Meelesõõlamise kodused juured.

Meelesõõlamise[1] kodused juured ehk lood eesti suulise pärimuse varasalvest.

1.Sissejuhatus.

Eesti psühhoanalüüs^[2] on rajatud võõrkeelsele alusele, kuna eesti meelesõõlajad ehk psühhoanalüütikud on omandanud oma teadmised, oskused ja kogemused inglise keeles.[3] Mida võib kaasa tuua ingliskeelse psühhoanalüüsi rakendamine eesti meelesõõlamise vankri ette? Kas võõras keel vajutab pitseri meelesõõlaja loovale mõtlemisele ja kliinilisele tööle, kuna võõra keele sõnad ja sõnade tähendused, ei pruugi kõlada kokku eesti keele ja meelega? Kas võõra kultuuri teadvusetu või teadlik omaksvõtmine, võib kaasa tuua meele vabatahtliku kolonisatsiooni,[4] iseseisva mõtlemise kadumise ning meelesõõlaja võõrandumise iseendast?

2. Psühhoanalüüsi koduseid juuri Eesti folkloorist otsides.

Soome-ugri rahvaste meeleilm on lähedasem oma ürgsetele juurtele, kui ülesharitud eurooplase meel. Eesti meeleilmale lisavad valusat värvingut juurde, veel rohked mineviku haavavad sündmused ja teoorjus. Jakob Hurt (1939, lk. 187) on öelnud eestlaste mineviku kohta järgmist: : „Orjapõlv on meile sügava märgi külge pigistanud. Sest lahtisaamine on raske ja tarvitab aega.“ Hurt jätkab, „Orja põlve ahelad on kül murtud, aga haavad, mis nad sügavasse Eesti ihusse lõikasivad, on alles verised ja mädased.“ (Hurt, 1939, lk. 69). Need Helmes 1870’l aastal peetud kõnes „Meie koolitatud ja haritud meestest,“ öeldud sõnad on endiselt olulised, kuna hilisem nõukogude okupatsioon ja anneksioon on lisanud omad jäljed, koos kommetega kergelt võõrast vastu võttes omast loobuda. Mineviku haavad koos tänase üleilmastumisega ähvardavad meelesõõlajat oma näo või inimlikkuse kaotusega. Mis juhtub iseendast võõrandunud inimestega, seda kirjeldab Hurt (1939, lk. 67) järgmiselt: „…nad ei nuta nutjatega ega ole rõõmsad rõõmsatega. Nad käivad võõrast viisi eloteed ja ei näe nähes, ei kuule kuuldes, mis Eestimaal sünnib. Nad on elusalt surnud, see on minu ja muide lühikene tunnistus.“

Vaimse iseseisvuse säilitamiseks vajab eesti meelesõõlamine psühhoanalüüsi eestistamist ehk eestiliseks muutmist (Saareste, 1958, I:275)[5]. Üheks psühhoanalüüsi eestistamise ehk koduste juurte allikaks sobib eestikeelne folkloristide ehk rahvaluuleteadlaste^[6] poolt kogutud suuline pärimus. Eelmiste põlvkondade lood ja laulud, uskumused ja kombed, mis jutustavad eesti inimesesse meeleilmast, tundeelust ja mõtlemisest, võivad meelesõõlajaid juhatada tagasi unustatud meele kodusele allikale. Möödunu elustumine mahlaka eesti keele ning murdekeelte kaudu, võib hinge sisse puhuda meelesõõlaja meeles leiduvale ürgpärivuslikule ilmaruumile. Eelpool mainitud võimaluste uurimiseks, heidan pilgu rahvaluuleteadlaste põllule, maad kuulates, mil moel võib eesti rahva suuline pärimus aidata kaasa psühhoanalüüsi eestistamisele.

Kui psühhoanalüüsi algusaegadel piisas analüüsitava raviks, meele sügavustes peituva teadvusetu ainese teadvustamisest, siis tänasel päeval kohtub meelesõõlaja peamiselt segaduses olevate inimestega, kes olles küll kohanenud ümbritseva maailmaga, ei ole siiski rahul ei iseenda ega oma eluga. Paljudel inimestel on kahjustunud võimed tajuda tegelikkust, siduda suhteid kokku ning mõelda oma tunnetest. (Greenberg, 2017, lk. xviii). Segaduses ei ole tänapäeval mitte ainult sõõlatav vaid ka meelesõõlaja, kes on õppinud erialast tööd võõras keeles. Koduses eesti kultuuris töötamiseks on vaja, et meelesõõlaja kasiks iseenda meeleilma võõrast sobimatust ainestikust, et esivanemate ununenud tarkus saaks olla abiks erialases töötegemises.

Võõrkeelse ainestiku kõlbmatu osa kasvab välja kultuurierinevustest, mis siginevad varases eas ema ja lapse vahelise suhtlemises lapse meelde. Viis kuidas sugrilase^[7] ema ilmutab tundeid lapse meelde erineb näiteks oluliselt igermaani^[8] ema omast. Folklorist ja etnoloog Uku Masing (2004, lk. 153) kirjeldab erinevust järgnevalt. „Kui igermaan püüab toimuvat klassifitseerida, et täpsustada nähtuse kvaliteeti, siis sugrilane väljendab reageeringut nähtusele. Nii võib reageeriv sugrilane valguse ja heli kohta kasutada identseid sõnu näiteks „kilama,“ „kime-kume,“ „valus“ ning soojuse ja valguse kohta „kiir“–ki(i)rgama-kirg, „kumama-kuum,“ „kimama-kiim.“ Masing jätkab „… sugrilane ei eelda (loodus)nähte või eseme tunnetatavust ja defineeritavust, tema sisemuse sõnastatavust, vaid teadlikult sedastab ainult oma muljeid. Ta ei usu ega pea endastmõistetavaks, et tema muljed eksisteeriksid kogetava sees ja selle karakteristikutena, ei täävita oma tajumisi ja tajusid kätkevaks nähteiks ja esemeis enestes.“ Teisisõnu öeldes toob sugri ema lapseni mitte niivõrd sõnalisi teadmise inimesest ja loodusest, vaid enam aistinguid, muljeid ja tundeid, nn. tagantjärele tarkuse ehk kogemise. Etnoloog ehk rahvateadlane Art Leete^[9] (2019, a, lk. 78) kirjeldab sugrilase tagantjärele tarkust järgmiselt: „Mu komi sõber naeris kord inimeste üle, kes teavad kõike juba ette, ilma asja uurimata. Aga ligipääs soome-ugri tarkusele on vastupidine, see avaldub alles hiljem, pärast vahetut kogemust. Metsaneenetsi põhjapõdrakasvataja Juri Vella on arvanud, et see on normaalne, et tegevus ja juhtumised omandavad tähenduse tagantjärele. See on viis kuidas soomeugri põline maailmapilt toimib.“^[10] Leete tähelepanek sobib kirjeldama sugri ema ja lapse suhet, milles lapse meelde sünnib enam sugrilikku tundetarkust kui igermaanlikku teadmist.

Masing toob esile ka asjaolu „…et eesti keel ei hooli absoluutsete vastandite sedastamisest ega defineerimisest. Vastandid on sellised teoreetilised järeldused, mis eksisteerivad ainult inimese mõtlemises võimalustena, kuid ei esine kuskil maailmas ega inimeste hulgas. Nad on alati antud koos ja pooltena tervikust. […] Keelel puudub vajadus rõhutada nn. paratamatuid antiteese ja nende varal rajada moralistlikku dualismi. On olemas „parem“ ja „pahem“ käsi: komparatiiv viitab, et vastandlikkus on relatiivne, ei väljenda ka mingit moraalset hinnangut, vaid ainult suuremat või vähemat kõlvulisust tegutsemisel,“ (Masing, 2004, lk.156). Masingu sõnul peitub kultuurierinevus juba keeles endas. „Meile on iga „tunne“ ühtaegu „millegi taipamine/mõistmine“, kuid tuleb kahelda, kas enam praegu.“ (Masing, 2004, lk. 143). Niisugust mõtlemist toetab omalt poolt eesti keele iseäralikkus, kus vastandite ülitäpse defineerimise püüu asemele võib leida sõnu, mis kirjeldavad kahe äärmuse vahele jäävaid erinevaid tundeelamusi. Valdur Mikita (2019, lk. 9) toob eesti keelest esile järgmist: “Oleme harjunud õigekeelsust pidama emakeele kõige tähtsamaks komponendiks, kuid kõige tähtsam on minu meelest erk sõnatunnetus ja isikupärane keelevaist (tumendus autorilt). Keel on eelkõige tunnetuslik ja loominguline abivahend, seetõttu võiks ka eesti keelenägemuses leida aset pisuke paradigma muutus. Põliskeele peamine rikkus on keele omailm.“ Mikita teeks justkui ettepaneku, loobuda keelekasutuses igermaanlikust õige-vale paradigmast ning liikuda sugrilase tunnetusliku keelekasutuse ehk keele omailma poole, et mitte kaotada lapsepõlvest kaasa saadud keelerikkust. Ühe kirjelduse sugri keelerikkuse mõjust enesetunnetusele toob filoloog Kristiina Ross (2019, lk. 48) välitöödelt hõimurahvaste juures: „Ja öö läbi Impõrnjoli külas Vassili Londo esituses handi lugusid ja neenetsite laule kuulates võttis ürgsete hõimusidemete vägi lausa judisema.“

