Laviin – määramatu jõud. Kommentaar filmile

Laviin – määramatu jõud[1].

„Kui kaks inimest kohtuvad,

siis tekib emotsionaalne torm.“

Wilfred Bion

Perekond – mees, naine, poeg ja tütar söövad kõrgel mägedes suusakuurordis, õues oleval terrassil lõunat. Kõmin ja kaugel mägedes vallandub laviin.

Mees tõuseb, vaatab ja ütleb, et ei ole midagi, kõik on kontrolli all. Laviin läheneb ja läheneb. Inimesed tajuvad ohtu ja hakkavad põgenema. Mees võtab laualt telefoni ja jookseb ära, naine tardub põlvili emmates lapsi. Lumetolm katab terrassi mingiks ajaks ja siis hajub. Kõik elav ja elutu on endiselt paigal, inimesed tulevad tagasi ja jätkavad pooleli jäänud tegevusi. Tuleb tagasi ka mees. Midagi ei ole juhtunud.

Vaatame meeleilmas toimunud võimalikke juhtumisi, kuna hilisemas suhtlemises ilmnes, et kõik sidemed pereliikmete vahel olid katkenud. Jätame kõrvale eetilised ja moraalsed teemad ja vaatame vaid võimalikke põhjuslike seoste ahelaid meele sügavustes.

Oletan, et laviin oli sümbol, millestki, mis juba ammu rippus perekonna kohal, oodates varisemiseks vajalikku hetke. Oletan, et küsimus on mehe ja naise suguelu teemaga, täpsemalt kas suguelu puudumise või tõsiste häiretega suguelus ning siit tulevast võimetusest mõelda nii oma suhte kui ka peres toimuva üle viljastavalt, loovalt.

Lähtun psühhoanalüütikute Clara Nemase (2017), Sigmund Freudi (1915), André Greeni (2005) ja Wilfred Bioni (1962) ideedest seoses negatsiooniga ehk eitusega meeles, mil tajud hüljatakse. Sündmused on küll meelte poolt tajutud, kuid neid lihtsalt ei nähta, ei kuulda, ei haista – neid ei tunta ära.

Vaatleme alul naise olukorda perekonnas. Kui peres on lapsed, siis on naine lisaks veel ka ema, kelle ülesanne on täita ja rahuldada laste vajadusi. Vajaduste rahuldamisega sama oluline on, et ema pidevalt ja loomulikult tekitaks lastes puudusetunnet ning aitaks lastel ka taluda ning üle saada puudusest tulenevast rahulolematusest/frustratsioonist. Mõistlikul määral kogetud puudusetunne, koos ema tariva[2] talitlusega aitab lastel oma talumatuid tundeid tajuda, mõista ning tasapisi ka nende üle mõelda. Puuduse olemasolu ja võime taluda puudust on laste arenemiseks määratult oluline, kuna valmistab lapsi järk-järgult saama täiskasvanuks.                                                                                                        Suhetega seostuv puudusetunne, tekib lastes seoses ema ihaga isa järele. Kui ema ihaldab isa, siis tajuvad lapsed, et ema on nad maha jätnud, kuna on seotud kellegi teise inimesega, kes talle on oluline, veel enam – olulisem kui nemad on.                                                                                                                    Nüüd võime küsida, et kas iha mehe järele on seotud mehega või hoopis naise ürgse võimega (tajuga) pakkuda laste arenguks vajalikku ainest, puudust suhtes emaga. Naise iha mehe järele on omakorda seotud naise võimega tajuda mehe ja naise vahelisest erinevusest lähtuvat puudust. Naise[3] kadedusest tekkiva vaenulikkuse võib naine panna ja jätta mehe peale, saades oma rahulduse suhtest lastega. Kui naine seda puudust, mida temast erinev mees tekitab, ei talu võib juhtuda olukord, kus iha mehe järele hävib ja naisest saab ka mehele ema. Kui naise iha mehe järele, mis peaks looma lastele puudusetunde ja ka võimaluse mõelda isa ja ema suhete üle, kaob siis võibki jääda alles ainul ema, kelle ürgne instinkt pakkuda lastele arengus vajalikku keskkonda, võib jätta tema kui naise ilma rahuldust toovast suguelust.                                                                                                                         Ka mees ei pääse kadedusest naise vastu tekkinud vaenulikkusest, kuid temal ei saa kuidagi tekkida sellist sidet lastega nii kui naisel, mis asendaks suhet naisega. Ilmselt siin võib olla mingi pedofiilia juurte koht kui mees peaks ka laste kaudu oma vaenulikkusele lahendust otsima ning leidma.

