Lood ja laastud Bioni vallas

Lood ja laastud Bioni vallas.

Puudusetunde olemus.

Mis tõukab inimese meeleilma ja tundeelu arenemiseks vajalikule pingutusele? Bioni meelest virgutab inimest ihaldatu kättesaamisega paratamatult kaasnev ilmajäämise tunne. Puudusetunne sünnib vastuolust, soovunelma ja tegelikkuse vahel. Nii laps kui täiskasvanu, mõlemad ootavad jõuluimet, kuid kohtuvad karuse tegelikkusega, milles oodatu ei ole see mida oodati. Iga soov äratab inimeses mälestuse iseendast kui lapsest, kelle soovi ema aimab ning täidab, kohe ja täielikult. Täieliku rahulduse tunne, mida laps on ema rinnal mõnuledes kogenud, meenub, kuid ei kordu. Kordub vaid tänane rahulolematust tekitav puudusetunne, mis kaasneb soovi täitumisega. Küps täiskasvanu on võimeline taluma rahulolematust, et tunda mõnu saadust ja taluda kaasnevat puudust. Niisuguses olukorras ei ole lihtne mõelda, kuna mõtlemine nõuab võimet taluda mõnuga samaaegselt, puudusest sünnitatud valu.                                                                                                                                                                                                                                                                                                          Kui inimene kogeb pettumusi, nurjumist/nurjamist,^[1] ning kannatab ära kaasneva valu, siis võib sündida ka keerulise olukorra lahendamise üle mõtlemise taganttõukaja.

Loobumine koetise- ehk põiminguteooriast.

Vast kõige raskem, on ka kogenud meelesõõlajal mõista Bioni loobumist Freudi arusaamisest teadvusetu ja teadvustatud meele olemusest ning koetise/põimingu- ehk strukturaalsest teooriast. Bion näeb teadvustamatu ja teadvustatud paari asemel meeles hoopis paari piiritletud-piiritu, määratletud-määratu, otsatu. Koetiseteoorias on jäänud alles arusaam üleminast kui tungiteatrist (Urszene[2]) kui tarivast vastandite paarist, mis tühjendab sõnad tundega rikastatud tähendusest. Alles on jäänud mina (ego) kui piiritletud ja määratletud osa meelest. Id kui liigne on kadunud. Lisada võiks, et kuigi kadunu, on ta oma puudumisega ikka kohal. Kohal mässava beetaosiste merena, mis vajab arenemist tasaseks meelemärkamiseks ja häirimatuks teadvustatuseks Nii on nende ihade ja tunnetega, mis elavad meie hinge sügavustes, kuid milliste juurde pääs puudub, isegi nende olemasolu on meile teadmata.

Dissotsiatsioon (meelelagu) ja väljatõrjumine.

Freud on võtnud oma teoorias arvesse vaid selle osa dissotsiatsioonist, mis seostub meeles oleva ainese mahasurumisega ja summutamisega. Täpsemalt öeldes näeb Freud meelelagu kui väljatõrjet, kaitsena, mis takistab nende ahistavate tunnete või kogemuste teadvustamist, mis on juba teadvuses kogetud. Meelelagunemine seostub Pierre Janet’i arvates ka niisuguse ainesega, mis on lahutatud teadvusetust meelest enne teadvusesse jõudmist, teisisõnu ei ole olnud teadvuses seedimiseks piisavalt söödav.

Bion ja neuroteadus.

Bioni teooria kõlab kokku kaasaegse neuroteadusega, kus on leitud, et tegelikkust ära tundes, ilmuvad esmalt meelde tunnetega seotud tajud ja alles seejärel toimub tajutu mõtestamine. (Feinberg, 2009, lk. 90) Inimesest kohates tekib sõnaliselt väljendamata, ent endastmõistetav reageering inimese äratundmiseks 14 millisekundi jooksul. Taustatunnetele rajatud vastusest ei ole inimene ise teadlik, välismõjule vastab teadvusetu meeleosa. Pool sekundit hiljem tekib tunnete ja eelneva kogemuse põhjal selgesõnaline aru saamine kohatud inimesest meelemärkusel olevas meeles. (Cozolino, 2006, lk. 133)

Allikad:

Cozolino, L. (2006) The neuroscience of human relationships. Attachment and the developing social brain. New York & London: W. W. Norton & Company

Feinberg, T. E. (2009) From axons to identity. Neurological explorations of the nature of the self. New York & London: W. W. Norton & Company

Bioni seos Melanie Kleini teooriaga.

