Konkret. Concrete. Tõsiasjaline.

Konkret. Concrete. Tõsiasjaline.

1.Saksa keelne mõiste: Konkret. Inglise keelne mõiste: Concrete.

2. Eesti keeles seni kasutatav mõiste: konkreetne.
3. Tõlge Kibbermann, E.,Kirotar, S., Koppel, P. (1976) Saksa-eesti sõnaraamatu järgi:

Konkreet: 1. konkreetne, reaalselt eksisteeriv, kindlakujuline, esemeline, meeleline; 2.     konkreetselt.

4. Tõlge Inglise-eesti sõnaraamatu järgi:

Concrete: tihe, tihendatud; konkreetne, silmaga nähtav ja käega katsuv; nimega nimetatud, ehitusel tarvitatav kruusa, liiva ja lubja segu. (H. Pöhl, 1927)

Concrete: I 1. konkreetne, meeleline, olmne, tõsiasjaline, kindlakujuline; (gram.) konkreet-, konkreetset mõistet tähendav (nimisõna kohta); 2. konkreetne mõiste; (gram.) konkreetnoomen; betoon (tsemendi, liiva jne. segu kivistuva ehitusmaterjalina); (atrib,) betoonist, betoon-; 3. betoonima ehk betoneerima, betooniga katma; II hangutama, kindlakujuliseks massiks muutma; hanguma, tahkuma. (Silvet, 1939)

Concrete I: 1. konkreetne, tõsiasjaline, meeleline, tegelik, kindlakujuline; kindel, teatud; lgv konkreet-, konkreetset mõistet tähistav (nimisõna); 2. konkreetne mõiste; lgv konkreetnoomen, -nimisõna, -substantiiv; betoon; atrib betoonist, betoon(i)-; 3. betoneerima, betooniga katma. Conrete II: hangutama, tahkestama, kindlakujuliseks massiks muutma; hanguma, tahkuma. (Silvet, 2009)

5. Võõrsõnade leksikon (2012):

Konkreetne: (keskld concretus˂ld kokku kasvanud, tahke, kõva). 1. tegelikult olemasolev, meeltega tajutav, kaemuslik; 2. üksikjuhuline, mitteüldistatud; 3. selgepiiriline, täpsemalt piiritletud, täpne.

Millist sõna kasutada eesti keeles, et väljendada konkreetsuse meeleseisundit, mil tundeküllane suhtlemine meelesõõlaja ja sõõlatava vahel katkeb, kuna tundeside hävib?                                                                       Varases lapseeas väljendab laps jõulisi tundeid projektiivse identifikatsiooni ehk läbi jälgi jätva kaetamise (Klein, 1975, lk. 8)[1] kaudu. Jälgavat kaetamist, kui lapse esmast ja loomulikku suhtlemisviisi, kohtab meelesõõlaja töötades psüühilistele häiretega täiskasvanutega. Briti psühhoanalüütik Herbert Rosenfeld (1990, lk. 161) toob välja mitmete autorite arvamused olukorrast, kus jälgi jätva kaetamise oluline sisu võib muutuda harilikuks igapäevajutuks, enam loogiliseks sõnaliseks suhtlemiseks. Üleliigne, liialdatud jälgav kaetamine, mida tuleb ette töös enamiku psühhootiliste patsientidega, murrab tähendusrikka ja sisuka suhtlemise maha. Rosenfeld (samas) kirjeldab katkestust suhtlemises järgmiselt: „Sõõlatava jaoks jäävad siis mõistetamatuks või arusaamatuks meelesõõlaja tõlgendused, kuna sõõlatava suhtlemine omandab rohkeneva konkreetse seisukorra ning tunnistab, et võime mõelda abstraktselt hävib. Olen leidnud, et sõõlatava jälgi jätva kaetamise kõikvõimsus häirib meele kulgemistesse konkreetsust toovat verbaalset ja abstraktset mõtlemist, mis omakorda tekitab meelesegaduse tegelikkuse ja väljamõeldiste vahele.“ Kui sõõlatav kasutab ülemääraselt jälgi jätvat kaetamist, siis meelekulgemiste konkreetsuse tõttu jäävad sõnalised tõlgendused mõistmatuks. Sõnu ja nende taritud sisu ehk tähendust kogeb sõõlatav kui konkreetset ja ainest millel puudub võrdkujuline ehk sümboolne tähendus.