Keele omailma isikupärane kasvamine võib meelesõõlaja viia lähemale ürgse sugri meeleilma sügavama mõistmiseni. Mikita (2019, lk. 13) kirjutab eesti keele väärtusest järgmist, „Eesti keeles on tajutav pinge vana soome-ugri keelpõhja ja indoeuroopa mallide vahel. Siin on säilinud väga haruldasi keelekooslusi, eesti keele rikkus peitub tema omanäolises keelelises perifeerias.“ Kristiina Ross (2019, lk. 47) on kirjutanud soome-ugri sugulaskeeli kõnelevate rahvaste vaimsest ja hingelisest sugulusest järgmist: „…need rahvad moodustasid uskujate teadvuses omaette maailma, mis kuulus kokku piiri taha jäävate ungarlaste ja soomlastega ning vastandus kõigile teistele Nõukogude Liidu rahvastele, eriti muidugi slaavlastele. Soomeugrilise hõimluse aade aitas eestlastel rahvana ellu jääda.“

Sugrilase ja igermaani meeleilma vahel haigutav olemuslik vastuolu võib väljenduda näiteks Oidipaalse kokkupõrke mõistmises. Ingliskeelne, saksa keelest tõlgitud ja keskaegse judaismi Kabala juurtega psühhoanalüüs seostab inimese tundeelu küpsuse, oidipaalse heitluse lahendusega. Kui laps teadvustab isa-ema suguelu kui kahassuhte, kuhu kolmas ei kuulu, siis iseenda kui kolmanda osapoole teadvustamine, seoses isa-ema suhtega, loob võimaluse otstarbekohaseks mõtlemiseks. Meest ja naist on nüüd võimalik näha erinevate sooliste äärmustena kui vastandeid, milliste olemust on nüüd kolmandal osapoolel ehk lapsel võimalik eristada ja määratleda. Igermaanliku psühhoanalüüsi teooria järgi ei jõua sugrilane tänu oma mõtlemise ja keele eripärale mitte kuidagi oidipaalse vastaseisu lahendamiseni. Veel enam – sugrlilane ei näe ka mehe ja naise vahelist vastandumist. Uku Masing (2004, lk. 163) arvab, et „Eestlase arust pole iial võimalik defineerida „mis on mees?“, „mis on mehe olemus?“, „mis on naise olemus?“ (kui ei piirduta anatoomiliste erinevustega). Kõik selle ala harivad kapitaalteooriad ja tulukandvad kapitaalteosed tunduvad narrivõitu, olgu nad S. FREUDi laadi (naine kastreeritud mees) või C. G. JUNGi ja tema bachofenlikuma[11] koolkonna (naine ühtaegu õgiv ema – südametu armukene – võitlev lapseema) sümpoosionite saadusi.“

Alus millele sugri laps meeleilma rajab, on ema ja isa teadvusetus ehk meelemärkusetus meeles asuvad kogemused, mis ürgpärivuslikult[12] on pärit küti-, aletamise ning metsakarjatamise- ja põlispõllunduskultuurist, (nii kirjeldab rahvaluuleteadlane Madis Arukask[13] (2014, lk. 4) sugri kultuuri arenemise kulgu.) Arenedes kogub sugrilane suhtes isa ja emaga muljeid, millest saab alguse varasemale toetuv uus tundekogemus. Igermaan seevastu soovib määratleda vanemate tähendust abstraktse mõtlemise abil. Piltlikult öeldes, kui sugrilane läheb metsa avatud südame ja hinge ning oma kogemusega metsast, siis igermaan läheb metsa teadmisega metsast. Viis õppida maailma tundma läbi iseenda muljete ja tunnete, seob sugrilase varasest east mitte ainult lähedaste inimestega, vaid ka ümbritseva loodusega.

Igermaani ja sugri keele ning kultuuri erinevuste rõhutamine, ei tähenda, et eesti meelesõõlamisel ei oleks Lääne-Euroopa linlikust psühhoanalüüsist midagi väärtuslikku võtta. Pigem vastupidi. Euroopa psühhoanalüüsi poolt kogutud oskused, teadmised ja kogemused võivad olla kasulikud ka sugrilase meeleilma üle mõtlemiseks. Kuid kasulikkusest üksi ei piisa. Küsimus on eelkõige klassikalise psühhoanalüüsi alust rajavate teooriate sobivuse ja sobimatuse määras meelesõõlajale. Oluline on eristada eesti meelele sobiv lähenemisviis sobimatust. Ja miks mitte leida ka sugri meeleilmale omaseid mõtlemisviise, millised võivad omalt poolt rikastada Euroopa psühhoanalüüsi. Eestistamise olemus on sisuline – igermaanliku psühhoanalüüsi kõlbliku osa leidmine ja selle sobitamine sugri meelesõõlamisega, toetudes meelesõõlajate olemasolevatele teadmistele eesti meeleilmast.

Kuidas ja mil määral võivad igermaanliku psühhoanalüüsi teooriad paika pidada sugri kultuuris? Inimesed on ühesuguse olemusega, pärinedes ühistest iidsetest esivanematest, kuid erinevate rahvaste loomus, meeleilm ja hingeelu erinev. Erinevused rahvuse arenemise ajaloos ja kujunemise kultuuris on inimesed omanäoliselt erinevateks küpsetanud. Heidan silma peale kahele igermaani psühhoanalüüsi kahele käsitusviisile, mis seostuva lapse varasema arenguga. Esiteks, juba varem mainitud oidipaalsest kokkupõrkest. Küsin, kuivõrd erineb eesti maiste ning looduslike juurtega peresuhete olemus ja tegevuse mustrid igermaanide linliku juurtega peresuhetest: küsimus kas me leiame sugri lapse meeleilmast suguliste tunnete vastasseisu, kus laps vihkab/hävitab samast soost vanemat ja armastab/ihaldab vastassoost vanemat, keda soovib endale paariliseks.

Tuginedes trükis avaldatud regilaulude ainesele, võib tähele panna, et Eestis ei pingesta suguhimu mitte laste ja vanemate, vaid õe ja venna vahelist suhet.^[14] Mitmed rahvaluuleteadlased, näiteks Merili Metsvahi (2014, 2015) on uurinud õe ja venna vahelisi suhteid, ning viidanud varasemale matrilineaarsele peresuhete korraldusviisi võimalikkusele Eestis. Teine igermaanlik käsitlusviis, mis kaudselt seostub eelmisega, puudutab ema ja lapse varaseid suhteid: kuidas sobib briti psühhoanalüütiku D. W. Winnicotti arusaam Keskkond emast[15] ehk ligi-lähedane[16] ema, kokku sugri kultuuriga. Rahvaluuleteadlase Madis Arukase vepsa läänemeresoome metsarahva maailmapildi uuringutest, kasvab meelesõõlaja jaoks välja võimalus mõelda metsa- ning kütikultuuri seostest eestlaste meeleilmaga. Last hoidmisega ümbritsev ema pakub lapsele järk-järgult avarduvat ligidust ja lähedust kasvamiseks ning arenemiseks, olles koduste toimetuste läbi ka osa ümbritsevast loodusest. Loodusest, kuhu liitub hiljem isa nii lähemast põlluharijate-, vahepealsest aletamise ja metsakarjatamise ning kaugemast kütikultuurist pärit maa- ja metsaelu tunnuste, kommete ja tavadega. D. W. Winnicotti käsitlus linnas elava pere ema-lapse varasest suhtest erineb olemuslikult sugri lapse suhtest emaga, kuna peres elavate inimeste meeleilm ja tegevus on tihedalt seotud lindude ja loomade, ning maa ja loodusega, mitte linnaliku elukorraldusega. Klassikalise psühhoanalüüsi pilgu läbi erinevad eesti ja igermaani peresuhted teineteisest olemuslikult. Järelikult võivad erinevad olla ka inimeste peresuhted ning peresuhetega seotud psüühiliste häirete juured.

Küsimus, kas või mil määral Freudi Oidipuse kompleks või Winnicotti käsitlus Keskkond emast, esinevad eesti kultuuris samal moel kui Euroopas, on oluline eelkõige klassikalise psühhoanalüüsi vaatenurgast. Kui klassikalises psühhoanalüüsis moodustas psühhoanalüütik ravivaid tõlgendusi kehtivate teooriate alusel, siis tänapäeval vajatakse teooriaid eelkõige kui mõtlemisviise meeles toimuvate nähtuste üle, mitte kui alusteadmist meeles toimuva mõistmiseks. Eestistamise puhul on seetõttu oluline sugriliku mõtlemisviisi ülesleidmine ja eristamine igermaanlikust mõtteviisist, tehes seda sugrlikul kombel – otsides neid kahe mõtteviisi vahelt. Teooriaid sel viisil uurides, võime jõuda lähemale ka sugrilikele mõtlemisviisidele suhete ja tunnete üle, mis võiksid sobida eesti inimese meeleilma sõõlamiseks.

