Isiklik suhe ja puudutus

Meelesõõlaja mõttenopped isiklikkusest.

Isiklik suhe ja puudus.

Ürje.

Ainuüksi vaimsest, hingelisest ja sugulisest vahekorrast ei piisa rahuldust loovaks abieluks. Rahuldust tagab vaid suhtele pühendumine, mis eeldab kaasade vahelist usalduse, turvalisuse ja ustavuse jagamist teineteisega, et kujuneks suhe kui nn „hoidev keskkond“ Winnicotti [1] mõistes.“ (Colman, 2005, 92) Colman (95) rõhutab, et hoidva keskkonna kui paari meeleilmas oleva ühise ruumi loomiseks vajab abielu kui kaitsev-hoidev süsteem piire. „Abielupaar vajab jagatud isiklikku ruumi, millest teised on välja jäetud. Kujundlikult võib piiriks olla suletud magamistoa uks, mis kaitseb nii sees olevat välise eest kui ka välist sees oleva eest.“ Coleman peab silmas võimalust, kus abielupaari suhte raskused võivad üle kanduda lähedastele, eriti lastele. Niisuguse piiri seadmine abielupaari ja ümbriseva maailma vahele on isiklikkuse ehk intiimsuse tarviline nõue.

Paarisuhte ürgne aje pärineb sugulistest vajadustest, mis tagavad elu jätkuvuse järglastes. Tänapäeva aigilm on suhtesse lisanud veel läheduse vajaduse, muutes paarisuhte isiklikuks. Suhte intiimsus, lähedus ja usaldus paarisuhtes, on tänases aigilmas rahuldava suguelu vajalikud eeldused. Lisaks meeleilma ja keha ajedest, on nüüdsel ajal inimene ajendatud oma intiimelus ka ümbruse mõjudest, mis võivad isiklikku suhet lõhkuda või suhtest intiimsuse ära röövida.

Suhte juured.

Esimene paarisuhe, mille kaja ei kao üheski hilisemas suhtes, on sõlmitud mehe ja naise poolt kehalisel viisil ning jätkub üheksa kuud ema üsas. Sünd lahutab lapse esimest korda emast, jättes ta igavesti igatsema täiuslikku lähedust suhetes. Tustini[2] (2015, 12) meelest tunneb vastsündinu end teatud aja peale sündi veel endiselt emaga ühtekuuluvana, ema on kui osa temast endast. Emast kehalise eraldumise teadvustamine on lapsele piinarikas, sest tundub iseenda keha järkjärgulise kaotusena. Meeleilm, mis oleks valmis toimunut aistima, tajuma, tunnetama ja mõistma, vajab eraldumise ürjeks ema abi. Ema hoidev ja tariv meeleilm, täidab selles varases ema-laps suhtes endise emakoja osa, säilitades vastastikuse ühtekuuluvustunde, mis nüüd muutub pidevalt kooskõlas suhtes sündivate muutuste teadvustamisega. Piisavalt hea ema poolne, eraldumisega kaasneva iseenda kaotuse valu hoid ja tari, toetavad iseenda kui emast eraldi oleva inimese teadvustamise kulgu.                                                                        

Esmane eraldumine võib olla haavav kui lapse meeleilm ei ole eraldumise talumiseks piisavalt võimekas, kuid eraldumine leiab ikkagi aset. Nii võib imemise ootamatust katkemisest saada õnnetus, mis jätab nii lapse kui ema kehasse tühjusest musta augu. Tustin (2015, 12) märgib, et niisugused lapsed ei ela edaspidi mitte oma väga varases lapsepõlves, vaid oma varase lapsepõlve lakkamatus puuduses kellegi järele, mis võib häirida oluliselt võrdsust ja vastastikusust täiskasvanu  paarisuhtes. Kuna täielikku eraldumist emast ei toimu siis ülima läheduse vajaduse rahuldamine, mida saab kogeda paarisuhtes vaid piiratud määral, ei ole paarisuhtes piisav. Leppimine rahulduse piiratusega seevastu väldib ema-laps suhtele omase ebavõrdsuse ja sõltuvuse ning ka tärkavad verepilastuslikud soovid. Kuna jõulised kiindumuse ja sugueluga seotud tunded hajutavad piirid tegelikkuse ja tõelisuse vahel igas paarisuhtes on valus tõdemus intiimsuse piiratusest kui kaotatud paradiisist ning selle kaotusega leppimine paratamatu osa suhtest.  

