üks oht, mis puudutab enamjaolt meelesõõlajat ennast – koloniseeritud meel[19]. Koos meelde pugenud võõraste sõnadega võib kaduma minna ka midagi ehedat suhetes – võimalus vastastikuseks lummuseks või kütkestamiseks suhetes. Silmade ja meele sulgemine eesti keele ja kultuuri ees on ohtlik, kuna võib meelesõõlaja enda jätta paranoilisse- skisoidsesse illusoorsesse unelmate ilma, kus inimlik suhe inimeste vahel on häiritud (Klein, 1975, pp. 1-25) või halvemal juhul puudub hoopis. Koloniseeritud meel tekitab vastuolu inimeses endas, kes ei pruugi arugi saada, et tema tegevus psühhoanalüüsi asjatundjana ei vasta tegelikkuse ehk sõõlaja ja sõõlatava suhteks vajaliku tegelikkusega. Jaan Kaplinski (2018) osutab kahele ohule, mis mõlemad võivad tõkestada mõõelesõõlaja empaatilisust: truualamlikkus autoriteetidele ja autoritaarne mõtlemine. Koloniseeritud meel on lahendust vajav keerukas küsimus eesti psühhoanalüütilises kogukonnas, mis lahendamiseks vajab alguseks probleemi märkamist ja tunnistamist. Üks võimalusi ka selle keeruka küsimuse lahendamisele kaasaaitamiseks on igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine.

Igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine võib alata igast psühhoanalüüsi asjatundjast iseendast, kes seda ainult soovib. Süvenemine eesti keele rikkalikku varasalve loob võimaluse, kus sõnadest võivad meelde turgatada või prahvatada erinevaid mõtteid, tundeid, meelemõlgutusi ja oletuslikke lõimi. Jätkuv mõttetöö võib kujundada koetise[20], milles eesti kultuur, keel ja meel seostub uuel viisil, inglise keeles loetud ja õpitud psühhoanalüüsiga. Mitmeid keeli valdav, filoloogi haridusega saksa psühhoanalüütik Karl Abraham (1979, pp. 36) väidab, et sarnasused etümoloogilises ja psühhoanalüütilises lähenemisviisis lubavad sümboleid ehk võrdkujusid tuletada nii ühest kui ka teisest meelevallast. Mõeldes ühele ja teisele meelevallale, peab Abraham silmas laia maailma erinevate rahvaste kultuure, nii traditsioonilisi kui ka juba väljakujunenuid. Saan Abrahami mõttest aru järgneval viisil. Kuigi kultuurid ja keeled on erinevad, kirjeldavad ja väljendavad need erinevad tähendused siiski kõigile inimestele omaseid ja üldiseid kehalisi ja meelelisi liikumisi.

Mõtete mõlgutused ja oletuslikud lõimed tulenevad oletusest, et sõnade uurimisel avaneb sõnade tähendusväli meeles olevate nähtuste (aistingud, tajud, tunded jne.) mõistmiseks. Süvenedes võimalikult ehedate sugri sõnade maailma, võib tekkida võimalus taastada iidsete, meeles toimivate ja meele koloniseerimise mõjutustest võimalikult vabad koetised (struktuurid) ehk mõtte ja tundekangad, koos sobiva viisiga loodud koetist analüüsida ning lisada psühhoanalüüsile ka sugri meelevallast pärinevat või veel kaugemal luua seeläbi eestikeelse pärismaise psühhoanalüüsi alused. Prantsusmaa psühhoanalüütik Andre Green (1986, pp. 4) näeb erinevate kultuuride ilminguid ja võimalust rikastada psühhoanalüüsi eri kultuuride poolt järgmiselt: „…tänapäeva psühhoanalüüsi iseloomustab erinevate teooriate üksteisest kaugenemine, mistõttu tärkavad ka erinevad aimdused (kontseptsioonid) meelest. Erinevuste kaugenemine tuleneb ka olukorrast, et need aimdused võrsuvad erinevatest kultuuridest.“

Psühhoanalüüsi eestistamisest.

