“Lähimineviku traumade haavad”, ettekanne

Miks lähimineviku traumade haavad teevad eesti inimestele endiselt haiget?[1]

Head kuulajad.

HINGEHAAVAD.

Hingehaav võib tekkida inimese elus juhtunud rängast õnnetusest, mis on üle inimliku taluvuse piiri. Õnnetus tardub meelde ja aeg jääb seisma. Talumatute tunnete tõttu, mida õnnetus inimeses esile toob, lõhestub inimese meel ning tunded[2] ja haavav sündmus lahutatakse teineteisest.

Psühholoog Peter A. Levine kirjeldab ajus toimuvat nii: „Trauma lõhestab ajutegevuse, tekitades ilmaoleku ehk puuduse instinktiivse ehk vaistliku ja ratsionaalse ehk loogilise aju poolkera omavahelisse suhtlemisse.“ Levine’i sõnul „…vangistatakse seega inimene mõlema ajupoole kõige halvema ja õelama ainesega. Ühel hetkel võtavad haavatu üle võimust sissetungivad tunded, nagu kabuhirm, raev ja häbi, teisalt tunnetest võõrandunud teadmine, mõlemad kõlbmatud vabaks pääsemise võimaluse leidmiseks.“

Tekkinud haav võib hiljem meelevaldselt taaselustuda, kas tuima mälestustena sündmusest või ootamatute, jõuliste kuid arusaamatute tunnetena. Sündmus elab inimesega koos igas eluhetkes, tema enda teadmata. Olles peidetud meele tumedasse sügavikku, vaenab haav inimest ühtesoodu. Vahel tegutseb inimene toimekalt, kuid ta askeldab asjata või siis vajub sihitusse oleskellu, mõistmata, et tema käitumist ajendab peidetud valu. Rahuldust toov ja naudingut pakkuv elu võib asenduda elamise imitatsiooniga: näidismudeliga, mis püüab elu jäljendada.

Mineviku ravimata haavad (Eesti Vabariigi kaotus, Teine Maailmasõda, nõukogude anneksioon ja järgnev koloniseerimine) elustuvad ja teevad haiget siis, kui juhuslikult ilmuvad meelde tunderikkad lõhnad, hääled, maitsed, mõtted või sõnad, mis on seotud selle ajaga.

Haavast vabaneb inimene eelkõige siis kui jagab oma valu ja kannatusi teiste kaasinimestega. Ravitud haavast jäävad alles haavaarmid, mis vahetevahel end tunda annavad.

Meelehaavu saab ravida rääkimise, kuulamise ja kuuldu üle koos mõtlemise abil. Mõtlemise abil, mis on läbi imbunud elavast ihust ja valusast tundest. Meelehaavade ravi võib vahel toimuda ka vaikuses, kui inimene seedib iseeneses seda uut tunnet ja teadmist haavadest. Aga enamasti on teisiti. Haavatu tunded, mis on peidetud meele sügavustesse, on nii jõulised ja hirmutavad, et inimese üksi olles ei pääse nad teadvusesse ja seetõttu ei ole võimalik inimesel üksinda tunnete üle mõelda. Haav meeles on nagu muutumatuna meelde jäänud hävitav õnnetus, mis inimest vahetpidamata vaevab ja kui inimene ise lahendust ei leia, muutub tema elu tühiseks elamise järeleaimamiseks ning imitatsiooniks.

Kuna lähimineviku haavadele võivad liituda veel ka sajandite tagused ravimata haavad, siis võib hingeravi olla veelgi keerulisem. Jakob Hurt on öelnud ülemöödunud sajandil eestlaste hiljutise mineviku kohta järgmist: „Orjapõlv on meile sügava märgi külge pigistanud. Sest lahtisaamine on raske ja tarvitab aega.“[3] Hurda mõttele võib juurde lisada, et mitte ainult aega, vaid ka toetavaid ja mõistvaid inimesi ning kogukonda.

MEELESÕNUMINE – HINGEHAAVADE RAVI.

Valusad mälestused meeles ja tunded hinges tekitavad sageli tahtmise neid vältida. Mis juhtub aga siis kui haavad avanevad. Haavav sündmus ja kaasnevad tunded, põimuvad teineteisega, ning võivad äratada moonutatud mälestusi, milles vägivald on tegelikkusest hullemgi. Võib ka nii olla, et meel ei ole esialgu valmis vägivallaga seotud tõde vastu võtma ja valu kannatuseks ära seedima[4].

Vaikivat ja järjekindlat kohanemist nõukogude ajaga, kirjeldab ajakirjanik Sulev Oll Maalehes järgmiselt „Omal ajal ma vist ei saanudki päriselt aru, kui vastik see kõik oli. Sain aru vaid ühest – venelased võtsid ära meie maa, ja kui veel kümme või kakskümmend aastat niiviisi edasi oleks läinud, polnuks meil, siinsetel pärisperemeestel, isegi enam sulaseks olemise voli.“

Jakob Hurt on öelnud 6. juulil, 1870. aastal Helmes peetud kõnes „Meie koolitatud ja haritud meestest“ eestlaste haavade kohta järgmist: „Orja põlve ahelad on kül murtud, aga haavad, mis nad sügavasse Eesti ihusse lõikasivad, on alles verised ja mädased. Orjapõlv oli raske, täis häda ja ohto, mis siis ime, kui inimesed temast pääseda ja põgeneda tahtsivad.“[5] Rahvaluuleteadlane Ülo Valk arvab, et regilauludes väljendus orjapõlves läbielatu soovis kurjuse eest kätte maksta: „Alandustunne, häbi ja vihkamine on orjuslauludes sünnitanud vägivallast ning verest nõretavaid põrguvisioone, kus kangastub kättemaks sakstele ja kubjastele. Kiskjalõugadega põrgusuu sai alguse keskaegsest nägemuskirjandusest, pildikeel püsis hilisema Euroopa kunstis ja rahvakultuuris.“[6] Kui Hurt kirjutab orjaahelate murdmisest ja regilaulud jutustavad soovist kätte maksta, siis tänapäeval võime lisada, et orjusest vabanemiseks on vaja, peale ahelate murdmise ja kättemaksu, ka muudatust hinges ja meeles. Kuigi orjapõlv on jäänud möödanikku, siis haavad, mida orjapõlv inimese meelde lõi vajavad paranemiseks hingeravi.

Hingehaavade ravi kasvab välja uudishimust ja elujõust, loomulikust soovist olla tõeliselt elus, tunda õnne ja rõõmu, aga ka muret, valu ja viha. Haavatud inimese elus napib rõõmu ja valitseb peamiselt valu, mille eest põgenemise sagedasemaks viisiks on elutu olemasolu või maaniline[7] toimetamine.

