Metsikused meeleilmas

Metsikused meeleilmas.

Briti kirjanik Willam Golding on raamatus „Kärbeste Jumal“ kirjutanud 13 aastastest poistest, kes asustamata saarele sattudes metsistusid. Eesti peavoolumeediast võrsub mulje, et ka paljude eesti inimeste meeleilm on metsistunud.

Teine britt, meelesõõlaja Wilfred Bion aitab toimuvale tähendust leida. Bion uuris oma erialase töö alguses suhtlemist, väikestes gruppides, kus juht puudus. Ta silmas grupi liikmete suhtlemises kolme kulgemist: ründa või põgene, paaritumine ja sõltuvus. Piisas ühest suhtlemisviisist, et grupi töövõimet häirida. Huvitav on asjaolu, et kuigi tegemist ei olnud noorukitega, oli ka täiskasvanute suhtlemistõrke põhjuseks, tarkade täiskasvanute juhtimise puudumine. Meeleilma metsistumine, moondab rühmast jõugu, viies inimesed tagasi ühiselu varasemasse arenguvormi, milles üksikisiku elu ei ole tähtis, oluline on vaid grupi ellujäämine.

Miks on vaja liidrit, kes taltsutaks inimese meeleilmast esile tükkiva koletise? Bion mõistis, et kaosest tärganud metsikud tunded on pärit väga varase lapsepõlve surmhirmust, ning vajavad tarimist ehk tunnete talitsemist teise inimese poolt. Lapseeas talitseb ema lapse tundekaost, grupis juht. Meelerahu taastamiseks, peab grupi juht võtma oma meelde liikmete meelesegaduse, töötama sassis tunded omas meeles läbi ja jagama taritud, ehk läbi seeditud tunded grupile tagasi. Juht ei juhi käskude ja keeldudega, vaid inimliku suhtumise, mõistmise ja empaatiaga. Eesti vanasõnagi ütleb: „Lapsel valutab sõrmeots, emal valutab süda.“

Kui me vaatame riigi ja rahva suhet samalaadselt, siis mida võime öelda tänasel päeval eesti riigis toimuva kohta. Rahvast käskude ja keeldude abil juhtiv valitsus, kel puudub inimlik suhe kodanikesse, rääkimata empaatilisest mõistmisest ja südamevalust, on äratanud paljude eesti inimeste meeleilmas ürgse koletise. Kunagi terve mõistuse juures olnud inimesed olles sisemise koletise meelevallas, on hakanud jõhkralt ründama seda osa rahvast, kes on otsustanud, et ei soovi ennast vaktsineerida või ei pea maski kandmist mõistlikuks. Kolmandikku eesti rahvast, kes on ilma jäetud põhiseaduslikest kodanikuõigustest, kelle vabadust on niigi alusetult piiratud, rünnatakse ning mõnitatakse lisaks veel meedias, nimetades inimesi „vaktsiinivastasteks,“ „antivakseriteks,“ „lamemaalasteks.“ Esialgu veel sõnades, kuid mis edasi – kas füüsiline vägivald, vabaduse võtmine, majanduslik laostamine? Muist eesti inimestest on puuduvast liidrist niisugusesse sõltuvusse sattunud, et soovivad veelgi enam piirangud, veelgi enam süste, veel enam sundi. Teine osa ei tee nende ümber toimuvast üldse välja, paaritudes oma erialase töö, harrastuste või jumal teab mille või kellega, peaasi, et tegelikkus, milles paljusi inimesi ebaõiglaselt koheldakse, ei koidaks. Metsistutakse erineval viisil. Kuid kodanike põhiõiguste riive ja riiklik ebaõiglus mõjub ühtmoodi valusalt paljudele inimestele. Kaastunnet ei ole siinkohal isegi mõtet mainida.

Inimlikkus, lugupidamine ja austus teise inimese õiguste vastu on paljude eesti inimeste metsistunud meelest kadumas. Üks hävingu hingelistest ja vaimsetest põhjustest peitub moondunud meeleilmas, kus inimene on langenud oma varase lapseea koletislike hirmude küüsi, sest ei tule ise oma tunnete valitsemisega enam toime, kuna tark täiskasvanu on kaotsi läinud. Jääb vaid küsida kas eesti riigi nüüdne valitsus saab üldse aru mida tema tegemised ja tegematajätmised endaga inimestele kaasa toovad, või lastakse eesti ühiselu lõhestavatel kulgemistel teadlikult minna. Mida võib silmata on kurjus ja põlgus oma rahva vastu, koos sügava ükskõiksusega oma riigi tuleviku suhtes.

Psühhoanalüütik Ants Parktal 6. detsembril 2021