Ime ja imema

Ime ja imema.

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (2009, lk. 593-597) (EKSS) seletab ime ja imema sõnu järgmiselt:

-ime, 1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline imetlust äratav nähtus (liitsõna-looduseime). 2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv (liitsõna arhitektuuri-, ehitus-, (maa)ilma-, majandus-, tehnika-, vapruseime). 3. kõnek. tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele-, vms. hüüatustes. Ka imeks panema, millegi üle imestama, üllatuma ning seitset 12~’> sada 12~’> kümmet 12~’> viit imet tegema, kõnek. igasuguseid tükke tegema; väga mitmesugust korda saatma.

-imema, 1. keele- ja huulelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi (vedelikku, suitsu vm.) avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama. 2. lutsima, lutsutama. 3. alarõhku tekitades v. mõnel muul teel kellegi v. millegi külge, midagi endasse v. kuskilt välja tõmbama. Ka emapiimaga sisse imema, ennast täis imema, käppa imema, näljakäppa imema, näljapäkka imema, näppu imema, päkka imema.

Ime toob kaasa erinevaid tundeid: imelisest imelikuni. Ilmselt olenevalt kaasatuse või mõistmatuse määrast. Mida enam talun mõistusega seletamatut, seda imelisem, mida arusaamatum või talumatum teadmatus seda imelikum. Lisaks paneb ime inimest imestama (1. imestust tundma v. avaldama (ootamatu, arusaamatu, imeliku vms. üle). 2. üllatama, hämmastama. 3. van imetlema.), imestelema/imestlema (kerge vaimustusega imetlema, (vt, Õim, 1998, lk. 38)), imestuma, imetelema, imetlema, imetsema, kirjeldades erinevaid meele liitumise seisundeid, mis tekivad ootamatu ja arusaamatuga kohtudes, mis samas siiski mitmel moel nii tuttav ja huvitav tundub. Võib oletada, et nendes sõnades peegeldub ühelt poolt meelemärkusetusesse/mitteteadvusesse tõrjutud ja unustatud varajase suhte ühtesulamise kogemus emaga, mis on algselt oodatav ja siis oodatav ning seostub laiemas plaanis puuduse ja teadmatusega. Teadmatus ehk teadmine ümbritseva maailma ja iseenda kohta, mida me ei tea ega pruugi kunagi ka teada, on üks inglise meelesõõlaja Wilfred Bion’i (2002) müstilisemaid käsitlusviise puuduvast kui absoluutsest tõest ja ülimast reaalsusest, mida Bion tähistab piltmärgiga „0“. „O“ on midagi, mida me ei tea, kuid teadmine võib ilmuda, nii kui kaosest võib ootamatult tekkida korrastatus.

Mõeldes sõna imema sarnasusest sõnaga imetama (last v. noort looma rinnaga toitma,(EKSS, lk. 596)), tuleb mõttesse teine inglise meelesõõlaja Donald Winnicott (1971), kes näeb lapse varases arengus ema nn. keskkond-emana. Laps tajub siis ema ümbritseva maailmana, mis/kes imetab last nii rinnapiimaga kui ka täidab lapse meelt oma imetlusega. Rinda imev laps omakorda täidab kõhtu ning imetleb ema toitvat rinda. Kaasasündinud kihuloomus koos oodatud ja kuskilt ilmunud rinnaga, mida laps tajub alul kui osa iseendast, loovad esimesed tundelõimed nii meeles kui kehas[1] (Porges, 2011) alul söömise hiljem suhtlemise tähendustes.

Imemisega sarnasteks võimalusteks pakub EKSS veel järgmisi sõnu: imamine (hrl. poorsuse tõttu endasse tõmbama, endasse imema, neelama), imbumine (vähehaaval millestki läbi, kusagilt välja v. kuhugi sisse tungima (eriti gaaside ja vedelike kohta)), imendama (füsiol. endasse vastu võtma, resorbeerima (imendama, endasse imema)), imenduma (füsiol. läbi rakukihtide verre v. lümfi imbuma, resorbeeruma (imenduma)), immitsema (1. nõrgalt imbuma v. nõrguma; väikese nirena voolama; kuhugi tungima v. levima. 2. vähehaaval visalt hõõguma v. põlema.). Eelpooltoodud sõnad viitavad erinevale jõulisusele ning vahel ka vastastikususele, mitte sisse võtmisel vaid välja viimisele. Julgeid oletusi tehes võib leida keeles samasusi keha ja meele toimimise kirjelduste vahel.