Meenutan maania tähendust: „Maania ehk maniakaalne episood ehk mania [man’iia] (ladina keeles mania) on meeleoluhäire, mida iseloomustab patsiendi meeleolu haiguslik kõrgenemine. Reeglina kaasub ka mõttekäigu kiirenemine ja tahteaktiivsuse tõus. Nimetatud kolme sümptomi koosesinemist nimetatakse maniakaalseks triaadiks.“

Pealesurutud tõeotsimine („Saa ometi hakkama!“; „Võta end kätte!“; „Minuga on kõik OK!“) ei aita haavadest vabaneda. Selle asemel et ärgitada möödunu vastu uudishimu tundma, tõrjub see valu teadvusetusse meelde.

Tõde oma tunnete kohta, mida inimene haavade raviks vajab, on meelele sama hea kui maitsev toit kehale. Kuid ka tõde võib vahel olla võlts, toores või seedimatu. Ebatõde, millega inimene end vahel ära petab, on vastik ja ajab oksele. Inimese elutu olemasolu korral võib osa arenemiseks ja kasvamiseks vajaminevast meele- ja hingetoidust jäädagi söömata või seedimata. Siis jääb ka vaim näljaseks ja hakkab känguma. Asemele võib tulla petlik usk maitsvasse toidu, millest omakorda võib sündida petlik tunne, et vaatamata mingile kõhedale kahtlusele on minuga siiski kõik kõige paremas korras.

Ebatõe näitena toon televisiooni saate „Me armastame Eestit!“ Eestile, on säravalt esile tungivad eesti-armastajad jätnud vaid taustategija osa. Austus ja isamaa armastus, millele saate peakiri viitab, on saate tegijate ja osaliste koostöös, muundunud mitmete vaatajate jaoks mingiks kohatuks maaniliseks palaganiks ning armetuks klounaadiks. Maitsva ja kosutava toidu asemel pakutakse vaatajale väljamõeldud seedimatut lummust. Piinlik on mainida saadet „Suure tähe väike täht“. Täiskasvanute enesekesksus on kaasanud saatesse staaride endi lapsed, kelle peale vanemad oma kujutluse iseendast (nartsissismi) on pannud, sel moel lapsi oma huvides ära kasutades. Loomulik areng viib lapse, vanemate abil ja toetusel, välja nartsissistlikust meeleseisundist, aitab vabaneda enesekesksusest, et laps saaks üha enam arvestada ka teiste inimeste soovide ja vajadustega. Nii saates toimuv kui ka mõju vaatajatele, ei toeta laste arengut, vaid kinnistab laste enesekeskust.

Kui süüa kõlbmatut toitu, mõeldes mõtetuid mõtteid, tunda olematuid tundeid, võivad valusad tunded ja haavavad sündmused jäädagi peidetuks. Peidetuks, kuid jääda siiski varitsema, et ootamatul ja ebasobival hetkel välja ilmuda ning inimese elu ära rikkuda. Kuna tähenduseta tunnete jaoks ei ole inimesel sõnu ja ta ei suuda neid tundeid seetõttu valitseda, siis teatud olukordades võivad need tunded päästa valla kontrollimatu käitumise. Inimene võib ennast või teisi rünnata ja kahjustada, mõistmata oma käitumise ajesid (psüühiline sund) ja ajendeid (väline mõjur).

Ränga õnnetusega seotud tunnete üle ei ole kohe võimalik järele mõelda, kuna need tunded on alles tajudest lähtuv toores ning tähenduseta aistinguline aines, tunded kehas, mida sõnad veel ei tähista. Sõnu on tunnete tähistamiseks vaja, et tundeid märgata, mõista ning sel viisil valitseda. Nii kui laps vajab tundeelu arenemiseks vajaliku sümboliseerimisevõime loomiseks ema abi, vajab haavatud täiskasvanu lähedaste ja kogukonna abi. Meele poolt taltsutamata tunded, milliste jaoks inimene ei leia sõnu, et nende tunnete üle mõelda, mitte ainult ei riku inimese elu, vaid sunnivad teda tegutsema, et vaevavast pingest vabaneda. Sunnitud kehaline tegevus ehk asjatu askeldamine, võib küll ajutiselt rahustada, kuid haavad jäävad ravita.

Tegemise asemel vajab inimene pigem ravivat meeletoitu: unenägusid, muinasjutte, müüte, hallutsinatsioone ja mis kõige olulisem, võimalust kogeda oma tundeid hingeravi meelesõnumises, mis toimub kahekõne turvalises raamistikus.

Psühholoog Bruno Bettelheim on kirjutanud, et totalitaarses ühiskonnas elav inimene vajab uusi unenägusid, kuna totalitaarses riigis võtab türann ka inimeste unede üle kontrolli. Ajavahemikul 1933-1939 kogus ajakirjanik Charlotte Beradt sakslaste unenägusid tollest ajast ning avaldas nendest raamatu. Bettelheim[8] märkab neid unenägusid lugedes, kuidas totalitaarne võim „…mõrvas inimese meeles võime näha unenägusid ning purustas ühtlasi ka võime taastada oma tundejõud unenägude kaudu.“ Unenägudes me saame tunda ja teha asju, mis ei ole võimalikud ärkvel olles. „Inimene, kes on liialt kontrollitud välise maailma poolt saab unes kontrollida teisi ja nii taastada tunnetes tasakaalu, vähemalt oma fantaasias. Hitleri Kolmas Riik hävitas selle võimaluse. […] Tekkiv ärevus sundis inimesi tapma oma uned, millised oleks toonud tundeellu kergenduse…“. Ta jätkab kirjeldades koonduslaagrivangide meeleseisundit järgmiselt: kui hirmutav ongi juhtunud, siis ei ole enam midagi karta, siis ei ole teadvusetus meeles ka enam heitlust iseenda olemise eest ning siis ei ole enam ka unenägusid ümbritsevates ohtudest.

Meelesõnumise siht on muundada vastupandamatult võimas ja masendavalt rõhuv puudus – haav hinges – tähendusväärseks, tähendusrikkaks, mõjukaks ja ilmekaks eluks olevikus. Hingehaavade ravi raskendavad psühholoogilised tõrjeviisid kurvameelsus ja maanilisus meeles ning mõtlemine, mis ei seostu tunnetega.

MEELESÕNUMINE – LÄHEDASED.