Erinevad kultuurid, mis kasutavad erinevaid keeli, kohtuvad siis kui ühest keelest tõlgitakse tekste teise keelde. Millest alustada, et ka sugri meel saaks kokku psühhoanalüüsi meeleilmaga ja miks mitte ka vastupidi? Psühhoanalüütikud on tuginedes kliinilisele tööle inimeste meeleilma vallas juba üle sajandi kogutud ja arendanud teadmist inimese meele vallas. Kas alustada olemasoleva, kuid võõrast kultuurist pärit rikka materjali ehk nii saksa- kui inglisekeelse psühhoanalüüsi eestistamisest ehk eestiliseks muutmisest, nii kuidas Saareste (1958, I:275) mõistab? Kuigi psühhoanalüüs käsitleb peidetud meeles toimuvat sõnade abil, jääb ainuüksi tõlkimisest[21] väheseks, sest peidetud meeles ja kehas toimuv ei väljendu ainult sõnade loogikas. Sõnad vaid kirjeldavad psühhoanalüütiku poolt märgatud keerulisi, tunnetest rikastatud meelenähtusi, milliseid psühhoanalüütik püüab mõista ning aru saada. Inglise grupianalüütik Robert Harris (2015, pp. 125), kes on erinevates kultuurides õpetanud psühhoanalüüsi gruppides laseb rääkima oma abilise Venemaal, tõlgi Baart Mandzhiev´i, kes kõneleb nende koostööst järgmist:“…kui tõlkida psühhoanalüütilisi oletusi inglise keelest vene keelde, siis on oluline, et ka kultuurilised, etnilised ja rahvalikud sugemed ja osised saaks kaasa haaratud, et tagada arusaadavamad üldistused ja kvaliteetne tõlge ning tõlgendused.“ Sarnasele arusaamisel on jõudnud ka Ukraina psühhoanalüütik Igor Romanov (2015, pp. 136), kelle meelest ei ole võimalik Wilfred Bioni mitmetähenduslikku ja paradoksaalset mõttemaailma vene keeles vahendada, ilma et tõlgitu ei kaotaks oma tähendust ning tema meelest tuleks Bioni lugeda inglise keeles. Sütt ja Parktal (2015, lk. 1241) arvavad, et „Psühhoanalüüsi mõistmiseks on vaja mõista psühhoanalüüsi eesti keeles.“ ehk teisisõnu on vaja luua eesti oma psühhoanalüüs, mis on eestistatud saksa või inglisekeelsest psühhoanalüüsist ning täiendatud sugri kultuuri eripäraga.

Eesmärk on mõista „muistset vaadet meelele“ toetudes tänapäevastele teadmistele inimese meele kohta, milles psühhoanalüüs omab pikaajalist ning põhjalikku kogemust. Lähtun ka Uku Masingu (2000) mõiste „usk“ arusaamisest: „Tuleks siis uurida, kuidas ja kunas inimene sai üldse olemuse, meelsuse, ning teadlikuks oma olemusest, kuidas ta seda siis väga mitmel moel avaldas ning teostas väljaspoole eri aegadel ning eri kohtadel.„ (lk. 15). Masingu meelest pelk mõistete analüüs ei ava inimese tundeelu poolt, ning ta väidab, et „…me ei saavuta peaaegu midagi tundest, mis on inimesel ja oli avastades esmalt ning avastades üha edasi oma olemust kogu maailma taustal.“ (Lk. 15). Masing jätab kõrvale mõistelise analüüsi ehk mõistete analüüsimise ning jätkab: „Nagu avastus, et midagi on ilus, midagi hää või õige oli kunagi ja on praegugi seotud emotsioonidega, nii ka avastus „mina olen säärane võrreldes muuga“. … Seda on võimalik avastada ainult introspektiivselt (sõna kõige laiemas mõttes), s.t., vaadeldes iseenda möödunud uskumise akte või teiste omi, mis on avaldunud sõnas, kirjas, kunstis ja osalt tegudeski.“ (lk.15). Masingu mõtted usust lähenevad Wilfred Bioni (2002, pp. 12) arusaamadele tähissõnast „O“[22], millest lähtub psühhoanalüütik, kes jätab kliinilises töös seljataha uskumused, tunded, mälestused ning toetudes usule, et tundmatut („…mis ta tunneb olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama.“ Masing, (lk. 16) on võimalik leida ning on avatud uuele teadmisele, millest ei ole mitte midagi muud teada, kui seda et selline teadmine võib olemas olla.

