Igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine.

Igermaanliku[1] psühhoanalüüsi eestistamine[2] sugrilase[3] meele sõõlamiseks. Mõtteid Uku Masingu „Keelest ja meelest“ ainesel.

„Läbi vana männiku kulgev metsarada on pärismaise

psühhoanalüüsi tugisammas.“ Valdur Mikita, (2017, lk. 143)

Sissejuhatus.

Uku Masing[4] (Sutrop, 2004, lk. 7) on öelnud, et „Iga uue keelega omandab inimene uue „hinge“, iga keelkond on meelkond.“ Uku Masingu mõtet mõeldes võib küsida, et kuidas saab eesti keeles töötav psühhoanalüütiline psühhoterapeut ja psühholoogiline nõustaja, grupianalüütik, jungiaanlik analüütik ning psühhoanalüütik, kes on omandanud erialased teadmised ingliskeelset kirjandust lugedes või õppinud inglise keeles, teha oma erialast tööd tõhusalt eesti keeles kui tema teadmised pärinevad teisest hingest, teisest keelkonnast? Kas võib olla nii, et psühhoanalüüsi asjatundja, kes on inglise keele kaudu omandanud uue erialase igermaani „hinge“, on eemaldunud eesti keelkonnast ning liikunud eemale sugrilase meelkonnast? Kas psühhoanalüüsi asjatundja meeles võib tekkida kaksipidine ehk ambivalentne olukord, kus erialase töö sõnalised teadmised pärinevad ühest meelkonnast, kuid kasutab ta neid teadmisi hoopiski teises meelkonnas[5]. Arvan, et psühhoanalüüsi erialaseks asjatundlikkuseks ei piisa õppimisest ainult inglise keeles, kuna õpitud ainese kogemine ja läbi tunnetamine jääb puudu. Võiksime mõelda, kas või kuidas need erinevad meeleilmad üleüldse kokku sobivad? Uku Masingu meelest küll ei sobi, kuna kaks meelkonda mõtlevad erinevalt, tajuvad ja tunnetavad maailma erinevalt.

Sõõlamine ja meelesõõlaja.

Kasutan järgnevas loos psühhoanalüüsi tähistamiseks mõistet meelesõõlamine, psühhoanalüütiku tähistamiseks mõistet meelesõõlaja, ja analüüsitava tähistamiseks mõistet sõõlatav. Ettepaneku tähistada psühhoanalüüsi sõnaga sõõlamine tegi ühise koostöö käigus eesti kirjanik ja tõlkija Peep Ilmet, kes sõna algse tähenduse juurde jõudis järgmiselt: „Sõõla ja sõõlamise puhul oli küll nii, et me otsisime sobivat vastet võõrsõnale analüüs, analüüsima. Nii et täpsem tähendus oli ette antud. Teatud tähenduslik seos sõnaga analüüs on eesti sõnal sõel. Ometi jääb sõelumine analüüsimisest nagu kaugele ja on eesti keeles koormatud erinevate tähendustega. Häälikumuutmismängu käigus tuli mulle meelde geomeetria mõiste kõõl ja sealt see sõõl, sõõlamine tekkiski. Kuigi ma ise olen seda sõna siin-seal kasutanud, sai see laiemalt tuntuks alles Harry Potteri raamatute kaudu, kuhu Krista Kaer pidi tõlkimise käigus hulk tuletissõnu leidma. Seal sai sellest sõnatüvest sõõlamiskübar, mis uusi õpilasi vaagis ja laiali jaotas. Eks see kübar pidi neid õpilasi enne otsustamist ka analüüsima“. Nõnda sai käes olev luulekogumik endale nimeks „Sõõlatud luule.“ (Ilmet, P. 2013, lk. 421.) Ka Põhja-Eesti keele aluspanija Heinrich Stahli 400 aasta tagusest mõtte- ja mõistemaailmast (Habicht, Penjam & Prillop, 2015, lk. 414) leiame sõelumise tarbeks sõna sõõlama→ sõelama. Peep Ilmet pakkus omalt poolt välja, et psühhoanalüüs võiks kõlada kui inimmeele sõõlamine ja vastavalt siis psühhoanalüütik kui inim-meele sõõlaja seoses meelesõõlamise tähissõnaga. Folklorist Madis Arukask (2017) lisab sõõlamise kohta järgmist: „See on tabav veel ühes (šamanistlikus) seoses. Nimelt lugesin hiljuti ühe vanema ungari kolleegi Mihaly Hoppali artikleid üle. Ta toob välja sõela (sellise suurema, millega sai vilja tuulata jm teha) geneetilise suguluse šamaanitrummiga (Hoppal, 2010, lk. 143). Ungari taltos (šamaan/nõid) on seda mõne väite põhjal kasutanud ka näiteks maagilise transpordivahendina (nagu ka trumm pole šamaanile vaid “muusikainstrument”, vaid väga polüfunktsionaalne tööriist, sh. sõiduvahend transirändudel). Eks sõela ja sellesse pandud maagiliste esemetega tehti rituaale ka läänemeresoome karjusemaagias ja muudelgi juhtudel – mis viitab talle kui enamale lihtsast tööriistast.“ Sõõlamise sõna kasutamise katse on seotud sooviga viia inim-meele sõõlamise ehk siis psühhoanalüüsi keel lähemale eesti keelele ja kaugemale inglise või saksa keelest tulenevatest võõrsõnadest. Uku Masingu mõttes, tuua keel, mida kasutab meelesõõlaja kliinilises töös, indoeuroopa kaksusliku mõtlemise ruumist tagasi mitmekesise eesti keele ehk sugrilase mõtlemise ning meele juurde.

Keelekasutus Eesti psühhoanalüüsis[6].

Masingu mõtteid edasi mõeldes oletan, et on tekkimas või juba on tekkinud olukord, kus inglise keele kaudu inglise meelkonda sisenenud meelesõõlaja on unustamas aimu ja oimu sugrilase hingeilmast[7]. Kuna aastasadu on nii Vene kui ka Euroopa ülemvõim eestlase meelt koloniseerinud,[8]sundides põliselanikke kasutama võõrast keelt (hariduses, asjaajamises, kohtusüsteemis), siis võib sellises olukorras inimese keele kasutamises tekkida segadus, millel on oma mõju ka inimese meeleilmale[9]. Jakob Hurt[10] (1939, lk. 163) on keelesegaduse ohtude kohta öelnud järgmist: „Samal määral kui keel ning komme saab segatud ning raisku aetud, samal määral saab ka vaimu- ning südame-elu kängu jääma. Mõtlemine muutub segaseks, vaade tuhmiks, vahetegemiseand nüriks, südame-elu kõledaks. Kombest saab üks meelevaldne, mõttetult laenatud kassikulla konglomeraat, ilma vere ning üdita. Elu võtab iseloomutu, sagedasti vastiku kuju.“ Jakob Hurt ei kirjuta kolonisaatoritest, vaid enesekolonisatsioonist – eestlastest, kes on omal vabal soovil ja tahtel kolonisatsiooni mõju omaks võtnud. Ka eesti usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits näeb koloniseerimises eelkõige enesekolonialismi ohtu. „Loorits vastustas nii kommunismi kui ka natsionaalsotsialismi, kuid seegi tähendas tema puhul esmajoones etteheiteid kaaseestlastele kas väidetava või tegeliku kollaboratsionismi pärast.“ (Selart, 2014, lk. 139) Jaan Kaplinski (2004, lk. 14), kirjutades oma kõige ühekülgsemalt mõistetud luuletusest „Vercingetorix ütles…“, selgitab, et tema luuletus ei olnud allegooriline protestiluuletus Nõukogude okupatsiooni ja Vene valitsuse vastu, mida paljud lugejad arvasid, vaid seotud enesekolonialismiga[11]. „Pigem protestiluuletus nende keltide, eestlaste, indiaanlaste ja teiste vastu, kes võtavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused.“ Kaplinski hoiatab inimesi, et oht ei seisne mitte ainult sugrilase olemuse kaotamises[12], vaid eelkõige selles, et me võime selle hävitustöö ära teha iseenda käte ja meelega.[13] Eesti keeleteadlane Krista Kerge (2005, lk. 38) toob kurvastava näite keelekasutuse demokraatia puudumisest Eesti riigis: „Hoopis kurvemad on asjad siis, kui juristid ja kõrged ametnikud erilist keelevormi ühiskonnale omal moel peale suruvad, olles veendunud, et just nende keerukas väljendusviis on hea ja nõudes seda ka alluvatelt või muudelt kolleegidelt.“ Kas siin on tegemist enesekolonisatsiooniga, eemaldumisega sugri keele- ja meeleilmast ning võimaliku ohuga rahvuslikule iseolemisele jääb lugejale mõelda. Kindlasti ei tähenda psühhoanalüüsi eestistamine irdumist olemasoleva psühhoanalüütilise oskuse, teadmise ja kogemuste juurest ning tegelemist vaid oma eesti asjaga[14]. Me ei soovi, et eesti psühhoanalüüsist saab midagi sarnast Eesti omakultuuriga, mis Kaplinski arvates „…näib sulguvat külakultuurimajaks, kus kõik on omad poisid, kus kõigile plaksutatakse ja kus keegi ei vaevu tegelema suure maailma suurte murede ja tõdedega.“ (Kaplinski, 2004, lk. 153). György Kádár (2015-2018) on ungari kultuuri ehedust otsides viidanud Soome filmilavastaja Aki Kaurismäki sõnadele: „Mõtlen tõsimeeli, et rahvusvaheline olemiseks on vaja olla äärmiselt rahvuslik – siis mõistetakse su filmi kõikjal kuni Hiina müürini.“ Koduse kinnituse Kaurismäki mõttele võime leida Uku Masingu üldinimlikust ja igavikulisest luulest. Psühhoanalüüsi eestistamise läbi võib olemasolev mitme keelne psühhoanalüütiline teadmine rikastuda ka panusega sugrilase meeleilmast ning samas võib eestistamise kaudu saada selgeks, millised võõrkeelse psühhoanalüüsi seletusviisid on sugrilase meelele sobimatud[15].

