Minevikuvarjud pidulaual – filmist „Seltsimees laps.“

Minevikuvarjud pidulaual – filmist „Seltsimees laps.“

Mõned mõtted seoses äsja kinos nähtud filmiga „Seltsimees laps“. Seni loetud arvustustes käsitletakse peamiselt filmi tegemist, mõju, olemust, kuid üks oluline küsimus turgatas siiski meelde – miks just nüüd ja miks juubeliks?

Tegemist on filmiga, mis puudutab pildilises keeles minevikust haavatud inimeste valu ja kannatusi ausalt ja avameelselt, viisil mis haarab inimesed endaga kaasa tunnete tasandil. Mingil põhjusel on kuni selle aastani trauma teema avalikus ruumis jäänud nii ühiskonna kui ka inimeste poolt märkamata ja tähelepanuta. Pean silmas nii ühiskonna kui ka inimese võimet võtta sisuliselt, hinge puudutavalt ja avatud meelega vastu filme, mis käsitlevad möödunud traumasid Eesti ühiskondlikus elus.

Püüan järgnevalt avada filmi „Seltsimees laps“, kui eesti ühiskonda ilmunud äärmiselt olulise sündmuse, tähendust psühhoanalüütiku meeleilma kaudu.

Intuitiivne taju, sellest mis toimub eesti kogukonnas, tõi minu meelde filmi vaadates ja filmi üle mõeldes, arusaamise, et film on toonud esile mingi olulise murdepunkti ühiskonna olemises ja meeles. Miski, mis on olnud puudu või peidus, on saanud nüüd võimaluse esile tulla, on meeles justkui ootamatult lahti lastud. Küsimus ei ole ainult filmis, mis toimib päästikuna, vaid ühiskonnas endas laiemalt. Murdepunkt on Eesti ühiskonna meeleilmas, mis mitte ainult ei vaja vaid on ka valmis vastu võtma sõnumit valust ja kannatustest. Murdepunkti on eesti filmimaailmas ette valmistanud Imbi Paju dokumentaalfilmid[1] ning mängufilm „Risttuules“[2] ja mitmed teised samateemalised teosed.

Murdepunkti olemuse mõistmiseks võime leida sarnasuse möödunud ajast kui Friedebert Tuglase sõnul[3] võis Eduard Vilde romaanis „Külmale maale“ ära tunda „…ühiskondliku tervenemiskriisi esimesi märke…“, kuna „…kuna kirjanik oma ainet iial selle sisemise tõepärasuse ning jõuga poleks suutnud käsitleda, kui ta alateadlikult poleks allunud ühiskonnas maad võtvale murrangu-meeleolule.“ Ka filmis „Seltsimees laps“ on minu meelset tunda ja märgata märke eesti meeleilmas toimuvast murrangust, seoses järkjärgulise vabanemisega möödunud traumade taagast.

Eesti riigi kadu, inimeste kannatused ja kaotused sõjaeelsel-, sõja- ja sõjajärgsel ajal ning lõpuks vabaduse surm nõukogude võimu all. Vabadust ei saanud muidugi surmata inimeste meeles, kuid väline tagakiusav maailm murendas ja ussitas paratamatult ja järjekindlalt iga inimese meelt jättes omad jäljed ning sundides sageli iseenda paremat mina unustama. Möödunud kolonisatsiooni jälgi, mis on veelgi teadvustamata, võime veel tänagi kogeda suhtumistes iseendasse või teistesse inimestesse kui asjadesse.

Eesti inimesed ei saanud leinata riigi kaotuse ja sõja haavu, kuna uus kord seda ei võimaldanud. Koloniseerimine loob uue korra, mis sobib ainult kolonistidele. Nõukogude okupatsioon ja hilisem anneksioon viis mitte ainult Eesti riigi koloniseerimiseni vaid ka meie meeleilma koloniseerimiseni. Haavu sai ravida vaid pere või suguvõsa ringis. Kuid traumad vajavad ka kogukonna, ühiskonna poolset toetust traumatöös. Nõukogude ajal oli see võimatu. Vaikus jõudis ka kodudesse. Isa ei saa rääkida oma tütrele, kus on ema ja laps kuuleb paradoksaalselt tõde kurjategija suust. Segadus suureneb, jääb üle vaid selge sõnum: „Selg sirgeks ja naeratus näole.“

Ka Eesti vabariigi taasiseseisvumise ajal ei soovitud kõnelda möödunud haavadest. Kes siis vana asja meenutab, sel silm peast välja. Kuid haavadega on sama moodi kui inimese alateadvuses peituvate kokkupõrgetega. Konfliktid ei kao iseenesest, nad elustuvad pingelistel hetkedel ning vaevavad ja kahjustavad meie elu, eelkõige tundeelu. Tundmatut ala meie meeles on vaja mõista, ära tunda kunagist vaeva, kogeda valu ja kannatada vaevad ära, et keha valust saaks meeles olev tunne. Kannatus aitab meid mõista möödunut, abitust, alandust, viha, et mõista ja andestada. Kuni me ei suuda andestada jääb alateadlik valu ja viha meie elu ise juhtima.

