Kuidas tänapäeval toime tulla suguliste tunnetega?

Kuidas tänapäeval toime tulla suguliste tunnetega?

Kui Sigmund Freud[1] näeb inimese arenemise ajena libiidot ehk sugutungi, siis Wilfred Bion[2] arvab ajuriks uudishimu, soovis leida selgust iseenda tunnetes. Bioni arvates on sugulistest vajadustest kerkivad tunded olulisemad kui sugulised vajadused iseenesest. Seetõttu on tungide valitsemise kõrval oluline nii sugulise-^[3] kui ka soolise eneseteadmuse^[4] kujunemine. Eneseteadmuse väljaarenemine eeldab võimet mõelda nii iseenda kui ka tärganud suguliste tunnete^[5] üle, et mõista tärganud tunnete tähendusi.^[6]

Psühhoanalüütik Wilhelm Stekel^[7] (1939, lk. 1) oletab, et traditsioonipärases kultuuris elava inimese meeleilmas erootiline osa puudus või oli väga vaene. Sugulisi vajadusi virgutasid peamiselt kehalised tungid, ning vajaduste rahuldamine toimus vastavuses hõimu kombetalituste kindlale korrale ja rütmile.                                                                                              Võib oletada, et koos inimese tundeelu ja mõtlemise arenemisega, tekkisid teadvusetus meeles järk-järgult ka algelised, sugueluga seostuvad mõttekujut(l)used, nii kurjast vägivallast kui ka meelelisusest (erootikast). Mõttekujutuste kehaliseks lätteks olevad sugulised vajadused, äratasid omakorda kehas teatud aistinguid, ning meeles ebamääraseid vaistlike tajusid ja aimdusi ning tundeid. Kuna uudsete tunnete mõistmiseks puudusid esialgu veel sõnad, siis võis tundmatu ainese tekitada hirmu mõistuse kadumise ees, häirida meeleselgust ning kõigutada vaimset tasakaalu.

Erootilisi ja vägivaldseid tundeid puudutavad kombetalitused, andsid inimene võimalusi, ühise rituaali toel, teadvusetus meeles peituva ainese mõistmiseks. Aistingud, tunded, vaistud ja tajud teisendati rituaalide toel mõttekujutlusteks, luues seeläbi ka inimesele võimalusi oma ihade järkjärguliseks teadvustamiseks. Kombetalitused, mitte ainult ei toonud teadvusetu meele ainest teadvusesse, vaid sidusid ka kehalise iha ja viha tundeeluga. Kogukondlike kombetalituste tänapäevast kuju võiksime näha isa panuses.

Kuigi kombetalitused on loomult püsikindlad, muutusid need aegamööda, käies tõenäoliselt kaasas inimese areneva meele vajadustega. Võrreldes näiteks austraalia põliselanike^[8] ja eestlaste kombetalitusi, näeme erinevust, suguliste tunnete teadvustamises. Austraalia kombetalitusi iseloomustab rituaali kehalisus, milles kehas tärganud tunded taritakse liigutuste ja helide sõnatu keele toel suguliseks toiminguks, siis Eesti kombetalitustes on võimalik nii toimida kui rääkida ja mõelda sõnu kasutades (näiteks regilaulud või erootilist erutust ärgitavad mõistatused).

Kaasaegses maailmas on soolise- ja sugulise eneseteadmuse arenemise olud teistsugused kui muistsel ajal. Samas vajab inimene iseenda sugulise- ja soolise eneseteadmuse leidmiseks, nii sobivaid sõnu kui ka võimet mõelda iseenda kui sugulise ja soolise olendi üle ka tänasel päeval. Erinevalt muinasajast on kaasaegsel inimesel küll vähem kogukonna poolset toetust, kuid seda enam isiklikku vabadust ja vastutust. Samal ajal mõjutab ümbritsev maailm inimese soolist arusaamist üha kirjuma sõnumiga, mis sageli erineb tema rahva iidsetest kommetest ning tavadest. Isikliku vabadus annab inimesele vabad käed sugulise olemuse ja soolise kuuluvuse üle mõtlemiseks, kuid hullutab inimesi, kelle sisemine vabadus püsib savijalgadel, kuna meeleilm on vangistatud teadvusetu meele segadustest.