Hingehaavade ravimine ehk meelesõnumine algab suhetest lähedastega. Kannatanule veel tundmatutest tunnetest saab lähedastega rääkida ainult siis, kui inimeste vahel ei ole vaenulikkust ega vastasseisu. Etnoloog Terje Anepaio[9] on uurinud represseeritute mälestusi ja leidnud, et mitte kõikides peredes ei räägitud möödunud haavadest ja kui räägiti siis kui üldisest faktist. Rohkem võimalusi läbielatut jagada oli represseeritutel kaaskannatajatega.

Sõbralik ja võrdväärne suhe võib sünnitada usalduse ja kindlustunde, mida haavatud ja kartlik inimene vajab. Samas on ka vaenulikkus, viha ja raev, haavatud inimeses alati olemas. Vaenulikkuse emakoda on alandus ja häbi, millest sünnib soov kurjategijale kätte maksta. Kui vaenulikkuse läte inimese teadvusetus meeles edasi elab, siis ei suuda ta tunda ei abitust ega ka häbi, ning siis saab haavatust haavaja ehk kättemaksuingel. Leppimine võrdub tema meelest alistumisega, andeksand aga allumisega. Kahe inimese suhe jääb endiselt ohvri ja kurjategija suhteks, kuid seekord ümberpööratud kujul. Kurjategijaks saab endine kannatanu ning ohvriks endine kurjategija. Asjaolu, et kannatanu teeb ohvriks teise inimese, kellel kurjategijaga mingit pistmist ei ole, jääb endisel kannatanul ja nüüdsel kurjategijal märkamata. Tema meel on taandunud haavade tekkimise aega ja ta suhtleb kaasinimestega samamoodi nagu haavava sündmuse ajal suheldi temaga.

Mõistusepärane mõtlemine mineviku sündmustest, ei aita haava ravida, sest tundevaesed sõnad ei puuduta keha ja hinge. Mõistusepärane mõtlemine, depressiivne ja maaniline meeleseisund aitavad üksnes valu vältida ja peita. Haavade raviks isiklikes suhetes vajab haavatu inimest, kes on võimeline kahekõneks ehk võrdseks suhteks, kes suudab mõistusepäraselt analüüsida ja ühtlasi taluda teise piinavat valu, mõista tema tundeid. See loob kannatajale võimaluse ravida oma haavu, kuni need armistuvad. Kui haav armistub, saab kannatanu ka kaotusega leppida ja kurjategijale andestada. Nii vabaneb inimene piinavast, teadvusetust sundusest, rännata üha uuesti tagasi haava lätete juurde.

MEELESÕNUMINE – KOGUKOND.

Kui isiklikes suhetes oli Eesti inimestel nõukogude ajal mõningaid piiratud võimalusi hingehaavu ravitseda, siis kogukondlikes suhetes niisugune võimalus puudus[10]. Hingehaavade rahustamine kaudsel viisil, sai toitu eesti kultuurielu jätkumisest. Moonutatuna loojate töödes, riigi valvsa tsensori poolt, kuid kaudselt tuntav loojate kavatsustes ja eestimeelsuses. Ajakirjanik Ene Hion[11] on kirjeldanud eesti kultuuri peidetud, kuid visa vastupanu Eesti Raadio arengus nõukogude ajal. Raadiomaja lugu on meie meele vastupanu ja murdumise lugu, ütleb Ene Hion. Eestimeelsus jätkus meeltes ja kaudselt said sellest osa ka raadiokuulajad. Nii meenutati Eesti Raadios küüditamist esimest korda avalikult nõukogude aja riiklikus meedias, kui eetris oli Kultuurinõukogu saade. Kuulajaid kutsuti 25. märtsil 1988 aastal, „…üles tähistama vaikuse minutiga hukkunud küüditatute mälestust. See mõjus nagu plahvatus. Mitte ainult stuudios, mitte ainult Raadiomajas, pomm plahvatas terves Eestis“.

Sisuline muudatus Eesti massikommunikatsiooni vallas, tekkis Ene Hioni sõnul Eesti Televisiooni loomisega, mil pildiline aines asus sõnalist ja sümboolsemat sõnumit varjutama. Televisiooni areng on loonud tänase päeva pildisõnumiste maailma, mis suures osas on sisutu ja maanilise loomuga. Pildiga on lihtsam kaasa minna kui sõnaga, mille mõistmine nõuab aega ning süvenemist ja mõtlemist.

Kuna traumeerivad sündmused puudutasid kõiki Eestis elavaid inimesi, nii neid kes jäid Eestisse kui ka neid kes lahkusid Eestist, siis edasises mõttekäigus tuleb arvestada hingehaavade ravitsemise olukordade erinevust eestlastel. Ka välismaal elavatel eestlastel puudus kogukonna toetus, kuid hoopis teisel põhjusel, nad asusid elama võõrasse kogukonda, kelle läbielamised ja kaotused olid teistsugused. Muide, Eestist põgenenud inimestel võis minevikupilt olla märgatavalt realistlikum. Näiteks Leida Järvi ja Olaf Kopvillem toovad oma laulus „Klunker“ meieni hoopis teistsuguse meeleolu,[12] kui nõukogudeaegses eesti levimuusikas kuulda oli.

Soome kirjanik Sofi Oksanen[13], kes on käsitlenud trauma teemat seoses mäluga kirjutas, et „Baltimaades sai eramälu avalikuks mäluks alles iseseisvuse taastamise järel.“ Vähe on sellest kui mälestusi jagatakse vaid omavahel ja oluline on, et eramälestused saavad osaks kogukonna tõelisest ajaloost vältides ühist mälukaotust. „Inimene üksikisikuna, tema mure, kannatused, läbielamised ning aus traumatöö ei olnud totalitaarses süsteemis võimalik ega lubatud.“ kirjutab Imbi Paju.[14] Ühise mälukaotuse vältimiseks on vaja, et kogukondlikud mälestused saaksid kogukonna tõelise ajaloo osaks.