Psühhoanalüütilises ehk meelesõõlamise mõttes võib oletada ime seotust meele- ja tundeilmaga ning imema seotust tegevusega, aktiivsusega. Inimese elu esimest armastussuhet väljaspool ema ihu, imiku imetamist ema poolt ja imiku poolset ema rinna imemist võime vaadelda kui armastussuhet söömise, söötmise ja ära söömise tähendustes. Ime pakub tundevalda imelisest imelikuni ja imemine tegevusi erinevas määras, tegusast imamisest kuni passiivselt vastuvõtva immitsemiseni või abitusest tuleneva hõõguva vihani.

Ka Fraseoloogia Sõnaraamat (Õim, 2000, lk. 84) avab erinevaid imemise võimalusi: end (ennast) täis imema vulg; käppa (näljakäppa) imema; näppu imema; päkka imema; sulepeast välja imema, sulevarrest välja imema; verd imema.

Väljendiraamat (Õim, 1998, lk. 38) avab sisse imetud imest tuleneva tunde imestamise koos sõnadega üllatuma/üllatama ning kirjeldab erinevaid kehalisi reageeringuid: alates valu tegevatest rünnakutest ( jalust rabama; nagu (kui) kuuma (keeva, tulist) vett kaela valama (viskama); nagu (kui) puuga pähe lööma; nagu (kui) pikne (välk) rabama; nagu (kui) puuga pähe saama; nagu (kui) välgust rabatud olema; pahviks lööma (võtma); traumeerivast tardumisest (keeletuks jääma; keeletuks tegema); viseraalse närvisüsteemi spontaansetest liigutustest (suud lahti unustama; suuri silmi tegema; kulme kergitama; suud ja silmi (suid ja silmi, suud-silmi, suid-silmi) pärani (ammuli) ajama; suud pärani (ammuli) ajama; suu vajub (jääb) lahti (pärani, ammuli); silmi ümmarguseks ajama; silmi suureks (jõlli, pärani, punni, pungi) ajama; silmi jõllitama; spontaansete liigutuste (käsi kokku lööma; käpuli kukkuma; kaht kätt kokku lööma) ja teadvustatud tajudeni (oma silmi mitte uskuma; oma kõrvu mitte uskuma).

Sünonüümisõnastik (Õim, 2007, lk. 123) lisab, et ime võib ka olla haruldus (imeasi), võlu, õrn (imehabras, imeõrn), tundlik, ilus (imearmas), kerge, kiire (imekähku, imeruttu), lihtne ning võib omada ka väe (imeväel, imekombel) ning jõu (imejõud, nõiavägi). Imemine võib olla veel sõnastatud kui riitsima „läbi hammaste imema“, lutsuma, nutsima (kompvekki nutsima), ludistama, lüdima, luigutma. Murdekeel lisab lapse kohta, kes imeb ema rinda järgmist: rinna otsas olema, rinda võtma (tõmbama), tissima.

Imestamine koos sõnaga hämmastuma lisab Väljendiraamatu (Õim, 1998, lk. 38) sõnadele veel järgmist: ahhetama, ahkima, ning viseraalse närvisüsteemi reageeringutena: silmad hüppavad pealuust välja, kulme kergitama (tõstma), silmad rõngas kui öökullil.

Eesti Keele Sõnapered (Vare, 2012, lk. 351-353) seletab, et ime on kui mõistusega seletamatu nähtus; miski ainulaadne ja uudne ning toob esile nii nähtuse selgusetuse ja arusaamatuse kui ka loovuse poole, et midagi uut on meelde ilmunud. Imega seostuvad järgmised meeleliigutused kummaline, imelik, veider, imestama, imetlema aga ka üllatus (imetlema, kedagi või midagi rõõmsa üllatusega vaatlema).

Imema seletub kui midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama; lutsima; alarõhku tekitades või muul teel midagi kuskilt välja tõmbama ning kaasab sõnad, imama, immitsema, immutada, imbuma, imendama, imenduma imetama (rinnaga toitma, imeda laskma).