Kuidas meelesõõlaja saab teha oma tööd – psühhoanalüüsi kui tema hing ei ole koos analüüsitavaga, kui tema meel ei kõla kaasa sõõlatava ehk analüüsitava meelega ja kui meelesõõlaja on unustamas oma juuri. Masing jätkab ja ütleb, et „Igal keelel on oma keeletõelus.“ Töötades eesti keeles, püüdes mõista eesti keele kaudu sõõlatava (analüüsitava) tõelust (sisemist reaalsust) sõõlaja inglise keelest pärit tõelusega, on tänu keelte erinevale keeletõelusele on äärmiselt keeruline. Kliinilises töös on tekkinud kummaline olukord[16]. Kuigi psühhoanalüütik ja analüüsitav räägivad mõlemad eesti keelt, siis justkui oleks ka kaks inimest ühises eesti meeleilmas. Paraku ei pruugi see alati nii olla. Kuna meelesõõlaja erialase mõtlemise ja arusaamise eesti keel ja eesti meel pärinevad sõnaraamatu tõlke kaudu inglise keele ja -meele maailmast[17], siis võib küsida, kas sõõlamises ehk analüüsimises ollakse sõõlatavaga ühel meelel või ei olda, või kus siis üldse ollakse kui ei olda[18]. Meelesõõlaja sisekõnes võib siis korraga kõlada kaks erinevat keelt – eesti keel ja inglise keel ning tekitada segaduse meeleilmas. Jakob Hurt (1939, lk.23) on öelnud eesti keele segamise kohta järgmist: „Keeles elab meie vaim, tema läbi avaldab end meie sisemine elu ja tema läbi saab ta toitu. Saab keel ära segatud, siis sellega solgitakse ka meie vaimuelu. Jääb keel kängu ehk kinni, siis hakkab ka meie sisimine inimene põdema ja jääb kiduraks.“ Hurda sõnadest võime mõista, et keelesegaduse tõttu vaimuilmas võib kaduma minna side keha ja meele vahel. Hurt seostab meele ja keha koosolemise vajaduse kui vaimse tervise olulise tingimuse. Keele kaotus võib kaasa tuua keha kaotuse[19], mistõttu psühhoanalüüs muundub liigselt mõistusepäraseks ja ratsionaalseks analüüsiks, mis vältides tundeid osutub sisutühjaks, mõttetuks ja kasutuks mõttemaratoniks. Koduse eesti keele ja võõraste (inglise, saksa…) keelte vaheliste suhete kujundamise osas juhatab Jakob Hurt (1939, lk. 128) meid järgmiste sõnadega: „Nemad olgu meile armsad sõbrad ja lahked seltsimehed, aga ei iale peremehed. Peremees olgu ja peremeheks jäägu meie Eesti emakeel: tema õitsegu ja elagu igal ajal, tema kasvagu ja kandku vaimu vilja rohkeste: siis õitseb ja elab ka Eestirahvas, siis käib tema käsi häste ja kannab tema töö kaunist vilja.“ Jätkates Hurda mõtet jõuame taas enesekolonisatsiooni teema juurde. Mitte võõras keel ei ole ohtlik iseenesest, vaid ohtlik on see mida inimene laseb sel keelel isendaga ette võtta.                                                                                            

Miks on psühhoanalüüsis nii oluline keha ja meele vaheline side, mida võib väljendada ka sõnadega – „keel peab kehasse minema[20]“? Kliinilise töös pöördutakse sageli sõõlatava ehk analüüsitava väga varaste tundeelamuste juurde, püüdes leida vaadeldava ja uuritava ainese kirjeldamiseks ning mõtteseoste loomiseks sobivaid sõnu. Briti psühhoanalüütiku meelesõõlaja Bion’i (1991) järgi on psühhoanalüütiku esmane ülesanne tarida[21] analüüsitava beeta osised[22] ehk sensoorsed läbielamused alfa sugemeteks[23] ehk mõeldavateks mõteteks. Tarimise kaudu toimub meeles keeruline teisenemine, milles kehalised tajud saavad alul sõõlatava – analüüsitava meeles meelesõõlaja tarimise toel mõistemärkideks, hiljem pildilisteks võrdkujudeks ehk sümboliteks ja seejärel sõnadeks. Tarimine annab sõõlatavale võimaluse omas meeles sümboliseerimise (võrdkujustamise ja võrdkujutamise[24]) võime väljakujunemiseks, mille abil on tal võimalik oma kehalisi sensoorseid tajusid sõnade abil kirjeldada ja seeläbi märgata ja mõista ning sõõlata tundeelu.

Kliinilisele kogemusele toetudes võib öelda, et varaste suhete lummavad kütked ehk varased kütkestamiskogemused ja mälujäljed on tundeeluliselt ja lingvistiliselt seotud emakeelega (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 97). Me näeme, et mõtlemine iseenda üle rajaneb emakeelsetele sõnadele, millised on tähenduse saanud varastes tundelu kogemustes. Olukorras, kus sõõlaja püüab mõista sõõlatava varaseid emakeelsete sõnadega seotud tundeelamusi ning neid sümboliseerida (võrdkuju(s)tada), kuid kasutab omas meeles võõrast keeles pärit sõnu, võib tekkida ebakõla teineteise mõistmises. Usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits hoiatab ka laiema ohu eest. Looritsa (1953, lk. 13) arvates „…viib võõrkeelsete oskussõnade kasutamine võõrkeelse mõtlemise juurde võõrkeeles ning inimesed kipuvad nii võõrduma eestlusest.“ Teisisõnu – jäädes võõras keeles mõtlemise juurde, võib sõõlatava mõistmine olla raskendatud kui mitte võimatu. Psühhoanalüütiku erialane eestikeelne sõnavara, mis on pärit inglise keelest[25], kuid mida meelesõõlaja parema puudumisel kasutab, võib sugrilase meele sügavamaks aimamiseks ja kirjeldamiseks olla kas pinnapealne või ebapiisav. Samas uurides lähemalt erinevaid eesti keele sõnaraamatuid (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat, Saareste, Wiedemann, Eesti Keele Sõnapered jne) ja erinevate maakeelte[26] (murdekeelte) võimalusi, selgub, et eesti keeles võib vastav sõnavara olemas olla[27]. Art Leete (2000, lk. 216) toob välja kunagise arvamuse põhjarahvaste kohta„…et paljudes keeltes, sealhulgas ka inuittidel, puudub mõistlik sõnavara depressiooni väljendamiseks. 1970ndatel leiti, et selline sõnavara on inuittidel siiski olemas. Jakob Hurt (1939) kirjutanud, et „Keeles on aastasadade tarkus kokku ladestunud, keel avaldab mõju mõtlemisele ning tahtmisele, südamele ning meelelaadile. Keel on see abinõu, mille kaudu vaim end ilmutab, vastu võttes ja endast osa saada lastes.“ (lk. 163). „Pääle selle on rahva keel täis tuumakat eluõpetust ja teravat loomulist tarkust, mis iseäranis vana rahva sõnadest ja kõne käändudest välja paistab.“ (lk. 126)[28]. Mitmetel erinevatel põhjustel meelesõõlajad, kas lihtsalt ei kasuta sõnavara, kuna nii pole kombeks[29], ei taheta kasutada või lihtsalt ei tunta emakeele rikkalikke ja ka riukalikke võimalusi.

