Vested meelesõõlamisest III osa

Kolmas loeng.

Meeleilma kujunemisest sõõlaja pilgu läbi.

Kuidas sünnib tõelisus?

Meeleilm sünnib ja areneb suhtes, kus teised siirdavad meile oma arusaamisi nii meie endi kui ümbriseva maailma kohta. Iseenda arusaamistele lisandub seeläbi erinevat ainest, mille üle mõtteid mõelda. Tegelikkus, mis saabub suhtlemises, jõuab meelde läbi valusa arengu, milles uue ilmumisega kaasneb kaotus.1 Ilma jääb inimene selgusest nii iseenda sisemise kui välimise maailma kohta. Uus arusaamine ei purusta mitte ainult vana, vaid ka nägemust iseendast „kui inimesest kes teab.“ Iga hetk elus, mitte ainult ei lisa meeleilma uut arusaamist, vaid viib ka tegelikult teadmiseni surmast, elu lõplikust kaotusest, kus tõelisus kaob tõeliselt.

Tõelisuse sünni ja arengu ürje ja kulgemise tagab piisavalt hea ema koos piisavalt paha emaga. Rinnaga toitmisel kogeb laps tegelikkust nii ema puudutuse kui kõhtu imetud emapiima kombel. Näljase lapse vajaduste rahuldamine taastab enesekeskse nartsissistliku rahulolutunde, millest ürgab mõttekujutus toitjast meeleilma kui heast emast. Kui kõht läheb tühjaks, ilmub näljatunde tõttu meeleilma paha ema. Mõnutunne2 täis kõhust viib lapse eemale tegelikkusest, tühi kõht, puudusetunnet sünnitav nälg tegelikkuse juurde.3 Mõttekujutused heast ja pahast emast muutuvad suhtes järkjärgult püsivaks, esialgu küll vastuoluliseks, kujundiks meeles, mille alusel saab rajada iseseisvudes suhte tegeliku emaga.

Sensoorsed elamused ehk varajased tajud (meelte kogemused) on alul osalised ja katkendlikud ning vajavad mõistmiseks ema vahetut kohalolu. Erinevalt emast, puudub lapsel veel vajalik kogemus näiteks suhtest, kuhu üheaegselt mahuks nii puudutus kui pilk. Samas peitub Bioni arvates lapse meeleilmas kaasasündinud ettemoodustatud kujutus kui oodatu4 puudutuse ja pilgu samaaegne koosolu. Oodata kokkulangemisest asjakohase tundeelamusega (sense impressions), sünnib kogemus – kujutus oodatavast. Oodatava sündimine sõltub nii lapse võimest taluda kaotusest johtuvat nurjamist ehk frustratsiooni.5 Võimet taluda halba rinda loob ja arendab ema luues hoidva ümbrise ning tarides lapsele veel arusaamatud tunded mõistetavateks.6

Ka piisavalt hea ema muutub tasapisi ajuti lapsest eemal olles piisavalt halvaks emaks, siis kui tühi kõht annab endast tunda. Alul lohutab laps end unelmaga toitvast ema rinnast, et taluda puudust. Unelm möödunud mõnust7 toidab last siiski vaid piiratud aja ning siis hävib toetav unelm ning tegelikust kaotusest sigineb surmahirm.8

Lapse esialgne suhe maailmaga on enesekeskne, nartsissistliku9 loomuga. Kõnnukõrgis suhtes on laps üksi, teised inimesed suhtesse võrdsete paarilistena veel ei mahu. Neid vajab laps vaid oma eluliste vajaduste rahuldamiseks.10 Enesekesksus on arengus loomulik, kaitstes last liiga varajase emast eraldumise eest, hoides last eemal tegelikkuse valusast olemusest. Tegelikkusest sündinud seni veel talumatud kaotused ja puudus sigitavad meelepetteid ja mõttekujutusi. Ühelt poolt soovib laps saada iseseisvaks ja eralduda emast, samas soovib säilitada seni kui võimalik mugavat suhet hoidva emaga.