Varajastes suhtes tarimata jäänud erootilise idujõu ja kurja vägivalla tunded,^[9] mis tekitavad segadust, võivad pingestada suguelu. Pinge taandab meele varasemate, lapseeale omaste ärevuse rahustamise viiside juurde, mis võivad omakorda tõkestada täiskasvanu sugulist võimekust. Victoria ajastul keelatud tunded, on nüüdsel ajal mitte ainult lubatud, vaid kihukõmulise meedia poolt hinnatud ja soovitatud. Meedia poolt õhutatud ja tunnustatud lapsikud suguiha rahuldamise viisid, võivad seetõttu suurendada segadust iseenda sugulises tõdemuses.

Ungari psühhoanalüütiku Geza Róheimi Austraalia põliselanike pärimuskultuuri alastes uurimistöödes kirjeldatakse ka sugueluga seotud kombetalitusi. Võib oletada, et ühine rituaalne tants lõi tantsijates erutuse, mida inimene seostaks tänapäeval suguühte eelmänguga. Ühisele tantsule järgnev suguline vahekord, kui kombetalituse loomulik jätk, toimus tantsu käigus kujunenud paaride intiimses üksinduses eemal põõsastes. Kruusberg (1920, lk. 16) kirjeldab samalaadset „armastuseöö“ kommet burjaatidel: „Tuleriida ümber tantsivad mehed ja naised ja kaovad paarikaupa ööpimedusesse, tulevad tagasi ja kaovad uuesti teistega paaris, nii et igasugused paarid võimalikud on.“ Kogukondlikud riitused, mis tekitasid himu ja iharust, aitasid vabaneda hirmudest suguühte ees, kus kahest soost osalised toovad suhtesse talumatu sugude vahelise erinevuse. Võib oletada et põliselanike meeste ja naiste suguelulised suhted olid veel niivõrd pingelised, et rahuldavaks sugueluks vajalik usalduslik lähedus vajas toetust rituaalse tantsu näol.

Eesti talupojakultuuri kombed – ühine kiikumine, ehal- ja õitsil käimine (Raud, 1961, lk. 49-65) ning mitmesugused tantsud ja ühised mängud, ilmutavad oletatavasti iidseid eesti viise, sugude vaheliste erinevuste lepitamisel. Raud (1961, lk. 190) märgib esivanemate varastest kommetest järgmist: „Vallaline põlv maitses sugudevahelises läbikäimises täielikku vabadust. Nõuti ainult enese üle valitsemist. „Saksad“ ja võõrastest rahvustest isikud, kelledest ei olnud loota abiellujaid, jäeti sellest ringist välja.“ Suguelu toetavad kombetalitused olid ennemuiste vajalikud, kuna kaasaegsele inimesele omane kõrgesti haritud närvisüsteem, mis annab suguelule tunnete ja aistingute rikkalikkuse, oli tol ajal alles välja kujunemas.

Varasemad eesti meeste ja naiste kogukondlikud koosolemise kombetalitused, pakkusid nii ühise koosolemise rõõmu, kui ka võimalusi kohtumiseks iseenda ja paarilise teadvustamata suguliste tunnetega,. Kombetalituste jätkuv kordumine turvalises õhkkonnas^[10], kus toimus erootilise idujõu ja kurja vägivalla tunnete teadvustamine, sünnitas ja toetas ka kogemusi meele ja keha vahelisest kooskõlast. Kombetalitusi, mis juhatasid inimest mitte ainult sugutungi loomuliku rahuldamise rajale, vaid andsid võimaluse ka inimese sugulise ja soolise eneseteadmuse^[11] arenemiseks Eestis enam ei leidu.^[12] Alles on jäänud vanemate mõju ja seksuaalkasvatus lastele ja noorukitele.