Sugri sõnadest ilmunud ja lõiminud koetis kui meelekangas on üpris sarnane psühhoanalüütiku kliinilisele mõtlemisele (kliinilise mõtlemise idee pärineb prantsuse psühhoanalüütikult Andre Green’ilt (2005)). Alus kliinilisele mõtlemisele tekib ja kujuneb praktilises töös patsientidega ning elustub meelesõõlamise alase kirjanduse lugemisel või meele toimimise üle mõtlemisel. Kliinilises mõtlemises ei mõlgutata mõtteid mitte ainult patsiendist, vaid meele mõlgutamine toob meelde mälestused varasemast tööst sõõlatavatega. Elustunud mälestused, lõimuvad omakorda kliinilise teooriaga ning tekkiv uus koetis avardab omakorda meelt ja arusaamist. Mõeldes eestlasena kliiniliselt eesti keeles, oletan et läbi eheda ja iidse sugri sõnavara võib kogeda ka sugri meelt ja sugri psühhoanalüüsi omapära ning erinevust indoeuroopa psühhoanalüüsist. Teema muudab eriliselt huvitavaks, et hetkel valitseva inglisekeelse psühhoanalüüsi eellaseks oli saksa keele ja juudi kultuuriruum.

Urmas Sutrop on pakkunud välja mõtte, et igasugune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõtlemises, võiks olla rahvusteadus. (Sutrop, 2004, lk. 8). Lõpetuseks võiksime küsida kas pärismaisest meelesõõlamisest võib ka saada omamoodi rahvusteadus?

Erinevad mõtted kokku kogutud, kirja pannud ja omavahel sidunud Ants Parktal.

1.oktoober, 2017; 16. jaanuar, 2017/27. jaanuar, 2018/28. aprill, 2018/2. juuni, 2018/8. juuni, 2018

Kasutatud kirjandus:

Abraham, K. (1979) Selected papers on psycho-analysis. London: Maresfield Reprints

Arukask, M. (2017) Isiklik suhtlus. 9.07.2017

Bettelheim, B. (1984) Freud and man’s soul. New York: Vintge Books A Division of Random House

Bion, W. R. (1991) Learning from experience. London: Maresfield Library

Bion, W., R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Ferenczi, S. (1911) On obscene words. First contributions to psychoanalysis (pp. 132-153. London: Hogarth Press, 1952 (reprinted London: Karnac, 1994)

Green, A. (1986) Private madness. London & New York: Karnac

Green, A. (2005) Psychoanalysis: A paradigm for clinical thinking. Free Association Press

Greenson, R., R. (1950) The mother tongue and the mother. Int. J. Psychoanal. 31:18-23

Habicht, K., Penjam, P., Prillop, K. (2015) Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus

Harris, R. (2015) Teaching Bion in Russia. In:   Williams, M. (Ed.) Teaching Bion. Modes and approaches. London: Karnac, (pp. 121-126)

Hoppál, M. (2010) Remarks on Hungarian Shamanistic Beliefs. – Uralic Mythologies and Shamans. Budapest: Hungarian Academy of Sciences, pp. 136-152

Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. (1939), Toim. H. Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Kaplinski, J. (2018) Truualamlik Eesti totalitaarses maailmasüsteemi masinavärgis. Päevaleht, 23. mai, 2018

Klein, M. (1975) Envy and gratitude and ohter works 1946-1963. Notes on some schizoid mechanisms (1946), pp. 1-25.