Mälukaotuse ohust kirjutab folklorist Loone Ots,[15] kes ütleb Maimu Bergi romaani „Ma armastasin venelast“ analüüsides nõukogude aja kohta järgmist: „Et eestlasi hetkel ümbritsev ühiskond on rahvustunnete arendamiseks kõlbmatu, leitakse väljapääs omalaadses eskapismis, mineviku tingimusteta ülistamises ja hõllanduse kultiveerimises.“

Helipildis väljendub põgenemine tegelikkuse eest ilmekalt ansambel Vitamiini ja Anne Veski laulus „Tähelend.“, mis kõlas nõukogude ajal sageli eetris.[16] Laulusõnad[17], toovad esile, et põgenemine saab olla vaid ajutine, kuna totalitaarne riik on paratamatult ka õnnelaevas kaasas – „See on õnnelaev, kus keelatud kõik halb.“

Eskapismi ühe tagajärjena on kujunenud illusoorne, ajatu mälestus ka möödunud nõukogude ajast, traumeerivast okupatsioonist, mis on jätnud jälje ka taas iseseisva Eesti elule. Kahjuks ei ole veel ka praegu[18], taasiseseisvas Eestis sobivat õhkkonda haavade raviks, kuigi ravitoimelisi näiteid, nagu eesti elulugude mälukogumikud, Imbi Paju dokumentaalfilm „Tõrjutud mälestused“ või 1941. aasta juuniküüditamist käsitlev mängufilm „Risttuules (lavastaja Martti Helde), võib leida. Eestis on ka inimesi, kellele mineviku trauma teema on ebameeldiv. Poliitik Yana Toom ütles „Postimehele“ antud intervjuus järgmist: „Kaur Kender väljendas oma seisukohta. Ta ütles, et ei taha pidevalt viibida ruumis, kus kogu aeg räägitakse okupatsioonist. Mulle ka ei meeldi see pidev haavades urgitsemine.“ (Postimees, 26 aprill 2018). Ja intervjuus „Eesti Päevalehele“ (6. jaanuar 2017) on Yana Toom öelnud: „Ma saan aru, et oli väga kurb ajalooline kogemus, aga mitu põlvkonda on juba möödas ja me ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis 1944. aastal oli. Oli mis oli, elame edasi.“

Eesti riik ja kogukond ei talu enamasti haavatute olemasolu, ei taha kuulda haavavalust, vaid peidab end oma targutamisse ja maanilisse väljamõeldud ilusa pildi maailma. Viivi Luige[19] hoiatav sõnum 2017. aastast on üks tõsistest ja tarkadest märguannetest, et Eestis loodud enesepildis on midagi väga valesti. Veel enam: eesti kogukond hoiab ikka veel kinni haavatu omaksvõetud ohvri osast, nagu õigesti märgib ajakirjanik Kaire Uusen artiklis „Eestikeelt ja meelt hukutav ohvrimeelsus.“ „Postimees“ 19. juuni 2018) – „…oleme ohver, kes pole omal maal peremehe staatuses ja kes loodab, et asjad muutuvad iseenesest, või siis oleme alateadlikult veendunud, et Eesti iseseisvus on ajutine.“ Lootusrikka erandina mainiksin, 2018. aastal linastunud ja suure huviga vastu võetud Moonika Siimetsa, Leelo Tungla raamatute ainetel tehtud filmi „Seltsimees laps“, mis märkas ühelt poolt kogukonna hingevalu ja kõneles vaatajaga kui aus kahekõnekaaslane.

Pöördun tagasi Eesti ühiskonna maanilisest olemuse juurde, et nähtuse olemust lähemalt kirjeldada.

Maania tekib olukorras, kus on toimunud traumeeriv sündmus, kusjuures, mitte sündmusega seotud kaotus, vaid sündmusega kaasnev meeleseisund on traumeeriv. Olukord, kus inimene on segaduses ning ei tea mida teha, kuidas toimunuga toime tulla. Inimene on abitu, otsib mõtetes lahendusi, takerdudes lõplikult arutute mõtete jadasse, väljapääsu leidmata. Ja siis hakkab inimene tegutsema, et vabaneda ärevusest. Üks valdavaid kaotusega toimetulemise viise Eestis, on kaotuse muundamine maaniliseks meeleseisundiks – kõik on kõige paremas korras ja veel paremaks läheb. Maania on inimese jaoks hea tunne, kuna kõik on ülihea, inimene tunneb niimoodi, kuid kõrvalseisja kui ta just ei ole maaniast nakatunud, näeb tegelikkust, kus on kaotus, valu, ahastus ja meeleheide. Maania on maailm meeles, kus inimesel puudub side nii oma riigi kaotusega, kui ka lähedaste isiklike kannatustega. Sõnad mida inimene kasutab kaotustest kõneledes on tundetud. Nii võime oletada, et TV saates „Me armastame Eestit“ armastus Eesti vastu tegelikult puudub, ning meeles läbi töötamata haavad paistavad välja kohatu lõbususe ja asjatu askeldamise kaudu. Saates ei ole mängu ega lõbu, mis seal võiks olla, saatesse on jäänud alles meeleheite peitmisest tulenev mängu imitatsioon, mis pigem teeb haiget ning kinnistab kaotust kui annab võimaluse lõbusaks mänguks. Maania korral on meeleheide ja ahastus välditud ning kurbus ja kannatus, mida inimene vajab, haavadest vabanemiseks, ei jõuagi meelde.

Üheks maanilisuse näiteks Eesti kogukonnas on erinevad öised ettevõtmised ja pidustused, mis on loomulikud noorukieale, ajal, mil täiskasvanud inimesel oleks mõistlik magada ja nn, festivalihullus, kus kõike tuleb teha koos ja kambas.[20] Maanilisus on tänapäeval lähteallikaks ka mitmetele rahvuslikele suurüritustele, kus trallimine on asendunud drillimisega, ning rahvustunne inimese meeles on asendunud massikäitumisega. Rahvuslike ühisürituste eesmärk on kujundada rahvuslikku identiteeti ehk eneseteadmust, nii kogukonnas kui iga üksiku eestlase hinges ja meeles. Maanilised üritused vaevalt seda eesmärki suudavad täita. Maania aitab küll põgeneda ahastuse ja meeleheite eest, kuid ei päästa inimest süveneva raevu ja musta masenduse eest, mis võib pöörata inimese enda vastu. Alkoholism, narkomaania, enesetapud, seletamatud liiklusõnnetused võivad peita endas lahenduseta vägivalla ja kurbuse tagajärgi.

NÕUKOGUDE AEG TÄNASES PÄEVAS.

Väidan, et esimestest pääsukestest hoolimata pole Eestis meelsõnumise võimaluste vallas veel kevadet saabunudki. Iseloomustaksin olukorda Mihkel Muti sõnadega Eesti Vabariigi algusaegade kohta: „Kui vanadest isandatest ollakse prii, tuleb inimesel hakata end ise valitsema.“[21] Tänasel päeval hoiavad haavad enamust meist, endiselt veel nõukogude aja kütkeis ja iseenda valitsemist oleme me veel kaugel.