Pöördume korraks Immanuel Kanti filosoofia poole: „Asi iseeneses (saksa Ding an sich) on Immanuel Kanti tähissõna, viitamaks reaalsusele, mida subjekt ei suuda tunnetada (tunnetatavat nimetas Kant terminiga asi meie jaoks (saksa Ding für uns)). Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, “asi iseeneses”, kuid me ei saa selle kohta omas meeles midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib “asi meie jaoks” (saksa Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi, nii nagu nad meile meie meeleelundite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis, vaid meie meeles[2]. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meeltega saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.“[3] https://www.psyhhoanaluus.ee/usust-dualismist-ja-ambivalentsusest-uku-masingu-moodi-uks-viis-kuidas-moista-uku-masingut/

Mida saab siis meelesõõlaja niisuguse olukorras teha: Meelesõõlaja mõtlemine tunnete üle on ligikaudne ja lähenemisväärtusega, mittetäpne ja tõeväärtuseta. Tõlgendused võivad olla sama õiged kui ka väärad, kuna puudutavad ainest „Ding an sich“ ehk asi iseeneses. Aines võib sõõlatavale muutuda, läbi kogemusele tugineva vaistliku tunnetuse, asjaks meie jaoks „Ding für uns“. Aga võib ka mitte muutuda. Siit mõte, et tõlgendus võib olla nii õige kui ka väär. Selguse olukorda toob mitte mõtlemine vaid vaistude tunnetamisele rajanev usk[4].

Kui siduda sõnaraamatu tähendused erinevatest keelest (ladina, eesti, saksa ja inglise) kokku meelesõõlaja mõtlemisega, siis võiksime arutleda järgmiselt. Konkreetne tegelikkus on midagi mis on tahke ja kõva, mida saab meeltega tajuda, „silmaga nähtav ja käega katsuv.“ Konkreetne mõtlemine võiks siis olla näiteks „selgepiiriline, täpsemalt piiritletud, täpne.“[5] Midagi kindlat ja püsivat on mõtlemises vajalik. Probleemi lahendamiseks on vaja tunded kõrvale jätta, et otsida sobivaid lahendusteid. Suhetes tekkivad raskesti lahendatavad küsimused seostuvad tunnetega. Isegi majanduslikud otsused, mida koos otsustatakse on sügavamal tasandil tunnetest tulvil.

Tulles Rosenfeldi mõtete juurde tagasi, võib aru saada, et briti psühhoanalüütik kõneleb konkreetsusest suhtlemises kui tunded on kõrvale jäetud. Rosenfeld kirjeldab jälgi jätva kaetamise meeleseisundit, kus analüüsitav on pöördunud tagasi väga varajase ehk algse suhtlemisviisi juurde, milles ta vabastab end tunnetest, kandes oma tunded üle analüütikule. Kuna analüüsitav on oma tunnetest lahutatud, siis ei ole tal ka võimalust vastu võtta analüütiku tõlgendusi tema tunnete kohta. „…tunnetest lahutatud mõtlemisevõime…sünnitab meelde konkreetsuse[6]…“ Analüüsitav mõtleb nüüd iseenda üle kui tahke ja kõva asja üle, mis on püsiv ja muutumatu, loogiliselt ning nii tajub ta iseend ka sisekaemuses oma meeltega. Tundeside on vaid iseendaga ja kuna sõnad puuduvad ei ole võimalik neid iseendal üldistades mõista ega ka teise inimesega tundesidet hõlpsasti luua. Autistlikud lapsed valivad sellises meeleseisundis endale kõvu mänguasju, mis puudutuse kaudu kinnitavad nende endi meelesisundi püsivust. Konkreetsus väljendub tegelikkuses, kus tahke on tahke ja jääb selleks, ning tunded mis võivad iga hetk muutuda, ning milliseid ei saa ka valitseda ega kontrollida, tekitavad samas meelesegadust. Konkreetse mõtlemise korral ei ole üldistamine võimalik, kuna selgepiirilisus hajub ning tekib segadus.