Ka võib jääda kasutamata meelesõõlaja eestikeelsest elust tulenev elukogemus. Vene kirjandusteadlane Sergei Averintsev (1999, lk. 5-6) on öelnud muistsete tekstide mõistmise ja tõlgendamise kohta järgmist: „Matemaatilise mõtte sisu võib edasi anda selge pea ja vähimagi elukogemuseta andekale lapsele. Humanitaarse mõtte sisu tuleb õigel viisi ilmsiks alles elukogemuse – inimliku kogemuse valguses.“ Meelesõõlajana mõistan inimliku kogemusena tunnete mõistmisest tulenevat kogemust. Averintsev jätkab öeldes, et mõistmine ei saa tulla teoreetiliste oletuste ja arusaamade ning teooriate kaudu, vaid sünnib elavas dialoogis ka muistse teksti autoriga. „Eitada muistses autoris meie vestluskaaslast tähendab eitada teda kui autorit.“ Ka meelesõõlaja kohtub muistse ja peidetud materjaliga inimese ehk sõõlatava meeles, kus selguse asemel on segadus, ebamäärasus, kahemõttelisus ning puudus. „Me ei saa mõista möödunud ajastut, kui me ei tunne, et ta pöördub meie poole iseenda sügavustest.“ Kahekõnes sõõlatava teadvuste meelega saavad koos sigitatud uued oletused ja arusaamad, mis annavad sõõlatavale mõista iseenda peidetud tundeelu ja meeleilma. „Pealiskaudne pseudoratsionalism, mis ei suhtu piisavalt aupaklikult aine enese olemisse ega piisavalt kriitiliselt ainelt võetud skeemisse, mõtleb saavutada maksimaalset objektiivsust materjaliga dialoogilise kontakti hävitamise hinnaga.“ Seostan Averintsevi sõnumit sel viisil, et psühhoanalüütiline teooria saab meelesõõlajale mõistetavaks töövahendiks alles siis kui see teooria omandab elukogemusest tuleneva tundetähenduse, kus on sobivalt kokku põimunud igermaani kultuurist pärit psühhoanalüütiline teooria sugrilase tundeeluga.

Kaduma võib minna eelkõige paljude sõnade sugueluline tähendus, mille ema on lapsele varases eas kaasa andnud, mistõttu võib keeruline olla sugueluga seotud keeruka ainese sõõlamine. Sugueluga seotud sõnad, milliseid ka rõvedateks kutsutakse, on saanud oma tähendused varasemal meele arengu ajal (Ferenczi, 1911[30], lk. 138) olles otseses seoses vanemate suguelu teadvustamisega (Ferenczi, 1911, lk. 143).

Loomulikult ei ole eestistamise aluseks ainult eesti keel ja sõnavara vaid kogu sugri rahva lähem ja kaugem kultuur ja elamisviis. Kaplinski (2004, lk. 296) on kirjutanud eestlaste kaugenemise kohta loodusest ja kultuurist, et „Etnograafia ja folkloor saavad täita osa nendest tohututest lünkadest, mis meisse on tekkinud. Suur osa sellest, mis loodi stabiilsetes loodusrahvaste ja talupoegade ühiskondades on alles. Need varad tuleb välja tuua ja elustada.“ Süvenedes regilauludesse[31], murdekeelde, sõnastikesse võib märgata, et paljud meele sügavustes toimivaid talitlusi kirjeldavad sõnad, mis pärinevad varasematest aegadest on tõepoolest olemas. Arheoloog ja ajaloolane Marika Mägi (2017, lk. 85) on regilaulude kohta öelnud järgmist: „Igal juhul kõlab arhailistes, iseäralikult tugeva väega lauldavates regilauludes tihtipeale meieni hääl otse viikingiajast.“ Küsimus ei ole siin ainult vajaduses leida loomulikke ja sobivaid sõnu, vaid sõnade kaudu sideme leidmises iseenda varaste tundeelamustega, mis siis aitavad kaasa sõõlatava meeleilma sõõlamisele. Lisaks pakub emakeele etümoloogiline varasalv rikkalikult võimalusi erinevate mälujälgede omavahelist lõimetumiseks meeles. Jakob Hurt (1939, lk. 131) mainib tarkuse ja täädmise riigi allikateks „…näituseks rahva keel, tema mitmeharulised murded, rahva vanaaegsed mälestused, laulud ja jutud, vanad sõnad ja mõistatused, rahva praegused kombed ja veel järle jäänud ebausk, kohtade ja paikade nimed ja mõni muu tähtis asi rahva elus ja tema asupaikades.“ Meelde turgatava mõttekanga võimalik avarus (mitmevärvilisus) pakub omakorda erinevaid võimalusi mänguliseks ja loovaks meele sõõlamiseks. (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 103).

Psühhoanalüütiline aines eri emakeelt valdavate inimeste suhtlemises[32].

Vaatlen järgnevalt olukorda psühhoanalüütilises suhtes, kus psühhoanalüütik ja analüüsitav on eri rahvustest ning nende emakeeled on erinevad. Amati-Mehleri ja kaasautorite (1990) mõtteid edasi arendades võime küsida, et kas näiteks nähtuse algne ingliskeelne teadvustamata tähendus erineb nähtuse eesti keelsest algsest teadvustamata tähendusest. Vastavad afektiivsed ja sensoorsed lõimed on liiga erinevad, lõimete juured, mis kujunevad keele õppimisel on nii eriomased ja isikupärased (lk. 572). Lisaks, viidates ka teistele autoritele Anzieu (1974); Winnicott, 1965); (Tustin, 1981), et kõnelema õppida on vaja „seesmise“ ja „välise“ ning „mina ise“ ja „mitte mina“ eristamise võime olemasolu meeles. Kuigi keele kasutamise võimekus kuulub korrastatud ehk koega varustatud meele juurde, kus mina on võimeline võrdkuju(s)tamiseks ning mõtteliseks tegevuseks (sümboliseerimiseks ja abstraheerimiseks) on keele juured inimese elu varases alguses – aistingute ja tajude (sensoorsetes) ning kehalistes kogemustes (lk. 575).

Raskused meelesõõlamises erineva emakeelega inimeste vahel tekkivad eelkõige seoses varase lapsepõlve teemade käsitlemisel, mis on küllastunud suguelulise ainesega. Suguelu teema on lapsepõlves seotud eelkõige mõnutundega kehalisest ja hingelisest lähedusest emaga. Täiskasvanulik arusaam suguelust kui sigimisest saabub murdeeas, mil nooruk on kehaliselt valmis küpseks sugueluks – rasestamiseks ja rasestumiseks.

Analüüsitava varaste suguliste läbielamuste ja kogemuste väljendamisel võõras keeles, jääb aines kunstlikuks ja pinnapealseks, kuna väljendatud aines ei puuduta kunagisi läbielamusi ja kogemisi, mis said oma tundetähendused emakeeles. Tundekogemuse puudus ulatub ka psühhoanalüütiku meelde, kuna kaasakõlav empaatiline mõistmine ei saa tunnete puudumise tõttu aset leida. Kui emakeelsed mälujäljed ei elustu meeles, võivad inimest vaevavad teemad jääda käsitlemata või käsitlus jääda ebapiisavaks, ning meelehäire välja ravimata.

