Kahas- ja kolmainsussuhtest sugri kultuuris

Meelesõõlaja mõtisklus kahas- ja kolmainsussuhtest sugri kultuuris.

Freud rajas kolmainsusteooria (oidipaalse vastasseisu) teooria liikudes meelehäire väliste allikate juurest sisemiste vastuolude poole. Loobudes arusaamisest, et neuroosi põhjustas kas lapse suguline ärakasutamine vanemate poolt või mingi vapustav sündmus, otsis Freud häire lätet meeleilma sisemiste vastasseisudes tärganud vastuolulistest tunnetest, mis kolmainussuhtes seostuvad vanemate suguelu kui ürgstseeni (Urszene) teadvustamisega. Otsetõlge ürgstseen, mis eestistatuna võiks kõlada kui tungiteater-tungiloomus1, tähistab lapse kujutlust vanemate seksuaalvahekorrast, mis Freudi arvates pärines, kas tegeliku sündmuse tunnistamisest või teemakohastest mõttekujutustest. Eestistatud tähissõnad tungiteater ja tungiloomus viitavad arusaamisele, milles lapse silmis või mõttekujutustes etendavad vanemad jõuliste tunnetega vaatemängu, mis loob võimaluse kaasasündinud sugulise loomuse arenemiseks. Ühtlasi ka võimaluse uue arusaamise kujunemiseks vanemate omavahelisest suhetest.

Klein leidis lastega töötades, et kolmainsussuhte vastaseis ei ole mitte ainult vanemate viljastava sugulise suhte sünnieelne kangastus (phantasy ik) oodatu näol, mille teadvustamisest saab oodatav2 kogemus, vaid läbib sünnijärgselt nii suuliste (oraalste) kui päramiste (anaalsete) suguliste tunnete arenemisjärgud. Sugulise loomuse varasemas arenemises toimunu avardab kolmainsussuhte vastuolude lahendusi nii heas kui halvas, lisades tunnete vastasseisu sõltuvuse ja kontrolli. Tasakaal paarisuhtes eeldab nii vanemate sugulise vaatemängu teadvustamist, kui ka toimetulemist ka salatajusse väljatõrjutud varasema ainese lakkamatu ning häiriva sekkumisega. Sekkumise värvingutes ja varjundites võib silmata kadeduse, liigse nõudlikkuse, liigsõbralikkuse või -kitsikuse, sõltuvuse, rahutuse, kannatamatuse jooni loomuses ning uudishimu suulisest (oraalsest) suhtest. Päramisest (anaalsest) suhtest pärib loomus korralikkuse ja reeglipärasuse, kangekaelsuse, kokkuhoidlikkuse ja ihnsuse ning kaksipidisuse. Sõltuvuse ja rippumatuse juured on kinni suulises suhtes, võime alluda ja olla juht pärinevad päramisest suhtest. Võime luua ja hoida suhteid kujuneb suulises suhtes, liigne enesekesksus (nartsissism) koos suurusehullusega (omnipotentsus) kõneleb päramise suhte valdavast mõjust. Kolmainsussuhte sünniga lahkub laps kahassuhtest emaga ning tema rippumatusse meeleilma ilmub kolmas, keda võime kutsuda teadvustatud minaks või iseendaks. Eraldiolemise tunne vallandab sugulise loomuse arenemises uut moodi vaevalise kulgemise, mis nüüdsest leiab aset hingelises ja vaimses üksinduses, kus kehaline, hingeline ja vaimne tasakaal vastuoluliste tunnete vahel tuleb ise üles otsida.

Mida võib perekond, kogukond ja rahvuskultuur valuliseks siirdeajaks sõltuvusest vaimsesse priiusesse kaasa anda? Psühhoanalüüsi teoreetiliste teadmiste kohaselt on kaasneb sünniga alateadlik, ürgpärivuslik eelnevate põlvkondade kogemusi hõlmav oodatu suhetest ja sugudest.

Tänasele päeval on sugrilaste (Eesti) pärimuskultuur taas, meile võõra, igermaanide (Euroopa) kultuuri ideede ja hoiakute jõulise surve all. Uusliberaalse (loe uusmarksistliku) ideoloogia poolt kujundatud ilmapiir survestab eestlasi hülgama oma rahvusliku loomuse nii alateadlikku kui teadlikku eripära ning muutma ühiselulisi ja kultuurilisi väärtusi nii perekonna, sugude vaheliste erinevuste kui ka mehe-naise suhte vallas. Jakob Hurda mõistes leiab aset jõuline eestlaste hinge- ja vaimuelu koloniseerimine, eesmärgiga sundida eestlasi hülgama oma rahvuse pärimuslikke juuri, et võtta endasse olemuslikult võõrast loomust. Koloniseerimisele on liitumas ka hoogne enesekoloniseerimise laine, „…mille kaudu autoriteetne kiht koloniseeritavaid võtab ise ja vabatahtlikult omaks kolonisaatorite väärtused, kombed, kultuurimudelid jms ning asub neile toetudes muutma oma kultuuri kolonisaatorite kultuuri sarnaseks.“3 Meenutan, et eestlastele peresuhted, taluperedes veel mõned põlvkonnad tagasi, erinesid mehe-naise vahelise suhte loomulikkuses ja võrdsuses Euroopa patriarhaalsest peremudelist, mis pärines varasest Kreeka ajast. Lisaks iselaadsele ja loomulikule peremudelile on eestlaste meeleilma kujundanud looduselähedane eluviis koos animistliku usundiga.