Tustin (2015, 16) viitab Bionile[3] kui toob esile, et piiratusest siginev valu erineb kannatusest. Väljaarenenud tundeeluga täiskasvanu, kes on võimeline ise oma tundeid tarima, on ühtlasi võimeline ka valu muundama kannatuseks ning leppima puudusega. Kuid nii kui üksi jäänud autistlike laste valu pöörab nad inimestest eemale, võib katkeda side paarisuhtes kui üks või teine paariline on taandunud ärevuse eest varju meeleilma autistlikkule alale[4]. Meelesõõlamises vaigistab meelesõõlaja[5] sõõlatava valu hoidmise ja tarimise teel, mistõttu võib kannatus asuda valu asemele ning avada meeled kaotuse leinamiseks ja kunagi kogetud kaotuse mõistmiseks. Varane ebaõnnestumine võib nüüd pöörata uueks võimaluseks. Heas paarisuhtes saab üks paariline, kui ta suudab jääda tunnetest tiinetel hetkedel rahulikuks, olla oma paarilisele sõõlaja eest, et hoida ja tarida tema mineviku valu tänaseks kannatuseks, mida on seejärel võimalik paarilisega jagada.

Suhte kulgemine.

Intiimsuse ehk isiklikkuse ja subjektsuse loob püsisuhtes kõrvaliste eest varjatud lähedus ja vastastikune usaldus. Vaid isiklikkus suhtes saab suguelust täiuslik nauding. Partnerite vahetused, grupiseks ja truudusetus hävitab läheduse ja usalduse ning võtab suguelult aegamööda ära tundmuslikkuse ja tundehelluse.

Intiimsuse läte ürjatab taas vastu varases suhtes emaga. „Meie tunne  – kes me oleme – ürjatab ema kaotusest. Meie esimene isiklik alge on olla inimene, kes on kaotanud ema.“  Lemma[6] (2015, 25) Teisisõnu, meie esimene arusaamine iseendast seostub kaotusega ja vastus küsimusele kes ma olen oleks „olen inimene, kelle ema läks ära.“ Lemma meelest on intiimsuse olulisemaks mõõtmeks eraldatus ja kaotus, mis omakorda seostub kadedusega. Kuidas mõista Lemma mõtet. Intiimses koosolemises ja kohalolekus kajab kaasnevalt kohe suhte varjatud pool: puudust peitev ühtesulamine ja täielikku kaotust välistav igavene pühenduv kohal olek. Kohalolek!? Samas ei soovi keegi olla täiskasvanuna sellises ennast kaotavas või isegi ennast hävitavas suhtes.                                                                                                                         Kui paarisuhtes eraldatuse valu ja ema kaotus ei ole teadvustatud ilmub suhtesse ainus selguse kiir ja selleks ongi kadedus, tari (kobar) mõttekujutlusi et paarilisel on midagi, mida ma vajan, kuid mida mul ei ole. Kuidas siis nii, kas siin ei ole midagi pahempidi. Mees vajab naist ja naine meest, ja naisel on kõik mida mees vajab ja mehel on kõik mida naine vajab ja ikkagi ilmub kadedus. Miks? Lemma meelest väljendub jagatud kehalises, hingelises ja vaimses suhtes varane sõltuvus emast. Võime näha kuidas paarisuhte intiimsuses kehastub mõlema elukaaslase esimene kehaline suhe emaga, kusjuures selle varase suhte eripärad võivad intiimsust nii süvendada kui ka lõhkuda.  Rahulolu sugulisest isiklikkusest seostub varajaste mõjurite teadvustamise määrast, mis ei pea tingimata aset leidma ainult sugulises suhtes. Pigem vastupidi. Küsimus on väljaarenenud sugulise eneseteadmuse üldise seisundiga, mille tunnuseks on lapseea suguliste tunnete teadvustamine ning meeleilma lõimimine (integreerimine). Täiskasvanute suguelu  küpsus eelda, nii varaste lapse ea suguliste tunnetega (suuline (oraalne), päramine (anaalne) jne.) kaasaminemises, kui ka võimes säilitada tegelikkuses toimuva tõene mõistmine ehk küpse täiskasvanu suguline tüvijõud (genitaalne seksuaalsus). Sugutungi kõrvalekalletes tegelikkus hajub ning alles jääb vaid varase lapseea ihade aigilm, kus puudust ei ole ja kõik vajadused saavad rahuldatud täielikult ja kohe, välja arvatud viljakas tüvijõuline sugulisus.