2. Rahvaluuleteadus ja meele kolonisatsioon.

Miks vajab siis psühhoanalüüsi eestistamine rahvaluuleteadlaste abi? Eesti tärganud kliiniline^[17] meelesõõlamine on eostatud ja üles kasvanud inglise lastetoas. Võõra keele mõju vastuvõtmine teadvusetu meele poolt , kus teineteisest ei eristu võõras ja oma, võib kaasa tuua teadvusetu meeleosa koloniseerimise, millele võib omakorda järgneda võõra ainese teadvustatud omandamine kui enesekolonisatsioon. Silverman (2015, lk. 53) kirjutab, et kolonisaator soovib koloniseeritut omada ja kontrollida sel viisil, et koloniseeritav ei arendaks iseseisvat ja eraldiolevat enesetundmust, et ei tekiks ruumi loovaks mõtlemiseks ja järelemõtlemiseks. Koloniseerimine[18] hävitab isikupärase mõtlemise ruumi, kui meelde tungib võõras arusaamatu ainestik, mis piirab mõttevabadust. „Koloniseerida tähendab tungida sisse, jääda pidama ja muuta teiseks.“ Meele koloniseerimine jätkub sageli üleminekuga enesekoloniseerimiseks[19], kus inimene ise vabatahtlikult hakkab võõrast valimatult omaks võtma. Meele koloniseerimine iseenda poolt on ohtlik eesti meelesõõlamise arenemisele, mitte ainult võõra ainestiku omandamise tõttu, vaid eelkõige seetõttu, et kahtlemine uute teadmiste usaldusväärsuses ja sobivuses on kerge kaduma. Enesekolonisatsioon, mida Jakob Hurt tähistab sõnadega vaikiv alistuja, lähtub sageli alaväärsuse[20] tundest ning toob kaasa rahvusliku eneseteadmuse hägustumise[21] ja orjameelsuse. Enesekolonisatsiooni ohtu märkas ka Eesti taasiseseisvuse taastamise ajal estraadilegend Vello Orumets: „Eile, orjana unistati vabaks mehes olemisest, täna aga trügitakse orjapidajaks. See aga on ohtlik kogu rahvale.“ (Kangur, 2019, lk. 177) Märkamatult saab koloniseeritust endast teiste inimeste kolonisaator, tajumata juhtunu olemust omas meeles. „Matthias Johan Eisen[22] (2019, lk. 35) on kirjutanud eesti kommetest, mis seostuvad surnute austamisega järgmist: „Isaisade jälgedes käimine isaisade viisil elamine on eesti rahvale nagu luusse-lihasse kasvanud ja ainult tugev kultuuritõuge suudab teda sellest vabastada.“ Kas Lääne- Euroopa mõttelaadi ja inglise keele tõuge võib olla nii tugev, et paiskab eesti meelesõõlaja eemale iseenda luust-lihast ning muutes ta vaikivaks alistujaks?

Vaikiva alistuja kohta on Jakob Hurt (1939, lk. 192) öelnud veel järgmist: „See oli küll üks kord orjapõlve aega nõnda, et Eestimees muud otsust ei mõistnud ega võinud anda, kui: „Mis herra ütleb on õige“. See võib ka nüüd veel ette tulla sääl, kus vaimu elu lapse kingis käib ja inimestel mõtlemine alles harjumata. Aga mõtleja inimese käest ei või niisugust kombet nõuda.“ „Kaplinski aga arvab, et nn euroopalik reegli- ja sihipärane kultuur on pigem risk, et olemuslikult meile võõras, aga vabatahtlikult üle võetud või matkitud kultuuriraamistik on meid võõrutanud meie vanast, ideaalsest sundimatust kolonialismieelsest, loomulikust arengust, regivärsist ja looduslähedusest.“ (Kiin, 2019, lk. 64). Sugri meelesõõlajal on vaja säilitada kahtlev meel, loobuda võimuka kõiketeadja või vaikiva alistuja kaitsvast osast, vaadelda ja näha iseennast ning ümbritsevas maailmas toimuvat, sõltumatu ja iseseisvana. Tõene side iseendaga on see, mis rajab aluse ehedaks suhteks ka teiste inimestega.

Oma rahvuse omas meeles ära kaotanud inimesi, kelle rahvuslik eneseteadmus on juba hägustunud, kirjeldab Hurt (1938, lk. 79) järgmiselt: „Nad on rikutud loomad ja muud tallitavad nendega, kuda tahavad. Et lugu pidamine sest, mis Looja temale k o d u n t kaasa kinkinud, kadunud, siis kasvab üks iseäraline rahutu meel ja kaksipidi mõtleja vaim sisse. Midagi oma isamaal ei tee temale rõõmu; mis muile kallis, kosutav, rõõmustav ja tulisele elule äratav, on talle jäle; ta otsib oma sugust rõõmu ja see on sagedaste saadana rõõm. Omas kaksiti mõtlemises on ta tõsise elo varanduste hinna meelest lasknud minna ja et inimene ommetigi midagi otsib ja püüab, otsib ja püüab ta üksi mammonat, seda võib ta kättega katsuda, et see üks vara on. Kõik vaimulisem ja ülem püüdmine ja ihkamine on temal tundmata.“ Kas ei iseloomusta ärkamisajast pärit Hurda mõtted, paljude eesti inimese meeleilma ka tänasel päeval?

Kui igermaani mõju kliinilisele tööle mitte märgata, siis võib eesti meelesõõlaja tõlgendada meie kultuuris olevaid loomulikke nähtusi võõrast kultuurist lähtuvalt ning eksitada iseennast omaenese mõttesoosse. Inglise keele ja igermaani kultuuriruumi poolne surve ei ole seotud ainult meelesõõlaja väljaõppega, ka sõõlatava meel võib olla mõjutatud igermaani mõtteviisist. Ja kui meelesõõlaja topib sõõlatava Prokrustese sängi, kus inimest on vaja kas pikemaks venitada või lühemaks lõigata, siis võib topelt petumäng alata. Mõttetöö käib nüüd võõral teemal, võõral meelemaal ometi eesti keeles, kuid olukorras, kus mõlemad on sugri kultuurile toetuva meeleilma mõistmisest eemaldumas. Isegi siis kui analüüsitava meel on koloniseeritud, ei saa meelesõõlaja valeliku „eurooplane olemise“ mänguga kaasa minna, kuna rahvusliku eneseteadmusega seotud sisemine lahendamata vastuolu seeläbi vaid süveneb. Igermaanilik psühhoanalüüs on vajalik ja sobiv töös Lääne-euroopa analüüsitavatega, ning isikliku kogemuse põhjal ka venelaste sõõlamisel.

6. Meelesõõlaja tähelepanekuid rahvaluuleteadlaste tööst.

Mida võiks eesti pärimuskultuur pakkuda eesti meelesõõlajatele? Järgnevalt põgus valim eesti rahvaluuleteadlaste töödest.

Ajakiri „Mäetagused“.

Mõned huvi äratanud, meeleilma avardavad näited rahvaluuleteadlaste elektroonilisest ajakirjast „Mäetagused.“ Aado Lintrop^[23] (1996) kirjeldab loos „Tubjaku Kosterkini loitsud“ lapsepõlvest pärit mõttekujutusi sooviga pugeda kurja maailma (tegelikkuse) eest peitu tagasi emaüska; Mall Hiiemäe^[24] (1996) loost „Nelikümmend lindu eesti rahvausundis I“ leiab lugeja kauni võrdkuju linnupesast kui ema rüpest, milles laps nii kui linnupoeg sirgub. Lisaks kujutab Hiiemäe ka viisi kuidas ema tuleb toime lapse loomuomase suulise kurja vägijõuga (oraalse agressiooniga); läbi ajakirja mitme numbri jookseb Enn Ernitsa lugu Saami muinaslugudest (Ernits^[25], 1997-1998-1999), kus on juttu inimeste ja loomade suhetest ning keha, kehaosade ja elundite ning meele seostest sugueluga; Lugudes milliste autorid on Art Leete (1998) „Arhailisest ja sekundaarsest kirjast ning kultuurimuutustest“, Madis Arukask (1998) „Setu lüroeepiliste regilaulude eepilisest kihist“ ja Ingrid Rüütel^[26] (1998-1999) „Varafolkloorsetelt vokaalžanridelt lauluni“ kirjeldatakse lapse varast suhet emaga, kus seni lapse poolt tajumatu ema ilmub olematusest lapsest erineva inimesena; Jaan Undusk^[27] (2004) avab maagilise mõtlemise, regilaulu ja vaikuse kultuuri vastastikuseid seoseid, kus regilaul loob võimaluse rääkida lauldes ja puudutades omanäolise vaikimise viisi läbi inimese hinge; Madis Arukask (2016) maalib mütoloogilise regilaulu „Lemmenleht“ abil naise sugulise enesetundmuse arenemise loo; Reet Hiiemäe^[28] uurib ja kirjeldab doktoritöös (2016) suulises pärimuses esinevaid vaimseid enesekaitse vahendeid, kui psühholoogilisi tõrjeviise eesti meeles ja käitumises.

Regilaulud.

Regilaulud viivad inimese iidse ainese juurde, maailma, kus ürgsed mõttekujutused võivad end ehedal kujul ilmutada. Juhan Peegel (1997, lk. 42), kes on regilaule uurinud, arvab, et regilauludest on võimalik leida keeles peituvaid muistsemat ainestikku. „Leidub aga üsna paks ja väga vana keeleline ladestus, mis uurijate tähelepanust on mõnevõrra kõrvale jäänud – eesti regivärsside keel.“ Ainestik, mis on tänapäeva inimesel ununenud, kuid sugrilase meeleilmas ürgpärivuslikult säilinud. Rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel (2019, lk.13) on kirjutanud, et uuemate laulude poolt kõrvale tõrjutud regilaul, põlvneb Läänemere rahvaste muistsest ühispärandist. Muistsete juurtega regilaul võib avada tee sugrilase meeleilma juurte juurde. Aado Lintrop on (1999, lk. 2) regilaule uurides kirjutanud, et kuigi regilaulud kaotasid sideme eheda usundiga ning laulu ei tajutud enam olulise teadmise edastamise viisina, siis „…väärtustati lauliku poeetiline eneseväljendus, mis tõi meie kultuuriruumis kaasa lüüriliste elementide sissetungi, kujundlike (ja seetõttu ka kujunduslike ) motiivide suhteliselt suurema iseseisvumise….“ Kristiina Ehin^[29] (2001, lk. 317) iseloomustab regilaulu olemust järgmiselt: „Regilaul ei räägi üldiselt faktide keelt,“ „Ometi kannab ta endas endisaegse laulikutesoo “sosinaid“, jutustades oma mõneti irratsionaalsel moel lugu eri aegadest ning samas ka aja kulgemise dünaamikast.“ „…ta on poeetiline, fantastiline, ning tihitipeale üsna ebaloogiline.“ Võime oletada, et regilauludesse süvenedes, võib meie meeltes elustuda kaja kunagistest tundetähendustest ja –seostest. Ürgpärivuslikule mälule toetudes võivad meeles tekkida tunnetega seotud mõtteseosed, mis viivad tagasi eesti keele omailma, mis „…on nagu raba, kuhu võõras vaim ei julenud liiga sügavale tungida.“ (Mikita, 2019, lk. 13). Ehk isegi siduda lõimi varasema merja-ugri[30] meeleilmaga. Tänase tunde ja mõtte lõimimine , muistse keele ja meelega võib anda võimalusi selliste seoste taipamiseks, mis on olnud omased sugri meeleilma varastele lätetele. Varasema tunde ja mõttemaailma seosed tänase eestlase meeleilmaga, loovad võimalusi märgata ja eristada omast meelest igermaani seosed, mis on võõrad meie meele- ja keeleilmale, nii kui seda Uku Masing kirjeldab oma raamatus „Keelest ja meelest.“