Ka psühhoanalüütik, kes töötab temale võõras keeles, ei pruugi leida sugueluga seotud tunderikkaid seoseid ka omas meeles, mistõttu võib olla analüüsitava varase tundeelu mõistmine häiritud ka meelesõõlaja poolt. Samas olukorras võib olla ka eesti meelesõõlaja, kelle inglise keeles õpitud teoreetiline varamu või võõrsõnade kasutamine võib meelesõõlaja viia olukorda, kus sugueluga seotud tunderikaste seoste leidmine omas meeles võib saada häiritud. Tulemuseks võib olla sõõlatava vääriti mõistmine või halvemal juhul tekkib ebakõla sõõlavas suhtes. Seevastu emakeele kasutamine toob sõnadele tagasi need tunnetega seotud tähendused, mis varastes mälujälgedes peidus on[33]. (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 100) Vähe sellest, et meelesõõlaja ei pruugi sõõlatavat mõista, temast aru saada, lisaks häirib ka erinevates keeltes suhtlemine sõõlatava kaasaelavat ehk empaatilist mõistmist. Sõnad võivad eri keeltes küll kanda ühesugust tähendust, kuid samas olla erineva tundeväega (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 101).

Greenson[34] (1950, lk. 19) toob näite kliinilisest praktikast, kus analüüsitava poolt emakeele kasutusele võtmine tõi muudatuse psühhoanalüüsi ning pani analüüsi elama just eelkõige tihedate ja sisukate seoste tõttu varaste rõvedate sõnadega. Kui Greenson (1950, lk. 19) märgib, et emakeelsetel rõvedatel sõnadel on tihedam side nägemuslike kujutelmade ja kujutlustega[35] ning musklite närvierutusega, siis võime oletada, et analüüs elustus, kuna keha ja meel said keele kaudu omavahel kokku.

Teise Maailmasõja ajal toimus psühhoanalüütilises maailmas ka üleminek saksakeelselt psühhoanalüüsilt inglise keelsele. Kahjudest, mida see üleminek kaasa tõi vaikiti kaua, kuna nii Sigmund Freud kui ka Anna Freud olid James Strachey alustatud tõlketööga[36] rahul ning tõlke kritiseerimine oleks olnud kui rünnak Sigmund Freudi enda vastu (Bettelheim, 1984, lk. ii). Austria meelesõõlaja Bruno Bettelheim (1984), kes emigreerus enne Teist Maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse, leiab, et nüüd on aeg arutada tõlke üle. Ta kirjutab, et Freudi saksa keelsete tööde tõlkimine inglise keelde on toonud kaasa vildaka ja väära arusaamise nii psühhoanalüüsist kui ka Freudist endast (lk. i). Tõlkijatelt ootab Bettelheim (lk. 31), mitte ainult kirjutatu, vaid ka kirjutatule kaasa antud ja sõnaliselt väljendamata mõtete edasiandmist. Tõlkijal tuleb olla tundlik autorite püüdluste osas leida side ka lugeja teadvusetu meelega, et ärkaks nii tundeline kui ka mõistuspärane kostus. Bettelheimi meelest on tõlkes kaduma läinud psühhoanalüüsi põhiolemuslik humanism, hingestatus (hing) (lk. 7) ja poeetilisus (lk. 9)[37]. Suurimaks kahjuks, mille inglise keelne tõlge on kaasa toonud, et psühhoanalüüs on muutunud „intellektuaalsete konstruktsioonide süsteemiks“, mis mitte ei vii psühhoanalüüsi õppijaid kokkupuutesse ei teadvusetu ega ka muu inimliku osaga iseendas, vaid hoopis kaugemale iseendast oma meeleilmast (lk. 6). „See on alati kellegi teise meelemärkusetus/meelemõistusetus, mida analüüsitakse, ning mitte iseenda oma.“ (lk. 7).

Millest alustada psühhoanalüüsi eestistamisel- ohud ja võimalused.

Kuna eesti psühhoanalüütiku erialane sõnavara pärineb peamiselt inglise keelest, siis ähvardab teda veel üks oht, mis puudutab enamjaolt meelesõõlajat ennast – koloniseeritud meel[38]. Koos meelde pugenud võõraste sõnadega võib kaduma minna ka midagi ehedat suhetes – võimalus vastastikuseks lummuseks või kütkestamiseks suhetes. Silmade ja meele sulgemine eesti keele ja kultuuri ees on ohtlik, kuna võib meelesõõlaja lahutada tegelikkusest ehk välisest reaalsusest ja jätta paranoilisse- skisoidsesse illusoorsesse unelmate meeleilma. Kuna paranoilises-skisoidses meeles toimub suhtlemine eelkõige sisemiste objektidega, kes on kas idealiseeritud või on vaenavad – jälitavad või tagakiusavad, on ka inimlik psühhoanalüütiline suhe inimeste vahel häiritud (Klein, 1975, lk. 1-25) või halvemal juhul puudub hoopis[39]. Koloniseeritud meel[40] tekitab vastuolu inimeses endas, kes ei pruugi arugi saada, et tema tegevus psühhoanalüüsi asjatundjana ei vasta tegelikkuse ehk sõõlaja ja sõõlatava suhteks vajaliku tegelikkusega. Jaan Kaplinski (2018) osutab kahele ohule, mis mõlemad võivad tõkestada meelesõõlaja empaatilisust: truualamlikkus autoriteetidele ja autoritaarne mõtlemine. Koloniseeritud meel on lahendust vajav keerukas küsimus eesti psühhoanalüütilises kogukonnas, mis lahendamiseks vajab alguseks probleemi märkamist ja tunnistamist. Üks võimalusi ka selle keeruka küsimuse lahendamisele kaasaaitamiseks on igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine.

Igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine võib alata igast psühhoanalüüsi asjatundjast iseendast, kes seda ainult soovib ja tahab. Süvenemine eesti keele rikkalikku varasalve loob võimaluse, kus sõnadest võivad sõõlaja meelde turgatada või prahvatada erinevaid mõtteid, tundeid, meelemõlgutusi ja oletuslikke lõimi[41] (seoseid). Jätkuv mõttetöö võib kujundada koetise[42] (struktuuri), milles eesti kultuur, keel ja meel seostub uuel viisil, inglise keeles loetud ja õpitud psühhoanalüüsiga. Mitmeid keeli valdav, filoloogi haridusega saksa psühhoanalüütik Karl Abraham (1979, lk. 36) väidab, et sarnasused etümoloogilises ja psühhoanalüütilises lähenemisviisis lubavad sümboleid ehk võrdkujusid tuletada nii ühe kui ka teise keele ja kultuuri meelevallast. Mõeldes ühele ja teisele meelevallale, peab Abraham silmas laia maailma erinevate rahvaste kultuure, nii traditsioonilisi kui ka juba väljakujunenuid. Saan Abrahami mõttest aru järgneval viisil. Kuigi kultuurid ja keeled on erinevad ning loovad meele nähtuste kirjeldamiseks erinevaid tähendusi, kirjeldavad ja väljendavad need erinevad tähendused siiski kõigile inimestele omaseid ja üldiseid kehalisi ja meelelisi liikumisi.

Mõttemõlgutused ja ilmunud lõimed tulenevad oletusest, et sõnade uurimisel avaneb sõnade tähendusväli meeles olevate nähtuste (aistingud, tajud, tunded jne.) mõistmiseks[43]. Otsides iseenda meelest eesti keelseid sõnu, mis võivad olla kahetähenduslikud, kahemõttelised, ebamäärased, ebaselged ja vastuolulised oma tähenduses, saame võimaluse kokkupuutumiseks oma meele teadvusetu osaga. Süvenedes võimalikult ehedate sugri sõnade maailma, võib tekkida võimalus taastada iidsete, meeles toimivate ja meele koloniseerimise mõjutustest võimalikult vabad koetised (struktuurid) ehk mõtte ja tundekangad, koos sobiva viisiga loodud koetist analüüsida ning lisada psühhoanalüüsile ka sugri meelevallast pärinevat või veel kaugemal luua seeläbi eestikeelse pärismaise psühhoanalüüsi alused. Prantsusmaa psühhoanalüütik Andre Green (1986, lk. 4) näeb erinevate kultuuride ilmingutes võimalust rikastada psühhoanalüüsi eri kultuuride poolt järgmiselt: „…tänapäeva psühhoanalüüsi iseloomustab erinevate teooriate üksteisest eristumine ja kaugenemine. Tärkavad erinevad aimdused (kontseptsioonid) meelest, mis on võrsuvad erinevatest kultuuridest.“

Psühhoanalüüsi eestistamisest.