Ema kaudu leitud turvatunne toetab kohanemist välises maailmas kehtiva aja (tund, päev, nädal). kulgemisega ning leppida tegelikkuse mõistmisest johtuvate pettumuste ja kaotustega.

Kõneldes puudusest on oluline eristada kaht mõistet, instinkti (Instinkt) ja tungi (Trieb) teineteisest, et mõista puudusetunde varase olemuse mõju täiskasvanu tundeelule. Teisisõnu, olenevalt sellest kas inimest juhivad instinktid või tungid, loogiline mõtlemine tunnete kaotuse korral, või piisavalt rahuldav tasakaal instinktide ja tungide vahel, sõltub intiimsuhte ja suguelu väärtus.

Instinkt on pärilik võime rahuldada kehast aeg-ajalt ilmuvaid vajadusi, tung rahuldusest saadud mõnu mälujälg meeleilmas. Esimene mõnu ema rinnast, jääb esmase mälujäljena lapse meelde, ning teeb alguse soovile taas ja taas üles leida algne rahuldus kui oodatav. Kuna esmase rahulduse algset mõnu ei ole võimalik taastada, keegi ei jää imikuks, omandab laps tasapisi võime rahulduda ema rinna asemel, puuduvat mõnu pakkuvate viirastuslike meelepetetega, taludes ema äraolekut teatud aja. Täiskasvanu meeles suguliste vajadustega seoses tärganud mõttekujutlused, vaigistavad rahuldamatust, ning loovad võimalusi rahuldust edasi lükata ning rohkendada naudingut. Algse rahulduse mõnu ootus ei kao siiski meelest iialgi, ilmutades end vahetevahel ebamäärase aje või aimduse näol magusvalusas igatsuses.

Meeleilma, ajutises või püsivas nõrkuses võivad peituda nii kergemate kui raskemate meelehäirete juured. Kui Freudi ajal sünnitas suguline rahulolematus neuroosi, siis tänapäeval toob tundesideme kaotus kehaga kaasa kapseldumise mitte ainult neurootilisse vaid tihti ka autistlikku, piirialasesse või psühhootilisse meeleilma.

Tõelisuse ja tegelikkuse, vaheline suhe, milles tõelisus kujuneb, saab tekkida vaid koos teise inimesega, kelle abil ja toel laps tajub, tunnetab ja mõistab ümbritsevat maailma, et kogetu üle mõelda. Kuigi inimene kujustab oma arusaamisi ümbritsevast maailmast tõelisust omas meeles üksinda ja isikupäraselt, siis toimub meele areng inimsuhete taustal, mis loob aluse ka teiste inimeste tõelisuse mõistmiseks. Lisaks võime iseenda tõelisust teiste inimestega jagada, samas tagada iseendale piisavalt vajalikku üksi olemist. Paarisuhtes ei ole lihtne korraldada sobivat vahekorda üksi olemise ja koosolemise vahel, kuna partnerite võimalused, valmisolek, üksinduse ja koosolemise talumise võimed ning vajadused on erinevad.

Arenedes tajub laps üha enam tegelikkuse võimaluste ja tõelisuse soovide vahelist vastuolu, olles samal ajal üha enam võimeline taluma ka vajaduste rahuldamise piiratust tegelikkuse poolt. Piiratus, milles tuleb leppida vähemaga kui unelmates oodatu, sigitab rahulolematust, mille talumist arendab ema poolt loodud hoidev ümbris. Järkjärguline loobumine liiga isekast suhtest, mis on vajalik iseseisvaks saamiseks, kulgeb vastavalt lapse mina (ego) arenemisega. Mina vajab iseseisvaks toimetulemiseks võimekust toetada iseennast ning taluda eraldumise ja ilmajäämisega kaasnevat ärevust. Iseseisvaks saamine ei tähenda oma isekusest loobumist vaid võimet taanduda piisaval määral oma tahtmistest, arvestades teiste inimeste vajaduste ja tegelikkuse piirangutega.