Pärimuskultuur kujundas ja toetas inimesi sobivate suguliste vajaduste rahuldamise võimaluste loomisega ning kombetalituste kaudu ka isiklike piiride seadmist sugulise vajaduse rahuldamise viisidele, mis arvestaks ka paarilise vajadusi. Kaasajal pakub eluseltsilistele samasuguseid võimalusi oma eneseteadmuse arendamiseks ka paarisuhe, seda küll juhul kui kaasade isiklikud piirid on selged ja püsivatena hoitud. Nüüdisaja suhteis muudab keeruliseks olukord, kus ennemalt loomuvastased sugulised vajadused ja nende rahuldamise viisid, on nüüdisajal ühiskonna poolt lubatud. Vastused küsimustele, mida, kuidas ja kellega, ei peitu välises maailmas, vaid iseendas. Seepärast ongi vaja esmalt meelerahu, et selgitada oma sugulised vajadused ja sooline kuuluvus ning aru saada iseenda suguliste vajaduste rahuldamise sellistest viisidest, mis tooksid kehalise, hingelise ja vaimse rahulduse.

Kultuuriantropoloogia asjatundjad ütlevad, et „Perekonnale ei ole kerge leida funktsionaalset asendajat või alternatiivi. Seksuaalinstinkti rahuldamise teisejärgulisusele viitab see, et paljudes kultuurides on abielueelne suguelu üsna vaba. Sellest hoolimata luuakse perekondi. Laste kasvatamisel ei asenda perekonda rahuldavalt mingi muu institutsioon.“ (Honko ja Pentikäinen, 1997, lk. 56) Kui mõelda eestlastele, olgu siis tol ajal maarahva, abielueelsele vabadusele suguelus, võib oletada, et pärimuskultuur toetas nii inimese sugulist arengut kui sugulise- ja soolise eneseteadmuse kujunemist. Kui mõelda, et sama leplik oli ka suhtumine enne abielu sündinud lastesse, kelle isa ei pruukinud olla abikaasa. Veel enam sama salliv oldi ka abielus sündinud lapse suhtes, kelle isa oli keegi teine mees, oluline oli vaid, et ta panustaks lapse kasvamisse aineliselt. Seega oli tol ajal inimese elu keskne loomulik kaalukivi, viljakus ja elu säilitamine juurde sündiva järelkasvu toel. Abielu ja perekond tagasid inimese ellujäämise.                                                                                              Kiriklik moraalinõue, mille eesmärk oli inimese sugutungi valitseda, isikliku elu üle võim võtta, pööras maarahva elu pahempidi. Isikliku vabaduse äravõtmine oli vastuolus eesti pärimuskultuuri olemuse ja kommetega, kuid kooskõlas maarahva meele koloniseerimisega, mida vajas võõrvõim.

Samas viitab Raud (1961, lk. 172), lähemas minevikus toimunud olulistele muutustele noorte kooskäimises, kus külaühiskonna kihistumine, muutis ühise ehal käimise „ööhulkumiseks.“ Nüüdseks on ehedad eesti kogukondlikud viisid inimese meeleilma arenemise toetuseks suuresti ununenud. „Linnades kadusid need „matsikombed“ õige pea,“ kirjutab Märt Raud (1961, lk. 160) eesti pulmakommete hääbumisest. Muutusid mitte ainult kombed, vaid ka sõnade tähendused. Nii märgib Raud (lk. 161), et „Sõnad „armuke“ ja „kallike“ said juba solvava tähenduse. Nüüdses ajas võime näha, kuidas iidset kommet asendab võõra kultuuri imitatsioon. Sama kasutuks muundub pärimus, kui eesti kultuuri^[13] ja kombed satuvad meediapalagani taustale, kus nende väärtus ei eristu või hoopis kaob,^[14] tänu peavoolumeedia inimestest võõrdunud olemusele. Pärimuskultuuri ehedateks kandjateks on nüüdisajal peamiselt lähedastes suhetes olevate inimeste ehk perekonna ja suguvõsa isiklikud ja eripärased suhtlemis –ja kasvatusviisid. Ka täna toetub inimese meeleilm kahe virgutaja ühisele mõjule, nii esivanematelt pärit ürgsele kogemusele, mis ürgpärivuslikult ilmutab end meele teadvusetu osast, ning välisest keskkonnast johtuvale mõjule. Mõjud, mis erineval moel ja määral inimesi mõjutavad, ilmutavad end isikupärases olemises, käitumises, ning väärtuste ja uskumuste maailmas.