Eesti inimene ei ole kogukonna tasandil möödunud sajandi meelehaavade ravimisel kaugemale jõudnud aastast 1939, mil algas Eesti riigi, kogukonna, kultuuri ja meele põhjalik hävitamine,[22] algas anneksioon ja venestamine. Nii riikliku venestamise kui vabatahtliku venestumise tagajärjel hakkasid palud eestlased nõukogude ajal tasapisi võõranduma eesti keelest ja kultuurist. Jakob Hurt on öelnud 1872. aastal, vabal tahtel saksastunud ja venestunud eestlaste kohta järgmist: „Kisutakse nemad siiski rahva kehast ja ihust lahti, riisutakse neilt nende loomuline ja lubatud lugupidamine iseenesest ja esivanematest, nende keelest ja kombetest ära, siis rikutakse nende elu meelega ära.“[23] Mida võime mõelda siis sunniviisilise venestamise puhul?

Nõukogude aja koloniaalpoliitika on jätnud raske haava ka Eesti kogukonnale. Kuna kogukond on ise ilmselt veel abitu ja segaduses ning kogukonna meel hangunud, siis ei suuda kogukond ka piisavalt toetada ja taluda kannatanute valu. Seesugust hangunud meeleseisundit iseloomustab Mihkel Mutt[24] kui tõrjeviisi kolonisatsiooni mõju vastu. „Ka rahvuslik eneseteadvus, identiteet pandi „jää peale“. See hangunud hoiak aitas vältida venestamist ning pead püsti hoida. Aga ometi – see defineeris end vastandumise kaudu. Eestlust ei saanudki tollal täita uue ja konkreetse sisuga.“ Paraku võib märgata, et nõukogude aegne hangunud meeleseisund on väärika jätku leidnud ka praeguses ajas. Ene Hion[25] kirjutab nõukogude aja meeleseisundi jätkuvusest järgmist: „Totalitaarse mõtteviisi jälgi on tänaseni tunda. Oled kindel, et sinus ei ole totalitaarse mõtteviisi jälgi? Minus kindlasti mitte! Aga jäljed võivad avalduda su enda teadmata, tahtmatult, hirmust olla aus iseenda ees. Vaata peeglisse ja tunne ära jooned, mis su enda teadvustamata võivad olla pärit käsuühiskonnast. Spetsiifiline must-valge maailmapilt ja sallimatus teistsuguse vastu. Õige saab olla ainult üks arvamus. Maailma jagunemine meieks ja nendeks. See aeg on läbi, aga ometi mõjutab mõtteviisi.“ Nii kui nõukogude ajal, on ka taastatud Eesti Vabariigis seetõttu möödaniku haavad suuresti maha vaikitud. Vaatamata vaikelule tikuvad need esile ja ilmnevad hoolivuse puudumisena inimlikes suhetes ja kogukonna hoolimatus ja kalgis toimimises. Suurem osa meediast vaid etendab inimlikkust ja suurem osa Eesti riiklusest vaid etendab riik olemist.

Kohati tundub, et Eesti riigi olulisem ülesanne on kasseerida kodanikelt trahve helkuri puudumise eest kui jagada vastutust ohutu käitumise vallas kodanikuga. Alo Raun toetab seda arvamust 21. septembri 2018 „Päevalehe“ repliigis, seoses siseministeeriumi kavatsusega võtta kasutusele mobiilsed kiiruskaamerad, järgmiste sõnadega: „Pigem on see näide poliitikute katsest pakkuda keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi, näidata muskleid meie kõigi vabaduse ja privaatsuse arvel.“ Ei saa totalitaarse riigi kombel sundida inimest helkurit kandma, isegi kui helkur on oluline inimese turvalisuse jaoks. Küpsele inimesele piisab kui demokraatlik riik informeerib võimalikest ohtudest ja helkuri vajalikkusest, et inimene saaks ise otsustada. Hetkel tundub, et eesti riik arvab end olevat hooliv lapsevanem, kuid osutub hoopis abituks lapsevanemaks, kes ei oska last heaga kasvatada, veel vähem teda täiskasvanuna näha. Luuletaja Jaan Kaplinski[26] nimetab Eesti nõrkusena riigijuhtide autoritaarset mõtlemist ja arvukate kaasinimeste inimliku tarkuse hülgamist. Ta arvab, et nii autoritaarse mõtlemise kui ka tarkuse väärtuslikkuse hülgamise juured on pärit nõukogude või siis veel varajasemast ajast. Ajaloolane ja kultuuriteadlane Marek Tamm[27] arvab, et vastutuse võtmine kodanike tegemiste eest riigi poolt, viib vaid eesti inimeste, eriti meeste, lapsikuks muutumise suunas ning süvendab vastutustundetust[28]. Kuigi Eesti riik käitub mingil moel kui riik-diktaator, võttes vanemliku positsiooni ja kohtleb kodanikke rumalate lastena, sõltub siiski igast inimest endast, kas ta laseb end panna lapse positsiooni, kas ta laseb iseend taandada varase lapseea infantiilsesse aega.

Paljud Eesti riigitegelased on kohati nagu oma rahvusest võõrdunud ja nende iseloomustamiseks sobivad Jakob Hurda sõnad: „…nad ei nuta nutjatega ega ole rõõmsad rõõmsatega. Nad käivad võõrast viisi eloteed ja ei näe nähes, ei kuule kuuldes, mis Eestimaal sünnib. Nad on elusalt surnud, see on minu ja muide lühikene tunnustus.“[29] Terje Anepaio[30], kes on käsitlenud repressiooniteema retseptsiooni Eesti ühiskonnas põhjalikult toob represseeritute teema hülgamise esile lisaks veel ka ühe represseeritu isiklike sõnade kaudu: „Teate, ma olen ju käinud seal Linda mäel küüditatute aastapäeval…Te näete seal õnnetuid, väsinuid, vaevatuid – vat see on huvitav pilt – neid vanureid. Te näete masse. Eemal, hästi eemal näete te uhkeis kasukais riigikogulasi, kellel on seal ääretult ebamugav olla…Nad ei astu ühegi rahva, ühegi inimese juurde. Mitte mingil juhul. Nad teevad oma kõned. See on vajalik, eks ole. Noh saad esineda seal ja.“ (lk. 428). Naine märkab kuidas küüditatud on unustatud, riigi meelest ära pühitud, kus riigikogulased on kordamas „…Nõukogude ajal ametlikul tasandil konstrueeritud amneesiat…“ (lk. 421).