Inimese meeleilma koetise ehk psüühilise struktuuri11 kujunemise alus seisneb objekti12 korduvas kaotuses, mille käigus tekib ja kujuneb iga kord uus tõelisus ja uut moodi suhe tegelikkusega.13 Arengu käigus saavad sisemised kujundid üha tõetruumaks ja unelmatele rajatud väljamõeldised, kujutlused ja unistused taanduvad üha enam vaimse tegevuse mängulisse loovuse maailma.

Kaotused.

Kaotustega tuleb lapsel toime tulla sünnist alates. Lahusolek emast ja piirangud vajaduste rahuldamises on elu osa. Piisavalt hea ema piirab ja korraldab pidevalt ja mõistlikult lapse vajadusi ning ilmajäämisest sündiv puudus sigitab lapses frustratsiooni.14 Pettunud laps tajub piire seadvat ema siis halva emana. Nii liigne kui puudulik vajaduste rahuldamine häirib lapse arenemist ning iseseisvumist. Puudus on vajalik meeleilma arenemiseks, kuid soodustab arengut vaid siis kui puudus on mõõdukas ja ema aitab lapsel üle saada frustratsioonist.15 Võimetus sünnitusjärgse depressiooni tõttu luua lapsele hoidvat keskkonda või jaoks talumatult pikk lahusolek emast on olukorrad kus lapsel tuleb pettumusega üksi toime tulla. Lapse mõtlemise arenemine peatub. Oma tunnetest eemaldudes võib lapsest kasvada enneaegne täiskasvanu. Kui võime tunnetest mõelda on pärsitud, laps ei ole emalt tundetähendusi kaasa saanud, siis ei saa ka isa omalt poolt lapse tunnetele tähendusi anda.

Kaotus ja üksindusevajadus.

Kujustatud meeleilmad võivad olla erinevad, olenevalt mil määral on tegelikkus ära tuntud ja tõelisusest eristatud. Eristamisvõime suhetes eeldab suutlikkust taluda varasest lapsepõlvest pärit puudust teisest inimesest. Välimine vabadus teisest inimesest eeldab, sisemist vabadust, emast eristumist ning selgete piiride loomist iseenda ja teiste vahele.

Suguelus, eriti tugevate ja vastuoluliste tunnete korral, võivad piirid hägustuda ning lapseea sõltuvus meelde ilmuda. Kiindumine toob kaasa ühtesulamise, sugutung eristumise vajaduse. Suguühtes võib peenise jõuline sissetungimine vagiinasse, penetreerimine tunduda vägivallaga. Kui kiindumustunde valitsemisel on mehe isekas jõulisus naisele vastuvõtmatu siis on suguühe häiritud või võimatu. Kui mees ei talu oma sugulist isekust, siis võib tema peenis norgu vajuda. Eelmängu jagatud kiindumustundes ja läheduse loomise teel valmistatakse ette paariliste isekast sugulisest vajadusest ürgav suguühe. Sissetungiv peenis ja vastuvõtlik vagiina seovad omavahel kokku ka kiindumuse ja suguiha, ühtesulamise ja eristumise ühtseks terviklikuks tundeks. Suguühte osalised saavad nautida eelmängus ühtepõimumist ning suguühtes eraldi olemist, iseenda orgasmi nautides elades kaasa paarilise tunnetele. Nii saavad meel ja keha kokku kaotuses, et sigitada uut.

Kosted kaotusele.

Juhul kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis võime küsida, kellest või millest me puudust tunneme;

1. Teisest eraldi olevast inimesest, kellega minul oli mõnus koos olla; 2. Tunnetest mida tema minus äratas;

3. Minule antud heaolutundest.

Esimesel juhul on teine minust eristatud, ta on iseseisev nii kui minagi ning kaotus on ilmajäämine tegelikust inimesest ning vastastikusest ja kooskõlalisest suhtest. Teisel juhul on minu mõnu seotud peamiselt tunnetega, mida mulle anti. Ühepoolses suhtes läks kaduma mingi osa teisest, mida mina vajasin. Kolmandal juhul, vajasin teist inimest vaid iseenda heaolu tagamiseks. Enesekeskse suhte kaotus, kus tegelik suhe puudus, sünnitab iseendaga seotud vaeva. Piisavalt valminud meeleilmaga inimene tunneb puudust kõigist kolmest suhte osisest. Paarilise tunnete kaotusest, suhtest milles tunded sündisid ja temast endast, kellega minul oli hea koos olla.