Küps suguline eneseteadmus eeldab seega võimet taluda piisaval määral lähedusest siginevat puudust. Võime sünd ja areng sõltub omakorda  sellest kas ema on varases suhtes peamiselt kohalolev või puuduv. Alles siis kui ema on peamiselt olemas- ja kohalolev saab laps silmata ema puudumist. Niisugune olukord on omane ka hilisemas täiskasvanueas, mehe ja naise suhtes. Abielusuhtes saab kohalolekust aru vaid puudumise teel, sest siis on olemas koht, st. abielu kust puududa. Teisisõnu kohalolekut me mõistame täiskasvanuna kui iseenda puudumist oma kohast suhtes, kui silmas pidada abielu.                                                                      

Kui ema on enamasti puuduv, siis koondub lapse tähelepanu valvsalt ema kohalolekule. Nii võib ka paarisuhtes kohalolek, nii füüsiline, hingeline ja vaimne muutuda ühele paarilisele ja raskemal juhul mõlemale kinnismõtteks. Eraldiolemise vajadus, aegaegne eemale tõmbumine  tunnete vastastikususest ja erinevused ümbritsevast aigilmast arusaamistes on paarisuhtes mõlema paarilise loomulik õigus. Kui neid õigusi rikutakse ning püütakse paarilist siduda kohalolekuks iga hinna eest, siis on lapsepõlvest pärit tundeelu häired kohal kui kuri karjas.

Kuidas sünnib täiskasvanulik võime taluda kiindumussuhtes paarilise äraolekut? Siinkohal võime mõelda kuidas kujuneb jätkuvuse tunne meeleilma. Jätkuvus on oluline seetõttu, et siis saab midagi lõppeda ja midagi uut alata. Jätkuvus seostub tundeluga, kus pidevalt toimuvad muutused, kus ühed tunded tärkavad, teised kustuvad. Tundeelu muutlikus ei tähenda suhtes siduvate tunnete kadumist. Muutlikud on vaid oleva hetke vajadustega seotud tunded. Kiindumus kujuneb tundekogemustes, kus suhtega seotud vajadused saavad rahuldatud ning alateadvuses kuhjuvate vaistlike kogemustena säilitatud. Vaistlikud kogemused saadavad taustal tundelu muutusi toetavat aidates paaril ka tülide korral ühte jääda. Tüli ajal tundub paarilistele, et neid lahutab põhjatu kuristik, tunne, mis on vastavuses suhte hetkeseisuga. Kuid see on paari ühine kuristik, milles vaistlikud, alateadlikud tunded on nii ühised seinad kui ka haigutava tühjuse loonud. Möödunud rahuldusi toonud tundekogemused aitavad taastada kuristikku ülese ühenduse, mis omakorda võib anda järgmise kosutava tundekogemuse alateadlikule vaistule.

Kuid tulla tagasi juurte juurde ning küsida, kuidas inimlapse varajase meeleilma tundetormis rahu ja suhtesse jätkuvus sigineb. Suhtes kohal oleva ema puhul silmab laps ema puudumist „lahkumise“ lõimes, millest kasvab välja võimalus märgata ema lahkumist[7]. Veelgi enam, nii kui muusikapala lõppemist on aimata enne lõppu, nii saadavad ka kohal oleva ema lahkumist ja võimalikku peatset puudumist ennetavad sõnatud märgid, mida laps õpib silmama ning tulevat puudust seeläbi ette ära arvama. Mitmetest lahkumistest sünnib tasapisi lapse võime taluda tema soovi, et ema jääks kohale ja ei läheks ära, nurja minemist ehk nurjumist. Tasapisi õppides taluma ema lahkumisega seotud ärevust, ei teki lapses tunnet, et ta kaotab ema. Ärevust aitab järkjärgult üha enam taluda kuhjuv jätkuvustunne alateadvuses.                                                                                               Mõõdukas ärevus koos mõõduka puudusega ürjatab sealjuures mõtte, millest areneb järkjärgult välja võime mõelda. Mis tähendab aistingute ja tunnete kogemist ning arusaamist sõnade toel. Puudus kui nurjumist kaasa toov meeleseisund, annab jätkuvalt hoogu tundeelu arengule, sest puuduse kogemine arendab võimet nurjumisega (frustratsiooniga) toime tulla ning ühtlasi sütitab üha uusi ja uusi mõtted.

