Kuidas keha kaugeneb meelest – piiblitekstides

Kuidas keha kaugeneb meelest[1] – piiblitekstides.

Võrreldes varasemaid piibli tõlkeid eesti keelde uuematega, võib märgata muudatusi keeles ja vastavalt ka teksti tähendustes. Psühhoanalüütikuna märkan tähenduste liikumist kehaliselt meelelisele ainesele. Uuemates tõlgetes kaovad keha ja sugueluga seotud sõnad, mis annavad teed üldisematele ja laiema tähendusega ning ebamäärasematele väljendustele. Järgnev piibli teemaline mõtisklus, pärineb psühhoanalüütiku – meelesõõlaja meeleilmast, kel puudub usuline haridus, kuid kes arvab end olevat religioosse inimese. Seetõttu palun alandlikult vabandust inimestelt, kelle usulisi tundeid järgnevad mõtted võivad riivata. Mõttetöö on lähtub küsimusest, kas ajas muutuvas maailmas muutub ka sugrilase meel ja keel ning millised need muudatused võisid olla. Piiblitõlked pakuvad selle küsimuse uurimiseks suurepärase võimaluse.

1. Vaatlen järgnevalt ajas toimunud muutusi Uue Testamendi Apostlite loo, 13. peatüki 23. salmi tõlkimises.

Kaasaegne sõnastus: Piibel. Vana ja Uus Testament (1997)

23. Sellesama mehe soost on Jumal

oma tõotust mööda toonud Jeesuse

Iisraelile Päästjaks.

Alguseks vaatame üle Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680-1705 (2007, lk. 352-353).

Pilistvere algversioon 1680-1687.

23. Temma Seemnist on Jummal, kui temma

towotanut on, sünnitanut (lascknut sünnitama)

Jesuse, Jsraelli Rahwal Önnißteggiax.

Tõlkijad on kasutanud kehaga seotud sõnu: seemnest ja sünnitama. Vastavalt piiblile ei ole Jeesuse sünd seotud sugueluga, kuna Jeesus sündis neitsist. Piibli kirjutajad on soovinud ilmselt eemaldada sugulise vahekorra kui patuga seotud teema, väites et „Neitsi Maria rasestus ilma patustamata“. Samas leiame piiblist viiteid seemnele (idurakust ehk meheseemnest) rasestumisele ja sünnitamisele ehk loomisele. Meelesõõlamine ehk psühhoanalüüs näeb inimese loovuse algkujuna ehk prototüübina inimese meeles olevat, ürgpärivuslikku ehk fülogeneetilist arusaamist ema ja isa sugulisest vahekorrast, millest saab alguse mitte ainult elu vaid ka uus mõte, idee, arusaam. Kirjeldatud on naise poolt läbi elatud ja kogetud kehalisi toiminguid, kuid mees kui rasestaja puudub. Naine kui sünnitaja on samas loov ning uue looja, koos Jumalaga.

Pilistvere lõppversioon 1687.

23. Temma Seemnist on Jummal, omma

Towotusse jerrel, üllesherratanut Jesusse,

Israelli Rahhwa Önnißtegkia.

Pilistvere lõppversioonist on välja jäetud sünnitamine, mida asendab üles äratamine kui meeleline sündmus. Alles on jäänud seemnest alguse saamine. Naine on jäänud seemnest rasedaks, aga edasi toimetab juba Jumal, kes Jeesuse üles äratab, nii kui ka hiljem surmastki peale ristilöömist. Naine kaotab oma tüvijõu (seksuaalse jõu) ning ka loovus ehk uue loomine on üle antud Jumalale.

Müncheni käsikiri 1694.

23. Temma seemnest on Jummal omma

Tootusse järrele ärratanud Jesust Jsraeli Rahwa

önnisteggijad.

Seemnest alguse saamine on tähendusena alles ning Jeesuse sünd on taas Jumala poolt toimetatud äratus.

Stockholmi käsikiri 1705

23. Selle Soust[2] on Jummal omma Tootust

möda ärratanud Jesust, Jsraeli Rahwa Önnis-

teggiad.

Soo teema tuleb juba esile, kuid joone aluses märkuses märgitakse ikka veel seemnest lähtuvat algust.