Taassündinud riik ei olnud veel võimeline möödunud traumade sisulist tunnistamist enda peale võtma, kuigi formaalselt seda justkui tehti. Represseeritud inimesed võivad teile öelda, et nende haavad ja kannatused olid olulised ühiskonna silmis. Kuid seda vaid mõned aastad ning siis ka sageli, mitte siirast huvist ja mõistmisest kannatanute suhtes, vaid pigem poliitilise kasusaamise eesmärgil. Teadjate inimeste sõnumit möödunud traumade ravimise vajalikkusest, peeti tähtsusetuks ja peetakse siiani. Eesti kirjanik, ajakirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju võib meile rääkida kui palju on ta vaeva näinud, et trauma teemat ühiskonnas teadvustada. Traumaatilise mineviku käsitlemisel on ta kogenud nii vastuseisu kui ka halvustamist. Trauma teemat on uurinud ka mitmed kirjandusteadlased, kuid nende tööd ei ole kahjuks laiema avalikkuse huvi köitnud. Tegemist ei ole mitte eesti riigimeeste pahatahtlikkusega, vaid tegu on üldinimliku nähtusega, kel juba läheb paremini, ei soovi kuulda midagi möödunud haavadest, kas siis ideoloogilistel põhjustel või ei luba seda edukuse kultus. Põhjus, miks nähakse kannatanuid halvustaval viisil võib seisneda ka loomulikus psühholoogilises tõrjes – ma ei taha näha teise juures seda, mida ma ise peidan ja varjan. Kogemus, mida ka Ida Euroopa psühhoanalüütikud on kogenud suheldes Lääne Euroopa kolleegidega, kus meie traumade vastu tuntakse küll huvi, kuid vormiliselt mitte sisuliselt. Lääne kolleege ei huvita trauma teema, sest see on neil juba läbi käidud tee. ja kui siis vaid vormiliselt sisulist huvi tundmata. Muidugi lisab arusaamatusele tuld juurde ka meie koloniseeritud meele silmakirjalikus ja haavatu vaikimine.

Meelitavam on unelm viie jõukama riigi hulka jõudmisest kui mõtted alandusele, häbile, valule ja abitusele, mida venelased meile põhjustasid. Jah tõepoolest need olid venelased – teema, milles ka esimest korda Eesti filmis ausalt räägitakse. Teema, millest justkui keegi ei julge rääkida. Vastik näide meie koloniseeritud meelest. Ja samas tuleb tõdeda, et kuigi hävitava süsteemi rajasid venelased, siis hilisem hävitus viidi läbi eestlaste endi poolt. Kui esimesel küüditamisel 1941 aastal olid eestlased küüditajate õpipoisid, siis teise küüditamise ajaks 1949 aastal oli õpipoistest juba meistrid saanud. Hästi osav viis koloniseerida rahvast, mis toob kaasa rahvale lakkamatu hirmu ja süütundega.

Igaüks meist on küll erinevalt kui ikkagi puudutatud suuremal või vähemal määral minevikus toimunust. Ja me vajame oma peidetud mineviku läbitöötamiseks, mitte ainult lähedastega rääkimist ja koos vaikimist, vaid ka seda, et kogukond ja ühiskond meie ümber näeks meie valu ja kannatusi ning kõneleks sellest, mõtleks meiega koos kaasa ja tunneks neid tundeid, mis meis on, meiega koos. Film „Seltsimees laps“ seda võimaldab ja pakub. Jääb loota, et minevikuvarjud ei leia mälumist ja seedimist ainult juubelilaual.

Ants Parktal psühhoanalüütik/meelesõõlaja 9. aprillil, 2018

[1] Dokumentaalfilmid: „Tõrjutud mälestused“ ja „Soome lahe õed“.

[2] “Risttuules” on 2014. aastal linastunud dokumentaalsel ainesel põhinev Eesti eksperimentaalne ajalooline mängufilm, mis käsitleb 1941. aasta juuniküüditamist.

[3] Tuglase kommentaar on seotud Ed. Vilde romaani „Külmale maale“ Ilmumisega aastal 1896. (Tuglas, F. (1958) Juhan Liiv. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk.26).