Erinevad kultuurid, mis kasutavad erinevaid keeli, kohtuvad kui ühest keelest tõlgitakse ainest teise keelde[44]. Kuidas leida sellisel kohtumisel erinevuste vahel side, ühendus, mis viiks vaatamata erinevustele vastastikusele arusaamisele ning mõistmisele. Millest alustada, et ka sugri kultuurist pärit meel saaks kokku juudi-saksa-inglise meeleilmaga, psühhoanalüütilise mõtlemise osas ja miks mitte ka vastupidi? Psühhoanalüütikud on tuginedes kliinilisele tööle inimeste meeleilma lahendusi vajavate keerukate küsimuste lahendamisel juba üle sajandi kogunud ja arendanud oskust, kogemust ja teadmist inimese meele olemusest ja toimimisest. Kas alustada olemasoleva, kuid võõrast kultuurist pärit rikka materjali ehk nii saksa- kui inglisekeelse psühhoanalüüsi eestistamisest ehk eestiliseks muutmisest, nii kuidas Saareste (1958, I:275) mõistab? Kuigi psühhoanalüüs käsitleb peidetud meeles toimuvat sõnade abil, jääb ainuüksi tõlkimisest[45] väheseks, sest peidetud meeles ja kehas toimuv ei väljendu ainult sõnade tähendustes ja sõnastuse loogikas. Sõnad vaid kirjeldavad psühhoanalüütiku poolt märgatud keerulisi, tunnetest rikastatud meelenähtusi, milliseid psühhoanalüütik püüab mõista ning aru saada. Inglise grupianalüütiku Robert Harrise (2015, lk. 125) abiline Venemaal, tõlk Baart Mandzhiev´i, kõneleb nende koostööst järgmist:“…kui tõlkida psühhoanalüütilisi oletusi inglise keelest vene keelde, siis on oluline, et ka kultuurilised, etnilised ja rahvalikud sugemed ja osised saaks kaasa haaratud, et tagada arusaadavamad üldistused ja kvaliteetne tõlge ning tõlgendused.“ Sarnasele arusaamisel on jõudnud ka Ukraina psühhoanalüütik Igor Romanov (2015, lk. 136), kelle meelest ei ole võimalik Wilfred Bioni mitmetähenduslikku ja paradoksaalset mõttemaailma vene keeles vahendada, ilma et tõlgitu ei kaotaks oma tähendust ning tema meelest tuleks Bioni lugeda inglise keeles. Sütt ja Parktal (2015, lk. 1241) arvavad, et „Psühhoanalüüsi mõistmiseks on vaja mõista psühhoanalüüsi eesti keeles.“ ehk teisisõnu on vaja luua eesti oma psühhoanalüüs, mis on eestistatud saksa või inglisekeelsest psühhoanalüüsist ning täiendatud sugri kultuuri eripäraga.

Eestistamise eesmärk võiks olla märgata ja mõista „muistset vaadet meelele“ toetudes tänapäevastele psühhoanalüütilisele teadmisele inimese meelest. Lähtun ka Uku Masingu (2000) mõiste „usk“ arusaamisest: „Tuleks siis uurida, kuidas ja kunas inimene sai üldse olemuse, meelsuse, ning teadlikuks oma olemusest, kuidas ta seda siis väga mitmel moel avaldas ning teostas väljaspoole eri aegadel ning eri kohtadel.„ (lk. 15). Masingu meelest pelk mõistete analüüs ei ava inimese tundeelu poolt, ning ta väidab, et „…me ei saavuta peaaegu midagi tundest, mis on inimesel ja oli avastades esmalt ning avastades üha edasi oma olemust kogu maailma taustal.“ (Lk. 15). Masing jätab kõrvale mõistelise analüüsi ehk mõistete analüüsimise ning jätkab: „Nagu avastus, et midagi on ilus, midagi hää või õige oli kunagi ja on praegugi seotud emotsioonidega, nii ka avastus „mina olen säärane võrreldes muuga“. … Seda on võimalik avastada ainult introspektiivselt (sõna kõige laiemas mõttes), s.t., vaadeldes iseenda möödunud uskumise akte või teiste omi, mis on avaldunud sõnas, kirjas, kunstis ja osalt tegudeski.“ (lk.15). Masingu mõtted usust lähenevad Wilfred Bioni (2002, lk. 12) arusaamadele tähissõnast „O“[46]. Bion nimelt arvab, et psühhoanalüütik otsib sõõlates midagi, mida ta ka ise ei tea mis see on, mida ta otsib. Bion arvab, et psühhoanalüütikul on vaja kliinilises töös jätta seljataha iseenda uskumused, tunded, mälestused ning toetudes usule, et tundmatut („…mis ta tunneb olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama.“ Masing, (lk. 16) on võimalik leida ning olla avatud uuele teadmisele, millest ei ole mitte midagi muud teada, kui seda et selline teadmine võib olemas olla. Ainult nii võib ilmutus kui aines meelde ilmuda ja meelesõõlamine aset leida, arvab Bion. Soome folklorist ja šamanist Anna-Leena Siikala (2004, lk. 63) artiklist võime leida näite Bioni tähissõna „O“ mõistmiseks. Siikala kirjutab udmurdi pühadest hiitest, mis olid peidetud metsadesse ja asusid tihti küngastel. „Uno Arva avastas, et metsade ülesharimise tõttu olid paljud hiied muutunud maastikul nähtavaks […]. Kõrgel künkal asuv Kužebajevo lud paistab külamaastikul hästi silma, samal ajal sulandub ta loodusesse niimoodi, et on peidus inimeste eest, kes ludi olemasolust ei tea.“ Psühhoanalüüsi eestistamine võiks samal viisil toimuda kui mõelda, et vajalik teadmine on ka eesti keeles ja meeles olemas, kuid unustatud, vaja on vaid see teadmine üles leida ehk märgata ja ära tunda.

Sugri sõnadest ilmuv ja lõimuv koetis (struktuur) kui meelekangas on üpris sarnane psühhoanalüütiku kliinilise mõtlemise ideele, mis pärineb prantsuse psühhoanalüütikult Andre Green’ilt (2005). Alus kliinilisele mõtlemisele tekib ja kujuneb praktilises töös patsientidega ning elustub meelesõõlamise alase kirjanduse lugemisel või meele toimimise üle mõtlemisel. Kliinilises mõtlemises ei mõlgutata mõtteid mitte ainult patsiendist, vaid meele mõlgutamine toob meelde mälestused varasemast tööst sõõlatavatega. Elustunud mälestused, lõimuvad omakorda kliinilise teooriaga ning tekkiv uus koetis avardab omakorda meelt ja arusaamist. Mõeldes eestlasena kliiniliselt eesti keeles, oletan et läbi eheda ja iidse sugri sõnavara võib kogeda ka sugri meelt ja sugri psühhoanalüüsi omapära ning erinevust indoeuroopa psühhoanalüüsist. Teema muudab eriliselt huvitavaks, et hetkel valitseva inglisekeelse psühhoanalüüsi eellaseks oli saksa keele ja juudi kultuuriruum.

Lõpusõnad.

Kokkuvõtvalt leian, et igermaani kultuurist lähtunud psühhoanalüüs vajab eestistamist seetõttu, et sugrilasest meelesõõlaja leiaks eheda seose oma meele ja hinge kaudu sugri keele ja kultuuri tundeilmaga, mida meie esivanemad on keele ja kultuuri kaudu meieni toonud. Psühhoanalüüsi eestistamine on vajalik, et muundada õpitud psühhoanalüütiline teadmine sugrlikuks teadmiseks, oskuseks ja kogemuseks. Kuid kõige olulisem eestistamise vajadus on vabaneda püsivast enesekolonisatsiooni ohust, kus inglise keel koloniseerib meelesõõlaja meelt, ning kolonialismi tagajärgedest et leida ehe side sugrilase analüüsitava meeleilma tundeeluga ning aidata analüüsitaval oma keerulistele, lahendamist vajavatele küsimustele vastuseid leida, mis vabastaks inimese teda vaevavast meelehäirest.

Urmas Sutrop on pakkunud välja mõtte, et igasugune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõtlemises, võiks olla rahvusteadus. (Sutrop, 2004, lk. 8). Lõpetuseks võiksime küsida kas pärismaisest meelesõõlamisest võib ka saada omamoodi rahvusteadus?