Ja kui küsite, mil moel niisugune lõimimine ja eristamine aset võib leida, siis lähme koos Valdur Mikitaga, murdekeele lugemisega, regilaulude laulmisega, usundiliste kombetalitustega ja eesti keelega metsa, kus võib midagi tasapisi meeles hakata helisema, helama, helatama, helahtama, kõlisema, kulisema, pauama, kilisema, kilkama, kilkuma, tilisema, tinisema, tillerdama, tilama, tirisema, tirtsatama, sirisema, tillama kõlisema või kõlama, helama, kaikuma, lailama, helkama, helgatama, kajama, helkima, kõmama, rõkkama, laksuma, helkuma, lõkkama, kajatama, kajahtama, kõlatama, kõlahtama, rõkatama ning kõige selle metsa mõju kaudu meelele, võib ka eesti keele omailm „… tasa üle silla,“ meelde tulla.

Kui Kristiina Ehin (2001) sõõlab regilaulu „Müüdud neiu“ siis mainib ta, et neiul puudub abielludes valikuvabadus (lk. 319-320). Ehin püüab tuginedes regilaulus säilinud muljele, taasluua endisaegse naise algupärast enesetunnetust. Samal viisil tahab ka meelesõõlaja eestistada võõrkeelset psühhoanalüüsi – otsides suulisest pärimusest algupärast ainest, et seda siduda sobivalt võõrkeelse teooriaga. Väga võimalik, et regilaulude tundeehe luulelisus ja rikas kujutlusvõime on peitnud lauludesse arusaadavate sõnumite kõrvale ka teadvuse eest peidetud tähendusi. Ehin käsitleb regilaulu mõistuspärast külge, leides laulus neiu, kel puudub valikuvabadus, ning kes on sunnitud abielluma, kuna on pere poolt „ära müüdud.“ Meelesõõlaja võib küsida, et kui sund abielluda on väline, tulenedes tolleaegsetest kommetest, siis mis võib toimuda neiu meeleilmas. Milline võib olla neiu hingeseisund? Kas on seal hirmud naiseks saamise või hoopis mädamunaks ehk vanatüdrukuks jäämise[31] ees? Või hoopis on neiust naiseks saamisega kaasnev sugulise eneseteadmuse muutus, tekitanud segaduse neiu meelde.

Abiellumise siirderiitust seostavad varalahkunud rahvaluuleteadlane Aino Laagus[32] ja psühholoog Jüri Allik[33] (1977, lk.28) ajutise surma või moondega meeles: „Universaalne on kujutlus, et mainitud sotsiaalne siire toimub läbi ajutise surma või siis siirduja moonde kaudu, kusjuures moonde vahevormiks võib olla mingi metsloom.“ Kirjeldatud siirdemoonde olemus sugri kultuuris toob esile, mil määral on sugrilase meeleilma arenemisele kaasatud loomariigi ja looduse ürgne sund. Abiellumisel metsistub[34] neiu meel mingiks ajaks, ning hiljem moondub „hunt“ taas naiseks. Kuigi kombetalitused aitavad neiul siiret läbida, tuleb oma metsistunud meelega, neiul ise toime tulla. Lisaks toob neiu lahkumine lapse- ja neiupõlvest, kodust ja lähedastest kaasa kaotusvalu. Sõltuvussuhe kodu ja lähedastega asendub sõltuvusega mehest. Ajutise surma seisundis ehk meele metsistumise ajal ei ole neiul enam tuge kaotatud kodust ja kodustest, ega ka tulevaselt mehelt. Metsistunud meelega tuleb üksi toime tulla. Briti psühhoanalüütiku Wilfred Bioni arvates on puuduse tajumine, eelduseks tunnete üle mõtlemiseks. Puudusetunne ja üksindus on valdavad, vaid kombetalitused toetavad, hoiavad ja aitavad neiul naiseks moonduda või naisena ajutisest surmast ellu ärgata. Kui Ehin näeb abiellumises ainult valiku puudumist ja sundi, siis meelesõõlaja näeb siin, keerulist ja valusat meelesisest heitlust, mida abiellumine kaasa toob.

Rahvaluuleteadlane Andreas Kalkun[35] mõtiskleb seto lauliku Anne Varbna lugulaulu „Koolulaulu,“ alusel neiu tunnete üle keda valdab samal moel hirm naiseks saamise ees.[36] Kalkun kasutab lugulaulu sõõlamisel ka klassikalise psühhoanalüüsi seletusi. Lugulaulu koostisosade võrdkujuliste tähenduste abil kirjeldab Kalkun neiu meeleilmas toimuvat. Mis torkab meelesõõlajale veel silma? Varbna lugulaul jutustab naise kehaga toimuvate sündmustest: kuukorrad, rasedus, sigimine, sünnitamine, rinnaga toitmine. Kuidas võtta iseenda omaks kehaga toimuv? Kuidas iseendas, omas meeles üles leida mehelik pool, mis on vajalik sugulises suhtes mehega? Kas ka mu keha lõheneb, kui mu meel on ladvani lõhki? Kas ma kehv tütarlaps, jõuan kivist mõrsjakaali[37] kanda? Kas uppumisele viitavad kaevu ja oja kujundid viitavad sugueluga seotud tunnetele ja kehale (surmahirm ja suguelu kehaeritised)? Huvitav on seto üleminekukombetalituse kirjeldus, kus neiu sureb, et naisena sündida, mil neiu meeles elustub naine. Näeme sarnasust eelnevalt Laaguse ja Alliku poolt kirjeldatud siirdega, kus neiust saab alul metsik hunt, ning seejärel alles naine. Neiu peab surema, et naisest saaks jõuline ja tegus partner mehele. Mees, kes on tegus suguelu alustaja, kohtub nüüd jõuliselt toimeka naisega, kes on valmis mees endasse vastu võtma. Alistuv naine, kelles pole piisavalt metsikut hunti, võib suguelus ise elu kaotada. Kui tahad, et sind keegi ei puutu siis võidki paradiisis neiuks jääda. Varbna lugulaul toob esile, kui keeruline, hirmutav ja tülgastav on naiseks saamine, mis vahel ei õnnestugi. „Anne Varbna kujutab om „Koolulaulus“ seda piirilseisja hirmu, mida neiud on tundnud naiseelu ees „jättes uma vyyrast ja võttes vyyra umast.“ (Kalkun, 2001, lk. 345).

Mõistatused.

Rahvaluuleteadusega kokkupuude pakub meelesõõlamisele, mitte ainult uut vaatenurka, vaid ka mitmekülgset ainestikku. Näiteks rahvaluuleteadlase mõte[38], et erootilise sisuga nalju ja mõistatusi tehakse erootilise pinge tõstmiseks – nali kui “jäälõhkuja,” on varasemale psühhoanalüüsile mõistetav osana sugulise vahekorra eelmängus, mis vabastab sugutungi teadvuse teatud keeldudest, valmistades pinda täiuslikuks sugulise erutuse kõrghetkeks suguakti ajal (Freud, 1975, lk. 77). Seda siiski paarisuhtes mitte seltskondliku mänguna nii kui seda Eestis on vaadeldud. Eesti viis erootilisi nalju seltskonnas teha, võib viidata varasematele iidsetele kombetalitustele, milliste eesmärk oligi luua rituaalsetes tantsude ja laulude abil piisav tundeseisund, mis valmistas ette järgnevaks suguühteks paarides, mis kombetalituse käigus kujunesid. Eelpoolmainitud kombetalitusi vaatles ungari psühhoanalüütik Geza Róheim Austraalia bušmanite juures. Samas vaatab Freud erootilistele naljadele oma hilisemas õpetuses, kui tõrjele, kus nali aitab seltskonnal hoopis vabaneda tekkinud erootilisest pingest, teisisõnu põgeneda teadvusetus meeles pesitseva varase lapseea sugulise türannia eest naljatamisse. Ihade tõrjet vajas 19. sajandi lõpuaastate Viinis elav inimene, kus seksuaalsuse ilmingud ei olnud lubatud ning inimsuhete õhustik täidetud varjatud sugulisest pingest. Niisuguses olukorras aitas nali vähendada pinget ning vältida seksuaalse erutuse ilminguid.

