Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest. M.Sütt, A. Parktal
- On October 26, 2015
MÕTISKLUSI PSÜHHOANALÜÜSI
EESTISTAMISEST
Meelis Sütt, Ants Parktal
Pakume mõtisklusteks, aruteludeks ja edasiarendamiseks kimbu ideid ning mõttekäike psühhoanalüüsi eestistamisest.Kogum psühhoanalüütilisi mõisteid on eesti keelde tõlgitud ja avaldatud (Jüriloo 1994) ingliskeelsest psühhoanalüüsi sõnastikust, mis on omakorda tõlgitud prantsuse keelest (Laplanche jt1988). Tõlgitud mõisted on aidanud avada ingliskeelset (freudistlikku) psühhoanalüütilist mõtteviisi ja arvatavasti enamik neist on siiani kasutusel.
Eesti psühhoanalüütilises ringkonnas on vahepealse paarikümne aasta vältel kõlanud mitmesuguseid mõtteid psühhoanalüütiliste mõistete tõlkimise otstarbekuse üle. Kuulda on olnud nii poolt- kui ka vastuargumente, mis näitab, et sellealane mõttetöö jätkub. Vaevaline ja vähene edenemine mõistete tõlkimises on mõistetav, kui võtame arvesse, et üksikute mõistete tõlkimine võibki viia ummikusse või tekitada selguse asemel segadust.Mõistete tõlkimisest ei piisa. Tuleb teisendada ehk eestistada terviklikke käsitusviise ja nende toimingute kaudu otsida meele toimimist kirjeldavaid omakeelseid sõnu. Vajame mõisteid, mis kajastaksid meele toimimist soome-ugri kultuuri taustal ja oleksid emakeelse psühhoanalüüsi aluseks.
Oleme seisukohal, et võõrkeeles kirjeldatud psühhoanalüütilistele käsitustele tuleb leida nähtumuslikud ja olemuslikud vasted eesti kultuurist, keelest, eestlaste ajaloost ja hingeelust, psühhoanalüütiku või psühhoanalüütilise terapeudi enda kogemustest eestlasena. Otstarbekas on kasutada kõike, mis sellega seostub ja mille kaudu oleks võimalik jõuda nimetusteni, mis hõlmaksid teisendatud vaadete süsteeme ning võimaldaksid leida ja luua seoseid nende süsteemide vahel. Loomulikult on oluline silmas pidada nende leidude rakendatavust igapäevases psühhoanalüütilises tegevuses.
Jutt käib võõrkeelse psühhoanalüüsi taasloomisest eesti keeles. Lähtume soome-ugri kultuurist, mis on kujundanud eesti inimese meele ja keele. Püüame keskenduda eelkõige regilaulude keelele ja meelele ning teiste soome-ugri rahvaste keelest ja meelest tulenevatele tähendustele. Kuna psühhoanalüütilisi teooriaid meele toimimise kohta on mitu ja need teooriad erinevad üksteisest ka meele toimimise mõistmises, siis täpsustame, et soo-vides püsida ühe psühhoanalüütilise teooria mõistete piires, lähtume Inglise psühhoanalüütiku Wilfred R. Bioni ideedest. Teisisõnu, jutt käib eestikeelse psühhoanalüüsi loomisest, mis lähtuks soome-ugri juurtest, kuid oleks siiski psühhoanalüüs.
Selgitame lähemalt. Näiteks, kuidas saab Lõuna-Eestis sündinud imikul tekkida “okeaaniline tunne”,1 millest kõneleb Sigmund Freud (2010: 20), kui maimukese vanemad pole ehk merdki näinud? Kui otsida võimalust seose loomiseks, siis Valdur Mikita (2013) stiilis sünesteetilistes mõtterännakutes võime leida, et “okeaaniline tunne” saab Lõuna-Eesti titel tekkida ehk tänu fülogeneetilisele pärandile, mis ulatub sadade miljonite aastate taha,
mil praegune Eesti maa polnud väidetavalt veel Aafrika mand-
rist eraldunud. Võib-olla. Kuid ilmselt oleks Eesti psühhoanalüü-
si kontekstis siiski lähedasem ja kohasem kõnelda hoopis “kup-
pelmaastikulisest”, “loksutav-käänulisest”, “looklev-tasasest” või
isegi pigem “hõljuv-äiutavast” tundest. Mõttestruktuur on Freudi
omaga sama (püüd aimata väikelapse aistingulisi elamusi), kuid
sisu on rahvuspäraselt ja geograafiast tulenevalt erinev. Arusaa-
dav, et siin on tegemist metafooriga ja küsimus pole konkreet-
sel juhul täpse üldrahvaliku sõnalise vaste leidmises, vaid tea-
tud kultuuri- ja keelekeskkonna ning (pere ja ühiskonna) ajalooga
seotud vastavate meeleseisundite ja -toimimise eripärade märka-
mises ning tõlgendamises.
MIKS TEISENDADA, MITTE TÕLKIDA (MIKS EESTISTADA, MITTE EESTINDADA)?