Kuidas siis niisuguses olukorras tunnetes^[15] selgust saada? Eestlaste pärimuskultuuris seda küsimust ei tekkinud, sest animism kui mõtteviis, mis seob inimese elusa loodusega^[16], sidus koos kommetega tõenäoliselt kokku kaose teadvusetus meeles veel enne kui see tekkidagi sai. Inimese jaoks arusaamatu ja tundmatu leidis tähendused animistliku uskumuse toel, tagades ühtlasi mõttetegevuse jätkuvuse ja järjepidevuse iidse rahvatarkuse ja ümbritseva looma- ja linnuriigi, vee elanike ning looduse toel. Võib loota, et animistlikku mõtteviisi ja looduslähedust ei ole eestlased kaotsi lasknud minna.

Allikad:

Honko, L., Pentikäinen, J. (1997) Kultuuriantropoloogia. Tallinn: Tuum

Kaplinski, J. (1997) Võimaluste võimalikkus. Tallinn: Vagabund

Kaplinski, J. (2000) Kajakas võltsmunal. Tallinn: Vagabund

Johns, M. (2002) The development of sexual identity. In. The importance of fathers. A psychoanalytic re-evaluation. J. Trowell and A. Etchegoyen (eds). London and New York: Routledge, lk. 186-202

Raud, M. (1961) Eesti perekond aegade voolus. Stockholm: Kirjastus EMP

Stekel, W. (1939) Impotence in the male. The psychic disorders of the sexual function in the male. New York: Liveright Publishing Corporation

Sütt, M. Isiklik suhtlemine 13.01.2017.

Mõtted on kogunud ja kokku sidunud Ants Parktal 4. aprill 2020/12. mai 2020/ 15. mai 2020/ 12. juuli 2020/ 23. juuli 2020/ 29. juuli 2020/ 20. september 2020/ 26. september 2020/ 9. oktoober 2020

[1] Sigmund Freud (1856-1939), Austria psühhoanalüütik.

[2] Wilfred Ruprecht Bion (1897-1979), Briti psühhoanalüütik.

[3] Suguline eneseteadmus ehk identiteet, kas teadvustamata ja teadvustatud teadmine ning arusaamine iseenda sugulisest olemusest, enda sugulistest vajadustest, sugulistest suhetest ja suguliste suhete kaasosalisest või vastasest.

[4] Sooline eneseteadmus, on kas teadvustamata ja teadvustatud teadmine ning arusaamine iseendast kui mehest või naisest, kes on kas homo- või heteroseksuaalne, või mingi muu sooline. Sooline eneseteadmus on inimese seksuaalse eneseteadmuse nurgakivi. Soolise eneseteadmuse allikateks on suguelundite anatoomia ja füsioloogia; vanemate, õdede-vendade ja eakaaslaste suhtumine lapse soorolli; bioloogiline jõud, mis võib vähem või rohkem mõjutada ümbritsevate inimeste suhtumisi. (Johns, 2002, lk. 188)

[5] Sugulised tunded – sugulise erutusega seotud kehalised aistingud, erootilised ja hingelised läbielamused.