Leete, A. (2014) Polaarebase tee. Vikerkaar, 7-8:55-66

Laugaste, E. (1989) Vana kannel, VI:2. Haljala regilaulud. Sõnaseletused. Tallinn: Eesti Raamat

Masing, U. (2000) Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

Mehler, J. A., Argentieri, S., Canestri, J. (1990) The Babel of the Unconscious. International Journal of Psychoanalysis, 71:569-583

Mikita, V. (2017) Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi metsad

Romanov, I. (2015) Bion’s adventures in a country without Psychoanalysis. In: Williams, M. (Ed.) Teaching Bion. Modes and approaches. London: Karnac, (pp. 127-140)

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: TEA

Sutrop, U. (2004) Saateks. Raamatus, Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa, lk.5-11.

Sütt, M., Parktal, A. (2015) Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest. Akadeemia 7, 1236-1255

Tsatsas, N., Hewison, D. (2011) Living in two languages: A bilingual couple therapist’s experience of working in the mother tongue. Couple and family psychoanalysis, 1:97-116

[1] Väljend, millega Uku Masing tähistab indoeurooplasi (indogermaanlasi).

[2] Eestistama: eestiliseks muutma, (Saareste, 1958, 1:275).

[3] Sugrilaste all peab Masing silmas soomeugrilasi.

[4] Sõõlamise sõna kasutamiseks, et tähistada nii psühhoanalüüsi, tegi ettepaneku eesti kirjanik ja tõlkija Peep Ilmet, kes sõna algse tähenduse juurde jõudis järgmiselt: „Sõõla ja sõõlamise puhul oli küll nii, et me otsisime sobivat vastet võõrsõnale analüüs, analüüsima. Nii et täpsem tähendus oli ette antud. Teatud tähenduslik seos sõnaga analüüs on eesti sõnal sõel. Ometi jääb sõelumine analüüsimisest nagu kaugele ja on eesti keeles koormatud erinevate tähendustega. Häälikumuutmismängu käigus tuli mulle meelde geomeetria mõiste kõõl ja sealt see sõõl, sõõlamine tekkiski. Kuigi ma ise olen seda sõna siin-seal kasutanud, sai see laiemalt tuntuks alles Harry Potteri raamatute kaudu, kuhu Krista Kaer pidi tõlkimise käigus hulk tuletissõnu leidma. Seal sai sellest sõnatüvest sõõlamiskübar, mis uusi õpilasi vaagis ja laiali jaotas. Eks see kübar pidi neid õpilasi enne otsustamist ka analüüsima“. Nõnda sai käes olev luulekogumik endale nimeks „Sõõlatud luule.“ „ (Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Eesti Keele Sihtasutus, lk. 421.) Ka Põhja-Eesti keele aluspanija Heinrich Stahli 400 aasta tagusest mõtte- ja mõistemaailmast (Habicht, Penjam & Prillop, 2015, lk. 414) leiame sõelumise tarbeks sõna sõõlama→ sõelama. Peep Ilmet pakkus omalt poolt välja, et psühhoanalüüs võiks kõlada kui inimmeele sõõlamine ja vastavalt siis psühhoanalüütik kui inim-meele sõõlaja seoses meelesõõlamise tähissõnaga. Folklorist Madis Arukask (2017) lisab: „See on tabav veel ühes (šamanistlikus) seoses. Nimelt lugesin hiljuti ühe vanema ungari kolleegi Mihaly Hoppali artikleid üle. Ta toob välja sõela (sellise suurema, millega sai vilja tuulata jm teha) geneetilise suguluse šamaanitrummiga (Hoppal, 2010, pp. 143). Ungari taltos (šamaan/nõid) on seda mõne väite põhjal kasutanud ka näiteks maagilise transpordivahendina (nagu ka trumm pole šamaanile vaid “muusikainstrument”, vaid väga polüfunktsionaalne tööriist, sh. sõiduvahend transirändudel). Eks sõela ja sellesse pandud maagiliste esemetega tehti rituaale ka läänemeresoome karjusemaagias ja muudelgi juhtudel – mis viitab talle kui enamale lihtsast tööriistast.“ Sõõlamise sõna kasutamise katse on seotud sooviga viia inim-meele sõõlamise ehk siis psühhoanalüüsi keel lähemale eesti keelele ja kaugemale inglise või saksa keelest tulenevatest võõrsõnadest. Uku Masingu mõttes, tuua keel, mida kasutab meelesõõlaja kliinilises töös, indoeuroopa duaalse mõtlemise ruumist tagasi mitmekesise eesti keele ehk sugrilase mõtlemise ning meele juurde.