Siiani oleme uurinud sõnu tänapäevases tähenduses. Järgnevalt vaatleme, millest kirjutab Wiedemann (Eesti-Saksa Sõnaraamat, 1973), mida on öelda vanasõnadel (Eesti Vanasõnad, I-IV, 1980, 1983, 1985, 1988), mida sisaldavad regilaulud (Eesti Rahvalaulud, Antoloogia, IV, 1974) ning lisavad teised sugri-mugri[2] keeled (Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat, 2012).

Wiedemanni Eesti-Saksa Sõnaraamat (1973, lk.119) täiendab sõna imema järgmiste väljenditega: „mull ei ole imemist, mu imemine on kadunud“ (ich habe keine Milch (in der Brust), ich habe die Milch verloren). Imema seostub siin otseselt rinnapiimaga, ehk siis antud väljendites rinnapiima puudumises ning ilmselt ka näljatunde ning puudusega, mida ema väljendab seoses lapse vajadustega. Huvitav on saksa keele sõnade soolisus, mida eesti keel ja meel oluliseks ei pea: rind ja rinnapiim on mõlemad naissoost. Mõeldes inglise meelesõõlaja Melanie Kleini (1975) saksa päritolule, võib oletada kuivõrd tema idee peenis/ rind ja suu/vagiina võrdsustamisest[3] võib olla seotud keele soolisusega. Pean silmas võimalust, et keel võib peegeldada kehaliste tunnete esindatust meeles, mida kogesid inimesed aegu enne keele tekkimist.

Varajane suhe emaga, mis on suures osas kehaline, rajab aluse inimese kehalisele ja meelelisele seksuaalsuhtele vastassoost (või ka samast soost) partneriga. Ema poolt lapse toitmine rinnaga ja rinna imemine lapse poolt, seostub esimest korda lapse meeles kolmanda eluaasta paiku, mil laps märkab vanemate seksuaalsuhet ehk meelesõõlamise mõttes jõuab oma meeles Oidipaalsesse olukorda[4]. Uus teadmine seisneb vanemate omavahelise seksuaalsuhte ülesmärkimises lapse meelde, mille tõttu laps tajub vanemaid paarina ning nende suhet uudsel viisil. Oleme lapse meeles tärganud uut meeleseisundit tähistanud tähissõnadega tungiteater-tungiloomus[5]. Ema rind omandab lapse meeles peenise tähenduse, ning lapse imev suu vagiina tähenduse. Naise rind kui naissoost peenis väljastab rinnapiima, mida võtab vastu suu kui vagiina, nii kui hilisemas seksuaalvahekorras väljastab mehe peenis spermat, mida võtab vastu vagiina. Siit ehk alge ka lapse varasele arusaamisele, et ka emal on penis ning veel mitu. Ilma piimata rind ja spermata peenis on aga tühjad ja jõuetud ega eruta ning ei rahulda tekita himu ning jätavad alles vaid puudusetunde. Ei tekita joma-himu (janu, der Durst), kõhu-himu ja liha-himu (kirikl. lihahimu, die Fleischeslust; iharus, himurus, kiimalus, kiimalisus, tiirasus ja pilt. ülim nauding, die Wollust), kuri himu (iharus, himurus, kiimalus, kiimalisus, tiirasus ja pilt. ülim nauding, die Wollust; kiim, ind (lehm sõnni innaga, die Kuh rindert), innaaeg, jooksuaeg, die Brunst), söma-himu (nälg, der Hunger), südame-himu (soov, õnnesoov, der Wunsch) (lk. 121). Võib tähele panna saksa keele eripära, kus esmaste kehaliste vajadustega seotud sõnad on meessoost (janu, nälg) ja seksuaalsed tunded (lihahimu, iharus, kiimalisus) naissoost. Kas tegemist võib olla meeste poolt tunnete endast lahutamise ja seejärel nende tunnetega samastumisega ehk projektiivse identifikatsiooniga? Olukorraga suhtes, kus mees kannab oma seksuaalsed tunded naisele ning püüab naise seksuaalseid vajadusi rahuldades tegelikult iseenda mittetunnustatud vajadusi rahuldada? Eesti keeles sõnadel sugu ei ole ning seetõttu võib mõelda, et kas saksa keeles kajastuv mees-naine kaksipidisus kajastub ka eesti keeles ja kultuuris. Meele nähtus, kus meestele on lähemad esmased kehalised vajadused ja naistele seksuaalsed tunded, mida saksa keel kajastab, võib tuleneda reaalsest kehalistest erinevustest. Meeles varajases lapsepõlves erinevust sugude vahel ei ole, nähtus mida nimetatakse biseksuaalsuseks. Kehaliste erinevuste teadvustamine meeles toimub lapse meeles järkjärguliselt, kuid kuidas kehaline erinevus eesti meeles kujuneb ning kajastub vajab edasist uurimist. Teine viis vajaduste eristumise kirjeldust sugude vahel mõista, võib olla seotud erinevusega meeste ja naiste seksuaalsuse olemuses, kus naise seksuaalsus on enam sensuaalsem (Alizade, 1999) kui meeste seksuaalsus (Alizade, 2003), mis on enam konkreetsem ja sihipärasem. Huvitav ülesanne on saksa keeles ja meeles antud abielumehel, et himude tallitaja on der Ehemann ehk siis abikaasa (abielu)mees. Naljatades võiks siis lisada, et üks tubli saksa abielumees on siis ka oma naise himude talitaja, ilmselt endal tal neid ei ole või siis näeb ta neid vaid oma abikaasal olevat. Kuidas eesti meeste või naistega lood on vajab edasist sõõlamist.