Konkreetne võiks eesti keeles kõlada kui tõsiasjaline (J. Silvet), viidates nii muutumatule tegelikkusele kui asjale kui esemele kui ka tunde tõelisusele. Kui heita pilk Eesti Etümoloogiasõnaraamatusse (2012) siis leiame järgmist: tõsi tõsi : tõe : tõtt ‘tegelikku olukorda kajastav, ses mõttes õige ütlus, jutt vms, see, mis on päriselt olemas’ ja asi : asja : asja ‘ese, vahend, riist; probleem; juhtum.’ Kas me ei kohtu siin taas erinevusega soomeugri ja indoeuroopa mõtlemise vahel. Konkreetne ei olegi konkreetne ja tõsiasi võib olla hoopis päriselt olemas olev juhtum.

5. Pakun eesti keelseks mõisteks: tõsiasjaline.
6. Kasutatud kirjandus.

Eesti Etümoloogiasõnaraamat, (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Kibbermann, E.,Kirotar, S., Koppel, P. (1976) Saksa-eesti sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus

Klein, M. (1975) Envy and gratitude and ohter Works 1946-1963. London: The Hogarth Press

Pöhl. H. (1927) Inglise – eesti sõnaraamat. Tallinn: G. Pihlakase Kirjastus

Rosenfeld, H. (1990) Impasse and interpretation. Therapeutic and anti-therapeutic factors in the Psychoanalytic treatment of psychotic, borderline, and neurotic patients. London and New York: Routledge

Saareste, A. (1958) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Silvet, J, (1939) Inglise – eesti sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Silvet, J. (2009) Inglise – eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Võõrsõnade Leksikon (2012) Toim. Paet, T. Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 28. august 2016.a./15. jaanuar, 2017/5. juuni 2020/ 27. juuni 2020

[1] Jälgi jättev kaetamine ehk projektiivne identifikatsioon on suhtlemisviis, milles sõõlatav kannab oma talumatud tunded sõnatult meelesõõlajale, kes ülekantud tunnete jõulise ja valitsemata loomu tõttu, need tunded valimatult endasse võtab. Meelesõõlaja, samastudes tahtmatult ülekantud tunnetega, milliseid ta kas teadvustab või mitte, vastab sõõlatavale käitudes või kõneledes, viisil millest sõõlatav saab aru, et teda on mõistetud. Tegemist on sõõlatava varajase kogemusega suhtlemises ema ja lapse vahel, kus lapse tunnetele ema sõnu ei leidnud ning siis kadus samas ka lapse tundeside emaga. Lapse tunded, mida ema ei olnud võimeline tarima, kaotavad inimliku tundevärvingu, pöörduvad lapse teadvusetusesse meelde tagasi kui veidrad pentsikud esemed (bizarre objects, Bion). Lapseea valus kogemus kordub meelesõõlamises taas ja taas, mil veidrad pentsikud esemed ilmuvad ülekandesse.

[2] Inimese psühhootilises meeleosas on näiteks aja ja ruumi tunnetamine häiritud.

[3] Lõik pärineb Wikipeedia vaba entsüklopeedia lehelt: https://et.wikipedia.org/wiki/Asi_iseeneses

[4] Vaata lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/usust-dualismist-ja-ambivalentsusest-uku-masingu-moodi-uks-viis-kuidas-moista-uku-masingut/

[5] Eesti keele seletav sõnaraamat 2009 ilmavõrgus.

[6] Francisco de Goya gravüür satiirilisest sarjast “Kapriisid” “Uinuv mõistus sünnitab koletisi” toob nähtavale sõõlatava meeleseisundi, milles mõistus ja väljamõeldised ei saa koos olla, mistõttu pakub konkreetsus vajaliku pelgupaiga. ((“El sueño de la razón produce monstruos”, umbes 1797) on üks tuntumaid mõistuse allegoorilisi kujutusi Euroopa kunstis. Teose täispikk allkiri on “Mõistusest hüljatud fantaasia loob võimatuid koletisi; koos mõistusega on fantaasia aga kunstide ema ja nende imede allikas.”) Sõõlatav, on konkreetsuse toel omast meelest hüljanud nii mõistuse kui ka mõistusest sündinud koletised, mis elavad nüüd oma elu meelesõõlaja meeles. https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5istus