Meele võimekus tunnistada kaotust, leinata kaotatut, andestada ja kahetseda, loob võimaluse peale leinatööd eluga edasi minna. Kaotuse väärtuseks on asjaolu, et ta annab uue iseäraliku võimaluse edasisteks suheteks. Võimetus leinata võib jätta inimese meelehäire melanhoolia või depressiooni16 küüsi.

Kaotus ja areng.

Partneri valik, mida mõjutab salataju, areneb muutudes tegelikkusega enam kooskõlalisemaks.

Näiteks armub oletuslik Jaan Marisse. Armudes siirab17 Jaan iseenda naistega seostuvad teadvustatud ja teadvusetud ihad oma meelest välja, paneb need Mari peale ja näeb seetõttu Mari eelkõige mitte niivõrd kui luust ja lihast naist vaid kui oma meeles endast lahutatud ja siiratud ihade poolt loodud naisena, keda nüüd Jaan ihaldab. Armumine jääb vastuseta ja suhet ei kujune. Aasta hiljem kohtub Jaan taas Mariga imestades, et kuigi Mari näeb välja sama moodi kui aasta tagasi, ei tekita ta Jaanis enam mingeid erilisi tundeid. Jaan tajub oma tundeid suhtes Mariga tõesemalt, olles õppinud vahepeal eristama meelekujundit Marist, Marist kui tegelikust naisest. Loodetavasti on Jaan õppinud ka paremini tundma oma naiselikku poolt ning selle meeleosaga sõbraks saanud. Tõenäoliselt leiab Jaan tulevikus endale Maie, kes enam vähem vastab nii tema meelekujundile kui ka tegelikele ootustele. Vastastikune ja kooskõlaline suhe võib tekkida eeldusel, et ka Maie näeb Jaani küpsel viisil.

Eneseregulatsioon18.

Aju, tagades mõistliku koostöö keha tundmuste ja vajadustega19 võimaldab inimesel ümbrisevas tegelikkuses toime tulla. Ohu olukorras sündinud ärevus20 tuleb ajul vaigistada.21 Aju ei ole ei iseenesest toimiv organ ega juhtiv keskus. Erinevad talitlused, moodustavad keerulise eneseregulatsiooni süsteemi, mis kindlustab organismi kui terviku tasakaalus olemise.22

Eneseregulatsiooniprotsessil on kaks külge. Esiteks – kehas sündinud ja meeltesse saabunud ajede muundumine alul somaatiliseks erutuseks ja seejärel kujundiks meeleilmas.23 Teiseks – meeles olevate kujundite talitlus, mis korraldab kujundite koostööd, muundades pinge organismi jaoks talutavaks ning taastab tasakaalu keha ja meele vahel. Ärevus ilmutab ajus olemasolevaid pingega toimetulemise viise. Osalised ja katkendlikud mälujäljed loovad aluse kognitiivsetele toimingutele, millistes elustuvad kunagisest lapseeast pärit mälestused lähedaste hoolitsusest ning ümbritsevast toetusest.

Sünnieelsest ajast alates, eriti peale sündi,24 sõltub kohanemine ümbritsevas maailmas suhtest emaga, kes korrastab lapse poolt läbielatut. Kõige põhilisemal, kehalisel tasandil tuleb lapsel oma regulatiivsed süsteemid (hingamine ja seedimine jt) kohandada välise maailmaga. Ema hoolitseb ellujäämiseks vajaliku tasakaalu loomise eest. Tasakaalu loomine algab kehast, kui meeleseisundi kõige usaldusväärsemast teadjast. Keha annab meile teada, mida arvame nii iseendast kui ka teistest.