Omapärane seos on sõnade ime ja imetama vahel: lapsele imet andma (last imetama, ein Kind saugen lassen) või ep ole imet (rinnas ei ole piima, sie hat keine Milch (in der Brust). Võib oletada keeles kajastuvat imetluse tunnet ja ema nartsissistlikku uhkust ja rõõmu emaks olemisest ja lapsest.

Eesti Vanasõnad (1980) leiame järgmised vanasõnad ime kohta:                                            -„Vot om imeh: imsel tü.., pahrul paar poigõ“ ehk „Ongi ime: emisel tü.., kuldil paar poegi.“ (lk. 410);                                                                                                                                    -„Egä ime ise muadi“ ehk „Iga ime isemoodi.“ (lk. 410) ja imema kohta :                              -„Ihnus imeb iseenese kanda.“ (lk. 385), (Vrd. „Kadedus kaabib iseennast ja ihnus imeb ise oma rammu.“ (lk. 536);                                                                                                                       -„Ega kahr imes esiki oma jämme käpä.“ (lk. 605), (Vrd. „Karu imeb ikka talvel käppa.“ (lk. 605) ja „Nälg sunnib karu käppa imema.“ (1983) (lk.493);

-„Mis tõõsõ pääle sülgät, tuu imet ütskõrd läbi nõelasilma tagasi.“ (1985) E. Kirsi seletus: Kui keegi kord naeris lapsega tüdrukut, siis sellega ennustas ütleja, et naerja ise peab midagi samasugust läbi elama. Laste seas tarvitatud otseses tähenduses. (lk. 318);                             -„Vaga vasikas imeb kahel udaral, kuri ei ühelgi (kohal).“ (lk. 569).                               Vanasõnad jutustavad peamiselt õpetlikke mõistujutte loomariigist või siis loomariigi kujundeid kasutades.

Eesti Rahvalaulude Antoloogia, IV, (1974), vähetuntud ja haruldaste sõnade seletusest leiame (lk. 359) sõna ime: ema; ja lisaks veel teise tähenduse – ime: -da, imepärane, kummaline. Regilaulude maailmas võib oletada, et ime tähendab ema ja imeda (ema rinda) on imepärane tunne ja ka kummaline ehk uudne ning võib-olla ka hirmutav.                                                                                                                                                 Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012, lk. 92) sõnastab Läänemeresoome-saami tüvega sõna – ime: ime : imet kui „üleloomulik, mõistusega seletamatu v väga üllatav, kummaline nähtus“ ning lisab ime’le omalt poolt veel järgmisi sõnu: imelik, iseäralik, kurb, rõõmustada, kummaline, võõras. Uurali tüvega sõna imema : imeda : imen, kirjeldab sõnaraamat kui „keele- ja huulelihaste abil alarõhku tekitades midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama“ ning lisab järgmiseid tähendusi teistest soome-ugri keeltest: imbuda, imada, „rind, nisa“, piim.                                                                                                                                   Eesti keeles kasutatakse ka sõna nänn (näiteks väljend, et kas nänni ka saab). Samas tähendab nänn (-e,-i,) ema rinda ehk nisa, ning teises tähenduses tähendab nänn (-i,-ä/-e,) nii ema kui vanaema (Eesti Rahvalaulud. Antoloogia, IV, 1974). Keeles kõlab ema rind ja ema/vanaema kui toitja meeles ühtesulanuna. „Nänn, anna tissi! Küsi nänni käest nänni! (Mihkli)“, (Saareste, 1958, 1:322).