Nii Melanie Klein kui ka Wilfred Bion tõid psühhoanalüüsi tähelepanu keskpunkti tagasi tegeliku elu poolt löödud hingehaavad: Klein pani tähele kahjustusi tundeelus, Bion silmas häireid mõtlemises. Kleini mõtteid edasi kandes, loobus Bion Freudi ideest, mille järgi on mõtlemisele omane põhjuslik tingitus. Sündmuste ahelat põhjuse ja tagajärje vahel on võimalik tuvastada, ka siis kui ühendused on arusaamatud. Erinevalt loogilisest mõtlemisest, on inimese tavapärane mõtlemine katkendlik. Katkelisus tekib siinjuures tunnetest, kui keelatud himud või lubamatud ihade rahuldamise viisid äratavad tundeid, millistega seotud mõtted tõrjutakse meelest välja teadmatusse. Nii tekivad arusaamatuse lüngad. Ärevuse vältimiseks, täidab inimene teadmatuse lüngad, meelevaldsete pettekujutlustega, säilitades arusaamise oma mõtlemise põhjuslikkusest. Rahuldamata jäänud vajadused, ilmutavad end petumõttele vaatamata keeleväärtustes, eksitegudes, uitmõtetes ja unenägudes, mistõttu on psühhoanalüütikul võimalik tõlgenduste toel analüüsitava mõtlemise jätkuvus psühhoanalüüsis taastada.

Tõsisemate meelehäirete korral on mõtlemine sel määral häiritud, et pidevust ja jätkuvust pole võimalik tõlgenduste toel taastada. Teadvusetus meeles puudub aines, mida teadvustada, on vaid kaos, mida inimene meelelagundamisega endast eemale tõrjub. Psühhoanalüütik on nüüd samasuguses olukorras kui analüüsitav, ka tema ei tea ja mis veel hullem – tänu lagunenud meelele ootab analüüsitav nüüd analüütikult, et too teaks isegi seda, mida ta ise ei tea.

Siinkohal on psühhoanalüüsi arenemisele õla alla pannud saksa psühhoanalüütiku Karl Abrahami töö jätkaja briti psühhoanalüütik Melanie Klein, kes keskendus lapse varase tundeelu olemuse uurimisele. Kleini meelest võib täiskasvanud psühhootilise inimese meeleseisundit kõrvutada lapse varase meeleseisundiga. Varase lapseea all peab Klein silmas esimest eluaastat, mil esimese kuue kuu jooksul kujuneb välja meelesiseste objektide ja nende objektide vaheliste suhete kujutiste^[3] maailm, kusjuures suhtlemine tegelike inimestega toetub alul kujutistele^[4] ja hiljem kujutlustele.^[5] Alates seitsmendast elukuust ilmub mõttekujutlustesse üha enam tegelikkusele vastavat ainest ümbritsevate inimeste ja looduse kohta.