Allikad:

Abraham, K. (1979) Selected papers on psycho-analysis. London: Maresfield Reprints

Amati-Mehler, J. A., Argentieri, S., Canestri, J. (1990) The Babel of the unconscious. Int. J. Psychoanal., 71:569-583

Amati-Mehler, J. (1995) The exiled language. Canadian Journal of Psychoanalysis, 3(1):87-104

Annus, E. (2000) Kirjanduskaanon ja rahvuslik identiteet. Keel ja Kirjandus, 1:10-17

Arukask, M. (2017) Isiklik suhtlus. 9.07.2017

Averintsev, S. (1999) Ajalugu ja mõistmine. Meie vestluskaaslane on muistne autor. Tuna, 2:4-7

Beradt, C. (1968) The Third Reich of dreams. Chicago: Quadrangle Books

Bettelheim, B. (1984) Freud and man’s soul. New York: Vintge Books A Division of Random House

Bion, W. R. (1991) Learning from experience. London: Maresfield Library

Bion, W., R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Ferenczi, S. (1911) On obscene words. First contributions to psychoanalysis (pp. 132-153. London: Hogarth Press, 1952 (reprinted London: Karnac, 1994)

Green, A. (1986) Private madness. London & New York: Karnac

Green, A. (2005) Psychoanalysis: A paradigm for clinical thinking. Free Association Press

Greenson, R., R. (1950) The mother tongue and the mother. Int. J. Psychoanal. 31:18-23

Grünthal, W. (1911) Eesti kirjakeele arenemine. Eesti Kultura, I, Toim. W. Reiman, Tartus: „Postimehe“ kirjastus

Habicht, K., Penjam, P., Prillop, K. (2015) Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikool Kirjastus

Harris, R. (2015) Teaching Bion in Russia. In:   Williams, M. (Ed.) Teaching Bion. Modes and approaches. London: Karnac, pp. 121-126

Hoppál, M. (2010) Remarks on Hungarian Shamanistic Beliefs. – Uralic Mythologies and Shamans. Budapest: Hungarian Academy of Sciences, pp. 136-152

Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Eesti Keele Sihtasutus

Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. (1939), Toim. H. Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Kapiuksed valla : arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. (2010) Toim. B. Davidjants. Tallinn: MTÜ Eesti Gei Noored

Kádár, G. (2002) Bartóki ja Kódaly elutööst kultuurivallutuste valguses. Sisevaateid keskeuroopluse ja selle kultuuriloo võrdlevasse uurimisse massikultuuri ajastul. Tuna, 3:4-17

Kádár, G. (2015-2018) Zoltán Kodály päevakajalisus pärast ta 125. sünniaastapäeva. Tõlkinud ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet, http://vala.hu/eszt/gyorgy-kadar-zoltan-kodalyi-paevakajalisus-parast-ta-125-sunniaastapaeva

Kaplinski, J. (2000) Kajakas võltsmunal. Tallinn: „Vagabund“

Kaplinski, J. (2004) Kõik on ime. Tartu: Ilmamaa

Kaplinski, J. (2018) Truualamlik Eesti totalitaarses maailmasüsteemi masinavärgis. Päevaleht, 23. mai 2018

Klein, M. (1975) Envy and gratitude and ohter works 1946-1963. Notes on some schizoid mechanisms (1946), pp. 1-25

Leete, A. (2000) Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Tartu: Eesti Rahva Muuseum

Leete, A. (2014) Polaarebase tee. Vikerkaar, 7-8:55-66

Laugaste, E. (1989) Vana kannel, VI:2. Haljala regilaulud. Sõnaseletused. Tallinn: Eesti Raamat

Loorits, O. (1953) Pagulaskodude kasvatusmured. Tõrvik

Masing, U. (2000) Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

Mikita, V. (2017) Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi metsad

Mägi, M. (2017) Viikingiaegne Eesti. Argo

Ots, L. (2013) Põkkuvad kultuurid: armastajad ja ühiskonnad A. H. Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“ ja Maimu Bergi romaanis „Ma armastasin venelast.“ Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast.“ Toim. M. Hindrikus ja J. Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk. 101-121

Romanov, I. (2015) Bion’s adventures in a country without Psychoanalysis. In: Williams, M. (Ed.) Teaching Bion. Modes and approaches. London: Karnac, (pp. 127-140)

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Salumets, T. (2004) Kaplinski tasakaal. Kaplinski, J. Kõik on ime. Tartu: Ilmamaa, lk. 535-551

Sarv, M. (2018) Maa=ilm. Tallinn: Varrak

Selart, A. (2014) Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. Vikerkaar, 7-8:138-157

Siikala, A.-L. (2004) Kuuluvuspaigad: ajaloo taasloomine. Mäetagused, 26:53-68. Elektrooniline ajakiri: http://www.folklore.ee/tagused/nr26/siikala.pdf

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: TEA

Sutrop, U. (2004) Saateks. Raamatus, Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa, lk. 5-11

Sütt, M., Parktal, A. (2015) Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest. Akadeemia 7, 1236-1255

Sütt, M. (2016) Isiklik suhtlemine.

Tsatsas, N., Hewison, D. (2011) Living in two languages: A bilingual couple therapist’s experience of working in the mother tongue. Couple and family psychoanalysis, 1:97-116

Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. I ja II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Meelde turgatanud mõtted ning tekkinud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktal’ilt.

12. aprill 2017/ 3. aprill 2017/20. juuli 2018/27. juuli 2018/5. veebruar 2019/18. veebruar 2019/8. märts 2019/1. märts 2019/13. aprill 2019/ 21. august 2020

[1] Väljend, millega Uku Masing tähistab indoeurooplasi (indogermaanlasi).

[2] Eestistama: eestiliseks muutma, (Saareste, 1958, 1:275).

[3] Sugrilaste all peab Masing silmas soomeugrilasi.

[4] Uku Masing (1909-1985), eesti polühistor, teoloog, orientalist, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog.

[5] Amathi-Mehler, (1995, pp. 92) rõhutab, et „Õppida ja teada saada teist kultuuri ei ole sama, mis seda kultuuri kogeda.“

[6] Põhjalikuma keele teema käsitlus psühhoanalüüsis, mis ei ole selle teksti eesmärk, võib leida artiklist: Amati-Mehler, J. A., Argentieri, S., Canestri, J. (1990) The Babel of the unconscious. International Journal of Psychoanalysis, 71:569-583

[7] Meelesõõlamine eristab emakeeles kahe erineva keele olemasolu. Inimeste vahelises suhtlemises kasutataval keelel on teistsugused tähendused kui keelel, mida meel kasutab (nn sisekõne) ja seda nii meelesõõlaja kui sõõlatava meele mõttes. Seetõttu on oluline on nende keelte omavahelise erinevuse mõistmine ja keelte eristamine teineteisest. (Mehler, et al, 1990, lk. 569)

[8] „Kolonialismile ei piisa lihtsalt valitseva maa oleviku ja tuleviku valitsemisest. Kolonialism ei rahuldu vaid inimeste oma haardes hoidmisega ja põliselaniku aju tühjendamisega kogu selle vormist ja sisust. Teatava perversse loogika alusel pöördub ta alistatud inimeste mineviku poole, seda väänates, moonutades ja hävitades. [—] kolonialistliku ülemvõimu loodetud lõpptulemuseks oli kohalike veenmine, et kolonialism tuli valgustama nende pimedust.“ Nii vahendab Epp Annus (2000, lk. 11) ameerika psühhiaatri Franz O. Fanoni mõtteid koloniseerimisest.

[9] Mõju inimest keeleilmale oli vaid üks koloniseerimisest, olulisem oli totalitaarse riigi surve, mille mõjust vabaduse kaotanud inimesele Saksamaal enne Teist Maailmasõda kirjutab ajakirjanik Cahrlotte Beradt (1968, lk.6) järgmist: „…totalitaarse süsteemi surve, mida inimesel tuli taluda, põhjustas vaimusegadust, eraldatust, eneseteadmuse kaotust ja korratust meeles.“

[10] Jakob Hurt (1839-1907), eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.