Tulevikuteemaks ime ja imemise vallas võiks jääda seoste uurimine sõnaga ilm.

Sugri-mugri sõnadega seoses meelde prahvatanud mõtted ja tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. Autor on tänulik Meelis Sütt’ile toetuse ja täiendavate mõtete eest.

Kasutatud kirjandus:

Alizade, A., M. (1999) Femine sensuality. London: Karnac Books

Alizade, A., M. (2003) Masculine scenarios. London & New York: Karnac

Bion, W., R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Tallinn: Kirjastus Valgus

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 1 – 6 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. I. (1980) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. II. (1983) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. III. (1985) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. IV. Lisad. (1988) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press

Porges, S. (2011) The polyvagal theory.Neurophysiological foundations of emotions, attachment, communication, and sef-regulation. New York & London: W. W. Norton & Company

Saareste, A. (1958) Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm: Vaba Eesti

Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. I ja II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (1998) Väljendiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2000) Fraseoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn

Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus

Winnicott, D., W. (1971) Playing and reality. London: Tavistock Publications

23. august, 2015

[1] Emaga suhtlemist toetava autonoomse närvisüsteemi alus tekib ja kujuneb neuroteadlase Porges’e (2011, lk. 127) arvates viimasel kolmel raseduskuul, millele rajaneb suhtlemine emaga kolmel esimesel kuul peale sündi läbi söömise. Keha ja meeleseisundi reguleerimise oskused suhtes kujunevad järgmisel kolmel elukuul.

[2] Soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel olen võtnud kasutusele sõnaühendi sugri-mugri. Toetun ühelt poolt Uku Masingu poolt kasutatud soome-ugri rahvast tähistava tähissõnale sugri ning liitnud sellele Haabsaare (Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo) poolt kasutatud tähissõna mugri. Haabsaar näeb soome kasutamist ugrilaste tähissõnana „… igandina ajast kui üht rahvast peeti sugulasrahvaste hulgas ülimuslikuks ja kõiki teisi nimetati tema järgi.“ (lk. 10). Seevastu tuletab Haabsaar tähissõna merja merjalastest, rahvast, kes kunagi moodustas soome rahva tuumikosa ning loob ajaloolises plaanis küllalt täpse tähendusvälja asendamaks tähissõna soome. Täpne tähissõna Haabsaare meelest oleks merja-ugri, kuid ilmselt on hetkel mõistlik kasutada nn. ülemineku väljendusviisi.

[3] Melanie Klein näeb lapse esimest suhet emaga, kus laps imeb süües ema rinnanibu, kui mudelit edasiseks suhteks vastassoost partneriga, kus peenisel on rinnanibu osa ja vagiinal suu osa täita. Võrdkujutamise mõttes on küsimus jagamises, ehk millegi saamises ja millegi andmises. Eesti keeles võib leida sõnu sperma ja rinnapiima samasusest. Näiteks sõna märg: Laps ei ole ema-märga suhu sānd, (das Kind hat keine Muttermilch bekommen) ning mehe-märg, (männliches Same) (Wiedemann, 1973, lk. 588).

[4] Kolmandal eluaastal märkab laps ema ja isa vahelist seksuaalsuhet ning iseenda väljajäetust vanemate paarisuhtest. Oidipaalse situatsiooni lahendusena tuleb lapsel oma meeles märgata (teadvustada) ning taluda üksinduse tunnet, surelikkust ning sõltuvust vastassoost.

[5] Nägemus (või ka lapse meeles isa ja ema vahelisest seksuaalvahekorrast (või ka vanemate seksuaalvahekorra reaalne tajumine) ning selle vahekorra viljastavast olemusest.