Melanie Klein kirjeldab lapse meeleilma arenemist järgmisel viisil. Kui varane ego kohtub jõuliste, vastuoluliste meelt killustavate tunnetega^[6], kasutab ego talumatust ärevusest vabanemiseks, algelisi tõrjeid – eitust, lõhestumist^[7], siirdamist (projektsiooni) ja seestamist (introjektsiooni).^[8] Kuna teadvusetu meele tunnetel puuduvad veel sõnad, siis väljendab laps end nn. jälgi jätva kaetamise^[9] või jälgava^[10] kaetamise (projektiivse identifikatsiooni) kaudu. Jälgi jätvas kaetamises paiskab laps oma jõulised tunded ema peale. Aines ehk lapse tunded, kehast pärit ärritajate mõjul tekkinud aistingutena, jätavad jälje ema meelde. Vahel isegi viisil, kus ema ei saagi alul aru temasse siirdatud tunnete olemusest, ning võib nende tunnetega samastudes, ka vastavalt käituda. Näiteks võib laps panna ema peale oma hirmu, et teda võidakse hüljata, ning siis võib ema last tõrjuda, mida laps tajubki hülgamisena. Kui ema hoiab (to hold) last, luues jätkuvuse meeleruumi enda ja lapse vahele, kuhu lapse arusaamatud tunded mahuvad ja mõistmist leiavad, ning lapsele arusaadava tundena tagasi lapse juurde tulevad (to contain), siis on võimalus lapse tundeelu arenemisele loodud. Jälgi jättev kaetamine, mis on lapsele arenemiseks vajalik ja loomulik suhtlemisviis, on omane ka täiskasvanute psühhootilistele, autistlikele ja piirialastele meelehäiretele, kus inimestel on vaid jälgava kaetamise kaudu võimalik oma tundeid väljendada.^[11]                                                                                                                                                           Bion püüab leida viisi, kuidas algelise suhtlemisviisi toel, leida segaduses selgust, teadmatuses teadmist. Bion arvab, et analüütikul tuleb, niipalju kui võimalik, iseenese tundeid ja mõtteid kõrvale heites püüda vaistlikult tajuda analüüsitava tundesegadiku sisu. Vaistlikule tajumisele toetudes saab analüütik analüüsitava talumatud tunded tarida talutavateks, söödavateks, arusaadavateks. Tarimine võimaldab analüüsitaval leida uut teadmist iseenda tunnete kohta, kuid mitte ainul. Analüütiku tarimine võimaldab analüüsitaval sisse võtta ka tarimise võimet, ning saada puuduv kogemus tunnete tarimisest. Leitud tähendused tunnetele, kui värske aines mõtlemiseks ning omandatud tarimise kogemus, loob võimaluse oma tundeid ise tarida. Teadmatuse uudne mõistmine, võimaldab teadmise teisendada uueks kogemuseks, millest võib saada algus iseenda muundumine. Bioni arvates virgutab meele arengut tõene arusaamine iseenda ja teiste inimeste tunnetest tegelikus suhtes. Mõttekujutuste piisavat vastavust tegelikkusele, ning tunnete kooskõla tegelikkusega, on võimalik leida vaid vahetus suhtlemises kogetud tunnetes.

Jääb üle veel küsida, mis tõukab inimest meeleilma ja tundeelu arenemiseks vajaolevale pingutusele? Kuna Freudi meelest on inimese arenemise aluseks sugutung ning mõnu leidmine valu vältides, siis on vastavalt ka mõtlemise eesmärgiks sugulise rahuldamatusest tuleva vaeva ja pinge vältimine. Bioni meelest on valu ja nurjumine/nurjamine^[12] (frustratsioon) vältimatu osa inimese elus, sest kihutab inimest mõtlema, kuidas piinav olukord lahendada.

Allikad:

Kõivupuu, M. (2008) Rahvameditsiin. Eesti Rahvakultuur, Toimetajad A. Viires ja E. Vunder. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Stern, D. (2010) Beebi päevik. Lohkva (Tartumaa): Cum Grano

Vana Kannel VIII Jõhvi ja Iisaku regilaulud. Toim. Ü. Tedre, Tartu: Eesti Keele Instituut. Folkloristika osakond, Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvalaulu Arhiiv.

Psühhoanalüüsi muundumise ühiselulised põhjused.

Wilfred Bion[13] on psühhoanalüüsi omanäoliselt muundanud, toetudes nii Freudi kui Kleini^[14] teooriatele. Vajadus uudsema lähenemise järele, tulenes märkimisväärsetest muutustest tänapäevases ühiselus, võrreldes Viinis 19. sajandi lõpuaastatel valitsevast õhkkonnast, mil psühhoanalüüs sündis. Victoria ajastu inimestel oli keeruline kohandada oma sugueluga seotud soove, tahtmisi, himusid ühiskonna poolt pakutud kõrgete moraalinõuetega. Eriti nõudlik oli ajastu naiste suguliste soovide osas, kel ei tohtinud olla mingeid muid soove peale laste saamise. Naisele loomulikud sugulised vajadused, tuli kogukonna survel teadvusest välja tõrjuda, mis meele salajastesse soppidesse peidetuna, endiselt rahuldamist vajasid ning seetõttu meelehäireid põhjustasid.

Sugueluga seotud, teadvusest väljatõrjutud ja teadvusetusesse meelde peidetud ainese teadvustamine, oli viis kuidas naiste^[15] neuroose psühhoanalüüsi kaudu raviti. Väljatõrjutud himude teadvustamine, psühhoanalüütiku tõlgenduste toel, vabastas inimese neurootilistest haigustunnustest ja hingepiinadest. Psühhootilised häireid psühhoanalüüsi tol ajal ei sobinud, kuna nartsissistlikust enesekesksusest tulenev võimetus olla vastastikuses suhtes, ei kõlanud kokku ei tolleaegse teooria ja tehnikaga.