Laviin ei jõudnud oma laastavat tööd teha, kuid piisas vaid lumetolmust, et avada võimalik perekonna suhete draama, kus ei olnud, ega nüüd ei ole enam hoopiski mitte, võimalik mõelda suhetes toimuva üle. Mees oma vaenulikkuses naise vastu soovib lahkuda, kuid nüüd vajudes oma süütunde koorma all hoopis kössi, ei pääse enam kuhugi. Naine, kes jääb abitult ohvrina kaeblema, kuidas küll temaga nii tehti, et ta niimoodi hüljati, klammerdub endisest tugevamini laste külge.

Laviin tegi tegelikult ikka oma laastava töö perekonna meeltes ära, nüüd on nad külmas lumes igavesti kokku seotud ja surutud. Mõeldes Bionile, siis puudusest tulenev ja vaigistamata vaenulikkus, ründas pereliikmete vahelisi loovaid sidemeid sel määral, et need purunesid. Võib-olla isegi jäädaval, kuna loovusele, mis on suhete arengus vajalik, enam kohta ei jäänud või ei olnud loovust suhetes varemgi.

Kirjandus:

Bion, W. R. (1962) Learning from experience. London: Heinemann

Freud, S. (1915) Instincts and their vissitudes. S. E. 14: 111-140

Green, A. (2005) On private madness. London & New York: Karnac

Nemas, C. (2017) „Attacks on linking“ revised: clinical material revised twenty years later. In. Attacks on linking revised. A new look at Bion’s classic work. Eds. C. Bronstein and E. O’shaughnessy. London: Karnac, pp. 39-53

Filmiga „Vääramatu jõud“ meelde turgatanud mõtted, seosed ja lõimed pärinevad Ants Parktalilt[4].

6. jaanuar, 2018/8. jaanuar, 2018/13. jaanuar, 2018

[1] Mõtted seoses filmiga „Vääramatu jõud.“ Originaalpealkiri „Force Majeure“; 2014; Rootsi, Taani, Norra; Režissöör Ruben Östlund; Stsenaarium Ruben Östlund; Osades, Brady Corbet, Kristofer Hivju, Lisa Loven Kongsli.

[2] Tarima: lapse jaoks talumatute tunnete väljaviimine oma meelest ema meelde, mil ema talub neid tundeid ehk tarib need tunded lapse jaoks vastuvõetavasse vormi ning annab need taritud tunded lapsele tagasi. Tarimise abil saab laps mitte ainult oma tunnetest aru, vaid temas endas tekib ka võime iseenda tundeid tarida, mis areneb võimeks nende tunnete üle mõelda. Tunnete üle mõtlemine ja puuduse talumine on olulised eeldused emotsionaalsete sidemete tekkimiseks suhetes inimeste vahel.

[3] Nii mees kui naine tajuvad ürgset kadedust teineteise suhtes, kuna teisel on midagi mida minul ei ole ja mida ma vajan et saada suguelust täit rahuldust. Kadedusest sünnib vaenulikkuse tunne, millest on oluline üle saada, et rajada alus mehe ja naise rahuldavale suguelule.

[4] …enne filmi lõpu nägemist! Filmi lõpp ei lisanud eelpoolöeldule midagi olulist juurde. Filmi loojad püüdsid mingil moel peresidemeid siiski, vaatamata purustavale laviinile kokku sõlmida. Mees sai rohkem mees olla ja naine sai rohkem naine olla ja mehe-naise omavaheline ühtesulamine vähenes. Lootusele leiti ruumi.