“Lootusest”, M. Sütt ettekanne

Lootusest1
Psühhoanalüütiku vaade
vaikne ja valus hingevaev
vägivaldsest vahekorrast viljastatuna
sünnitab
ja on sunnitud imetama
üllameelsust
otse armastuse lahtistest haavadest
keset
surmanäljas naljatusi
laule ning pisaraid
kuniks elu
15.05.2022
M. Sütt (2023)

Tänavu, 80 aastat pärast Suurpõgenemist (1944) oleme jälle ja liialt sageli sunnitud kogema
eluliselt olulisi instinkte – tarduda, võidelda või põgeneda.

Isegi kui me otseselt ei tunneta mingit laadi pagulusse sunnitust, võivad paljud meist kaaluda koduselt, kuid võõraks jäänud pinnaselt enese lahtitõukamist. Seda pigem põgenemise kui arenguhüppe mõttes. Võime mõlgutada mõtteid riigist, elualalt või senistest kooslustest pagemisest, või kibestunult heietada rahulootusi vaimsesse eraldatusesse tõmbumisest. Võibolla ka selleks, et taluda paremini valulist hingelist üksildust, mida pidevalt ärritab soov ja lootus leida vastastikust, minatunnet toetavat mõistmist, kuid mille püüetele vastatakse enamasti tõrjumise või tühistamisega. Seda võib juhtuda nii sissevaates enesesse, suhtluses lähedaste või riigiga, mis on meie kodumaa tunnetuse üks sümbolitest.

Ängistusest pagemisvõimalusi võime otsida ja loota ka unustusse ehk mittemäletamisse ja
mittemõtlemisse tardumisest. Mõnikord loodame vastuoludest ja pettumustest pääsemist
illusioonidesse ning unistustesse peitumisest. Korduvate dialoogi-algatuste purustamisest
kogetud vapustuste tõttu võime loota kergendust ka psühhoaktiivsete ainete mõjust.
Lisaksin loetellu ka psüühiliste – ja psühhosomaatiliste häirete väljaarendamise, vabasurmad
ning õnnetusjuhtumid, mille puhul saab oletada meeleheitlikke enesehävituslikke ajesid.
Kurbloolisus seisneb selles, et saatuslike enesevigastuste- ja hävituste alateadlikuks ajeks
võib olla soov vabaneda lõplikult hingelistest vaevustest, nendest väljamurda või habrast,
ohustatud tasakaalu hoida, mitte surra.

Rahulikumas meeleseisundis, mil me pole mõtlemisvõimetuks tegeva ärevusega tardumusse halvatud ega hingevalust lähtuvast, pimestavast raevust või meeleheitest hõivatud, oleme loodetavasti, kas sisekõnes või koos mõne usaldusväärse inimesega (heal juhul mõlemat), võimelised arutlema oma loomusunniliste reaktsioonide üle. Niiviisi suudame heita heatahtlikult uudishimuliku pilgu oma meele sügavustesse. Neis, kehaliselt kaitstud hingesoppides, kus pole veel intellektuaalseid hea ega halva mõistete määratlusi, võime leida motiive, millest tuleneb enese tõeline, tuum-olemusest lähtuv lootuslikkus. Tõepärane lootuslikkus, mida on võimatu segi ajada kunstlikult üleserutatud rõõmsuse või tegelikkuse taju tõrjuva, teeseldud optimismiga.

