Kodus olla või mitte olla?[1]

I

Paistab, et kodus olemine ja koju jäämine seostub kaasajal paljudele millegist ilmajäämisega, isegi kui pole ohtu tööd kaotada. Seda ka enne käesolevat viiruse- ja majanduskriisi. Kuigi kodus olemisse saame projitseerida nii head kui halba, on ka üldine elulaad muutunud. Maal elades ja talu pidades on töö, pere ja kodu rohkem omavahel seotud. Linnas ei pruugi see alati nii olla.

Kodu ja kodus olemise tähendus pole kõigile üheti mõistetav antus. Kodu tähendused kujunevad isikupäraste kogemuste läbi, oletavasti üsasolekust, ja sealt edasi sülesolekust alates, lähisuhetes kasvades. Mitmesugustest mälestustest ja kujutlustest, tunnetest, tundmustest ning rütmidest koosnev kodutunne tekib seetõttu ilmselt palju varem, kui sellega seonduvad teadlikud tähendused.

Laulust „Ma tahaksin kodus olla“, millest on tänasesse päeva jõudnud mitmeid erinevaid tekstiversioone, võib aru saada, et lauldakse kodust kui kodupaigast, selle ümbrusest koos metsade, taeva ja põldudega. Lauldakse tärkavast armastusest, hoidvast pereringist ja kaugest sünnimaast, kuhu soovitakse luigetiivul tagasi purjetada. Soovid on esitataud tingivas kõneviisis, justkui õrnalt ja ettevaatlikult hoolitsedes, et helge unistus püsiks ja oleks võimalik seda edasi punuda, elavdada ning luua täiuslik, aistinguline elamus. Kindel kõneviis võiks tuua ehk liialt järsult meelde eemaloleku paratamatuse. Küll tahaks olla kodus… Olla kodus igal ajal, igal aastaajal, nii ööl kui päeval. Olla koos armastatuga õunapuuõites kevadel, mil rukkiväli lainetab ja luigeparv naaseb taas kaugelt maalt koju. Hingata kuupaistel sisse talvise metsa lumist rahu. Olla õnnelik oma kaasa ja lastega.

Luuletuse „Ma tahaksin kodus olla“ on avaldanud Helmi Koff 1916 aastal kodust kaugel olles. Koff koju enam tagasi ei jõudnudki. Ta töötas Punase Risti esindajana Rootsi konsulaadis ja mõrvati Nõukogude võimu ajal (vene valgete poolt?) 1918. aastal Habarovskis koos teiste konsulaadi töötajatega. Johanna Rosalie Zerning viisistas luuletuse arvatavasti 1939-1940. Usutavasti sealt saati läksid viisistatud luuleread rahva seas enam liikvele ja kasvasid inimestele hinge külge. Võime aimata, et värsside kirjutamisel on lähtutud valusast puudusest ja igatsusest, millest „lendu tõusta“ ning jõuda täiuslikku kodupaika, mille rikkalikust võib tajuda iga keharakuga, kogu meele ulatuses. Kui laulus kõneldaks ka kodust lahkumise ja sealt eemaloleku asjaoludest, siis ideaal saaks arvatavasti rikutud. See ei kaitseks enam haavatud meelt ega annaks nõnda selget lootust. Selleks on teised lood ja laulud. Küllap seetõttugi on rahvasuu tõrjunud unustusse algupäraste värsside viimase, hingehaavadest kõneleva salmi ja asendanud selle lootusrikkamate ridadega, nagu on mugandatud meelepärasemaks kohati ka muud sõnad.

Talumatust meele – ja füüsilisest tõelisusest eemaldumine kujuteldavasse tegelikusse kannab psühhoanalüütilises mõistes dissotsiatsiooni ehk lõhestumise või lagunemise tähendust. Dissotsiatsioon on mingisuguse kogemuse järjepidevuse katkemine meeles meele enesekaitseks. Dissotsiatsioon sisaldab teadvuse, tähelepanu, mälu ja taju lõhestamist. Lõhestumise jätkumisel saab lõhestatud ka identiteet ehk eneseteadmus ning mingid enese mina loomulikud osad muutuvad võõraks või lihtsalt kaugeks, pole enam omased. Need võivad siis tulla meelde arusaamatute ja mõistatuslike, häirivate tunnetena. Võib tekkida soov nendest üldse vabaneda, et vältida häirivat kahevahelolekut.