Oma rahvast eemaldunud inimesi kirjeldab Hurt[31] järgmiselt: „Nad ei leina leinajatega ega nuta nutjatega, nad ei ole rõõmsad rõõmsatega ega hõiska hõiskajatega. Nad käivad kesket rahvast üht kõrvalist teed ja ei näe nähes ega kuule kuuldes.“ Isiklikult arvan, et näiteks meedias mainitud Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi viibimine filmi „Seltsimees laps“ esilinastusel, kõneleb kogukonna juhi olemisest koos rahvaga raskes meelehaavade ravimises.[32] Sama võib öelda ka peaministri Jüri Ratase osast, kui ta kirjeldab oma läbielamusi[33] seoses filmi vaatamisega. Kas need erandid kinnitavat reeglit, seda näitab aeg.

Anepaio[34] toob oma töös esile järgmist: „Vähenenud on avalik toetus represseeritute organisatsioonilise esinduse suhtes. Ühenduse „Memento“ ühe Lääne-Eesti kohaliku osakonna liige väljendus selle kohta kibedalt: Ülemised härrad ei taha meist midagi kuulda!“ Ungari mõtleja, kunstnik György Kádár on öelnud „On väga tüüpiline keskeuroopalik ilming, et koloniseeriva riigi kõrkus võetakse üle asumaa kõrgklassi ja haritlaskonna poolt.“[35] Riigikogu liige Henn Põlluaas toob näite niisugusest nõukogude aja kõrkusest, kirjeldades sündmusi kommunismiohvrite memoriaali avamisel[36],kus ürituse ametliku osa ajal said pärgi panna vaid tähtsamad tegelased: “Mingil arusaamatul põhjusel olid korraldajad otsustanud näkku sülitada kõigile neile, kes soovisid lisaks presidendile, justiitsministrile ja paarile muule tähtsale tegelasele asetada samuti pärja kommunismiohvrite mälestuseks. Ma ei saa seda pehmemalt kui näkkusülitamiseks nimetada, sest toimunu oli tõesti äärmiselt inetu.”

MEELESÕNUMISE EHK HINGEHAAVADE RAVI VÕIMATUS JA VÕIMALUS.

Möödunud haavade ravimatusest on tekkinud olukord, kus suurel osal inimestel ei ole võimalik oma valu sõnades väljendada, et see saaks muunduda kannatusteks, mida saab sõnastada. Kui mõtted ja sõnad on neid saatvatest tunnetest lahus, mis on traumale iseloomulik, siis soov valu väljendada, toob kaasa valu vältimise, kas siis intellektualiseerimise, etendamise, imiteerimise, maanilise askeldamise või tühise sekeldamise näol. Halvemal juhul jääb kestma vaikimine. Art Leete on kirjutanud Põhjarahvaste ülestõusudest nõukogude võimu vastu ning ülestõusude karmist mahasurumisest järgmist. „…inimesed, kes neist sündmustest võinuks rääkida, olid ülestõusude karmist mahasurumisest ning muudest repressioonidest nii hirmunud, et kindlasti polnud nad eriti entusiastlikud oma mälestusi võõrastega jagama (ning tihtipeale pole nad oma suhtumist siiamaani muutnud), eriti olukorras, kus kardeti tihtipeale ka oma lastele sellest pajatada.“[37] Jõuame olukorda, kus teod kõnelevad enam kui sõnad ja mõtted, kus mõtlemine on asendunud tegevustega a’la „Teeme ära.“, kuid mitte selleks, et midagi tõeliselt ära teha, vaid just selleks, et vajaliku tegemist vältida.

Sofi Oksanen viitab keelekasutusele järgmisel viisil: „Francoise Thom on rääkinud nõukogude keelest kui puukeelest ehk keelest, mille tähendussisu on tühi ja kus viitelised suhted reaalse eluga puuduvad või tähendavad reaalses elus hoopis vastupidist kui propagandas. Keel mõjutab ju viisi, kuidas tajutakse maailma, ja antakse edasi tulevastele põlvedele, suust suhu.“[38] Psühhoanalüütikuna lisan, et kohtume olukorraga, kus sideme puudumise tõttu tegelikkusega ei ole inimesel võimalik oma tõelisust ehk siseilma valitseda, ei ole võimalik hingehaavu ravida, kuna jõulised haavatud tunded ja mälestused on teadvusest välja tõrjutud. Tagajärjeks on traumeeritud meele tardumus, ning iseenda sisemise vabaduse kaotus omas meeles. Haavatud inimese meeles tekkivates unelmates ja fantaasiates olev segadus ei võimalda eristada, mis on tegelikkus, mis väljamõeldis. Psühhoterapeut Elizabeth Howell kirjeldab tardumust järgmiselt: „Dissotsiatsiooni korral kujuneb meeles must-valge konkreetsus, kus inimese mina seisundid on teineteisest lahutatud ja asuksid justkui iseenese konkreetsuse saartel , milliste vahel olemuslikud ja tõelised ühendused puuduvad.“[39]

Tegemisega seoses on huvitav Jaan Kaplinski mõte, et „Meie keel sobib väga hästi tegevuse kirjeldamiseks, see on tugevasti tegevuse keel. […] Kuna meil on kalduvus näha ja kirjeldada maailma keele poolt antud mallides, on meil ilmselt kalduvus seletada maailma tegevuste kaudu.“[40] Tekib küsimus, et kas eestlased oma keelelise iseärasuse tõttu on rohkem tegemiseks valmis kui iseenda üle mõtlemiseks või hoopis jätame mulje tegemisest ise sealjuures hoopis mõtiskledes. Või on eestlaste kalduvus tänapäevases maailmas kohe midagi tegema hakata enesekolonialismi märk. Soome-ugri rahvad on Kaplinski arvates olnud pigem meditatiivsed rahvad.

Kannatuste kogemine annab võimaluse kogeda iseenda abitust ja alandust ning avab tee andestuseni. Vastupidisel juhul jääme abitust ja alandust lõputult vältima, kaitstes end kõikvõimsuse ja kõiketeadmise tundega, luues illusoorse (ajatu) meeleilma, kus oleme enda arvates sõltumatud ja iseseisvad. See on häiritud meeleseisund, mil inimene ei saa ei kedagi ega midagi oma meelevõimete kaudu välisest maailmast enda sisse võtta, ta elabki iseenda loodud hallutsinatoorses meeleilmas, olles ihu ja hingega tegelikkusest eemaldunud. Ja kui eelnevate põlvkondade haavade taak aina koguneb ja meelesõnumist ei toimu, siis ei ole ka järgmises põlvkonnas kedagi, kes räägiks ja kes kuulaks. Hingehaavad jäävad ravimata ning süvenevad.