Kuidas on meil Eestis? Meil polegi ehk vaja põgeneda varaste lapseea seksuaalsuse vägivalla ja hirmu eest, sest järsku meil ei olegi sugulist türanniat, mis häirib? Võibolla ei vaja sugrilane sellist küpset psühholoogilist tõrjeviisi, sest tema lapsepõlv kulges teistsuguses ümbruskonnas teisel moel. Keset loodust ja taluelu, koos loomade ja lindudega kelle suguline elu, kui osa elavast loodusest oli kogu aeg laste silma all. Polegi vaja midagi maha suruda, vaid vaja on hoopis erutada, et erutuda!!! Kas kaja ürgsete aegade ühistest rituaalidest, mis olid mõeldud suguiha äratamiseks, et valmistada ette suguühet vabana hirmudest – ilmselt? Võib-olla ei vaja sugrilane tõrjeviise sugueluga seotud pinge maandamiseks, nii kuidas seda igermaanlik psühhoanalüüs näeb, vaid vastupidi hoopis erootilise pinge tõstmiseks, nii kuidas seda mõistab folklorist ja mõistatuste uurija Piret Voolaid. Nii näiteks võivad ka Muhu obstsöönsed laulud (Mereäär, 2015) olla meeste ja naiste suhetes, omamoodi kombetalituseks – eelmänguks, millistest oli juttu eespool, hiljem aset leidvale suguühtele. Muhu obstsöönsetele lauludele mõeldes, tundub, et pigem on tegu tõepoolest millegi algatamisega, meeleilma häälestamisega, omamoodi sõnalise eelmänguga, mis seotud küll suurema hulga inimestega, kuid tõenäoliselt paarisuhte juurde viiv. Meelesõõlaja mõtleb siin mitte ainult sõnadele vaid ka helidele, mil viisil neid laule lauldakse, ning kus sugueluga seotud sõnadel on eriliselt jõuline kõla.

Mõtetesse tõuseb erinevus ürgse sugri ja tänase eestlaste suguelulises meeleilmas. Siin võime märgata meele moraliseerivat koloniseerimist, kus endised loomulikud kombed on keskajal sattunud ristiusu ründe alla, ning moondunud. Rahvalauludes ja vanasõnades leidub mitmekihilist materjali, mis eelnevat väidet toetab. Naise süütuse teema, kajastub suulises pärimuses enamasti moralistliku ja naisi halvustava ainesega. Rahvaluuleteadlastele on samas teada, et keskaegses eesti külaelus, valitses varasemast matrilineaarsest pereelu korraldusest tulenev, naiste suguline vabadus, ei olnud naise süütusel mingit tähendust, pastorite jutt naise süütusest oli inimestele arusaamatu. Sugulised suhted oli loomulikud ja korrastatud iidsete kommete poolt. Nii võib ka suulise pärimuse varamust leida ka varasemat inimliku, sugulist valikuvabadust toetavat ainest. Eestit maarahvast ei ole Euroopat valitsenud Victoria ajastu[39] koos seksuaalsuse eitusega, otseselt puudutanud, kuid luterliku kiriku ja hernhuutliku usuliikumise jõuline mõju on eesti iidseid kombeid oluliselt muutnud. Kombeid küll, aga kas ka meeleilma, milles muutused nii väledalt ei toimu, see on veel vastuseta küsimus.

Usund.

Rahvaluuleteadlane Ülo Valk[40] (1998) on uurinud kuradi kujutamist eesti rahvaluules. Meelesõõlajat võib huvitada kurat rahvausundis kui nähtus, mis kirjeldab inimese meeleilma sügavamat olemust. Talumatu pinge ja ärevuse korral laguneb, lapse varase ebaküpsuse või täiskasvanu väljakannatamatu hingelise seisundi korral, meele terviklikkus[41]. Psüühiline pinge, mis lõhestab meele ja muudab meeleseisundid äärmuslikeks – tunded, armastuseks ja vihaks ning arusaam iseendast ning teistest, heaks ja pahaks. Inimese kujutlus tegelikkusest kaotab värvid, moondudes must valgeks ja sõjakaks-ohustatud vastandumiseks. Lõhestunud meel jätab inimese üksi ja lõhub suhted. Enesetunde parandamiseks viiakse talumatud tunded, kujutlused, või mõttekujutlused, omast meelest üle teisele inimese, eseme või nähtuse[42] peale, ning niimoodi võib ka luua meelepette kuradist. Eelpool kirjeldatud vastaseis armastuse ja vihkamise, hea ja paha vahel inimese meeles on inimlik, kuid talutav vaid küpse ja terve meelega inimese jaoks. Tunnete kaksipidisuse ehk ambivalentsuse sügavam, ürgsem alge peitub sugude erinevuses, mis eriti ilmekalt astub esile seoses sugueluga.

Kuradi ilmumise kirjeldused eesti rahvalauludes peegeldavad keskaegse inimese psühhootilise meele olemust,[43] mida ilmekalt näitab inkvisitsioon, kus võitlemine kurjuse meelepettega omas meeles, kandub üle võitluseks tegelikkusest leitud ketseritega – nõidade ja kuraditega. Kurat esineb eesti rahvausundis maskuliinse kujutlusena ning „Et nõiad on valdavalt naissoost, esineb kurat mehe kujul nende armukesena.“ (lk. 34) Kujutlus nõia ja kuradi suguelust, võib peegeldada sugueluga seotud vastandlikke tundeid, mida inimene ise ei talu, ning viib need tunded endast välja. Enam algelisema tundeilma mõttekujutluseks on kuradi ilmumine „kena“ või „nägusa“ naise kujul, kes võib olla mehele ohtlik. (lk. 60). Kuna kurat naise kujul võib olla ohtlik nii naisele kui mehele, siis võime oletada, et siin on kuradi mõttekujutluse juured sügavamal teadvusetus meeles. Ilmselt on tegemist väga varase ema-laps suhte peegeldusega täiskasvanu meeles pettekujutlustena, kus lapse vihameelsed tunded on tema konkreetse mõtlemise tõttu emale ja ka temale endale ohtlikud. Viha ema vastu on lapse meeles tappev ja ema vastus kättemaksuna surmav. Valk (1998, lk. 58) viitab kuradi mõistmisel ka varajasele psühhoanalüütilisele mõtlemisele, eelkõige alateadvuse süvakihtides toimuvale. Kui „…midagi unustatust kerkib uuesti esile, võib see mõjuda kohutavalt isegi siis, kui mütoloogiline arhetüüp pole algselt kuulunud deemonlikku sfääri.“ Kui täiskasvanu meelde on ootamatult ilmunud lapseea tunne, milles teadmatus tekitab talumatut pinget ning ajab meele segaseks, siis väljamõeldis, kurjakuulutavast mustast mehest või kuradist, aitab taastada meeles tasakaalu.

Rahvaluuleteadlane Jaan Sudak (2018) uuris luupainajaid[44] Kihnu saarel, ning kirjutas sisuka, raamatu kohalikust rahvausundist, mis võib meelesõõlajale anda kodust ainest ärevusunes toimuva mõistmiseks. Lisan Sudaku tööle ka mõned meelesõõlaja mõtted luupainajast.

Ingliskeelses kirjanduses[45] kasutatud sõna nightmare on eesti keelde tõlgitud kui luupainaja, košmaar (painaja, painajalik uni või nägemus, (VL2012)); painajalik kogemus või hirm. (Silvet, 2009). Tegemist on hirmu, meeleheidet, ärevust ja kurbust tekitava hirmutava unenägemise nähtusega, mis haarab kaasa ka keha ning mida sageli iseloomustab ka erootilist laadi vägivald. Luupainaja on midagi, mis ühendades keha ja meelt vajub magava inimese peale, tõkestades hingamist (hing {on} nööriga kaelas)[46] ja söömist (kõri kallale kippuma)[47].

Eesti rahvapärimus seostab painajat teise inimesega, kes mingil põhjusel on tulnud magajat vaenama. Teise inimese mõju ilmneb kehalistes tundmustes ja hingelistes läbielamistes. Folklooris tähistab painajat sõna luupainaja[48]. Rahvaluuleteadlase Jaan Sudaku[49] (2018, lk. 9) sõnul on luupainaja inimene, „…kes vabatahtlikult või nõiduse sunnil, peab teisi kurnamas käima; harvem on selleks surnu vaim.“

Traditsioonilistes kultuurides nähakse luupainaja õeluse, kurjuse ja kuritahtlikkuse põhjust vaenlases või vaenulikus hinges. Varasema arusaamise luupainaja olemusest on üle võtnud ka kristlik kirik, kes näeb erootilistes unenägudes seost deemonitega, kes vaenavad inimest. Vastavale soole on deemoniks, kas Incubus[50] või Succubus[51]. Jonesi (1951, lk. 113) sõnul on sellise luupainaja põhjustajaks meelest väljatõrjutud suguline himu, mille läte peitub verepilastuslikes ihades ning luupainaja või deemon pole võrdkujuliselt keski muu kui lapsevanem. Kas eelpooltoodud, igermaanliku psühhoanalüütiku oletus, ka kodumaises meelesõõlamises paika peab pole selge. Inglise arst Havenlock Ellis^[52] (2018, lk. 103) seostab luupainajat iseenda keha armuiharusega ehk autoerootiliste läbielamustega ning meenutab iidsete assüürlaste uskumusi teatud „öönaisest“, kes ilmutas end öistes unedes meestele, ergutas neid, kuid meeste tärganud kirglikku iha ei rahuldanud. Succubust tuntakse ka naisdeemonina „väikese ööneitsina.“ Naiste puhul viitab Ellis incubusele, keda on mütoloogias kirjeldatud painajana, keskajal ka kurja vaimuna. F. J. Wiedemann on selliseis mees- ja naissoost luupainajaid kirjeldanud kui valgeid või halle võrgutajaid. (Kõivupuu, 2008, lk.366).