Praeguses, mitmemõtteliselt ähvardavas olukorras, mil toimuvad mitmesugused murrangulised protsessid nii maailmas laiemalt kui ka meie koduriigis, on elutähtis säilitada (või saavutada?) tõepärasel enesetunnetusel põhinev mõtlemisvõime, mis loob eelduse isegi äärmuslikult lahknevate erinevuste kõrvutamiseks ja nende siiraks uurimiseks, eelkõige minasiseselt. See pole kerge, kuna me ülitundlikuks ärritatud instinktid kalduvad pinevas olukorras hõivama suurema osa meie sisekaemuse võimekusest ja ahvatlevad taandama eneseuurimist pragmaatilistele valikutele ja kiiretele, kuid petlikele lahendustele. Ja ometi on kõrvaltvaataja pilguga eneseanalüüs eluliselt oluline ka kriitilistes olukordades, kasvõi konkreetsete või sümboolsete lahingute vaheajal. Eluliselt oluline on leida tõepärane ja tõde otsiv tunnetus, mis ühendab endas nii vaatleja kui osalise positsioone.

Identiteet ehk eneseteadmus
Võrdleksin tinglikult inimmeelt ja selle osaks olevat, mõistatuslikult dünaamilist alateadvust taimega, mille olemuslikuks osiseks on juured, mis on esmapilgul uurimise ulatusest väljas, ja millelt tõmbavad tähelepanu pealsed ja viljad. Selles võrdkujus on oluline märgata ja meeles hoida, et juured ei ole minevik, vaid kohalolev, olemasolu ning kasvu toitev eksistentsiaalne osis. Neid juuri võiks omakorda võrrelda ajuga, mille ennustamatus plastilisuses peitub nii risk kui lootus. Neid juuri võiks võrrelda ka mäluga, mis on me tunnetus- ja õppimisvõime vältimatu koostisosa.

Biosemiootikud väidavad, et organismi eluspüsimiseks ei piisa ainuüksi elutähtsate ainete olemasolust. Sama vajalik on ka ainevahetus ja seda soodustavad tegurid. Samastan ainevahetuse mõtlemisvõimega, mis osaleb meie meele ja keha ühistoime korraldamises ja mis on muuhulgas eelduseks enese tegevusvõimekuse ja vastutuse tunnetamisel.

Mingi osa, võibolla isegi kõige mõjusam osa meie eneseteadmusest koosneb väikestest, teadvusele otseselt kättesaamatutest detailidest. Mitmed psühhoanalüütikud-teadlased (näit. Stern, 1998; Fonagy, 2002) on uurinud ja kirjeldanud, kuidas imikud juba oma esimestel elukuudel on ülimalt tähelepanelikud ema reaktsioonide suhtes ta igale väiksemalegi liigutusele ning reguleerivad oma emotsionaalseid ja kehalisi väljendusi ema reageeringute põhjal (McDougall, 1989). Võime oletada, et sellises tundelis-füsioloogilises õppimisprotsessis omandab laps ema ja teiste lähedaste kaudu kultuuri, ka rahvuskultuuri.

Varased suhted lapse ja vanemate vahel on ühed esmastest kodu- ja kodumaa tunnetust ning rahvuskuuluvust vormivaks pinnaseks, mis toidavad ning kujundavad meie „juuri“ ja identiteeti kogu järgneva elu jooksul. Seetõttu võib ükskõik millisesse eelpool mainitud pagulusse suundumine olla tajutud vägivaldse välja rebimisena hooliva ema ümbritsusest (Winnicott, 1956; Haamer, 1945 in Epner, 2010) või koguni ema suremisena (Ristikivi, 1991 lk 162) just siis, kui teda on kõige rohkem vaja.