[5] Uku Masing (1909-1985), eesti polühistor, teoloog, orientalist, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog.

[6] Meelesõõlamise üks eripärasid on ka emakeele korral kahe erineva keele olemasolu ning et oluline on nende keelte erinevuse mõistmine ja keelte eristamine teineteisest. Suhtlemises kasutatav keel omandab teistsuguseid tähendusi kui meele plaanis kasutatav keel ja seda nii meelesõõlaja kui sõõlatava meele mõttes. (Mehler, et al, 1990, pp. 569)

[7] Jakob Hurt (1839-1907), eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.

[8] Kasutan inglise keelse sõna to contain ehk containing eestistatud vastena sugri päritolu sõna tarima, mis seostub sõõlaja pingutusega, et sõõlatavale arusaamatutest tunnetest aimu ja aru saada ning taritul kujul sõõlatavale tagasi peegeldada. „Seda annab tarida,“ Saareste, 1958, IV:239.

[9] Bioni mõistes tajudest lähtuv, toores aistinguline aines kui tardunud või käsitamatud muljed.

[10] Bioni mõistes tähendust sisaldav aines: tunded, mis on teadvustatud käsitletavateks mõteteks.

[11] Juba need kaks sõna kõnelevad vajadusest leida eesti meeleilmast, sõnu, mis kirjeldavad meele toimimist süvatasandil (juurte juurde). Võrdkujustamine on varasem sümboliseerimise viis, kus aluseks on sarnasus ja pildiline kuju. Võrdkujutamine seevastu on hilisem ja aluseks on võrdsus.

[12] Pean siinkohal silmas otsetõlget sõnaraamatust, mis sageli tunnete tähistamises pigem meeles segadust tekitab kui selgust loob. Silvet (2009) pakub oma sõnaraamatus tunnete tõlkimiseks rikkaliku valiku eesti keelsetest sõnadest, mille hulgast sobivat valida ei ole mitte lihtne. Sageli on ka erinevate inglise keelsete tundesõnade eesti keelne tähendus kattuv (anger= raev; rage=raev). Sobiva eesti keelse sõna leidmiseks sugrilase tunde tähistamiseks on vaja lisaks sõnaraamatule süveneda ka regilaulude, murrete, vanasõnade ja muu keeles peituva eheda rikkuse juurde ning aduda, mil moel see rikkus omas meeles kaasa kõlab või mitte.

[13] Pöördudes rahva keele varasalve juurde võime sattuda vastuollu ühiskonnas valitseva suundumisega, kus soovitakse eesti keelt standardiseerida, mille tõttu ei taheta või ei tohita kasutada kõiki tuttavaid sõnu näiteks kasvõi murdekeelest. Masing (2004, lk.18) viitab olukorrale, kus kõrgkultuuride keeled kipuvad seetõttu vaesestuma ja degenereeruma kui nn. primitiivne „rahvakeel“ hüljatakse.