Kui tulla tagasi meeleilma sügavuste juurde, siis kohtame siin olulist kultuurilist erinevust. Nii ei jää sugri laps kunagi üksi kui isa – ema sugulise suhte teadvustamisel, ilmub meeleilma kolmas. Omas meeles priiks saades tuleb lapsel nüüd ise eraldi olemisega toime tulla. Kuna eesti lapse meeles on talupere koos inimeste, loomade ja lindudega ning elav loodus, siis on tungiloomuse kujunemise ümbris erinev linnas elavast igermaani lapsest. Ja lõpuks võime küsida, kas niisugune vastaseis, mida kirjeldab Freud ning avardab Klein, sellisel viisil sugri lapse meelde saab üldse ilmudagi. Talupere elusad inimsuhted, ema, isa, õdede-vendade, vanaisade-vanaemadega, koos koduloomade ja -lindude, kasvava vilja, kodukäijate ja krattide ning elusa loodusega pakuvad jätkuvalt toetust ja arendavat ümbrist nii suguelu olemuse mõistmiseks kui ka iseseisvaks saamiseks. Kui ema ja lapse ning peresuhete kõrval on piisavalt hulgaliselt teisi võimalusi, mis rahuldavad loomuse arenemise rajal kulgemise loomulikke vajadusi, mida laps vastavalt ürgpärivuslikule oodatule saab kasutada, siis võib isa-ema suhte teadvustamine seostudes elu ja looduse loomuomase arenguga kulgeda loomulikul viisil. Kui pärimuskultuur tagab sugulise loomuse arenemise jätkuvuse, siis leiab aset üks paljudest muutustest tundeelu arenemises, mida saatvad hirmud ja ärevused ei erine teistest arenguga kaasnevatest sündmustest.

Mõeldes linnalapsele, kelle ümbrises on elusat mitmekesisust vähem, torkab kultuuride vaheline erinevus teravalt silma. Enesekaotamist ja hülgamist talulaps vaevalt pelgab. Tuglase väikese Illimari moodi võib ta küll olla üksinda, kuid ikka seotud nii inimeste kui ümbrusega läbi kohalolekutunde ja mõttekujutluste, erinevalt linnalapsest, kelle kohaloleku tunne pärineb vaid emalt ja/või isalt. Võimutsemise ja alistumise viisid õpetab looduse ja muude koduste toimetuste tegelikkus kiiresti selgeks. Kõikvõimsuse enesekenitelu kaob tasapisi katki läinud pajupilli korduvalt ja korduvalt meisterdades.

Siin on eesti meelesõõlajale mõtteainet. Kuidas tegelikus kliinilises töös tabada erinevust õpitud teooria ja tegelikkuse vahel, et mitte leida end variseri osast? Kui ruumis on ühest ja samast rahvusest meelesõõlaja ja sõõlatav, siis võib suhtesse sigineda neid lahutav kultuurierinevus nii toimuva mõistmises kui ka selle üle mõtlemises. Meeleilmad võivad olla sarnased, kuid tundeelu kulgemiste mõistmisse võib sigineda ületamatu lõhe. Bion soovitab meelesõõlajale avada oma meel sõõlatava segadusele, ning võttes segased tundeid enda sisse ning neid läbi seedides otsida kaosest pisimaidki lõimi ja neid selguse saamiseks kokku niduda. Kuigi õpitud võõramaised teooriad jäävad ilmunud nägemustes seljataha, on need kujundanud varasema kliinilise töö ainese üle mõtlemist ning seetõttu kogemuste kaudu teadvustamatult kaasas. Võõrad teooriad, mis ei ole eestistatud nii keeles kui sisus ei aita kogetud tundeid asjakohaselt ühte punuda ja neile tähendusi otsida, sest oma meel ja võõras arusaam ei kõla kokku ning segavad vaeva nägeva teadvustamata meeleosa vaistlikke otsinguid.