Animism.

Eesti kultuurile on omane ja loomulik animism, hingeusk, mis kujutab endast „…usku elusolendite ning elutute esemete (sealhulgas taeva ja maa) ja loodusnähtuste hingestatusesse.“ Psühhoanalüüs jagab igermaani kultuuri arusaamist animismist, kui nähtusest , mis iseloomustab kultuuri algelisust ja arenematust. Art Leete (2019, b) sõnul oli animismi mõiste „…akadeemilise ideoloogia tööriist näitamaks maailmareligioonidele kätte nende õige koht…,“ kuid, mida tänapäeval „Me käsitleme soome-ugri animismi põlisrahvastele minevikus ja tänapäeval omaste tunnetusviisina.“ Uurijad, kelle etnograafilise uurimisretked on viinud komide, maride, hantide, metsaneenetsite ja udmurtide juurde väidavad, „…et soome-ugri animism areneb tänapäeval korraga nii inimeste intiimse kogemuse, kogukondliku eneseteadvustamise viisi kui ka avaliku-ühiskondlik-poliitilise jõuna.“                                                                                                        Igermaanist psühhoanalüütik näeb animismi meelehäirena, kus inimene ei erista elusat elutust. Sugrilase jaoks segadust ei ole, tema arusaamine elutust ja elavast maailmast on teistsugune. Sugrilase meeleilmas leidub ohtrasti nii elutut elusat kui ka elusat elutut. Kui aga sugrilase meeleilma on pesa teinud igermaani kaine mõte, siis võib segadus ka sugrilast vaenama hakata.

Kliinilises töös võib elus inimene näiteks end tunda elutuna. Sõõlatava arusaamine iseendast kui eluta olendist, sünnitab temas soovi, et sõõlaja ta ära parandaks või teeks temast midagi. Eluta olemise tunne tekib inimesele siis, kui ta lapseeas ei ole saanud olla tema ise, sest ta on kuulunud asjana oma vanematele (Lopez-Corvo, 2006, lk. 20). Niisugune olukord tekib kui vanemad ei märka lapse tundeid, ega tunnusta tema iseolemist. Võib oletada, et last asjana kohtlemise viis saab sündida eelkõige linnakultuuris, kus võimalus võõrduda iseendast on suurem kui maal. Sugrilase vahetu või ürgpärivuslikult meeles olev ja elav side loodusega, hoiab nii teda ennast kui ka ümbritsevaid inimesi püsivalt elus, isegi uskumuste järgi omal moel ka peale surma. Animismi juures kohtume taas igermaani mõtlemise omapäraga, sõnastada nähtuse äärmused, määratleda äärmuste olemus ning erinevalt sugrilasest, unustada kõik mis jääb äärmuste vahepeale. Igermaani psühhoanalüüsi erandiks on inglise psühhoanalüütiku Wilfred Bioni lähenemine, kes sugrilase moel, näeb äärmuste vahel oleva segaduse üle mõtlemises tänapäeva psühhoanalüüsi olemust. Kas võime oletada siis Indias sündinud ja lapsena elanud psühhoanalüütiku seost iidse idamaa kultuuriga, mis on viinud tema mõtted meele ürgsete tundesügavike juurde, kus kultuurierinevused on taandunud ning asendunud ürgse inimliku olemusega, mis ühine kõigile inimestele olenemata rahvusest või rassist.                                                                                                                                                Merja-ugri kultuuri taustaga eesti meelesõõlajat võib, kliinilises töös ilmnevate animismi nähtuste mõistmisel oluliselt aidata, näiteks rahvaluuleteadlase Madis Arukase (2017) uurimistöö Vepsamaal „Animistlik kõnelemine puudega kahe Läänemeresoome näite põhjal.“ Vepsalastele on mets ja seal elav metsavaim elusad. Puuga saab suhelda kui elusa inimesega. Igermaanliku arusaamise järgi on inimene, kes arvab, et metsavaim elab metsas ja puud on elusad, segase meelega. Meelesõõlaja võib siin näha, inimese elu jätkuvust elavas looduses. Sugri meelesõõlaja võib mõista elusat metsa kui kaja suhtlemisest emaga, mil laps kohanes ema ümbrusega[53] ligiduse ja läheduse kaudu. Ema kunagine tajumatu ligidus varases, võib nüüd olla tajutud elavate puude näol[54]. Inimeste ja looduse ilmumist lapse meelde võis sugri kultuuris oletuslikult olla järgmine. Alul hõlmab last ligidusega veel tajumatu ema keha, mida laps tajub iseendana. Emast eraldumise läbi muutub ligi olev ema lähedaseks emaks, ning järk-järgult liituvad lapse meeleilmaga teised kodu- ja talupere lähedased inimesed ning loomad. Hiljem, isa toetusel, liitub lapse meelde kodu ning looduse lähedus. Sugrilane on aastasadu elanud inimese ja looduse omavahelises läbikäimise ilmaruumis. Oletan, et loodus on sugrilasele olnud samasugune elav ja toimiv keskkond, nii kui seda on ema-isa, õed-vennad, vanavanemad – kogu pere koos koduloomadega. Art Leete (2019, c) toob näite komi sõpradelt, kes on möödaminnes maininud „Mõned puud on kapriissed, suuski painutades väänduvad nad valele poole.“ Inimese kõikvõimsustunde riive, leiab sõnu kahekõnes elusa loodusega, ega jää hinge vaevama. Looduse ja pereelu ühtekuuluvus hoiab ka eesti tänases päevas alles iidset animismi. Ütlevad ju vanemad lapsele: „Ära löö lauda, laud saab haiget!“ õpetades nii iseenda kui mängukaaslase haavatav ehk õrn olemise tundmaõppimist suhtes.

Kokkuvõte.

Vajadus mõista meeleilma on saatnud inimkonda ürgsetest aegadest saadik. Ülemöödunud sajandi lõpul sündinud juudi kultuuri juurtega, linlik meeleraviviis – psühhoanalüüs, lõi teadusliku aluse käitumise ja tundeelu vaheliste seoste mõistmiseks. Freud püüdis ühendada juudi kultuuri iidset pärandit kaasaegse teadusega. Tänapäeva Eestis tekib siiski küsimus, kas 19. sajandi igermaanlik teaduslik viis mõista inimese olemust, sobib seni veel maa- ja looduslähedasele sugri kultuurile, või jääb võõraks nii keelelt kui ka sisult? Vastust sellele küsimusele on vaja otsida sugri või isegi merja-ugri suulisest pärandist, kus kirjeldatakse inimese ja kogukonna loomulikus arengus kujunenud eluviise ning meelehäirete iidseid ravimisviise. Alul küti- hiljem põllunduskultuuri taustal, koos kultuurilise üleminekuetapiga, „mida iseloomustab aletamine ja metsakarjatamine.“ (Arukask, 2014, lk. 70).

Antropoloog uurib inimest, rahvateadlane rahvaid ja kultuure ja rahvaluuleteadlane rahva suulist pärandit. Meelesõõlaja vaatleb, uurib ja mõtiskleb sõõlatava meeleilmas toimuva üle. Sõõlatava kujutlused iseendast, arusaamised suhetest ja suguelu viisid, seostuvad ürgpärivuslikult minevikuga. Meelesõõlaja, kes püüab mõista eesti inimese meeleilma sügavusi, vajab teadvusetu meele toimimisest arusaamiseks, lisaks igermaanliku psühhoanalüüsi tarkustele veel teadmisi eesti keele, kultuuri, kommete ja uskumuste kohta. Ürgpärivuslikud teadmised, mis ulatuvad kultuuri iidsetesse kihtidesse, on peidetud keelde ja suulisse pärimusse ning asuvad meeles teadvusetu ainena. Nii näiteks kõlab eesti keeles tunnete valitsemises ehk ohjeldamises kaja koduloomadega toimetulemisest põllutöödel, või suguelulises käitumises kütikultuurile viitav kütist meelitaja. Endisaegne küttimine oli üpris sarnane püüule vastassooga lähedasemat suhet luua (Arukask, 2014, lk. 70) ning kaasaegses tööohjamises võime leida kündjast põllumehe hobuse valitsemise viisi.

Rahvaluuleteadus aitab meile luua pärismaist silda meeles toimuva reaalsuse ehk tõelisuse ja välises reaalsuses ehk tegelikkuses toimuva vahel. Meeles toimuva eristamine välises ilmas toimuvast on üks terve meele ja vaimu olulisemaid eeldusi. Samas annab rahvaluuleteadus meelesõõlajatele võimaluse mõista inimese meeleilmas toimuvat uuel viisil – pärismaises võtmes. Tundub, et kui folkloristika uurib ja sõõlab inimese välist olemist, ning psühhoanalüüs inimese sisemist meeleilma, siis ühine huvi inimese vastu, võib avada enam koostöö võimalusi kahe eriala vahel tulevikus.

Lingvist Eva Saar ja rahvaluuleteadlane Madis Arukask (2018, lk. 155) on valuga hinges kirjeldanud vepsa keele hääbumist ehk keelesurma järgmiselt: „Kaob terve kultuuriuniversum, mida sadade või tuhandete aastate jooksul on unikaalselt seletanud ja loonud kogu oma asuala, mõtestanud maastikke, kive, puid, ilmastikku, iseennast.“ Kõneldes suulisest pärimusest jõuame taas eesti keele juurde, kus paistab silma keele keskne osa. Mikita (2019, lk. 26) meelest tähendab „…keelesurm enamasti ka kultuurisurma.“ Lõpetuseks võiks öelda, et psühhoanalüüsi eestistamisel, milles toeks on suuline pärimus ja tähendusrikas eesti keel, võib olla ka oma osa eesti vaimse kultuuri hoidmisel ja arendamisel.