[14] Ferenczi arusaam vastuoludest tema oma emakeele ja psühhoanalüüsi keele (tol ajal küll saksa keele) vahel, sündis olukorrast, kus ta ise oli jäänud kahe keele vahele. Ühelt poolt ungari emakeel ja teisalt psühhoanalüüsi saksa keel. Ferenczi kirjeldab, kuidas võis eri keeltest sündida lõhe, mis võtab ära lapseea suguelu kirjeldustest hääled, kujundid, kujutlused, ning midagi ehedat läheb seetõttu kaduma (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 100).

[15] Jakob Hurt (1939, lk. 131) mainib tarkuse ja täädmise riigi allikateks „…näituseks rahva keel, tema mitmeharulised murded, rahva vanaaegsed mälestused, laulud ja jutud, vanad sõnad ja mõistatused, rahva praegused kombed ja veel järle jäänud ebausk, kohtade ja paikade nimed ja mõni muu tähtis asi rahva elus ja tema asupaikades.“

[16] Ralph Greenson (1911-1979), tundud Ameerika psühhiaater ja psühhoanalüütik. Õppis Šveitsis meditsiini, läbis psühhoanalüüsi alul Wilhelm Stekeli ja seejärel Otto Fenicheli juures. Lahkudes Viinist 1950. a. on ta öelnud, et võrreldes emakeele saksa keele kasutamist õpitud inglise keelega, toob uue keele kasutamine emakeele kasutamise vältimise ning seega tõrjutakse välja varajane mina eneseteadmus ehk ego identiteet, mistõttu algelised hirmud, ärevused ja mälestused ei tule esile (Tsatsas, Hewison, 2011, pp. 101).

[17] Kujutelmad on tõelisemad sisemise meele ilma mõttes, ürgsemad ja algelisemad ning sünniga kaasnevad. Kujutlused on hilisemad, seotud kogemusega ja seotud kujutlusvõimega juba kogetud esemest või nähtusest.

[18] Strachey, J. (1953-1974)The Standard Edition of the Complete Works of Sigmund Freud, Volumes 1-24

[19] Paraku liitub siinkohal lisaks juurde ka nõukogude ajast pärit koloniseeritud meeleosa mõju, mis on oletatavalt moonutanud koloniseerides ka eesti meelt. Epp Annus (2018, pp. 91) on kirjutanud: „What happened in the Baltic states was certainly a military occupation, followed by the arrival of new settlers and by the reorganization of local political, economic, and cultural structures according to the needs and expectations of the occupying country (see type 4). This is widely used schema of colonization to form a settler colony: after military conquest, new settlers arrive and the local economy is reorganized to serve the interests of the colonizers. “ Ilmeka näite koloniseerimise algusest pakub Eesti Vabariigi ajal ilmunud kahe kasvatusteaduste ajakirja “Kasvatus” numbri omavaheline võrdlemine: Nr. 5, 1940 https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:104866   ja nr. 6-7, 1940 http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/28536 ,mis jäi ka viimaseks numbriks.

[20] Sõnade lõimed ja koetis kasutamine on seotud tähelepanekuga, et sugri meelt kirjeldavad materjalid (regilaulud, vanasõnad, väljendid, jne.) lähtuvad sageli meelt kirjeldades kangakudumise metafoorist, kus meele toimimine on kui omalaadne mõtte- ja tundekanga kudumine.

[21] Laugaste (1989) esitleb Haljala regilauludes esineva sõnaühendi vale keele kandja tähendust kui valetaja. Võime oletada, et võõras keeles kõnelejat võib mõista ka kui valetajat, kes kõneledes pigem peidab kui avab enda mõtteid ja tundeid.

[22] Teadmatus ümbritsevast reaalsusest kui tõde, millestki mis eksisteerib, kuid millest me midagi ei tea. Folklorist Art Leete (2014, lk. 56) artiklist „Polaarrebase tee“ leiame tema Põhjala sõbra ütlus looduse tunnetamisest: „…on selliseid inimesi, kes, isegi kui nad ei tea, ikkagi teavad.“ Põhjala küti mõte avab Bioni tähissõna ugrilase viisil.