Kuidas oleks võimalik liita sugri kultuuri eripära igermaani psühhoanalüüsiga, et tunda ja mõelda ühiselt sõõlatava murest ja hingevalust? Kui sõõlaja võõrkeelsest teooriast tuletatud tähendused ei kõla kokku sugrilasest sõõlatava meeleilmaga sigineb osapoolte vahele mõistmatuse kuristik. Kahassuhtest pärit hingevalu saab tõenäoliselt empaatiliselt mõistetud, kuid kolmainsussuhte mõistmiseks võõrad, igermaani teooriad sugrilase meeleilma selitada ei aita kui kultuuride erinevust ei arvestata. Kui meelesõõlaja ei mõista sõõlatava meeles toimuvat ega ei leia veel ka lisaks eesti keelest sobivaid sõnu oma mõtetele, ei arene kahassuhe ka meelesõõlamises kolmainsussuhteks ning erinevuste üle pole võimalik mõelda. Sugri kultuuri kandja, kes soovib minna kaasa igermaani mõtlemisega satub vastuollu iseenda loomusega. Meelesõõlamine on sündinud linnakultuuri ümbruses, koos vastava kasvupinnasega meelehäiretele, millest on ka psühhoanalüüsi teoreetilised alused tuletatud. Kuigi ka tänase päeva sugrilane elab suuresti linnades ning linnastumise mõju on välises käitumises märgatav, ei toimu muutused alalhoidlikus meeleilmas sama väledalt. Sugrilase linnaoludest erinevat ümbruskonda rikastab loodetavasti alateadvuses endiselt pesitsev looduslähedus ning animistlik uskumus pärimuslike mälestustena, aidates vastu seista nii koloniseerimisele kui ka enesekolonisatsiooni sünnile.

Mõtlemise erinevustest sugri ja igermaani kultuuris, millest Uku Masing4 on põhjalikult kirjutanud, kasvab välja järgmine ettepanek. Kohtudes kolmainsussuhte ja kahassuhte loomuse erinevusega ning arvesse võttes igermaani teooria sobimatust sugrilase meeleilma mõistmiseks, vajame ühisosa leidmiseks sugri lähenemisviisi igermaani teooriale. Erinevusi silmamata, jäigalt klassikute rada kulgedes, sünnib oht sulguda koos sõõlatavaga kasutusse autislikku eraldatusesse või ühisesse meelesegadusse. Sugri lähenemisviisi ja igermaani teooria koostöö otsingute võimaluste väli seisneb võõra teooria eestistamises ehk eestipäraseks muutmises koos eesti keele sõnavara võimaluste ärakasutamises.

Kui aga meeleilma kultuuride erinevust ning oma rahvuse kultuuri juuri arvesse ei võeta siis võõral rajal rändava meelesõõlaja meelesõõlamine muundub tühiseks asjatuks askeldamiseks.

Meelesõõlaja on siis kui künnimees, kes adra asemel äkkega põllule kündma läheb ning pehme mulla viljastamise asemel maad haavavalt katki kraapima asub. Või unustab hoopiski tõsise ja loova mõttetöö, jäädes puhkama kahassuhte uinutavatele pehmetele pirukatele, kus sõõlatav ei saa kasvada suureks ja iseseisvaks jäädeks beebiks sõõlaja rinnale.

Viljakaks saab meelesõõlamine alles siis kui teadvustada kultuurierinevuse olemasolu, alustades erinevuse otsimist iseendas, et mõista oma meeletöö ürgset loomust. Leides iseendas üles eesti kultuuri osised, eristades need nii oma tunnetes kui mõtetes võõrast, kas pealesurutud või iseenda poolt allaneelatud läänelikest osistest, eristades tundetõde tühjast lobast, viljatutest mõttekujutustest ja meelepetetest. Avaramaks sihiks saab olla sügavama erinevuste sõõlamisele toetuv uute arusaamise üles leidmine nii meelesõõlamise teoorias kui eestlase meeleilma loomuses. Silmates ja mõistes erinevusi kahe teineteisele võõra kultuuri vahel avaneb ka võimalus erinevuste üle mõelda. Meenutades kunagist Noor-Eesti kirjanike mõtet Euroopa poole liikudes: „Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks!“ (Gustav Suits), mida võiks uutes oludes sõnastada järgmiselt: „Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks.“

Meelde turgatanud mõtted, tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. 22. juuli 2023/ 19. august 2023/ 25. august 2023/ 2. september 2023/ 9. september 2023

1 https://www.psyhhoanaluus.ee/urszene-tungiteater/

2 Oodatu ja oodatav on mõisted Bioni mõtlemisest. Oodatu on ürgpärivuslik, kaasasündinud ootus arenguks vajalikule sündmusele, kus oodatu teostub ning muundub oodatavaks. Saadud kogemusega seostuv tunnete ära tundmine loob aluse tundeelu arenemiseks vajalikule mõtlemisele.

3 https://www.facebook.com/222124370731/posts/427152567295066/

4 Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: 2004