Piibel, 1862.

23. Selle sugust on Jummal omma tootusse

järele üllesärratanud Jesust Israelile önnis-

tegijaks.

Midagi kehalist ei ole enam alles jäänud. Jeesus on Jumala poolt teatud soost üles äratatud. Naine on tagaplaanil ja Jumal juhib kõike toimuvat. Piibli tähendused on kaugenenud tegelikkusest, inimese kehast. Kas nii kaugeneb Jumal ka inimesest? Psühhoanalüütilises mõttes toimub nihe kehalt meeles toimuvale abstraktsele mõtlemisele, mil side keha ja meele vahel kaob ning keha, koos kehast lähtuvate tunnetega taandub mõtlemisest.

Suur Piibel, 1938

23. Selle soost on Jumal oma tõotuse järgi üles ära-

tanud Jeesuse Iisraeli Õnnistegijaks.

Siia võiks korrata eelmise lõigu järeldused, vaid keel on sujuvam, kuid sisu on sama.

Eelpooltoodud mõtetest võib jääda mulje, et Piibel ei taha näha suguelu teemat või soovib inimest suguelu keeldude kaudu kontrollida. Tegelikult võime Piibli suguelu käsitlust vaadelda hoopis vastupidiselt. Kui leiame piiblist Jumalaga seotud viiteid seemnele (idurakust ehk meheseemnest) rasestumisele ja sünnitamisele ehk loomisele ja samal ajal on Jumal kõrvale jätnud mehe kui rasestaja ning naise kui sünnitaja, siis loob Piibel seeläbi inimesele ühe olulise võimaluse – mõelda suguelu ja sugueluga seotud tunnete üle. Jumal teadvustab inimesele suguelu piirangud: naine ei saa rasestada ja mees ei saa sünnitada. Nii mees kui naine seisavad silmitsi puudusega, mis annab võimaluse väljuda isiklikust kõikvõimsustundest ja nartsissistlikust meeleseisundist. Briti psühhoanalüütiku Wilfred Bioni järgi annab puuduse tunnetamine koos võimega taluda puudust, võimaluse luua meeles puudusega seotud unelmaid, kujundeid, piltkujutlusi. Meele võimest luua unelmaid võib välja kasvada võrdkujutamise võime (sümboliseerimisvõime), võrdkujude ehk sümbolite loomine, mis omakorda viib meele mõtlemise võimeni. Sugueluga seotud tunnete üle mõtlemine loob inimesele võimaluse valitseda oma sugutungi ja vägijõudu ning muuta suguelu rahuldust toovaks.

Eelpooltoodu valguse jääb arusaamatuks kirikutegelaste suhtumine inimeste suguellu kui tegevusse, milles mõnutunne ei ole oluline või tuleb välistada ning kus suguelu on allutatud vaid eesmärgile sigida. Tekib küsimus, kas religioon ja kirik võivad olla kaks teineteisest erinevat nähtust, mis paljude inimeste meeles ei ühildu suguelu mõttes loovaks paariks. Võib tekkida eristumine religioosse inimese ja kirikus käiva uskliku vahel. Suundumus, mis võib väljenduda piiblitõlgete kaugenemises suguelult erapooletute väljendusteni, kus sugude eristamisest tulenevad vastuolud ja vastandumised kaovad ära.

Kasutatud kirjandus:

Piibel. Vana ja Uus Testament. (1997) Tallinn: Eesti Piibliselts

Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680-1705. (2007) Toimetajad: H. Reila, K. Ross, K. Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

1. Vaatlen järgnevalt ka ajas toimunud muutusi Uue Testamendi Apostlite loos, 14. peatüki 17. salmi sõna viljakus tõlkimises.

Kaasaegne sõnastus: Piibel. Vana ja Uus Testament (1997)

17. ja ometi ei ole jätnud andmata en-

dast tunnistust, tehes head: andnud

taevast teile vihma ja viljakaid aegu,

kosutanud teid toiduga ja teie südant

rõõmuga.

Pilistvere algversioon 1680-1687.