Kokkuvõtvalt: Eneseregulatsioon tähendab lapseeast pärit salataju soovidega seotud vastuoluliste afektide ja tunnete vahel tasakaalu loomist, kaksipidisusega, ambivalentsusega25 toimetulemist, mis meelesõõlamises toimub, tunnete teadvustamise ja võrdkuju(s)tamise kaudu.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 9.07.2017; 28. detsember 2019/ 18. september 2020/ 6. juuni 2021/ 4. juuni 2022/ 3. juuli 2022/ 20. juuli 2022

1 Loe lähemalt: „Tõe tunnetamise piinad,“ https://www.psyhhoanaluus.ee/toe-tunnetamise-piinad/

2 Jaan Kaplinski sõnul on „mõnu“ kui muistne lauluviis, meloodia+rütm. Kaplinski, J. (1997) Võimaluste võimalikkus. Vagabund, lk. 248

3 …Oma emagi rinnapiim on vaid asendusaine ema südame verele. All lubjastudes pakseneva kultuurikooriku aina tuikab suur verejanu. Ilmet, P. (2013) Aeg on mu meelest. Tallinn: Varrak, 35

4 Oodatu prototüüp on ema rind: hea toitev rind ja halb puuduv rind. Vt. lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/pre-conception-oodatu-preconception-oodatav/

5 Vt. lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/versagung-frustration-rahulolematus-ja-nurjaminenurjumine/

6 Tari tähendab, erilist viisi ema ja lapse suhtlemises, kus ema võtab lapse talumatud iseenda ja ema küljed, arusaamatud sensoorsed elamused ja tunded isendasse ning annab need lapsele mõistetaval viisil tagasi. Niiviisi lapse tundeid tarides, õpib laps iseendast aru saama ja tunnetele sõnu leidma. Vt. lähemalt https://www.psyhhoanaluus.ee/containing-tarimine/

7 Mõnu või nauding, millist sõna kasutada? Mõnutunne on eesti keeles lähem keha tundele, nauding lähem meelelisele kogemisele. Valin tähistajaks mõnu, kuna sõna mis viitab arengu ajakavas nähtuse kehalisele lättele.

8 Lapse suhe ema rinnaga toidu ja söömise mõttes loob prototüübi tulevasteks armusuheteks, aluse tulevasteks lähedasteks suheteks ja sugueluks.

9 Nartsissism: Lapse varajasele arengule omane meeleseisund, mida iseloomustab keskendumine ainult iseenda vajadustele, soovidele ja tahtmistele.

10 Andre Greeni sõnul on inimese psüühika esmane funktsioon, luua läbi samastumise objekte oma meeleilma. Oluline ei ole mitte ainult suhtlemine objektidega vaid nende loomine suhtlemises.

11 Psüühiline struktuur: Mõtestus inimese meele koetisest. Meelesõõlamise mõistes meelilma korraldamise arenev ja kasvav alus ja võimekus.

12 Objekt: Mõiste psühhoanalüütilises teoorias, kus „objekt“ tähendab subjekti ehk partnerit, kellega seostuvad nii sugulised (armastus) kui ka kurja vägivalla (viha) tunded.

13 Mõtted arenevad tegelikkuse testimise kaudu teadmisteks, et säilitada pinget ja lükata rahuldust edasi. Mõttekujutlus ja mõte koos võimaldavad meelel taluda pinget ilma, et vajadus vaibuks. Kui rahulolematus on väga tugev või lapse võime hoida mõttekujutlust (mängus vahetab laps reaalse objekti mõttekujutluse vastu ehk nukk on nüüd beebi) nõrk, laaditakse tungid maha motoorselt, sageli koos ebaküpse ego kui terviku lagunemisega koostisosadeks.

