Kätes rool ja purjus juht. Ants Parktal

Kätes rool ja purjus juht.

Purjus juhi roolikeeramist on ajakirjanduses arutatud nii moraalsest, juriidilisest kui ka meditsiinilisest küljest. Vähe on juttu olnud purjus juhi meeleilma ja käitumise mõistmisest, arusaamisest ja lahti seletamisest.

Suurem osa ajakirjanduslikke lähenemisi purjus juhile roolis on kas halvustavad, nõulikud, hukkamõistvad, keelavad või käskivad. Teisisõnu inimest nähakse peamiselt objektina, kellega tehakse midagi (võtta tervisetõend ära, suurendada karistust, häbimärgistada roolijoodikuks jne.).

Inimese objektiks muutmise tagant paistab psüühiline abitusetunne, seoses teadmatusega, kuidas lahendust vajavat keerukat küsimust ära klaarida. Teadmatus ja segadus on talumatud, ning tekkinud pinge, nõuab pinge maandamiseks tegu. Lihtsaim lahendus, mille tagant paistavad möödunud nõukogude aja kõrvad, on teha inimesega midagi, ja mis hullem teha samas midagi, mis ei lahenda keerukat asjade seisu vaid süvendab seda.

Mis siis saab? Istuda käed rüpes ja vaadata pealt, kuidas purjus roolikeeraja järjekordseid õnnetusi põhjustab? Seda kindlasti mitte, aga pisut aega on vaja ilmselt küll käed rüpes istuda, et keerulise olukorra lahendaja ise taluks abitusest tulenevat segadust ja ärevust ning rahuneks.

Esiteks tuleb meil tunnistada, et seni kuni inimene autot ise juhib on õnnetuste võimalus alati olemas. Olenemata sellest kas juht on kaine või purjus. Õnnetuse võimalus tuleneb juhi inimlikust loomusest, inimene võib alati eksida ja vigu teha. Tasub mõelda ka sellele, et mida enam inimene püüab vigu vältida, seda enam suureneb pingutusest tulenevalt ka vigade tõenäosus.

Keeruka küsimuse lahenduse võti on inimeses, kelle käes on rool, tema meele- ja hingeseisundis ning kodu- ja peresuhete seisundis. Purjus juht roolis, miks on ta seal? Inimest on vaja mõista, enne kui midagi temaga teha. Loomulikult on oluline seaduse ja meditsiini raamistik kui piiride seadja, kuid see raamistik ei saa olla inimesele jõuga peale surutud. Eriti kui seda teha viisil, et inimeselt võetakse ära vastutus oma käitumise eest. Seaduse raamistik võiks toetada inimest keerulises roolimise toimingus, aitama tal vastutust võtta seatud piiride alal.

Miks on ikkagi nii raske rooli hoidjas näha iseseisvat ja teovõimelist inimest, kellele on omane iseenda meeleilma eripärast johtuv käitumine. Ja eelkõige inimest, kes võib teha teatud keerulistes olukordades ekslikke otsuseid. Kohati tundub, et roolikeerajalt oodatakse treenitud astronaudi meelikindlust. Siin kohal meenub taas kord nõukogude aeg, kus eksimine oli karistatav. Eksimine ei olnud tol ajal võimalus uue kogemuse omandamiseks, et õppida juhutnust, nii kui see vabas ühiskonnas on kombeks. Vabas ühiskonnas vastutab inimene ise oma käitumise, eksimuste ning pahategude tagajärgede eest.

Igas juhtumis, mis on seotud purjus inimese rooli hoidmisega, on oluline selgitada nii ajed kui ajendid, miks inimene istus purjus olles rooli. On see erakordne, kuid inimesele vajalik (laps on kuskil hädas ja vaja on sekkuda) ning teadlik riski võtmine ja piiride rikkumine või on tegemist alkoholi sõltlase või –kuritarvitajaga, kes purjus peaga haarab rooli olles võimetu hetkel iseseisvaid otsuseid tegema. Kahe äärmuse vahele jäävad sajad ja sajad muud erinevad võimalused, miks inimene istus purjus olles rooli taha.

Purjusolek roolis olles on Eestis kuriteoks seatud. On maid, kus juht võib teatud piirini purjus olla. Kõlab Eestis toimuva taustal kui pühaduserikkumine. Meil siin hukkunud inimesed ja tema ütleb laske aga käia. Paraku see on nii, eriti just sõltuvushäiretega. Sõltuvusest ei ole võimalik vabaneda sunniga, vaid minnalaskmisega, millega kaasneb toetus ning iseenda otsustusvõime taastamine. Ükski vaba inimene ei talu, et talle midagi vastu tema tahmist peale sunnitakse ja samamoodi ei talu ta ka iseenda sundi iseendale. On oluline eristada sellist meeleseisundi erinevust, kus inimene on küll teatud määral purjus rooli haarates, kuid võimeline otsustama oma sammu üle, inimesest kes ei otsusta midagi, vaid lihtsalt sõidab purjus peaga, sest tal on ükskõik. Ühel puhul on inimesele antud vastutus, teisisõnu teda nähakse riigi poolt vastutusvõimelisena, teisalt see võime inimesel puudub. Miks see peaks olema oluline?

Erinevus vastutusvõimelise inimese ja alkoholisõltlase ja –kuritarvitaja vahel on järgmine. Otsus, mida teeb vastutusvõimeline inimene sisaldab nii tundeid (tahan, vajan, ihaldan, kibelen jne., kus valitseb alati mingi rahuldamata vajadus) kui mõistust (arukas hinnang oma seisundile ja võimalikele vajaduse rahuldamise tagajärgedele, mis toetub eelnevale elukogemusele). Erinevus on siin lihtne, vastutusvõimeline inimene on võimeline teadvustatud otsust tegema, sõltlase ja kuritarvitaja otsus on alateadlik ning teadvustamata, rajanedes ainult tunnetele.

Siit ilmub oluline vajadus eristada kümneid või sadu erinevaid meeleseisundeid milliseid mõistes ja hinnates saab alles otsustada, millist rada valida inimese eksimuse, pahateo või kuriteo tagajärgede eest nuhtlemiseks, et mõelda millised katsumused peaks inimesele osaks saama tema eksimuse eest.

Lihtsam on muidugi lajatada kõigile purjus rooli keerajatele ühtmoodi pika puuga, kuid siis jääb ka lahendus küsitavaks ning mis kõige olulisem, suhtumine inimesse kui objekti mitte kui subjekti endiseks. Miski ei innusta vastutusvõimelist inimest täitma seadust, enam kui vastutuse andmine, mis annab inimese eraldiolemisele erilise austava väärtuse ja tunnustuse.

Ants Parktal, psühhoanalüütik

31. jaanuar 2020/21. august 2020