Lühidalt Bionist

Kui Bion otsib meelesõõlamises tundetõde, siis küsime, mida ta ikkagi otsib. Selguse leidmine tunnetes on Bioni meelest vajalik õppimiseks ja mõtlemiseks. Koolitükkide õppimise ja maailmas toimuva mõistmise võime siinkohal unustada, kuid iseennast mitte. Iseenda mõistmine, elu eesmärkide leidmine, suhete loomine ja hoidmine eeldab uue teadmise otsimist enda kohta. Tundeilmast avastatud senitundmatu teadmuse muundu(a)mine isiklikuks vaimurikkuseks, ootab alul inimeselt uue talumist ning seejärel talutu (taritu) sisse võtmist ja ära seedimist.

Mõelda maailma olemuse üle või iseenda üle kaine vaatlejana, kel puuduvad tunded, pole keeruline – vaja on piisavalt arenenud ratsionaalse mõtlemise võimet. Iseenda ja suhete üle mõtlemine, koos ilmunud tunnetega ei ole kergete killast. Täiskasvanud inimese tunnetele on omane loomulik kaksipidisus, viha ja armastuse leppimatu vastandlikkus. Varase lapsepõlve teadvustamata sugulistest tunnetest sündiv vastuolulisus, toob kaasa ärevuse. Kui suhtes ei leita piisavat mõlemapoolset arusaamist, siis lisab vastuolulisusest sündiv kaos ärevust juurde. Looduses elavat inimest aitab rahustada ümbruskond, linnas elav inimene vajab rahunemiseks teisi inimesi. Kui inimese suhe iseendaga on kujunenud looduslikus keskkonnas elava pere rüpes, siis sõõlab inimene oma meeleilmas keerulised küsimused iseenda, looduse ja lähedaste toel. Kuid toimekas ja tegusas linnaruumis on ümbruskonna toetust suhetele keeruline leida ning vaevalt ka loota. Ja nii vajame ja ootame suhetes toetust samalt inimeselt, kes on meie ärevuse allikaks. On kujunenud olukord, kus oleme ühtaegu nii suhtes kui ka üksi, kus toetus tuleb iseendast üles otsida, ka siis kui vajame toetust paariliselt.

Bioni teooria tunnete üle mõtlemisest ja mõtlemist takistavatest tõketest, seostub eelkõige inimsuhetega. Mõtlemise kõige suurem vaenlane on rünne, mitte niivõrd teise inimese kui kaht inimest siduvate lõimede vastu. Kõrvalseisjaile näiv rünne teise inimese vastu, on tegelikult rünne mõtlemisvõime vastu. Miks me purustame suhte, just siis kui me suhete kõige rohkem vajame? Seda enam, et lõime purustamine jätab inimese üksi, kel üksi olles on veelgi raskem vaenava ärevusega toime tulla. Nii võib jõuliste tunnete vastseis viia mõlema osalised mõtlemise täieliku kustumiseni, kus võimalus meele lagunemiseks on käega katsutavalt lähedal.

Jutt on lapse varasest, algelisest suhtest emaga, ning täiskasvanu võimest taluda nii jõulisi tundeid kui ka oma tunnete vastuolulisust. Kui ema suudab olla lapse ärevuse koduhoidja, siis leiab laps emas kodupaiga. Alul emas, kuid hiljem suhtes emaga. Kodupaika ema meeles ja suhet emaga vajab laps selleks, et taluda oma tunnete tormi, et järk-järgult mõista tundeid, mõelda tunnetest ehk jõuda tunnetest arusaamisteni ning seeläbi taas ja taas, korduvalt muunduda. Muundumine tähendab saamist selleks, kelleks inimene saab muundumiste käigus.

Kui lapse varases suhtes, kas ema lükkab lapse endast ära, või on lapse algeline kadedus ja viha nii võimsad, et ei luba emal emana toimida, siis võib lapse lõim ema rinnaga (emaga) katkeda. Haavav katkestus hävitab lapses õppimise aluseks oleva uudishimu, ning elu tardub.

Kaotsi läinud elust tekkinud viha pöördub nüüd iseenda tunnete vastu või hoopis inimese vastu, kes oma olemasolu või käitumisega inimeses tundeid virgutab. Kuigi lapse suhe ja suhtlemine on alguse saanud raseduse ajal, siis esimese suhtena välises maailmas teise inimesega näevad psühhoanalüütikud lapse suhet toitva emaga. Suhe toitva ema rinnaga on esimene lapse meelde ilmuv suhe. Toitvast ja hoidvast suhtest ema rinnaga, kus lisaks soojale kõhtu täitvale ema piimale, tunneb laps ka ema hoidvat sooja keha, hella pilku ja häälitsusi, saab inimesele suhete algkuju. Bion ei pea selles suhtes tähtsaks mitte tegevust ja mõnutunnet, vaid näeb rinnaga toitmist kui talitlust (mentaalset funktsiooni). Rünne, mis toob kaasa sideme kaotuse, ei ole rünne rinna, peenise või muu samalaadse eseme või elusolendi suunas, vaid ema toimimise, toitvuse, eostumise, viljakuse vastu.

Kuigi Freud jätkas oma teekonda Freudi ja Kleini radadel, tõi ta töö keskme meeleilma tõelisusest, maailma tegelikkuse juurde, uurides ema ja lapse suhtes toimuvat mõtlemisvõimet. Sama tegi ka Winnicott, kes tõi meeleilmas toimuva võimaluste väljale (potentsiaalne ruum), kus inimesed saavad mängida siirdeesemete ja siirdenähtustega.

Lõpetuseks heidame pilgu ja eesti oludele. Varsema eesti kombestiku ja sugulise käitumise keskseks olev viljakuse väärtustamine kõneleb tõenäoliselt selgest mõtlemisest ja loomulikust uudishimus. Ühiselust, kus sugu- ja kooseluga seotud ärevus sai hoitud kogukonna kommete ja kombetalituste toel. Naise rind ja mehe peenis kuulusid loomulike kehaosadena inimese juurde, nii kui ka nende kehaosade ja kehade loomulik talitlus, mida toetas nii uudishimu kui mõnutunne. Linnakultuur on katnud meie paled paljuski võõraga, kuid kui palju peitub meis tänagi veel muistset? Nii kui Ruja küsib oma loos „Isamaa pale.1“ Sama võime küsida ka iseendalt:

Ilus on ikkagi isamaa pale,

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.

Valet me tunneme, tõesti kõik teame,

ent kas just meie need pühkima peame?

Mõtted on kogunud ja kokku sidunud Ants Parktal 16. oktoober 2020/ 22. oktoober 2020/ 5. november 2020

1 Sõnad: https://ruja.ee/Laul/101/ ja lugu ise https://www.youtube.com/watch?v=ygZdhH-ZERw