14 Frustratsioon: psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist, tekitades pettumust ja rahuolematust.

15 Nurjumine/nurjamine. Nurjumine kui varasem ning passiivsem kogemus meeles toimuvast kulgemisest. Nurjamine kui hilisem ja tegusam. Mõlemal juhul psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist. Loe lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/versagung-frustration-rahulolematus-ja-nurjaminenurjumine/

16 … õudne põud mis laastab laant joob kuivaks järvi millest myrgiks muutub põlispüha muld millel pole kuju lõhna ega värvi kus ei sytti yhtki elutahi tuld … Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 230

17 Siiramine ehk projektsioon: Psühholoogiline tõrje ehk kaitsemehhanism, milles soovimatud tunded, mõtted ja kujutlused kantakse üle teisele inimesele. Armumise korral kannab Jaan Marile üle oma naiseliku mina osa. „Pole kerge märgata naise külmust, väärikust või tagasihoidlikkust, kui omistad temale iseenda kirglikku vaimustust, kui ta otsekui helendab tulest, mis leegitseb sinu sisemuses.“ (H. de Balzac , 1955, 216) Balzac de H. (1955) Inimlik komöödia. Stseenid eraelust. I. Tallinn: Eesti Raamat

18 Tavakeeles võiks kasutada kaht sõna – enesevalitsemine ja enesekontroll. Enesekontroll kirjeldab mingi otsuse täideviimise kulgu, milles juhtivat osa etendab tahe koos ratsionaalse mõistusega. Kuna enesevalitsemine jätab rohkem ruumi keha ja vaimu vahelisele kahekõnele ning annab ka intuitsioonile enam õigust, siis tähistab eneseregulatsiooni täpsemalt.

19 Mõned näited keha ja tunnete omavahelistest seostest eesti keeles: „Hirmu kahmustused (värinad) käisid üle.“; „Nendes suurtes sõstrasilmades väreles abitus ja nõutu häbikahm (häbivärin).“; „Uus ehmatusejubadus (ehmatusvärin) käib ta kehast läbi.“ (Sõnast jubadus (jubedus), hirmu või ehmatuse värin või viirg); (Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:695).

20 Metsik Meeleheite metsik sööst krahmab kinni vööst kinni litsub hinge tõmbab narmendava tombu läbi hirmsast ööst. Ilmet, P. (1998) Tuuldunud luule. Tallinn: Varrak, 87.

21 Eesti keelest võime leida järgmiseid väljendeid: „Väike pott käib (keeb) ruttu üle.“; Pisuke säde teeb suure tule.“; „Siil ajab karugi pesast välja.“; „Väike kivi lükkab vahest ennemini koorma ümber kui suur.“; (Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:680). Rahvatarkus viitab ühelt poolt väljapääsmatustundele pingeseisundis ning asjaolule, kus tühisena tunduvad ärritavad pisiasjad võivad salataju valguses üpris tõsised olla.

22 Näiteks reguleerides kehatemperatuuri, säilitada ühtlast südamerütmi, rahustada end ja peatada nutmine.

23 „Inimesel on instinktide asemel eneseregulatsioon.“ Keltikangas-Järvinen, L. (1992) Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut. Tallinn: Koolibri, lk. 18.

24 Kust loode toitu saab see on ta enda naba siis ühel hetkel keegi naba katki rabab see hetk on tulvil solvumist ja võidurõõmu kuid kas saab inimene siis ka endast vabaks! Ilmet, P. (2009) Taevall. Tallinn: Varrak, 19

25 Kaksipidisus ehk ambivalentsus tunnetes väljendub näiteks otsustamisraskuste kaudu. Inimesel on keeruline tehe otsust, teha valikuid kuna vastandlikud tunded on intensiivsed. Valik on sageli kaksipidisuse korral seotud ka kaotusega. Eesti keeles väljendab kaksipidisus sõna tahes-tahtmata ehk paratamatult, tahes või tahtmata. Tahe– tahtmine midagi teha, tahtmatus – mittetahtmine. Luuletaja Peep Ilmet on luulekogus „Ajastaja“ haikus „Kõik nõnda põgus…“ sidunud inimlike tunnete kaksipidisuse looduse paratamatu ilu tajumisega. (Ilmet, P. (2012) Ajastaja. Tallinn: Penikoorem)