Ühiskonna moraalset nõudlikkust ei saa ületähtsustada. Psühhoanalüüs näeb inimese moraali kujunemist, kui sisemiste piiride ehk endale seatud piirangute arenemist. Moraal ei sünni väljapoolt peale panduna, vaid inimese enda poolt kasvatuses, kus sünnivad, kujunevad ja kinnistuvad piirid ihadele. Sünnist saati tuleb lapsel leppida rohkem puuduse kui saamisega. Iga kõhutäis sooja emapiima tekitab küll hetkeks rahulduse, kuid peatselt koputab tühi kõht, mida vahel tuleb kaua taluda, valusalt. Piiride seadmine ei tähenda muud kui leppimist tegelikkusega. Leppimist vajaduste rahuldamise võimalustega. Kuid mitte ainult. Lisandub veel vajaduste rahuldamise viis, mis sobib või mitte. Kui vanemad imetlevad säravate silmadega oma paljast beebit, siis tunneb ka laps vanemate imetlusest mõnu ning siit saab alguse loomulik imetlusvajadus täiskasvanu suguelus. On loomulik, kui paarilised imetlevad teineteise keha, kuid vaevalt sobib seda imetlust minna otsima alasti tänaval kõndides. Kuigi ei ole kombeks alasti tänaval kõndida, on otsustaja inimene ise, kas siis oma häbelikkuses või soovis teisi inimesi mitte häirida. Piibli kümme käsku ei tee inimest moraalseks, vaid võime mõista, kuidas ja mil viisil oma vajadusi täiskasvanu viisil rahuldada. Victoria ajastu ühiskonnapoolne liigne moraalne surve, inimese loomulike suguliste vajaduste rahuldamise viisidele ja võimalustele, riisus inimeselt sisemise vabaduse väljakujunemise, ning õiguse otsustada oma sugulise käitumise üle.

Meenutame, et varasel keskajal, enne kiriku jõulist sekkumist talurahva ellu, valitses Eestis naiste suguline vabadus, mis tagas ka vastastikused ning võrdsed meeste-naiste vahelised suhted. Luteri kiriku ja hilisem Vennastekoguduse liikumise toores ja julm sekkumine, lõi rasked haavad pärimuskultuuri poolt korrastatud maarahva inimsuhete maailma. Rasketes läbielamustes löödud hingehaavade kaja võib leida ka tänase päeva meelesegadustes. Eelkõige iseenda sugulise ja soolise eneseteadmuse selgusetuses.

Mis juhtub kui linnakultuur astub pärimuskultuuri asemele?

Freud keskendus psühhoanalüüsi teooriat rajades Victoria ajastu linnainimese muredele, mis sündisid võimetusest kooskõlastada tungide rahuldamine ühiselu ootuste ja nõuetega. Bioni mõte sukeldub meeleilma sügavustesse, tundeelu ürgsete lätete ning inimliku olemuse juurde, puutudes sel viisil kokku ka soomeugri maa- ja meeleilmaga.

Tänapäevane linnakultuur, mitte ainult ei aita meest ja naist erootiliste ja vägivaldsete tunnete kividest ning kändudest üle saada, vaid suurendab moraalinormide ja väärtuste hägustamisega veel enam segadust. Sama mõjuga kui kunagine karmus ühiselu normides, on ka tänase postmodernse maailma kõikelubavus, mis inimese sisemise vabaduse sündi ja kujunemist häirib, inimest segadusse ajab ning meelde kaost külvab. Käitumisvabadus, mis ei toetu sisemise vabaduse tundele, kaotab oma eheduse ja jääb sageli väliseks imiteerimiseks või järele aimamiseks^[16]. Imiteerimine kui varane viis samastuda lapseeas vanematega ja noorukieas ümbritseva maailmaga, on loomulik inimese arenemises, kuid kohatu ühiselu tasandil, kus oma rahva kultuur ja kombed seeläbi põrmu varisevad.

Wilhelm Stekel (1922, lk. 18) meenutab, et „Mida enam on ühiselulist (sotsiaalset) vabadust kogukonnas, seda suuremad on üksikisiku õigused ühiselus, ning seda lühemaks muutub inimese vabaduse ruumivahemik; seda rangemad on ka piirangud, millega inimesel tuleb end koormata, kõikide teiste kasuks. Ühiselulise edenemise aluseks on iseenese ära hävitamine ja üksi olemine.“ Erinevalt pärimuskultuurist nõuab linnakultuur, et inimene ise looks tasakaalu himude ja kurja vägivalla soovide vahel, sisemise ja välise maailma vahel. Ühiselu linnas ei paku toetust, pigem muudab inimese toimetuleku veel keerulisemaks erinevate ja vastuoluliste ootustega.