Kasutatud kirjandus:

Arukask, M. (1998) Seto lüroeepiliste regilaulude eepilisest kihist. Mäetagused 8:96-103, http://www.folklore.ee/tagused/nr8/pdf/mreg.pdf

Arukask, M. Kütt, karjus ja teadja teel mere poole. Vikerkaar, 2014, 7-8, lk. 67-78

Arukask, M. Animistlik kõnelemine puudega kahe Läänemeresoome näite põhjal. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 2017, 8-1: 21-39

Arukask, M. Saar, E. (2018) Läänemeresoome välitööde diskreetne valu. Soome-ugri sõlmed. Toim. T.-K. Raudalainen. Tallinn: MTÜ Fenno-Ugria Asutus, lk. 151-158

Arukask, M. Isiklik välkkirjavahetus 2. jaanuar 2020.

Burleson, B. (2008). Jung in Africa: The Historical Record. J. Anal. Psychol., 53(2):209-223

Ehin, K. (2001) „Müüdud neiu.“ Regilaul kui aja lugu. Regilaul – keel, muusika, poeetika. Toimetajad, T. Jaago ja M. Sarv, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv

Eisen, M. J. (2019) Eesti mütoloogia. Tallinn: Pegasus

Ellis, H. (2018) Studies in the psychology. Vol. I. CreateSpace Independent Publishing Platform

Ernits, E. (1997, 1998, 1999) Hõimlane verejõe taga: Saami muinaslood tootempõhjapõdrast. I-VII. Mäetagused, 4:34-56; 5:34-53; 6:21-38; 7:21-37; 8:15-27; 9:34-49; 10:24-37, http://www.folklore.ee/tagused/eelmine.htm

Freud, S. (1962) Three essays on the theory of sexuality. New York Basic Books (Freud, S. (1991). GESAMMELTE WERKE: V: WERKE AUS DEN JAHREN 1904–1905. GESAMMELTE WERKE: V, 3-317. Imago Publishing Co., Ltd., London. DREI ABHANDLUNGEN ZUR SEXUALTHEORIE, 29-162.)

Greenberg, J. (2017) Foreword. Attacks on linking revised. A new look at Bion’s classic work. Eds. C. Bronstein and E. O’Shaughnessy. London: Karnac, lk. xvii-xxii

Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Tallinn: Argo

Haabsaar, E. (2019) Vene riigi saamine. Novgorodi Föderatiivne Feodaalvabariik. Tallinn: Argo

Hiiemäe, M. (1996) Nelikümmend lindu eesti rahvausundis I. Mäetagused 1&2:7-23,         http://www.folklore.ee/tagused/nr1/linnud.htm

Hiiemäe, R. (2016) Folkloor kui mentaalse enesekaitse vahend: usulise pärimuse pragmaatikast. Väitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Hurt, J. (1938) Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanike Selts

Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Eesti Keele Sihtasutus

Jones, E. (1951) Beliefs concerning the nightmare. In: Essays in Applied Psychoanalysis. Vol. II Essays on Folklore, Antropology and Religion. London: The Hogarth Press Ltd and The Institute of Psycho-Analysis, pp. 110-113.

Kalkun, A. (2001) Anne Varbna „Koolulaul“ kui mäss. Regilaul – keel, muusika, poeetika. T. Jaago ja M. Sarv toim. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk. 333 – 347.

Kangur, P. (2019) Mängur. Edgar Savisaare tegelik lugu. Tallinn: Kava kirjastus

Kaplinski, J. (1996) See ja teine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kiin, S. (2019) Sundimatu kasvamine. Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus. Artikleid, sõnavõtte ja (sise)arvustusi 1977-2019. Toim. A. Merilai. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 64-66

Kross, K. (2019) 1982. Hiiumaa, handid ja Sapiri-Whorfi hüpotees. Viires, K. Kaugelt näeb lähemale. Tallinn: Kadri Viires ja kirjastus Argo, lk. 47-49

Krull, H. (2014) Pesa. Tekstid 2000-2012. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Kõivupuu, M. (2008) Rahvameditsiin. Eesti Rahvakultuur, Toim. A. Viires ja E. Vunder, lk. 363-378

Laagus, A., Allik, J. (1977) Küps ja toores eesti rahvausundis. Acta et commentationes universitalis Tartuenis, (Studia metrica et poetica II), Tartu Ülikooli Toimetised, 420, lk 21-39

Leete, A. (1998) Arhailisest ja sekundaarsest kirjast ning kultuurimuutustest. Mäetagused, 7:38-44, http://www.folklore.ee/tagused/nr7/pdf/art.pdf

Leete, A. (2019,a) Soome-ugri saladused. Tallinn: Varrak

Leete, A. (2019,b) Soome-ugri animism: otsides tänapäevaseid mudeleid. Sirp, 8. veebruar 2019

Leete, A. (2019, c) Komide laiali pudenevad kõnelused. Sirp, 15. november 2019

Lintrop, A. (1996) Tubjaku Kosterkini loitsud. Mäetagused, 1&2:30-43, http://www.folklore.ee/tagused/nr1/pdf/loits.pdf

Lintrop, A. (1999) Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. Mäetagused, 10:1-17, http://www.folklore.ee/tagused/nr10/pdf/tamm.pdf

Lopez-Corvo, R. (2006) Wild thoughts, searching for thinker. A clinical application of W. R. Bion’s theories. London: Karnac

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: ilmamaa

Mereäär, M. (2015) Muhu obstsöönne uuem rahvalaul: Kogumislugu, esituskontekst, temaatika ja vaatepunkt. Magistritöö. Tartu

Metsvahi, M. Varasem perekondlik korraldus ja õe-venna intsesti teema rahvaluules. Vikerkaar, 2014, 7-8:123-137

Metsvahi, M. Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend. Keel ja kirjandus, 2015, 8-9:573-588

Mikita, V. (2019) Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm. Välgi metsad

Peegel, J. (1997) Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Priimägi, L. Pipskeelsuse nakkushaigus imeb eesti kõnest viimasedki elumahlad. Postimees, 6. august 2019

Rüütel, I. (1998, 1999) Varafolkloorselt vokaalžanridelt lauluni I-II. Mäetagused, 8:80-95; 9:92-128,     http://www.folklore.ee/tagused/eelmine.htm

Rüütel, I. (2019) Virumaa laule ja lugusid. Tartu-Rakvere: EKM Teaduskirjastus Viru Instituut

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I köide). Stockholm: Vaba Eesti

Silverman, S. (2015). The Colonized Mind: Gender, Trauma, and Mentalization. Psychoanal. Dial., 25(1):51-66

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Sudak, J. (2018) Luupainajad Kihnu rahvausundis. SA Kihnu Kultuuriruum

Undusk, J. (2004) Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine. Mäetagused, 24:37-58, http://www.folklore.ee/tagused/nr24/undusk.pdf

Valk, Ü. (1998) Allilma isand: kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum

Viires, K. (2019) Kaugelt näeb lähemale. Tallinn: Kadri Viires ja kirjastus Argo, lk. 47-49

Võõrsõnade Leksikon (2012) Toim. T. Paet. Tallinn: Eesti Keele Instituut/Kirjastus Valgus

Erinevad mõtted on kogunud ja üles kirjutanud ning kokku seadnud Ants Parktal 26. detsember 2018/ 10. juuli 2019/19. oktoober 2019/ 2. november 2019/ 30. november 2019/ 20. detsember 2019/ 25. jaanuar 2020/ 8. veebruar 2020/28. veebruar 2020

[1] Kasutan järgnevas loos psühhoanalüüsi tähistamiseks mõistet meelesõõlamine, psühhoanalüütiku tähistamiseks mõistet meelesõõlaja, ja analüüsitava tähistamiseks mõistet sõõlatav. Ettepaneku tähistada psühhoanalüüsi sõnaga sõõlamine tegi ühise koostöö käigus eesti kirjanik ja tõlkija Peep Ilmet, kes sõna algse tähenduse juurde jõudis järgmiselt: „Sõõla ja sõõlamise puhul oli küll nii, et me otsisime sobivat vastet võõrsõnale analüüs, analüüsima. Nii et täpsem tähendus oli ette antud. Teatud tähenduslik seos sõnaga analüüs on eesti sõnal sõel. Ometi jääb sõelumine analüüsimisest nagu kaugele ja on eesti keeles koormatud erinevate tähendustega. Häälikumuutmismängu käigus tuli mulle meelde geomeetria mõiste kõõl ja sealt see sõõl, sõõlamine tekkiski.“ (Ilmet, 2013, lk. 421)

[2] Edaspidi kasutan tekstis sõna psühhoanalüüs tähistamaks euroopalikku ja meelesõõlamine eestilikku vaimsete häirete ravimise viisi.

[3] Pipskeelset, Linnar Priimäe (2019) sõnul.

[4] Kolonisatsioon:1. ümberasumine; tühjade alade asustamine. 2. vägivaldsel teel koloonia rajamine, kolooniaks muutmine. („Eesti keele seletav sõnaraamat“ 2009, ilmavõrgus)

[5] Põhjalikumalt eestistamise vajadusest loos „Igermaanliku psühhoanalüüsi eestistamine,“ https://www.psyhhoanaluus.ee/igermaanliku-psuhhoanaluusi-eestistamine/

[6] Ühtmoodi väärtuslikud on meelesõõlajale ka eesti etnoloogide ehk rahvateadlaste ja antropoloogide uuringud, kuid kahjuks ei mahu nende panuse põhjalikum käsitlus antud loo raamidesse. Samal põhjusel jäävad kõrvale ka kirjanike folkloori alased tööd: näiteks Jaan Kaplinski artiklid (1996), Hasso Krulli (2014) mahukas teos „Pesa“ jt..