[11] Toomas Salumets (2004, lk. 549) selgitab lähemalt, mida Kaplinski peab silmas enesekolonialismi all järgmiselt: „Kolonisaatorite pärandi omastamise psühholoogiliselt kaksipidine protsess on tuntud „enesekolonialismi“ nime all. Ehkki enesekolonisatsioon on etendanud olulist rolli Eesti sõltumatuse saavutamises, tema ühiskondlikus, kultuuri- ja poliitika-ajaloos ning identiteedi kujunemises, on see olemuslikult vaid enesekaitseline vastureaktsioon koloniaaljõududele ning nende tegutsemise laastavatele tagajärgedele. Sellest tuleneb seisukoht, mida Kaplinski jagab ja sõnastada aitab: „Lääne kolonialism on ka leidnud võimalused, kuidas sundida rahvaid ise oma kultuuri häbenema ja hävitama. Nii on praeguses Eestis, kus minu meelest jätkub protsess, mis algas kaheksasada aastat tagasi, ainult et nüüd on selle läbiviijad juba pärismaalased ise“ (Kaplinski, 2000, lk. 197).

[12] Vaatame näiteks tähenduste sisulist erinevust eri keeltes seoses sõnaga agressioon: mida eesti keeles võiks sõnastada kui vägijõud (nähtus), vägijõuline (tegevus). Mis peitub nende sõnade taga? Agressiooni on igermaani maailmas midagi vägivaldset, purustavat, vallutavat ja alistavat. Oskar Loorits arvab , et soomeugri kultuuris seostub vägi elujõuga ja võitlusega karmides tingimustes ellujäämise eest. Tundub, et igermaani agressiivsus, mis on ründav, purustav, alistav, sugri meeleilmas kaitsev, enda eest seisev – pigem siis kui valitsetud viha seisund – enesekindlus. Kasutades eesti keeles sõna agressiivsus tähistamaks vihameelseid tundeid või vihameelset inimest näeme, et see ei sobi sugri meelele. Niisugune sõnakasutus on üks näide märkamatust enesekolonisatsioonist. Milline võiks olla viha- ja pahameele eri viiside kohta sobiv sõna eesti keeles vajab veel uurimist.

[13] Eesti koloniseerimisest ja dekoloniseerimisest kirjutab Kaplinski (2004, lk. 32- 35) lähemalt artiklis „Eesti dekoloniseerimine“

[14] Vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik Hanna Miller väidab ajalehes Sirp (10. jaanuar 2014) järgmist: „Oleme balti-saksa mõjudest sedavõrd läbi imbunud, et see on muutunud me ühiseks Eesti kultuuriruumiks.“ Ilmselt ei ole meie meel pääsenud ka vene ja nõukogude mõjudest. Samas lehes kirjutab Balti regiooni saksa ajaloo ja kultuuri professor Ulrike Plath, kuivõrd Baltimaade kultuuri uurimine rahvusülesest vaatenurgast võimaldab jõuda ajaloo sügavama ja mitmekülgsema mõistmise juurde. Oluline on tunda erinevad mõjutused ära ning seostada need sugri meeleilmaga.

[15] Ungari muusikakultuuri juurte otsingutest annab ülevaate György Kádár, loos „Zoltán Kodályi päevakajalisus pärast ta 125. sünniaastapäeva.“ „B a r t ó k i j a K o d á l y n i. Ja need kaks nime vastavad ka küsimusele, mispärast ei. Kuni nende ilmumiseni ei olnud meil tõelist ungari muusikakultuuri sellepärast, et k u n a u n g a r i h i n g e m u u s i k a l i n e m õ t e e i v ä l j e n d u n u d e m a k e e l e s, e i s a a n u d o l l a s e e, m i s k õ l a s, t õ e l i s e l t u n g a r i m u u s i k a. See, mida oli tavaks nimetada ungari muusikaks, oli seda samal kombel, nagu meie sofokraatia tänapäeva ungari keel on ungari keel. Sest seda ta on, kahtlemata, ja ometi ei ole ta see tõeliselt.“ http://vala.hu/eszt/gyorgy-kadar-zoltan-kodalyi-paevakajalisus-parast-ta-125-sunniaastapaeva

[16] Seda olukorda võib mõnes mõttes võrrelda erialase keele uuendamisena, mida Villem Grünthal-Ridala (1911, lk. 264) näeb kui vägivalda eesti keele kallal.“Rahwa lihtsates aimetes enese-küllane keel rikastatakse otse wägiwaldselt kõigesuguste peenemate ja keerulisemate mõistetega, mida senni ainult wõõrakeelses tarwitamises tunti. Aetakse läbi nii kutsutud keele uuendus, kus suur osa tarwilikka mõisteid uute sõnade sünnitamise wõi õige sagedasti lihtsasti tõlkimise teel saadakse.“

[17] Pean silmas, et eesti psühhoanalüütikul puudub inglise keelne tundekogemus varasest lapsepõlvest.

[18] Psühhoanalüütiku ja analüüsitava suhtlemises võivad, erinevused arusaamises ja mõistmises, tänu ühisele kultuuritaustale, olla väiksemad kui tähenduste leidmistes ja andmistes meeles toimuvale. Oletused (concept) ja käsitlusviisid (conceptions) ning seletused ja tõlgendused, mida kujustab ja seab kokku analüütik analüüsitava meelenähtuste kohta tuginedes inglise keelest õpitud teooriatele, ei pruugi kokku sobida eesti meelega. Erinevus kultuuride vahel elustub suhtlemises ühelt poolt tänu meelte olemuslikule erinevusele, ning teisalt meele nähtuste mõistmises ja kirjeldamises. Keele teema seostub eelkõige raskustega meelenähtuste seletamises ja mõistmises.

[19] Raili Põldsaar (2010, lk. 8) väidab, et kuna meie kultuuris on „tõelisele“ mehele nähtavad kehalised tundeväljendused keelatud, siis: „selle tulemusena on meie kultuuris mehed mitte ainult sootud, vaid ka kehatud olendid.“ Eesti meeste keele ja keha vaheline suhe võiks olla huvitav teema edasiseks mõtlemiseks.

[20] Mõttetera „Keel peab kehasse minema, muidu ongi Sirp.“ pärineb kolleeg Meelis Sütt’ilt (2016), kes viitab mõnede ajalehe „Sirp“ sotsiaalsetel teemadel kirjutatud artiklitele, kus inimene on jäänud peitu ratsionaalsuse ja loogika taha. Väljendit võib mõista nii kehalises kui ka vaimses mõttes.

[21] Kasutan inglise keelse sõna to contain ehk containing eestistatud vastena sugri päritolu sõna tarima, mis seostub sõõlaja pingutusega, et sõõlatavale arusaamatutest tunnetest aimu ja aru saada ning taritul kujul sõõlatavale tagasi peegeldada. „Seda annab tarida,“ Saareste, 1958, IV:239.

[22] Bioni mõistes tajudest lähtuv, toores aistinguline aines kui tardunud või käsitamatud muljed.

[23] Bioni mõistes tähendust sisaldav aines: tunded, mis on teadvustatud käsitletavateks mõteteks.

[24] Juba need kaks sõna kõnelevad vajadusest leida eesti meeleilmast, sõnu, mis kirjeldavad meele toimimist sisekõnes (juurte juurde). Võrdkujustamine tähistab varasemat sümboliseerimise viisi, kus aluseks on sarnasus ja pildiline kuju. Võrdkujutamine tähistab seevastu hilisemat viisi, kus aluseks on võrdsus.

[25] Pean siinkohal silmas otsetõlget sõnaraamatust, mis sageli tunnete tähistamises pigem meeles segadust tekitab kui selgust loob. Silvet (2009) pakub oma sõnaraamatus näiteks tunnete tõlkimiseks rikkaliku valiku eesti keelsetest sõnadest, mille hulgast sobivat valida ei ole mitte lihtne. Sageli on ka erinevate inglise keelsete tundesõnade eesti keelne tähendus kattuv (anger= raev; rage=raev). Sobiva eesti keelse sõna leidmiseks sugrilase tunde tähistamiseks on vaja lisaks sõnaraamatule süveneda ka regilaulude, maakeelte, vanasõnade ja muu keeles peituva eheda rikkuse juurde ning aduda, mil moel see rikkus omas meeles kaasa kõlab või mitte.

[26] Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv (1951-2018) on pakkunud murdekeele tähistamiseks väärikama sõna maakeel (2018, lk. 18).