Kui Victoria ajastu moralistlik hõng^[17] puudutas eelkõige linnarahvast, siis Märt Raua sõnul (1961) aitas maal 19. sajandi lõpuaastatel vanade kommete kadumisel kaasa ka tugeva ja mõjuka külaintelligentsi tekkimine (lk. 169) ning organisatsioonide ja seltside tekkimine (lk. 170). Raud (1961, lk. 106, 166) märgib kuidas pulmakommete „tembutused“ ja pulmarõõm olid juba Vennastekoguse (Hernhuutliku)^[18] mõjul ära kaotatud, ning vanad kombetalitused hakkasid linliku eluviisi toel üha-enam ununema muutudes saksikuks.                                        Erinevalt rahvakultuurist puudub linlikus eluviisis võimalus tundesegaduse tarimiseks, kuna vastavad kombetalitused kas on umbisikulised või puuduvad hoopis. Üksikisikule omane elulaad ja linlik ühiselu viib võõrandumiseni iseendast, kus kaduma läinud inimeseks olemine eraldab inimest ka lähedastest. Vähene tähendusrikas suhtlemine, laiendab teadvusetu meele, tähenduseta tunnete ebamäärasusest pakatavat ala. Inimesed, on kohanenud linnaelu ja ühiskonnaga, kuid samas keeruline aru saada iseenda tundeelus toimuvast, kuna tegelike tunnete mõistmiseks ja väljendamiseks vajalikud sõnad taanduvad olematusesse.

Veel keskajal elas maarahvas pärandatud kommete pärituules, mis toetasid iga kogukonna liikme hinge ja arendasid vaimu. Kombeid hoidsid suguvõsa avalik arvamus, mida kujundasid vanemad inimesed ja nõudsid nähtamatud jõud. „Iga tegevus ja toiming või selle ärajätmine tõi enesega kaasa õnnetuse või õnne.“ (Raud, 1961, lk. 19) Eesti kombed erinesid naabritest naise abielueelse sugulise vabaduse poolest. (Kruusberg, 1920, lk. 15). „Mul on asja oletada, et Eesti neidudele varemal ajal kombeõiguse poolt kaunis laialine suguline vabadus lubatud oli.“ (samas, lk. 31) Kunagisi kombeid kinnitavad ka peresuhete uuringud tänapäeval (Hinno, 1990, lk. 79) Nii näitas 1989’l aastal üliõpilaste hulgas läbiviidud väärtushinnangute uurimus, et „Kui abielueelsetesse seksuaalsuhetesse suhtutakse küllaltki vabameelselt, siis truudust väärtustatakse kõrgelt.“ Kolm sajandit tagasi võis sama sõnum olla järgmine, et kui ehal ja õitsil käimine on loomulik osa poiste ja tüdrukute abielueelsest lähedusest ja sugulisest vabadusest, siis tõenäoliselt leiti elukaaslaseks mees või naine keda hoiti ka abielus olles kalliks. Naise väärikas koht kogukonnas pärines oletatavasti varasemast matrilineaarsest^[19] pereelu korraldusest Eestis^[20]. Võib oletada, et meeste ja naiste vaheliste suhete loomulik võrdsus ja tasakaal oli üks abielude püsivuse eestkostja.^[21] Pärimuslikus kultuuris, sai inimene tundeid välja elada ja uusi kogemusi omandada väljakujunenud kombetalituste abil.                   Samas on ka keeruline leida sobivad vahekorda inimese isiklikuks arenemiseks kogukonnas.

Millised võiks olla tänapäevased kombetalitused, mis ei takistaks isiksuse arenemist, kuid samas toetaksid piisavalt isiksuslikku arengut. Kust neid siis leida: kas iidsest pärimuskultuurist või võõraste kultuuride imiteerimisest?

Allikad:

Kahk, J. (1972) Moraalipildikesi Eesti külast. Looming, 4, lk. 1006-1017

Kruusberg, A. (1920) Esiisade enneajalooline õigus. Tartu: Eesti Kirjandus

Raud, M. (1961) Eesti perekond aegade voolus. Stockholm: Kirjastus EMP

Ränk, G. (1996) Vana Eesti rahvas ja kultuur. Tartu: Ilmamaa

Stekel, W. (1922) Sex and dreams; the language of dreams. Boston: The Gorham Press

Unenäod.