Lemma (2010, 25) jagab meiega mõtte, kuidas puudulikkuse tunne mõjub loomusele. „Igatsus puuduva järele iseendas, oma puudulikkuse ja ebapiisavuse tunnetamine, äratab meis inimlikkuse ja tundlikkuse suhetes ning olemasolemise tunde.“ Palju keerulisem on lapsel sirguda enamasti puuduva emaga koos. Siis silmab laps vaid ema „tulemist“, mis küll leevendab puudusetunnet, kuid ei aita puudust taluda. Lisaks on nüüd ema lahkumine väljakannatamatu. Ärevus seoses ema lahkumistega kasvab, jätkuvuse tunde, nurjumise talumine ja tunnete üle mõtlemine on lapsel raskendatud. Tagajärjena võib täiskasvanud mees või naine suhtes paarilise külge klammerduda, võttes ära teiselt õiguse olla eraldi. Nii võib suhtes kujuneda olukord kus äraminekutel ja saabumistel ei ole mingit hingelist ja vaimset tähendust, kuigi lahkumised ja tagasipöördumised leiavad füüsiliselt aset, tunded puuduvad. Paariline on lõputul teel, mis ei ole alanud ega saa seetõttu ka lõppeda. Kui mõtte paarilisest kutsub esile tema puudumine, siis võib lõputul teel olev inimene jäädagi märkamatuks. Ja nii võib olla ka kohalolekutundega. Kui abielus on täiskasvanulik kiindumussuhe kahe kaasa vahel, siis saab ära olija oma kohalolekust puudust tunda, sest puudust paneb mõtlema puuduvast kohast. Ja samal viisil silmab kohalolija ära olevat paarist puuduvana. Lahusolek toob kaasa mõtlemise, mis lisab alateadlikule vaistlikule kiindumusele ka teadvustatud tunde paarilisest.

Eeldused suheteks.

Intiimsus ehk sügav isiklik lähedus paarisuhtes, eeldab nii võimet eristada end paarilisest, et olla eraldi kui ka võimet olla teineteisega intiimses ühte sulatavas ühenduses. Nii eristamine kui ühtesulamine eeldab usaldust, usku, et paariline ei hülga mind eralduses ega kasuta mind kurjalt ära ühisesse hellusesse haihtudes. Eraldiolemise võimetus võib paarisuhte viia, kas kestvasse ühtesulamisse koos mina kaotusega, kus eraldi olemine ongi võimatu või jäävasse hingelisse ja vaimsesse eraldatusse teineteisest.

Võime taluda paarisuhtes paarilise puudusega seotud nurjumist kui kaotust loob võimaluse mõelda iseolemisest paarisuhtes. (Lemma, 2015, 25) Uut laadi iseolemine, kus  suhet tajutakse läbi iseenda ja kohaloleku tunde ürgab kaasa puudumisest ning kui saab mõelda kaotuse valust, loob paarisuhtes võimaluse ka kohaloleku juurdumiseks. Võime olla eraldi, taluda erinevust, annab kehalistele, hingelistele ja vaimsetele vajadusele intiimse tähenduse.

Tülide korral ilmub kohale puudusetunne, sest siis muutub paariline ootamatult võõraks ning meeleilma terviklikkus laguneb tugevas tundepuhangus, taandudes varasesse ebavõrdsesse suhtesse emaga. Ärevus ei seostu siis enam suhtega vaid iseenda meeleilma hajumise või lagunemise hirmuga, mis tundub kehalise kaotusena. Varase lapseea haavad, piinavad vastuolud ja leinamata valud võivad elustuda sel viisil paarisuhete vastasseisudes.