Murdeeas inimese identiteedi kujunemine ja viimistlemine jätkub ja on õigupoolest elukestev ülesanne, millega tegelemine kulgeb igaühel isemoodi. Oma tundeelu ja juuri uurides leiame ainest enesest ja teistest arusaamiseks, oma loomupärase toimetuleku, eheda kõlbluse ja viljaka loovuse arendamiseks, nii koduselt tuttaval kui võõral või võõraks muutunud pinnasel. Tooksin näiteks, mida saame tänapäevagi üle kanda, Karl Ristikivi kirjanduslikus vormis eneseanalüüsi raamatus „Hingede öö“ (1991 (1953)). Minategelase varjule minemist surnud mehe majja raamatu alguses võiks tõlgendada kui paguluse võrdkuju. Surnud mees kui ähmane ja mõistatuslik kujund osutub esmamulje järgi kadunukeseks, ja hiljem ei-tea-kus olevaks. Lugejale avaneb ängistava vaevalisusega autori eneseteadmuse selitamise ekslev teekond, mis kulgeb mööda tõepärase minatunnetuse keerukusi ja avaldub (sise)dialoogides enese mitmesuguste samastumiste ning tajumustega. Nende kaudu autor taas „tõuseb pinnale“, kooskõlalisema ja tõelisemana kui enne. Kogu loo taustal on märkimisväärne, et surnud mehe majas puudub leinatalitus. Selle asemel korraldatakse järjepanu mitmesuguseid meelelahutusi: elegantseid söögikordi ja meelolukaid kontserte. Võime mõelda, et võimetus leinata – kalduvus vältida kaotuste ja illusioonide psüühilist läbitöötamist, on seotud oma talumatute ärevuse-, häbi- ja süütunnetega, mille algeid on eneses raske tunnetada.

Tunded ei ole head ega halvad, nende uurimine on ainuvõimalik viis, kuidas leida tõetruid tähendusi ja seoseid. Ebameeldivate tunnete vältimine või nende kunstlikud lihtsustamis- ja rahustamispüüded soodustavad meie takerdumist õige ja vale, hea ning halva omavahelisse lõhestamisse ja lõpututesse vastandamistesse, tegelikkuse taju moonutamisse. Murranguliste muutuste keerises tundub, et üha sagedamini küsimus „Kes mina olen?“ asendatakse kahtlustusega „Kelle poolt sina oled?“ Tõetunnetus, millest lähtub loomulik kõlbelisus, varjutatakse eksistentsiaalsete ärevuste rahustamiseks tehismoraalse üleolekuga, nii enese kui teistega lävimisel (Bion, 1989; Reiner, 2009). Sellise, kõlbeliselt õõnsa,
emotsionaalselt lõhestatud tasakaalu vägivaldne säilitamine suunab arengut seisakust hääbumisse (Sütt, 2020; Sütt ja Parktal, 2017).

Armastusvõimet pühitsev lootus
Praegune, mitmemõtteliselt ähvardav olukord nii meie koduriigis kui maailmas laiemalt, kus korraldatakse järjepanu uusi sõdasid, mitmesuguseid tuliseid või külmi konflikte, ajendab küsima: kas on lootust, et oleme võimelised konflikti-kogemustest õppima? Kas oleme võimelised õppima neist kogemusist muudki, kui tõhusamaid võitlusviise? Kuivõrd on õppimine üldse võimalik pidevate vapustuste, purustuste ja hävituste taustal?
Ei ole tarvis kaotada inimeste instinktiivset agressiivsust, see oleks isegi loomuvastane, kuid mõistimise abil on võimalik vähendada sõgedat agressiivsust õhutavat ärevust ja hoida ära hirmu, vihkamise ning vastandumise pidevat võimendamist.

Psühhoanalüütik Melanie Klein (1882-1960) on väitnud (1975(1933)), et korduvad katsed muuta inimkonda paremaks, eelkõige rahumeelsemaks, on ebaõnnestunud ja määratud nurjumisele, kuni ei õnnestu sügavuti mõista inimeste kaasasündinud agressiooniinstinktide tähendusi ja elujõulisust. Klein tõdeb, et jäigad jõupingutused headust ja heatahtlikkust halvale ja kurjale vastandada ei taotle paraku muud, kui inimese elujaatavate, heasoovlike impulsside ergutamist, samas vägivaldseid impulsse eitades, halvustades või maha surudes.
Seda nii eneses kui teistes ja kogukondlikus läbikäimises laiemalt – hinnangulised „halb“ ja „vale“ suunatakse talumatu ärevuse tõttu enesest eemale ja projitseeritakse teistele ning hakatakse nende vastu võitlema. Seetõttu ollakse pidevas „tardu, võitle või põgene“ olukorras nii oma meelt kui kogukondi ja ühiskondasid lõhestades ning vastandades.
Tänapäevaste psühhoanalüütiliste arusaamade kohaselt rakendub inimese raev ja vägivaldsus reaktsioonina hirmutavale ja ärevust tekitavale tajumusele, et väljavaated elule, arengule ja armastusele on ohus. Kuni need väljavaated on pidevalt rünnaku all, on see väga tõsine väljakutse me võimekusele „imetada üllameelsust otse armastuse lahtistest haavadest keset surmanäljas naljatusi, laule ning pisaraid.“ Näen sellist võimekust vastastikuse mõistmise olemusena.