Freud ja Bion on ühel meelel unenägude seostest teadvusetu meelega, kuid Bion on lisanud unenägude olemusele uut mõtet. Kui Freud arvab, et unenäo ajeks on teadvusetus meeles peituvate soovide täitumine (wish fulfillment) , siis Bion, kes näeb unenägu kui mõtlemist, arvab, et unenägude eesmärk meele on killustunud põhiosiste ühendamine tervikuks. Kui Freudi meelest on mõtlemise eesmärgiks pinge vähendamine, ning valust ja rahulolematusest vabanemine, siis Bioni meelest on mõtlemisega kaasnev valu ja nurjumine/nurjamine^[22] (frustratsioon) vajalik ajendaja meele arenemisele. Võime taluda valu ja puudust, loob Bioni meelest eeldused mõtlemiseks, kuidas puudusest üle saada. Kui Freudi meelest on mõtlemise eesmärk saavutada rahuldus, siis Bion näeb mõtlemist teenimas tõe huve, kui inimese abilist oma tundesegaduse selitamiseks.                                     Reiner (2012, lk. 72) eristab Bioni erinevust Freudi mõtlemisest järgneval moel. Kui Freud näeb „unetööna“ ego tegevust kulgemisena , kus talumatu aines kas moonutatakse või tõrjutakse teadvusest välja, muutes nii ainese teadvusele kättesaamatuks. Psühhoanalüütiku ülesanne on seega arusaamatu teadvusetu aines lahti arutada, muuta arusaamatu uni arusaadavaks. Sama arvab ka Bion, kuid näeb psühhoanalüütiku töös hoopis teist sisu. Bioni näeb eelpool mainitud talumatu ainese väljatõrjumises, tõe peitmist iseenda eest, ning leiab, et uned aitavad tõtt leida ning toetavad tõe otsimise sujuvust. Mitte ise^[23] (id) vaid enese (ego) osa meelest soovib himusid ja ihasid inimese eest ära peita. Eesti keeles väljendab sõna iseenda/iseenese^[24] eest peitma Bioni mõtet, kuidas ego ehk enese/enda^[25] peidab tundetõe ise id’i eest, ning ise ei saa esile tulla sest enda meelest nii ei ole. Ja nii saabki inimene iseendaks Bioni järgi ja siin saab abiks olla meelesõõlaja, et inimene leiaks iseennast (ise → ennast), otsides ja leides segases meeles selgust.

Reiner, A. (2012) Bion and being. Passion and the creative mind. London: Karnac

Usaldus.

Inimsuhete tundeelu toetub vastastikusele usaldusele, mille alus rajatakse ema ja lapse suhtes peale lapse sündi. Üsas hoidis last kindlalt ümbritsev ema ihu, sünni järgselt ema hoidev ligidus ja lähedus. Uues ümbruskonnas kardab emast eraldi olev ärev vastsündinu oma meele ehk iseenda laiali lagunemist või isegi hajumist olematuks. Eraldatus emast, mis on lapse jaoks talumatu, toob kaasa meele lõhestumise, kus vastuolulised tunded, vihkamine ja armastus lahutatakse teineteisest, kusjuures üks tunnetest siirdatakse hooldajale. Väikese lapse meeleilma lagunemine kildudeks, kui vastandlikke tundeid ei ole võimalik ühel ja samal ajal meeles koos hoida ja tunda, on samas lapse areneva meele tark toimetulemise viis.                                                                                                                                                                Meele erinevate osade seostatuse ehk koherentsuse tekkimiseks on vajalik alususalduse tekkimine ümbritseva maailma vastu, kuhu laps on sündinud. Usaldus võõra maailma vastu saabki alguse esimeses suhte hooldajaga, enamasti emaga. Ema, kes loob lapse ümber hoidva ümbruse nii kehaliselt kui meeleliselt, aitab kaasa lapsel seostada omavahel ärevusest killustunud vastakad meeleosad. Usalduse loomine algab sõnatu keele ja hällilauluga ning jätkub ema poolt lausutud sõnadega, milliste toon ja kõla on alul olulisem kui sõnade tähendus. Nii saab lapses tekkida usaldus inimeste suhtes, uskumus et keegi ei tee mulle liiga ega ei hülga mind.

Nii on ka pärimuslikes kultuurides, kus meele terviklikkuse tunnet ei loo mitte ainult ema ja isa vaid ka kogukonna kombetalitused. Vahel vägagi piinavate ja korduvate kombetalitusete kaudu saadud kogemuste alusel saab kujuneda arusaamine, et minu rahvas ei jäta mind ja ta ei tee mulle haiget, pigem hoiab mind ja aitab mind kui ma seda vajan.