Bion arendas Melanie Kleini[8] mõtet ema ja lapse kõige varasemast suhtlemisviisist projektiivsest identifikatsioonist[9] ehk jälgi jätvast kaetamisest edasi järgmisel moel. Inimene ei pane paarisuhtesse mitte niivõrd iseennast kui oma tundeid, milliseid isiklikus suhtes tänu oma mõjujõule võib nimetadagi paarilise alateadlikuks kaetamiseks. Niisugune suhtlemine seostub eelkõige tunnetega, mis on teadvustamata ning seetõttu võivad oluliselt mõjutada paarisuhet nii heas kui halvas. Panen oma tunde paarilise meeleilma, alateadlikus ootuses, et ta selle segase tundeseisundi ära tariks, seeläbi aitaks minul endal oma arusaamatust tundest aru saada. Niisugune olukord sigineb suhtesse peamiselt tüli ajal, mil kas üks või mõlemad paarilised taanduvad tagasi lapsepõlve meeleilma toimimisviiside juurde. Teise tunnete tarimine on vaid siis võimalik kui üks paarilistest ei lähe tüliga kaasa ja säilitab oma meelerahu. Võime mõista, kui olulinne on mõtlemisvõime tunnete üle, et hallata suhte arenemisega kaasnevat loomulikku tundeelu muutlikkust ja vahelduvust. Vastavalt suhte arenemisele kujuneb ka loomulik psühhootilisuse[10] määr paarisuhtes. Mida psühhootilisem paarisuhte aigilm, seda vähem on suhtes ka tundeid, mida vähem psühhootilisust seda enam tundeid, vastastikust mõistmist ja suhte arenemist.

Võimetus suhteks.

Raskused paarisuhetes pole alati seotud paariliste isiksuseomadustega või meeleilma eripäradega, mõjustus võib pärineda kas lähemast või kaugemast ümbrusest. Kui paarisuhtes ei soovita näha tüütuid kohustusi, mida näiteks lapse kasvatamine kaasa toob ja selgub, et abielu piirab isiklikku vabadust, siis loobutakse näiteks lastest. „Peagi selgus, et tüütud kohustused, mida väikelapse kasvatamine kaasa toob, ei olnud kooskõlas meie abielupaari isikliku vabaduse ideaaliga, ning ühisel otsusel saadeti Bruno 1958. aastal ema vanemate juurde Alžiiri.“ (Houellebecq, 2019, 23) Ideaalide nimel ei loobutud mitte ainult lapsest, vaid ka iseenda viljastavast loovusest, seda nii kehaliselt, hingeliselt ja vaimselt.

Mõned paarid püüdlevad suhte poole, mis oleks vaba häirivatest tunnetest, kuna paarilistel puudub võime taluda tunnete loomulikku kaksipidisusest ning aegaegset jõulistest tunnetest siginenud segadust meeleilmas. Tunnete hülgamine ei tähenda, et nad kaoksid. Tunded on paratamatu osa inimese olemasolust, kuid tunnete teadvustamine ja nende üle mõtlemine nõuab nii mõtlemisvõimet kui hingelist ja vaimset pingutust, et taluda muutustega seotud paratamatut nurjumistunnet, et ma ei saa seda mida tahan. Teadvustamata tunded võivad alateadlikult häirida ja segadust tekitada ning viia otsingutele, mis küll aitavad vältida rahutust kuid ei too püsivat lahendust.  Näiteks mingite selgete ja kindlate osade otsimise juurde suhtes olemiseks: olla suhtes sõjamees, poeg, armuke, koer jne. või viia mõnuainete tuimestavasse kuid ennasthävitavasse pöörisesse, või hoopis haavavasse meelelõhenemisse dissotsiatsiooniseisundisse.

Inimesekeskne eesti ja rahvuskultuur toetab ja arendab inimese õigust iseolemisele ja loob võimalusi ja tagab vabaduse olla isiklikult koos teise inimesega inimese vabal tahtel. Totalitaarsed kooslused, kes peavad riiki tähtsamaks eemaldavad inimese iseendast ja isiklikkusest, pakkudes koosolemiseks kooseluvorme ja rituaale, mis lähtuvad ideaalidest mitte inimese vajadustest. Sunnib inimesi koos elama ideoloogiliste ettekirjutuste järgi ning on tänapäeval võtnud enamuselt ära pühad väärtused rüvetades abielu. Kui riik otsustab inimeste isikliku elu üle, kes kellega ja kuidas, siis kas me saame üldse enam rääkida intiimsusest sellistes suhetes. Lisaks kahjustab tänapäeval paarisuhteid teadmatus iseenda tunnetest, oskamatus iseendaga suhetes toime tulla, massiline meelelahutuslik seksitarbimine ja võõramaise koloniseeriva sugulise ideoloogia mõju liiga läbimõtlematu omaksvõtmine. Tagajärjeks on võõrandumine iseendast.