Samas on oluline esile tuua trauma arengut toetav pool. Hoolimata valust ja kannatustest loob trauma aluse millegi/kellegi uuestisünniks. Igasugune kaotus on arenguks vajalik eeldus. Folklorist Felix Oinas kirjeldab loos „Kandle müütiline algupära“, kuidas kandle loomiseks on vaja neiu tapmine ja tema kehaosade kasutamine, mis „…ei ole küllaldane selleks, et anda kandlele elu ja hing. On vajalik, et ohver i s e jutustaks oma tapmisloo ja manaks (evoke) selle julma roima minevikust nüüdishetkesse. Alles siis siirdub ohvri hing pillisse ja paneb selle kaunilt helisema.“ […]. „Vägivaldne surm on loomise eeltingimus.“[41] . Meenutan, et Oskar Looritsa arvates tähendab soomeugri kultuuris vägivald elujõudu. Väljendis „vägivaldne surm“ sisaldub sümboolne sõnum elust, mis algab sünniga ja lõpeb juba sünnist alguse saanud surmaga.

Tutvumine soomeugri folklooriga, annab mõtteainet ning indu hingeravi võimaluste otsimiseks meie iidsest kultuurist. Näeme, kuidas konkreetne tapmine kui valu kehas on sümboliseerimise ehk võrdkujutamise kaudu muutunud kannatuseks, meeles olevaks nähtuseks. Valust saab kannatus, mis nüüd meeles heliseb. Võime loota, et möödunud vägivaldsetes sündmustes, võib olla ka midagi head – uue meeleseisundi teke, milles möödunu paneb uuel viisil helisema tänase päeva.

Meelesõnumine ehk hingehaavade ravi saab kogukonnas alata alles siis, kui intellektuaalsete mõttearenduste ja maaniliste askelduste taga peituv ravimata haavade valu saab tasahilju esile tulla. Kannatanud vajavad, et kogukond siiralt märkaks ja kirjeldaks nende kogetud hävingut, vägivalda, abitust, alistumist, vabaduse kaotust ning valu ja piina. Möödunud sõjas toimunu märkamine võib Eestis olla keeruline, sest mehed sõdisid sageli üksteise vastu eri vaenupooltel[42] ning vastuolusid veteranide leppimise teel on küllaga. Kogukonna kui avalikkuse kaudu kogetud valu annab läbielatud vägivallale teise tähenduse, tunnistab tehtu kuriteoks inimese vastu. Toetus ja mõistmine ning andestus, lubab kannatanul end taas tunda kogukonna liikmena. Kogukonna aus tunnistus, et midagi nii ränka on inimese ja kogukonnaga juhtunud, ning kogukonna võime kogetud valu taluda, loob võimaluse muuta valu kannatuseks, see meeles läbi töötada ja ära kannatada.

Inimesel on vaja õppida oma tundekogemustest, et saada inimlikult tugevamaks, inimeseks, kes talub ka puudust, segadust ja abitust. Inimlik tugevus meeles loob võimaluse vaadelda end kõrvalt, loobuda autoritaarse kõiketeadja kõikvõimsast või vaikiva alistuja osast ning vaadelda ja näha iseenda ning ümbritsevaga toimuvat oma ihu ja tunde tasandilt sõltumatu ja iseseisvana. Tekkiv side iseendaga lubab luua eheda sideme ka teiste inimestega. Vaikiva alistuja kohta on Jakob Hurt öelnud: „See oli küll üks kord orjapõlve aega nõnda, et Eestimees muud otsust ei mõistnud ega võinud anda, kui: „Mis herra ütleb on õige“. See võib ka nüüd veel ette tulla sääl, kus vaimu elu lapse kingis käib ja inimestel mõtlemine alles harjumata. Aga mõtleja inimese käest ei või niisugust kombet nõuda.“[43]

Soome folklorist ja šamanist Anna-Leena Siikala on kirjutanud artiklis „Kuuluvuspaigad: ajaloo taasloomine“ udmurtide loodususust ja maastiku mälust ning püha ajaloo taasloomisest. Siikala kirjutab, et kodumaastikul, mis jutustab rahva ühisest ajaloost, on oluline koht identiteedikogemuse tekkimisel. Identiteet on samastumine, ühtekuulumine ja koosolemise tunne ühiskonna või kogukonnaga. Traumeeritud inimene ehk haavatu on kaotanud koosolemise tunde ja saanud asemele valu ning üksinduse. Kogukonna tasandil on traumast vabanemiseks inimesele vaja rahvausundi müüte ja rituaale[44]. Siikala mainib et „Samas on tähtsad traditsioonilised uskumused rahvusliku identiteedi ja erisuse väljendamisel.“[45] Siikala sõnul ei saa need pärimusrühma iseloomustavad tähenduslikud traditsioonid olla mistahes traditsioonid. „Võim, mis määrab sotsiaalse kollektiivi, peab olema üle üksikisikust või olemasolevast rühmast. Rahvausundi müüdid ja rituaalid loovad pinnase just nimelt rahvuslikuks identiteediks, sest neil on kogukond, kes määrab võimu, ja ametivõimud, kes seadustavad kogukonna korra, nagu on rõhutanud Emile Durkheim.“ Siikala jätkab: „Pühapaikade tähtsus seisneb võimes ühendada rühma mitte ainult üleloomuliku maailmaga, vaid ennekõike mineviku maailma, nende esivanemate ja nende eluga, võimaldades heita pilk kollektiivsele minevikule. Rituaalid mitte ainult ei ühenda sotsiaalseid rühmi, vaid ka ehitavad ja loovad need tseremooniate käigus taas. Pole ime, et pühapaigad ja nende rekonstrueerimine on esmatähtis väikerahva püsimajäämisel Venemaal ja mujalgi.“ Võime mõelda kuivõrd eestlasi kui väikerahvast võib ähvardada sama saatus Euroopa Liidus. Kunagise venestamise ohu asemel on meil oht kaotada soomeugri kultuuri ja keele väärtused enesekolonisatsiooni kaudu, võttes valimatult omaks euroopa kultuuri väärtused.

Siikala sõnum kogukonnale on väga oluline, ühelt poolt pakub ta rahvausundi taastamise kaudu üht võimalust haavade raviks. Teisalt näitab ta meile kätte rahvust ähvardavad ohud, juhul kui haavad jäävad ravitsemata. Kui Eesti riik kui kogukonna-ühiskonna võim ei võtta oma südameasjaks eesti endise pühaduse ja loodususu taastamist haavade raviks, siis pole ime, kui Euroopa väikerahvas, eestlased tänu mineviku ravimata haavade tõttu püsima ei jää.