[6] Kõneldes sugulisest ja soolisest eneseteadmusest on oluline mõista erinevust psühhoanalüütilise ja sotsiaalpsühholoogilise lähenemise vahel. Psühhoanalüütilises mõttes kujuneb isiklik eneseteadmus, mis seisneb eelkõige iseenda arusaamises oma sugulisest olemusest ja soolisest tähendusest, suhetes inimestega. Sotsiaalne eneseteadmus seevastu kujuneb ühiselulisest arusaamisest ja suhtumisest inimese olemusse. Nii võib tekkida vastuolu kui inimene on selgel omasooihar, mida ühiseluline suhtumine ei tunnusta. Vastuolu võib sündida nii kultuurierinevustest kui ka moraalist. Psühhoanalüütiku töö on mõista inimese hinges olevat vastuolu ning aidata leida vaevatu hingetülile, piisavalt piinadest vabastav lahendus.

[7] Wilhelm Stekel (1868-1940), austria psühhoanalüütik.

[8] Austraalia pärismaalaste kombeid on uurinud ja kirjeldanud ungari psühhoanalüütik ja antropoloog Géza Róheim (1891-1953)

[9] Seksuaalse ja agressiivse tungiga seotud tunded teadvusetus meeles.

[10] Võime siinkohal võrrelda kombetalituste kordumist meelesõõlamise tundide kordumisega kindlatel aegadel ja päevadel, mis tagab turvalisuse ja jätkuvusetunde sõõlatavale.

[11] Soolise eneseteadmuse kujunemist toetati kombetalituste poolt ka siirderiitustes, millistes tüdrukust teiseneb naine ja poisist mees.

[12] Üheks kaugeks kajaks neist rituaalidest tänapäeval võiks näiteks olla Kuuba rumba Guaguancó: https://www.youtube.com/watch?v=ChDSRU5Na8w&list=RDChDSRU5Na8w#t=5, mille kohta on psühhoanalüüsi kandidaat Meelis Sütt öelnud järgmist. „Näiteks guaguanaco on traditsiooniline paaritumistants. Vaatepildile tuginedes tõlgendaksin seda kui sümboolset paaritumiskihu ja –võime pühitsemist.“ (Sütt, 2017)

[13] Pean siin silmas sellist kultuur, mida Kaplinski (2000, lk. 64) iseloomustab kui meelelahutusliku nähtust: sündmuste kultuuri, mõtteta kultuuri, mis on muutumas Rooma tsirkuseks, mitte süvakultuuri, mis vajab loominguks aega, et küpseda.

[14] Võtame näiteks katsed pärimusmuusikat avaliku esinemise kaudu ehedalt ette kanda. Regilaulu toimimine ei olnud esinemine, vaid ühiselt koos teatud mõtte ja tunde läbielamine võrdses ja vastastikuses suhtes, olles osa ehedast suhtlemisest. Jaan Kaplinski (1997, lk. 145-183) on erinevust tabavalt ja põhjalikult kirjeldanud loos „Rahvalaulu juurde jõudmine.“ Mitte niivõrd pärimusmuusika avalik esitamine kui meedia poolt loodud ebavõrdsus esitaja ja kuulaja suhtes võib röövida tegusa vastastikuse (näiteks nn. superstaari kultus). Laulupidu võib olla näiteks, kus pidu on kindlasti lauljatel, aga kas ka pealtvaatajatel. Laulupidu saavad kindlasti nautida lauljad, kuid kas see loob ka pealtvaatajatele, kes teiste rõõmu kõrvalt piiluvad, samasuguse tunde?.

[15] Eesti keeles leidub neli erinevat tähendust sõnale tunne ja 16 tähendust sõnale tundma. („Eesti keele seletav sõnaraamat“ 2009 ilmavõrgus.) Sõnade tähendused kirjeldavad tundeelu avarat ulatust tajudest ja taipamistest, mõistmise ja teadmiseni. Antud töös vaatame seda teisenemist kui tunnete teadvustamise kulgemist läbi astmete, mil inimene kas vähemal või suuemal määral saab oma tunnetest aru. Aimatud tunnete järkjärguline teisenemine teadmiseks ja kogemuseks on segadusest selguse leidmise tee kaasaegses psühhoanalüüsis.

[16] Kuhu soomeugri uskumustes kuulus nii elus ja eluta loodus.