[7] Kasutan soome-ugrilaste tähistamiseks Uku Masingu tähissõna sugri.

[8] Kasutan indoeurooplaste ehk indogermaanide tähistamiseks Uku Masingu tähissõna igermaan.

[9] Art Leete (1969), eesti rahvateadlane.

[10] On huvitav märkida, et soomeugrilase tagantjärele tarkus, on kooskõlas kaasaegse inglise psühhoanalüütiku Wilfred Bioni teooriaga inimese mõtlemise kujunemisest ja toimimisest.

[11] Oletatavasti viitab Masing saksa antropoloogile Johan Jakob Bachhofen’ile (1815-1887), kes on tuntud oma 1861 aastal avaldatud teosele, Das Mutterrecht, kus ta kirjeldab matriarhaadi nelja arenemisjärku.

[12] „…meie alge on ikka olnud Põhja-Euraasia tundra- või metsakultuuris, kus inimese suhe loodusega on seisnenud sellega väga tihedas kokkusulandumises.“ (Arukask, 2014, lk. 69)

[13] Madis Arukask, (1969) eesti rahvaluuleteadlane ja muusik.

[14] Suhe, mis viitab matrilineaarse kogukonna elukorraldusele.

[15] D. Winnicott’i mõte emast kui keskkonnast lapse ümber, ajal, mil laps ei erista veel iseenda emast ja tajub ema osana iseendast. Hilisemas arengus kui toimub ema eraldiolemise teadvustamine ja eraldumine emast, tajub laps järk-järgult ema kui eraldi olevat inimest.

[16] Ligi-lähedane ema. Ligidast ema tajub laps iseendana, lähedast ema aga eraldi oleva inimesena.

[17] Kliinilise psühhoanalüüsi kõrvale mahuvad veel psühhoanalüütiline teooria ja teooria kasutamine mitmetes loovtegevuse valdkondades (kirjanduse, kunsti, filmikunst jne. sõõlamine.)

[18] Koloniseerimisest põhjalikumalt vt. Annus. E. (2019) Sotskolonialism Eesti NSV’s. Võim, kultuur, argielu. Tallinn & Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

[19] Rahvas on tähistanud agaraid enesekolonisaatoreid, kui poolikuid inimesi, loodusest pärit nimedega pajuvenelane, kadakasakslane, võsainglane, milles üks osa on oma ja teine võõras.

[20] Dr. Blake W Burleson (2008, lk. 220) seostab meele koloniseerimise alaväärsustunnete kogumiga, mil orjastatud rahvas loobub oma pärismaisest loovusest ja arusaamisest alaväärsuse tunde tõttu, ja kus puuduva kriitilise suhtumisega loid meel neelab valimatult kõike võõrast.

[21] Markus Järvi, Objektiivi toimetaja nädalakommentaar: https://objektiiv.ee/nadalakommentaar-enesekolonisatsioon-ja-vabatahtlik-identiteedi-lammutamine/

[22] Matthias Johann Eisen (1857-1934) eesti rahvaluuleteadlane.

[23] Aado Lintrop (1956), eesti rahvaluuleteadlane, šamaaniuurija, laulja ja luuletaja.

[24] Mall Hiiemäe (1937), eesti rahvaluuleteadlane.

[25] Enn Ernits (1945), eesti loomaarstiteadlane, keeleteadlane ja esperantist.

[26] Ingrid Rüütel (1935), eesti rahvaluuleteadlane .

[27] Jaan Undusk (1958), eesti kirjanik ja kirjandusteadlane.

[28] Reet Hiiemäe (1974), eesti rahvaluuleteadlane.

[29] Kristiina Ehin (1977) eesti luuletaja, proosakirjanik ja laulja.

[30] Merja-ugri viitab sugrilaste iidsematele juurtele. Eesti ajakirjanik ja harrastusajaloolane Enn Haabsaar (1943-2008) soovitab soome-ugri asemel kasutusele võtta sõna merja-ugri, sest see on polütsentristlikum ja täpsem määratlus (Haabsaar 2009: 9–12). Haabsaare mõtet toetab ka eesti ajaloolane Andres Adamson, toimetaja eessõnas raamatule „Vene riigi saamine“ (Haabsaar, 2019, 10). Tähissõna “merja-ugri” võtab arvestades merjalaste keele, kultuuri, kombestikuga ja arheoloogilist jälge Venemaal ning seda kogu soome-ugri hõimude ajaloo taustal.

[31] Minevikupärandit Häädemeestest. (2012) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk. 223.

[32] Aino Laagus (1944-2004) eesti rahvaluuleteadlane ja eesti keele ning kultuuri õpetaja.

[33] Jüri Allik (1949) eesti psühholoog.

[34] Omas meeles libahundiks muutumise tänapäevane vaste võiks olla – „meel läheb segaseks.“

[35] Andreas Kalkun (1977) seto luuletaja, muusik ja rahvaluuleteadlane.

[36] Varasemas eesti elus, mille juured on emajärgses elukorralduses, oli naiseks saamine seotud abiellumisega. Abiellumise kõrghetkeks aga tanutamine, kombetalitus, mille viisid läbi naised omakeskis.

[37] Uiurätt. „On mõrsja täiesti riides ja ehtes, ka oma “räbik” ehk valge naisterahva kuub seljas, siis visatakse temale ja podruskitele tema kõrval “kaal´” pää pääle, kõigile üks ja ainus. See kaal´ on linane ja valge, “kumakine” nagu pühaserätt, käteräti sarnane, aga kaheksa küünart pitk ja kaunis lai.“ Vaata: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/laul/laul2/t/kombed.html

[38] Mõte pärineb rahvaluuleteadlase Piret Voolaiu ettekandest 2018 aasta rahvaluuleteadlaste talveseminaril.

[39] Psühhoanalüüsile pandi alus Victoria ajastu, mis kujundas ka teatud määral psühhoanalüüsi olemust.

[40] Ülo Valk (1962) eesti filoloog ja rahvaluuleteadlane.

[41] Lapse puhul on meelelõhestamine, koos kahe teise meele tõrjeviisiga (paelustamise ehk idealiseerimisega ja jälgi jätva kaetamisega ehk projektiivse identifikatsiooniga) loomulik meele arenemise viis, kuid täiskasvanu puhul nähakse seda meelehäirena. Lapse varane meel vajab tõrjeid, et meel ei killustuks, seisund mis lapsele võrdub surmaga.

[42] Kurat võib esineda inimese, kodu- või metslooma, linnu või loodusnähtuse (tulekera) kujul või eseme kujul (heinasaona)(Valk, 1998, lk. 194).

[43] Igas inimeses peitub autistlik, psühhootiline, nartsissistlik ja piirialane meeleosa, milliseid tavaolukorras terve meel ja mõistus vaos hoiavad. Teatud ajastud toovad esile ja toetavad mingi meelehäirega seotud osa. Keskaeg toetas psühhootilist nii kui kaasaeg nartsissistlikku osa meelest.

[44] https://www.youtube.com/watch?v=z_0SUh6M430 Tharaphita – Luupainaja [sõnadega + English subtitles

[45] Vt. lisaks artiklit „Luupainaja käsitlus igermaani psühhoanalüüsis.“ https://www.psyhhoanaluus.ee/luupainaja-kasitlusest/

[46] Fraseoloogiasõnaraamat ilmavõrgus.

[47] Fraseoloogiasõnaraamat ilmavõrgus.

[48] “Eesti keele seletav sõnaraamat” 2009 ilmavõrgus.

[49] Jaan Sudak (1988) eesti folklorist.

[50] Incubus: autoerootiline (oma keha armuiharus) kogemus magades – luupainaja, nn. „väikene öömees“, kes astub magava naisega suguühtesse ning kutsub esile iseenesliku orgasmi.

[51] Succubus: autoerootiline (oma keha armuiharus) kogemus magades – luupainaja, nn. „ööneitsi“, kes astub magava mehega suguühtesse ning kutsub esile iseenesliku seemnepurske; naisdeemon, kes astub suguühtesse magava mehega.

[52] Havenlock Ellis (1859-1939), inglise arst ja kirjanik, kes on uurinud inimese seksuaalsust.

[53] Sõna ümbrus ümbritsevas asendis„…tüvi on alamsaksa keeles olemas, kuid läänemeresoome keeltesse jõudis ta kindlasti palju varasemate germaani kontaktidega, ehk siis sel ajal, kui läänemeresoome keeled-meeled alles vormusid soomeugri-germaani-balti varajases kokkupuutes.“ (Arukask, 2020)

[54] Eesti keelest võib leida mitmeid sõnu, mis avavad mitte ainult Winnicotti ema-laps suhte käsitlusviisi „keskkond ema“ olemuse, vaid kirjeldavad ka lapse arengut looduse keeles. Näiteks ümbrus (last ümbritsev elukeskkond) ja tüvi (millegi keskne, tüvelaadne osa, tüviosa). Lapse varasem ümbrus on ema kui tüviosa, mis ei ole lapse ümber aga on tüviosa lapsest (ligi) ja hiljem kui laps eemaldub emast oksana, on nüüd ise ema ümber, ema küljes kinni (lähedane), kuni eraldumiseni emast seemnena, võimeline looma uut elu.