17. Ninck sihskit ep olle temma hend issi

mitte ilmatunnistamatta jetnud, on meile paljo

hehd teenut>, ninck Taiwast Weema (1145)[3] ninck

suggulikkut (wiljalikkut) (1146)[4] Ajat andnut,

meye Süddamet töitnud Rohgka ninck

Röhmu kaas.

Viljakus, mis seostub loodusega on tekstis saanud sugulise tähenduse, nii kuidas seda ka rahvausus nähakse, kus maa on kui viljakas naine, keda taevas kui mees, nende ühises sugulises vahekorras rasestab.

Pilistvere lõppversioon 1687.

17. Nink sihskit ep olle temma hend issi mitte

ilmatunnistamatta jetnut, on meile paljo Hehd

teenut, Taiwast Wihhma(t) nink wiljalikkut

Ajat andnut, nink meye Süddamet täitnut Roha

Nink Röhmu ka.

Suguline tähendus on ära kadunud, alles on jäänud viljakus.

Müncheni käsikiri 1694.

17. Ning siiski ei olle temma ennast isse mitte

tunnistamatta jättnud, hääd tehhes Taiwast

meile wihma andes, ning wilja andwa Aiga,

täites Roa ning Röemoga meie süddamid.

Viljakus on ka kadunud ning alles on jäänud vaid vilja andev aeg. Maa kui naise kõnekujund on kaotanud oma ühe omaduse – viljakuse, mida asendab umbmäärane tunnus, et maa annab vilja. Peidetud on ära meelesõõlamise mõttes loovuse algallikas ehk prototüüp, mehe ja naise suguline viljakus. Kaduma läheb taas otsene side kehaga, sigimisvõime ja asemele tuleb mitmetähenduslik ja lai mõiste – annab vilja, ehk saaki. On huvitav lisada, et kui inglise keele sõna geld tähendab kohitsema, siis on selle sõna teine tähendus vana-inglise keeles yield ehk saak (mida koristatakse põllult). Saksa keele sõna Geld on eesti keeles raha kui sõna saak abstraktne väljendusvorm. Viljakus saab justkui kohitsetud ning asendatud üldisema väärtusega rahaga.

Stockholmi käsikiri 1705

17. Ning Sijski ep olle temma issi ennast mit-

te tunnistamatta jätnud, hääd tehjes, Taewast

meile Wihma, ning wilja Kandwa Aega andes,

Roa ja Römöga meie Süddamid täites.

Vilja andev maa on asendunud vilja kandva maaga. Kui enne võis veel mõista, et naine on viljakas, kuna ta annab lapsi, mis on suur väärtus varasemas ühiskonnas, enne kui raha sai suuremaks väärtuseks. Siis nüüd on maa kui naise kõnekujund muutunud umbmääraseks millegi kandjaks. Andmine võib veel mingilgi moel seostuda sünniga, kuid kandmine kas lõputu rasedusega, mis on väheusutav või on naisest saanud lihtsalt mingi kohustuse kandja, laps kui üks kohustus paljude teiste hulgas.

Piibel, 1862

17. Ja siiski ei olle temma iseennast mitte

Tunnistamatta jätnud, et ta meile on head tei-

nud, ja on taevast meile vihma ja head wilja-

list aega andnud, ja roa ja römuga meie süd-

damed täitnud.

Nüüd on kadunud ka vilja kandja ning alles on jäänud lihtsalt üks viljaline aeg.

Suur Piibel, 1938

17. ja siiski ei ole ta iseennast tunnistamata jätnud, et ta

teile head on teinud, taevast teile vihma ja head wiljalist

aega andes ning teie südamed roa ja õnnega täites.

Ka Suures Piiblis jätkub viljalise aja teema, kuid asendub siiski taas Piiblis 1997 viljakusega. Selles salmis on piiblitõlked viljakuse vahepeal ära kaotanud aga hiljuti taas üles leidnud.

Meelde turgatanud mõtted ning ilmunud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktalilt.

26. detsember, 2017/5. jaanuar, 2018

[1] …ja keha tundetõest.

[2] Soust˂Seemnest

[3] Kn: Ninck Taiwast Weema > ninck Taiwast Wihhma(t) > Taiwast Wihhma(t)

[4] Kn: sugulikkut (wiljalikkut) > wiljakandwaset