Tõde on tõeline ja tervislik vaimutoit.
Tõepärane lootus on mu meelest innustav, mitmesuguseid pettumusi, kannatusi ja mälestusi ühendav, tulevikku suunatud igatsus. Meie lootuste tooni määravad alalhoiule ja rünnakule suunavad instinktid, elukogemuse dünaamilised juured ning tõepärasel enesetunnetusel põhinev, terviklikkuse loomisele pürgiv mõtlemisvõime, ka selle haavatus. Võib-olla on lootmise võime ka märk jumalikust, maailma loovast algest.

1 Artikli aluseks on ettekanne konverentsil „Pöördeline sügis 1944 ja selle pärand“ (19.09.2024). Konverents oli
osa teabeseminaride sarjast „Minna ei taha, kuid jääda ei saa.“

Viidatud kirjandus
Bion, W. R. (1989) Learning from Experience. (Kindle version.) London: Karnac
Epner, E. (2010) Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis. Tallinn: OÜ
Sperare
Fonagy, P, jt (2002) Affect Regulation, Mentalization, and the Development of the Self. New
York: Other Press
Haamer, E. (1945) Maal „Vaika Maastik.“ https://kunilaart.ee/et/painting/vaika-maastik/
Klein, M. (1975 (1933)) The Early Development of Conscience in the Child, raamatus Love,
Guilt and Reparation and Other Works 1921-1945: The Writings of Melanie Klein, Volume I,
lk 257. New York: The Free Press
McDougall, J. (1989) Theatres of the Body: A Psychoanalytic Approach to Psychosomatic
Illness. London: Free Association Books
Panksepp, J., Biven, L. (2022) Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevotsiooniline
algupära. Tallinna Ülikooli kirjastus
Reiner, A. (2009) The Quest for Conscience and the Birth of the Mind. London: Karnac
Books
Risitikivi, K. (1991 (1953)) Hingede öö. Eesti Raamat, Tallinn
Solms, M. (2018) The neurobiological underpinnings of psychoanalytic theory and therapy.
— Frontiers in Behavioral Neuorscience, https://doi.org/10.3389/fnbeh.2018.00294
Stern, D. N. (1985)The Interpersonal World of the Infant: A View from Psychoanalysis and
Developmental Psychology. London: Routledge
Sütt, M. (2020) FaceBooki postitus:
https://www.facebook.com/profile/100059304493619/search/?q=bion%20123
Sütt, M. (2023) raamatus Schmidt-Hellerau, C., Erlich-Ginor, M. (Toim.) Mind in the line of
fire/ Mente en la Línea de Fuego: Psychoanalytic voices to the challenges of our times/Voces
psicoanalíticas ante los retos de nuestro tiempo. Lk 529-530. IPA in the Community and the
World Committees
Sütt, M., Parktal, A. (2017) Eestistades Bioni: Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus
mõtlemisest. — Akadeemia, nr 2, lk 281–301
Winnicott, D. W. (1956) On Transference. International Journal of Psychoanalysis 37:386-
388
August-september, 2024
Tallinnas
Meelis Sütt
psühhoanalüütik