Siinse kirjatöö eesmärk on püüd tuua esile midagi, mis on eesti inimeste meelte eest ühel või teisel põhjusel peidus, kuid siiski olemas, mõjutab meie elu. Möödaniku haavade valu teadvustamine, nende tagajärgede märkamine ja mõistmine loob võimaluse vabaneda piinavast taagast, et jääda ellu ka rahvusena.

Ettekanne on inspireeritud Henn Mikkin’i, Wilfred Bion’i ja Celia Fix Korbivcher’i vaimsest tööst.

Tänan kuulamast.

Ants Parktal 22.03.2019

[1] Ilmunud lühendatud kujul esseena Looming, 11, 2019

[2] P. A. Levine, In an unspoken voice: How the body releases trauma and restores goodness. Berkeley, California: North Atlantic Books, 2010, lk. 262-263

[3] Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toimetanud Hans Kruus. Tartu, 1939, lk 187.

[4] Sulev Oll, „Vastupanu või hoopis hullus.“ „Maaleht“, 21. juuni 2018.

[5] Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk.69.

[6] Ü. Valk, Regilaul kui kommunikatsioon teispoolsusega: dialoogist nägemuseni. Kust tulid lood minule…. Toimetajad T. Jaago ja Ü. Valk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000, lk. 253

[7] Vaata You Tube’ fail. https://et.wikipedia.org/wiki/Maania

[8] B. Bettelheim, Concluding essey. In Beradt, C. The Third Reich of Dreams. The Nightmares of Nation 1933-1939. Chicago, Illinois: Quadrangle Books, 1968, lk. 151, 157.

[9] . T. Anepaio, Trauma ja mälu. Mineviku ületamisest represseeritute kogemuses. Rmt: Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Tartu, 2001, lk 207.

[10] Vt. A. Parktal. Posttraumaatilise stresshäire etioloogia. Eesti Arst, 1996, nr.6, lk.525.

[11] E. Hion. Südamete murdumise maja. Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk. 236.

[12] Vt: YouTube’i fail. https://www.youtube.com/watch?v=ybH-rV46T4Q

[13] S. Oksanen, Kuidas võltsitakse ajalugu. „Postimees“, 4. aprill 2015.

[14] I. Paju. Naised sõja meelevallas ja meeste sõnade vangis. Sirp, 11. november 2018

[15] L. Ots, Põkkuvad kultuurid: armastajad ja ühiskonnad A. H. Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“ ja Maimu Bergi romaanis „Ma armastasin venelast“. Rmt: Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast“. Tallinn, 2013, lk 117.

[16] Vaata You Tube’i fail. https://www.youtube.com/watch?v=ylmb4BPhTD0

[17] Vaata You Tube’i fail. https://sasslantis.ee/lyrics-anne_veski-tahelend

[18] Repressiooniteema retseptsiooni dünaamikat Eesti ühiskonnas on põhjalikult käsitlenud etnoloog Terje Anepaio. T. Anepaio, Eesti mäletab? Repressiooniteema retseptsioon Eesti ühiskonnas. Mälu kui kultuuritegur. Etnoloogilisi perspektiive. Toimetajad E. Kõresaar ja T. Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 206-230.

[19] V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2017.

[20] Vaata: „Festivaliloom“ Elo Kiivet, „Sirp“, 24. august 2018.

[21] M. Mutt, Õhtumaa Eesti. II. Fabian, 2017, lk. 273.

[22] M. Mutt, Õhtumaa Eesti II. Tallinn, 2017, lk.273.

[23] Jakob Hurda kõned ja kirjad, lk. 123.

[24] M. Mutt, Õhtumaa Eesti II. Tallinn, 2017, lk.282.

[25] E. Hion. Südamete murdumise maja. Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk. 275.

[26] J. Kaplinski „Truualamlik Eesti totalitaarses maailmasüsteemi masinavärgis.“ („Eesti Päevaleht“ 23. V 2018).

[27] M. Tamm, „Teini Eesti“, (7. juuni, 2007) http://ekspress.delfi.ee/areen/teini-eesti?id=69117699.

[28] Kuula Viivi Luik, Vikerraadio Ööülikool, „Rahu ja sõda.“

[29] Jakob Hurda kõned ja kirjad, lk. 67.

[30] T. Anepaio, Eesti mäletab? Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Toimetajad S. Oksanen ja I. Paju, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk. 421,428

[31] Jakob Hurda kõned ja kirjad, lk. 123.

[32] Vaata You Tube’i fail. https://www.ohtuleht.ee/866864/armas-klops-president-poseeris-koos-seltsimees-lapse-peaosataitjaga

[33] Vaata You Tube’ fail. https://menu.err.ee/693692/seltsimees-laps-toi-juri-ratasele-pisarad-silma-kui-raske-on-olnud-eesti-ajalugu

[34] T. Anepaio, Eesti mäletab? Repressiooniteema retseptsioon Eesti ühiskonnas. Mälu kui kultuuritegur. Etnoloogilisi perspektiive. Toimetajad E. Kõresaar ja T. Anepaio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 221.

[35] G. Kádár, Bartóki ja Kódaly elutööst kultuurivallutuste valguses. Sisevaateid keskeuroopluse ja selle kultuuriloo võrdlevasse uurimisse massikultuuri ajastul. Tuna, 3:4-17, 2002, lk. 11.

[36] „Õhtuleht“, 25. august 2018, Silja Ratt „Henn Põlluaas: memoriaali avamisel sülitati inimestele näkku.“ https://www.ohtuleht.ee/893522/ekrelane-henn-polluaas-kommunismiohvrite-memoriaali-avamisel-sulitati-inimestele-nakku

[37] A. Leete, Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2007, lk.28.

[38] S. Oksanen, Dekolonisatsiooniajastust. Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Toimetajad S. Oksanen ja I. Paju, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk. 546-560.

[39] E. F. Howell, The dissociative mind. New York&London: Routledge, 2005, lk. 103.

[40] J. Kaplinski, Kõik on ime. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk. 233.

[41] F. Oinas, Tuul heidab magama. Tallinn, 1999, lk 62–63, 66.

[42] E. Kõresaar, „Veteranide elulugudest ja sõjamälu ühisusest. Sõjakogemuse omaeluloolises mõistmises on nõukogude perioodil kujunenud sõja mäletamise viis endiselt kõnekas.“ („Sirp“ 24. I 2014)

[43] Jakob Hurda kõned ja kirjad, lk. 192.

[44] Meie ürgseid müüte ja rituaale kirjeldab Oskar Loorits oma raamatus „Eestluse elujõud.“ ,Stockholm, 1951, lk. 24-44.

[45] A-L. Siikala, Kuuluvuspaigad: ajaloo taasloomine. Elektrooniline ajakiri Mäetagused, 26:53-68, 2004, lk. 66.