[1] Loe lähemalt tähissõna frustratsioon eestistamisest: https://www.psyhhoanaluus.ee/versagung-frustration-rahulolematus-ja-nurjaminenurjumine/

[2] Vt https://www.psyhhoanaluus.ee/urszene-tungiteater/

[3] Algelised, ürgpärivuslikud, sünniga kaasa saadud kujutised teadvusetus meeles inimestest, kehaosadest, suhetest, millest kujunevad suhte läbi hooldaja ehk emaga, kujutlused ja mõttekujutlused. Psühhoanalüütilises kirjanduses tähistab kujutis mõiste objekt. Objekt, millega inimene seostab libiido võib olla nii elus kui eluta. Fetiši puhul võib libiido näiteks seostuda naiste kinga kui peenisega. Erootilise tähendusega täidetud king viitab fetišistile, et emal on peenis. Niisugune fetiš on vajalik, kuna ema ilma peeniseta on fetišisti meelest väärtusetu. On huvitav mõelda, et esemed võivad soomeugrilaste animistlikus usundis ollagi elusad, ilma et kaasneks uskuja arutuks tunnistamine.

[4]Kujutis 1. kujutamise tulemus, kujutatu.2. füüs optiline pilt millestki. (Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009 ilmavõrgus).

[5] Kujutlus 1. psühh meeleline kujund, mida saab taastekitada varem tajutud eseme v. nähtuse vahetu mõjuta meeleelundeile. Visuaalsed, akustilised kujutlused. Kujutlused võivad tekkida nii tahteliselt kui tahtmatult.

Liitsõnad: kuulmis|kujutlus, nägemiskujutlus.2. kujutlemise, ettekujutamise tulemus, ettekujutus, kujutluspilt. Ekslik, õige, fantastiline kujutlus. Tahan ise asjast mingit kujutlust saada, et hiljem teistele kujutlust anda, luua. Kujutlus Veneetsiast on ikka seotud kanalite ja gondlitega. Oma kujutlustes on ta juba siit kaugel. Sõjast on tal tekkinud mingi ähmane kujutlus. Temas on juurdunud kujutlus oma eksimatusest. Liitsõnad: käibe|kujutlus, pettekujutlus.3. kujutlemine, kujutlemisprotsess.(Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009 ilmavõrgus).

[6] Tegemist on tunnete algse olemusega – kehast pärinevate ärritajate mõjul tekkinud aistinguga, milliste teekond vaistlikust tajust ja aimdusest, tundmuste ja tunneteni seisab veel lapse tundeelu arenemises ees.

[7] Freudistlik viis tähistada dissotsiatsiooni ehk meelelagu.

[8] Lähemalt lapse meeleilma kirjeldus: (Stern, 2010)

[9] Kaetamine – uskumus „…kurja silma kahjustavast toimest ehk kurja silma kaetamisest (ärategemisest, kahetsemisest, silmamisest, nõidumisest), millega käib lahutamatult kaasas kahjustav kiitmine.“ (Kõivupuu, 2008, lk. 366)

[10] Jälgama̴̴̴̴̴ ̴ jälgema – jälgi jätma. (VK VIII)

[11] Rahvaluuleteadlane Marju Kõivupuu (2008, lk. 365) kirjutab esemetest milliseid võib kasutada projektiilina (siirikuna) haiguste külgesaatmiseks või –nõidumiseks. „Projektiilseletuse järgi põhjustab tõve pahasoovija poolt inimese või looma pihta lennutatud siirik – nõianool (mõlemast otsast terav kadakane või pihlakane pulk, terav kahe otsaga pird või peerg vms), kolmetahuline nõel või nael, kivi, jõhv, seaharjas, kanamuna, verine lihatükk vms.“

[12]Frustratsioon: Nurjumine kui varasem ning passiivsem kogemus meeles toimuvast kulgemisest. Nurjamine kui hilisem ja tegusam); psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist (VL2000).

[13] Wilfred Bion (1897-1970) mõjukas Briti psühhoanalüütik.

[14] Melanie Klein, (1882-1960) briti psühhoanalüütik, ühe tuntuima psühhoanalüüsi suuna, objekt-seoste teooria rajaja. Oma teoorias kirjeldab ta lapse varajasele arenemise mõju meeleilma väljakujunemisele. Suhetes lähedastega kujuneb lapse meeles sisemiste objektide maailm, mida iseloomustavad mõttekujutused, mõttekujutuste vahelised suhted ning nende suhtega seotud tunded.