Kui küsida lõpetuseks kus on lahendus? Lahendus saab olla tundetõe pidevas otsimises ja leidmises, iseenda aistinguid, tajusid ja tundeid omaks võttes ning nende üle mõeldes. Loomulik ja terve enesekesksus toetub vaistlikult tunnete kaudu tajutud tegelikkusele. Tundetõde on ainus läte, mis annab teada, kas meie vajadused on rahuldatud või ei ole, kuid ootavad rahuldamist. Paarisuhtes tähendab eelpoolöeldu ühise tundetõe lisamist isiklikule ning mingi iseenda osa jagamist kaasaga.

Allikad:

Alvarez, A. (1992) Live Company: Psychoanalytic Psychotherapy with Autistic, Borderline, Deprived and Abused Children. London & New York: Routledge

Coleman, W. (2005) Marriage as psychological container. In. Psychotherapy with couples. Theory and practice at the Tavisstock Institute of Marital Studies. Ed. S. Ruszczynski. London: Karnac Books, 70-96

Houellebecq, M. (2019) Elementaarosakesed. Tallinn: Varrak

Lemma, A. (2010) Under the skin. A psychoanalytic study of body modification. London & New York: Routledge

Lemma, A. (2015) Minding the body. The body in psychoanalysis and beyond. London and New York: Routledge                                                                                                                                      

Tustin, F. (2015) The perpetuation of an error. In.Mitrani, J. L. and Mitrani, T. (Eds). Frances Tustin today. London and New York: Routledge, pp. 3-18 

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. 10. oktoober 2023/ 13. jaanuar 2024/ 19. jaanuar 2024/ 21. jaanuar 2024

---

[1] Donald Woods Winnicott (1896-1971) Briti lastearst ja meelesõõlaja.

[2] Frances Tustin (1913-1994) Briti laste psühhoterapeut,  Briti Psühhoanalüütilise Ühingu auliige.

[3] Wilfred Ruprecht Bion (1897-1979) mõjukas Briti meelesõõlaja.

[4] Tänapäeva meelesõõlamine näeb inimese meeleilmas loomulike aladena autistliku-, psühhootilist-, paranoilist-,  skisoidset-, piirialast-, depressiivset ja neurootilist ala. Inimene ei otsi kogu aeg tegelikkusest tundetõde, vaid taandub aegajalt varasemate meeleilma alade juurde, mis ei takista tema arukat, mõistuslikku käitumist. Katkestused puudutavad eelkõige tundeelu.

[5] Meelesõõlaja psühhoanalüütik, sõõlatav analüüsitav.

[6] Alessandra Lemma (1965) Briti noorukite ja täiskasvanute meelesõõlaja.

[7] Nii mõtte sünni kui mõtlemisvõime juured, ürgavad lapse ja ema rinna vahelises suhtest, kus rind on esimene olend kellega laps suhestub. (Alvarez, 1992, 64) Selles esmases pingestavas kiindumissuhtes ei taju laps ei ema, ega ema rinda kui olendit (objekti) eraldiolevana, vaid osana iseendast.

[8] Melanie Klein (1882-1960) Austria – Briti meelesõõlaja.

[9] Projektiivses identifikatsioonis (PI) jälgi jätvas kaetamises on vaja eristada kaht erinevat nähtust. Esimene: Melanie Klein näeb PI nähtust kui tõrjeviisi ehk psühholoogilist kaitset. Seega PI kui nähtus, mis kaitseb inimest talumatu ärevuse eest. Teine: Wilfred Bion näeb PI nähtust kui suhtlemist, kus beeta-osised saavad lapse poolt pandud ema sisse, kus siis need osised ema hea rinna poolt saavad ära seeditud ja mürgisusest vabastatud. PI kui toimekas ja sisukas nähtus, mis iseloomustab kahe inimese koosolemises toimuvat mõtlemist tunnetest.

[10] Psühhootilisus tähissõnana ei ole siin kasutusel kliinilises tähenduses meelehäirena. Psühhootilisus tähendab segaduse määra tunnetes ning seetõttu eemaldumise määra tegelikkusest. Kõige raskemal juhul puudub nii paarilistel kui paarisuhtes endas side tunnetega, mis on ainus tee mõistmaks oma vajadusi ja vajaduste rahuldamise määra. Psühhootilises paarisuhtes tullakse toime kaine mõistuse toel.