Inglise psühhoanalüütik Donald Winnicott pakub, et dissotsiatsioon võib sündida isiksuse hajaliolekust (disintegration ingl. k.). Erinevatel isiksuse osadel pole olnud võimalus lõimuda, või on need mingisuguse vapustuse järel laiali pillutatud. Mingite mälestuste, tajude või tunnete (taas)ühendamine võib olla isegi nõnda valus, et võib osutuda võimatuks neid uuesti seostada viisil, milles kaotuse mälestused ja nendega seostuv hingevalu saaks eneseteadmusse lõimitud. Elu alul aitab erinevaid aistinguid ja tundeid kogemuseks ühendada ning neile tähendusi leida kõige lähedasema meel, kelleks tavaliselt on ema. Sealt edasi tulevad teised lähedased ja olulised inimesed.

Meele lõhestamine pole mitte alati teadvustamatult kaitseline, vaid ka vajalik meeletöö hingerammu taastamiseks ja lootuse soojendamiseks, mida saame kogeda unistades, sihte otsides või ka tahtmatult unenägusid unustades. Laulud koduigatsusest sünnivad arvatavasti hinges pesitsevast tundest, millele pole hetkel rahuldavat vastet ei sisimas ega välises ümbruses. Võiks öelda, et sellised luuletused-laulud aitavad inimesel olla, hoiavad olemise jätkuvust.

II

Winnicott arvab, et üks ehedamaid ja laiemalt levinumaid lõhestumise näiteid inimühiskonnas on linnaelu. Ta seab selle ühte ritta äärmusliku lõhestumisega sõja ja rahu vahel, mis on samuti inimmeele tegevuse ja väljapeegelduste tulemused. Inimlike üksikasjadena võime loetellu lisada ka lõhestatuse ärkveloleku ja une vahel, üsasoleku ja sündimise vahel, mõnel juhul ka süles hoidmise ja mahapaneku vahel.

Paljud, praeguseks võib-olla isegi enamus eestimaalastest on juba sündinud lõhestatud maailma, mis jagab ennast maa ja linna, inimühiskonna ja looduse, töö ja kodu vahel. Tööga seonduvad tunded ja tähendused jäävad siin lahti harutamata, aga kodutundega seonduvaid tähendusi saame põgusalt puudutada. Loodetavasti selline eristamine ei õhuta lõhestatust, vaid pakub siiski võimalusi lahknevuste kõrvutamiseks ja ühendamiseks.

Üks kodu tähendusi, millega seostuvad ilmselt paljudele soojad tunded, on pesa kujund. Pesast minema lennates igatsetakse tavaliselt punuda ja vooderdada oma pesa. Olgu selleks siis füüsiline ümbrus või ka kallima süli. Kodu kui kindluse võrdkuju manab meile meelde arvatavasti turvalise heaolu tunde. Rünnatud saamise hirm jääb kodust välja. Kodu on sel juhul koht, kus on hea kindel olla, kust on hea nii teele/tööle minna kui sinna tagasi tulla. Paljudele seostub kodutunne usaldusväärsete ja armastavate lähedastega. Sarnased meeleolud võivad seostuda ka töö, töökoha ja töökaaslastega. Isegi süvenemata sügavamatesse tunnetesse on arusaadav, et töö kaotamise või oma äri kokkukukkumise hirm võib sel juhul sarnaneda kodu või kodutunde turvalisuse ohustatusega. Võidakse tunda, et enese psüühiline tasakaal, lõimitus ja elu jätkuvus on ohus. Tasakaal sõltub suuresti sellest, mil moel me ennast oma töösse ja kodusse teadlikult või teadvustamatult paigutame, millise osa moodustavad me eneseteadmusest töö, kodu ja pere, kuivõrd turvaline on me ise- ja üksiolemine.

Mõnikord oleme sunnitud kodust jäädavalt lahkuma. Kas välise või sisemise aje tõttu, parema lootuses, vägivalla sunnil, halvenenud tervise pärast või jalad ees. Mälestus kodutundest võib olla mõnikord ainus, mis hoiab me meeles ühendust mineviku ja olevikuga, aitab endal koos püsida. Ma ei tea, kas Helmi Koff igatses luuletades oma päriskoju, soovis rahuldust kripeldavale kodutundele ja armastuse puudusele, või kõike eelnevat ja midagi veel.