[15] Tolle aja arusaamade järgi oli neuroos ehk hüsteeria ainult naistele omane meelehäire. Tänapäeval tuntakse neuroosi ka meeste vaimse häirena.

[16] Martna maakeeles on huvitav väljend imiteerimise kohta – „lõimes olema:“ „ nõus kõik mes teine teeb, tä teeb koa järele, nad öhös `lõimes,“ Eesti murrete sõnaraamat ilmavõrgus.

[17] Tõenäoliselt toimus talurahva eluviiside ja -kommete koloniseerimine pidavalt. Märgatav muutus rangemaks meeste-naiste vahekordades 19. sajani alguskümnetel. Kahk (1972, lk. 1013) viitab muudatustele Eestimaa 1816. ja 1856. aasta talurahvaseaduse tekstidele, kus näiteks pööratakse tähelepanu, et täisealised mehed ja naised koos ujumas või saunas ei käiks.

[18] Vt. lähemalt: https://et.wikipedia.org/wiki/Hernhuutlus

[19] Emajärgne ühiskondlik korraldus, milles sugulust ja pärimist arvestatakse naisliini pidi.

[20] Rahvaluuleteadlane Gustav Ränk (!996, lk. 112) väidab kirjeldades sarnasust meeste ja naiste riietuses järgmist: „Kõik sellised juhud näitavad, et meie rahvariietes leidub mõningaid vanu jooni, mis viivad tagasi aegadesse, kus naiste ja meeste riietuses ei tehtud nii põhjalikku ja üksikasjadesse minevat vahet nagu hiljem.“ Ja lisab: „…paistavad siin silma kõigepealt erinevused tütarlaste ja naiste riietes.“ (1996, lk. 113)

[21] Eesti pereelu mehe ja naise võrdsete suhete iidne juur pärineb ka iidsest ja kauakestvast kütikultuuri ajastust, kus kohustused ja vastutused olid võrdselt jagatud. Mees tagas pere toidu ja sissetuleku metsas küttides ja naine kandis hoolt laste ja kodu eest.

[22]Frustratsioon: Nurjumine kui varasem ning passiivsem kogemus meeles toimuvast kulgemisest. Nurjamine kui hilisem ja tegusam); psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist (VL2000). Vt. tähissõna loomist: https://www.psyhhoanaluus.ee/versagung-frustration-rahulolematus-ja-nurjaminenurjumine/

[23] Ise 1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. 2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. [Id on ürgpärivuslikult inimesega kaasas.] 5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. [Id’ isikupära.] 1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. [Leidis üles id’i.(AP)] || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga.[Suhtles vaid egoga, id oli ära.(AP)] 2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts. [Ego ja id’i vastuolu.(AP)];6. ise – inimese sisemine olemus. (EKSS 2009 ilmavõrgus)

[24] Iseenese 1. enesekohase asesõnana rõhutab refleksiivsust tugevamini kui enese, enda. a. ‹objektina›. Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda. A. H. Tammsaare. b. ‹adverbiaalina›. Iseenesest, iseenestest teame me kõige vähem. Ta tegi iseendale kingituse. Jäin iseenesele kindlaks. [Ego ei andnud id’ile alla.(AP)]Ta võitles iseendaga, kas minna kinno või mitte. [Ego võitles idi ihaga.(AP)] Olen selle üle iseeneses ‘endamisi, omaette’ palju mõelnud. [Ego on mõelnud id’i himude üle.(AP)]c. ‹atribuudina deverbaalsubstantiivide juures›. Ta on jõudnud juba iseenda jumaldamiseni. Neil ei ole usku iseendasse.

2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab tugevasti kuuluvust tegevuse subjektile. Iseenese lapsele võin ma seda ju lubada. Ta on seda iseenese nahal tunda saanud. Noormees tegi seda ainult iseenese huvides. Sa oled ju iseenese vaenlane.; -iseennast täis [Ego valitseb.(AP)](EKSS 2009 ilmavõrgus). Ise ja enda erinevus seisneb tunderikkuses ise puhul ja tunnete kitsiduses ja enesekesksuses.

[25] Enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse: hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.[Valitseb enda meelest id’i.(AP)] (EKSS 2009 ilmavõrgus). Ego teeb midagi, et seista vastu tungide survele ja olla kooskõlas ühiskonnaga.