[27] Jaan Kaplinski (2004, lk. 34) arvab eesti keelest järgmist: „Õigupoolest on ainus asi, mis säilitab meie sidet esivanematega, eesti keel.“

[28] Ja seda olemasolevat rikkust on vaja ka kaitsta võõrsõnade ees lömitamise, lugupidamatuse ja isevoolu läinud keeleuuenduste eest, nii kirjutab luuletaja Peep Ilmet ajalehes Sirp (22. juuni 2018).

[29] Pöördudes rahva keele varasalve juurde võime sattuda vastuollu ühiskonnas valitseva suundumisega, kus soovitakse eesti keelt standardiseerida, mille tõttu ei taheta või arvatakse, et ei tohi kasutada kõiki tuttavaid sõnu. Võttes sõnu näiteks kasvõi maakeeltest. Masing (2004, lk.18) viitab olukorrale, kus kõrgkultuuride keeled kipuvad seetõttu vaesestuma ja degenereeruma kui nn. primitiivne „rahvakeel“ hüljatakse.

[30] Ferenczi arusaam vastuoludest tema oma emakeele ja psühhoanalüüsi keele (tol ajal küll saksa keele) vahel, sündis olukorrast, kus ta ise oli jäänud kahe keele vahele. Ühelt poolt ungari emakeel ja teisalt psühhoanalüüsi saksa keel. Ferenczi kirjeldab, kuidas võis eri keeltest sündida lõhe, mis võtab ära lapseea suguelu kirjeldustest hääled, kujundid, kujutlused, ning midagi ehedat läheb seetõttu kaduma (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 100).

[31] Jaan Kaplinski (2004, lk. 13) arvates, „Peaksime mõistma, et regivärsis on meil see vara, mis on niinimetatud suurtel kultuurrahvastel vanades lossides ja katedraalides. Meie laulude iga võib mõõta sajanditega, mõnikord aastatuhandetegagi.“

[32] Psühhoanalüüsist eri keeli kõnelevate inimeste vahel loe lähemalt: Amati-Mehler, J. A. Argentieri, S. Canestri, J. (1990); Amati-Mehler, J. (1995); Greenson, R. R. (1950); Tsatsas, N. Hewison, D. (2011).

[33] Huvitava näite sõnade seostest tundeelamustega toob Soome folklorist ja šamanist Anna-Leena Siikala (2004, lk.59) Siikala kirjeldab udmurtide loodususust, mille praktiseerimine toetub suulisele traditsioonile, mis on edasi antud emakeeles. „1998. aastal üht udmurdi vesasit, kuala kaitsjat ehk teatud preestrit intervjueerides ütles too, et ei taha ja ka ei saa kõnelda rituaalidest vene keeles.“ (Tumendus tekstis artikli autorilt.) Võime siin ka märgata, kuivõrd usukombed ja pühad palved aitavad preestril vastu seista vene keele enesekoloniseerimisele.

[34] Ralph Greenson (1911-1979), tundud Ameerika psühhiaater ja psühhoanalüütik. Õppis Šveitsis meditsiini, läbis psühhoanalüüsi alul Wilhelm Stekeli ja seejärel Otto Fenicheli juures. Lahkudes Viinist 1950. a. on ta öelnud, et võrreldes emakeele saksa keele kasutamist õpitud inglise keelega, toob uue keele kasutamine emakeele kasutamise vältimise ning seega tõrjutakse välja varajane mina eneseteadmus ehk ego identiteet, mistõttu algelised hirmud, ärevused ja mälestused ei tule esile (Tsatsas, Hewison, 2011, lk. 101).

[35] Kujutelmad on tõelisemad sisemise meele ilma mõttes, ürgsemad ja algelisemad ning sünniga kaasnevad. Kujutlused on hilisemad, seotud kogemusega ja seotud kujutlusvõimega juba kogetud esemest või nähtusest.

[36] Strachey, J. (1953-1974)The Standard Edition of the Complete Works of Sigmund Freud, Volumes 1-24

[37] Bettelheim väidab näiteks, et kuna Ameerikas ei tunta Oidipuse müüti piisavalt põhjalikult, käsitletakse oidipaalsuse teemat ilma sügavama tähenduseta (lk. 31).

[38] Paraku liitub siinkohal lisaks juurde ka nõukogude ajast pärit koloniseeritud meeleosa mõju, mis on oletatavalt moonutanud koloniseerides ka eesti meelt. Epp Annus (2018, lk. 91) on kirjutanud: „What happened in the Baltic states was certainly a military occupation, followed by the arrival of new settlers and by the reorganization of local political, economic, and cultural structures according to the needs and expectations of the occupying country (see type 4). This is widely used schema of colonization to form a settler colony: after military conquest, new settlers arrive and the local economy is reorganized to serve the interests of the colonizers. “ Ilmeka näite koloniseerimise algusest pakub Eesti Vabariigi ajal ilmunud kahe kasvatusteaduste ajakirja “Kasvatus” numbri omavaheline võrdlemine: Nr. 5, 1940 https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:104866   ja nr. 6-7, 1940 http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/28536 ,mis jäi ka viimaseks numbriks.

[39] Loone Ots’a (2013, lk. 117) meelest ei ole aga silmade ja meele avamine Eesti oludes sugugi nii loomulik ja lihtne. „Et eestlasi hetkel ümbritsev ühiskond on rahvustunnete arendamiseks kõlbmatu, leitakse väljapääs omalaadses eskapismis, mineviku tingimusteta ülistamises ja hõllanduse kultiveerimises.“

[40] Põhjalikumalt on meele koloniseerimise ja postkolonialismi teemasid käsitlenud: Epp Annus „Postkolonialismist sotskolonialismini, Vikerkaar, 2007, 3:64-76; Aare Pilv „“Sa oled mul teine“. Teisesusest eesti kultuuri eneseanalüüsis“, Vikerkaar, 2007, 3:77-92; Tiina Kirss „Rändavad piirid: postkolonialismi võimalused,“ Keel ja Kirjandus, 2001, 10:673-682; Kaplinski, J. (2004) Eesti dekoloniseerimine. Kõik on ime. Tartu: Ilmamaa, lk. 32-45 ja paljud teised.

[41] Ungari mõtleja, kunstnik György Kádár (2002, lk. 16) tutvustab oma loos kaht Ungari heliloojat ja rahvamuusikateadlast – Bartók ja Kodály, kes Euroopa muusikakultuuri eitamata süvenesid ungari rahvakultuuri varasalve, ning kirjutasid üles selle mille rahva vaim oli minevikus loonud ja säilitanud, et luua tõeline ehe ungari muusika.

[42] Sõnade lõimed ja koetis kasutamine on seotud tähelepanekuga, et sugri meelt kirjeldavad materjalid (regilaulud, vanasõnad, väljendid, jne.) lähtuvad sageli meelt kirjeldades kangakudumise metafoorist, kus meele toimimine on kui omalaadne mõtte- ja tundekanga kudumine.

[43] Üheks väärtuslikuks abivahendiks on näiteks Silvi Vare (2012) kahes köites Eesti Keele Sõnaperede sõnaraamat, kus sõnade tähendusväli on sõnaperedena esile toodud.

[44] György Kádár (2015-2018) hoiatab ungari kultuurielus keskajal esinenud nähtuse, nõndanimetatud „tõlkekeele“ eest, kus, sõnad on pealtnäha ungarikeelsed, kuid väljendavad sellegipoolest võõrast mõttelaadi. Kuna „tõlkekeel“, mida Kádár nimetab ebakeeleks, ei ole see keel, mille kultuur on arendanud, siis vastab ebakeelele ka ebakultuur.

[45] Laugaste (1989) esitleb Haljala regilauludes esineva sõnaühendi vale keele kandja tähendust kui valetaja. Võime oletada, et võõras keeles kõnelejat võib mõista ka kui valetajat, kes kõneledes pigem peidab kui avab enda mõtteid ja tundeid.

[46] Teadmatus ümbritsevast reaalsusest kui tõde, millestki mis eksisteerib, kuid millest me midagi ei tea. Folklorist Art Leete (2014, lk. 56) artiklist „Polaarrebase tee“ leiame tema Põhjala sõbra ütlus looduse tunnetamisest: „…on selliseid inimesi, kes, isegi kui nad ei tea, ikkagi teavad.“ Põhjala küti mõte avab Bioni tähissõna „O“ ugrilase viisil.