Mõned võivad tunda piirideta üksolemist kogu maailma ja kõigi rahvastega. Ei tajuta piire ei ümbruse ega enese, enese ega teiste vahel. Kui see on püsiv tõekspidamine, siis milline on sel juhul kodutunne, intiimne hingepesa? Kas leidub meeles ja mälestuses sisemine turvaline ja hoidev, mõistev ja kaitsev süli? Kas lähedusega võivad siis seonduda nõnda valulised kogemused, et sellega kohtudes on tarvis end järsult eemale, laia ilmaruumi põrgatada?

Kui tugineda eelnevale ja mõelda mõnevõrra konkreetsemalt, kas kodutunne saab laieneda ka Eesti Vabariigile kogu oma korraldusega? Kellel kuidas? Kas Eesti mets ja loodus laiemalt saavad olla tänapäeval kodu tähendusega, või mis tähendusega need siis on? Ma ei pea siin silmas Nõukogude aja tõekspidamisi, kus kõik oli riiklik ühisomand, vaid püüan selgitada kodutunde üle mõtlemise piire. Kui linnasid, külasid ja talusid eraldav/ühendav loodus, või ka linna loodus pole kodu osa, ükskõik, kellele maad-metsad ka seaduse järgi kuuluvad, millise tähenduse omandab siis kodu ja millised varjundid kodutunne? Me ise?

Kodu võib olla halvemal juhul võrreldav ka põrgu või ohtliku lahinguväljaga. Mitte ainult koduvägivalla mõttes. Sõda ja kaos võib toimuda ka kodusolija hinges. Kodus on hea olla, kui väline tegelikkus on lähedane sisemistele ootustele. Seda ka riigikorra ja inimsuhete mõttes. Kodusoleku ahistust võib mõista enesesse pöördumise võrdluse kaudu – olles pidevalt keskendunud ainult oma siseilmale, milles pole piisavalt võimekust rahulolematuse läbiseedimiseks, elades oma tundeid ja kujutlusi läbi ainult isekeskis, jäädes vajaka kontaktist välise tegelikkusega, võib ülemäärase ärevuse tõttu masendusse langeda või lähedaste suhtes vägivaldseks muutuda. Pole ju võimalik ainult sisse hingata. Vahepeal tuleb ka välja hingata. Kui väljapääsmatuna tajutud olukorras piirid sisemise ja välise, enese ning teise vahel piisavalt ähmastuvad või pole need nende eristamise võime küllalt veenvaks kujunenudki, siis võivad hakata juhtuma hirmsad asjad.

Mõnikord õhkame, et mõistus, tule koju!

Paljud asjaolud võivad mõjutada isiklikku kodutunnet ja selle ainuomaseid tähendusi, seejuures tõsiselt ka enesetunnetust. Sealt edasi ka elutähtsaid valikuid ja otsuseid. Tähenduste jada jääb siin kirjatükis praegu pooleli, aga mõte võib ju vabalt edasi lennata, jalutada või soovi korral ka sukelduda. Otsida sisu enese seest ja ümbert. Kodutunde ja kodus olemise tunnete kaudu saab jõuda lähemale ka enese sisule.

Kasutatud allikad:

FaceBook, Originaal ja koopia

Koff, H. (1916) Ma tahaksin kodus olla. Perekonnaleht: Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne, 15.01.1916 (dea.digar.ee)

Koff, H., Zerning, J. (1940) Ma tahaksin kodus olla. Lemmiklaulud nr. 5.04.1940

Tuckett, D. ja Levinson, N.A. (2016). PEP Consolidated Psychoanalytic Glossary, Psychoanalytic Electronic Publishing: London.

Winnicott, D. W. (1945) Primitive Emotional Development in Trough Paediatrics to Psycho-Analysis. The Hogarth Press and The Institute of Psycho-Analysis

Meelis Sütt

Psühhoanalüütiline psühhoterapeut

Psühhoanalüüsi kandidaat

[1] Lugu on avaldatud Postimehe lisas Arvamus ja kultuur 16.04.2020 lühendatuna ja allikate loeteluta.