Psühhoanalüütilisi mõisteid tõlkides jõudsime äratundmisele, et
sõnade, lausete, mõttekäikude ja ka mõistete tõlkimisel eesti keel-
de saame võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keeles. Sel juhul saa-
me küll mõelda psühhoanalüütiliste tekstide põhjal eesti keeles,
kuid võõrkeelt kasutavate analüütikute moodi. Kas pole sarnane
jäljendamisega?
Jaan Kaplinski väidab oma essees “Kui Heidegger oleks
mordvalane olnud”,2 et soomeugrilased pole välja mõelnud oma
algupärast filosoofiat. Kaplinski on kindel, et ta ei eksi, kui väi-
dab, et umbes 90% soome-ugri keeltes ilmuvatest filosoofilistest
tekstidest on tõlked. Tõlgete algkeelteks on inglise, prantsuse ja
muud indoeuroopa keeled. Ülejäänud 10% on soome-ugri origi-
naallooming, kuid nende tekstide kirjutajad püsivad lääneliku fi-
losoofia kiiluvees. Kui vaatame selle pilguga eesti keeles ilmu-
nud psühhoanalüütilisi tekste, siis tasuks tähele panna, milline
on nende jaotus tõlke- ja originaaltekstide vahel. Kuivõrd seila-
vad eesti autorite ja ka tõlgitud tekstid muukeelse(te) psühhoana-
lüüsi(de) kiiluvees või mille poolest on need eestipärane tõuare-
tus? Parafraseerides Kristjan Jaak Petersoni: kas eestikeelne ja
-meelne psühhoanalüüs ei vääri vähemalt samavõrd arendamist
kui muukeelne? See pole retooriline küsimus. Küsimus on psüh-
hoanalüüsi kui raviviisi ja teadusliku uurimismeetodi kohasuses,
mis sõltub otseselt keelest ja kultuurist. Me üritame leida soome-
ugri kultuurile ja eesti keelele omast psühhoanalüüsi.
Uku Masing (2004) usub, et iga uue keelega omandab inime-
ne uue “hinge”, iga keelkond on meelkond. Igal keelel on oma
keeletõelus. Ta väidab, et rahvusteadus pole mitte lihtsalt eesti
keele, eesti ajaloo või mingi muu eesti asja uurimine, vaid igasu-
gune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõt-
lemises. Urmas Sutrop (2004) viitab Masingu tõdemusele, et rah-
vusteadus võib olla ka botaanika, kui sellele lähenetakse keele-
tõelisusest tingitud rahvusliku mentaliteediga.
Kindlasti vajab hoolikat kaalumist, kuivõrd on psühhoanalüü-
tiline mõtlemine sarnane filosoofilise mõttelaadiga. Paraku puu-
dub meil soome-ugri kultuuri- ja keelejuurtest lähtuv eesti psüh-
hoanalüütiline teooria, et sellele arutlustes toetuda. See tuleb al-
les luua. Seetõttu laename taas Kaplinski üpris psühhoanalüüti-
lise maiguga mõttekäigu ühest tema teisest esseest, “Heidegger,
emakeel ja Keeleema”:
Kodu on seal, kus on, oli ema. Kõige kodusem kodu, pärisko-
du on sünnikodu, sünnikoda. Koht, kuhu tulime emakojast. Ema
rind, ema süli. Siis emakeel. Emakeel, mis Heideggerile ja tema-
meelsetele on Ema Keel, Keeleema nagu eestlastel oli metsaema
ja maaema. Emakeel aitab meil minna tundest küsimuseni ja küsi-
musest vastuseni, kuid ka küsimusest tundeni. Emakeeles saame
liikuda igas suunas, saame mõelda [meie rõhutus],3 kui tahame.
On oluline vahe sellel, kas inimene mõtleb või otsib valmis mõt-
teid.
Heideggeri Keeleema on saksakeelne. Meie keeleema ei ole
saksakeelne. Saksakeelne, võõrkeelne saab meile olla vaid võõ-
rasema. Kuidas olla kodus võõrasema juures? Tuleb olla võõ-
rasemale keele ja meele järele, tema meie keele ja meele järele
olla ei oska ega taha. Seda on raske olla, võõrdumata oma kee-
lest ja meelest. Teiselt poolt on seda kerge olla, sest võõrdudes,
võõrkeelseks-võõrmeelseks saades ei tule enam meelde küsida ja
otsida oma küsimusi. Ei tule enam meelde mõelda, otsida, kuidas
küsida ja kuidas vastata. Seeasemel hakkame otsima valmis vas-
tuseid. Kui otsime neid oma emakeelest, oma keeleemalt, saame
koos vastustega ka võimaluse ise küsida ja vastata, niidistiku, mis
ühendab tundeid, küsimusi ja vastuseid.
Ka võõrasema võib meile selliseid oma niidistikke pakku-
da, kuid need kehtivad, nendes on oma ilu, korrapära ja tõepära
vaid tema keeles. Kui püüame selle meie keelde üle kanda, läe-
vad niidistikud sassi, meie mõtlemine läheb sassi, mõtlemisest
saab võõrmõtlemine. Võõrmõtlemine on võõraste mõtete tarbimi-
ne, ostetud pusle kokkupanemine (Kaplinski 2013).
Ikka on sellid enne meistriks tunnistamist käinud mööda maa-
ilma, õppinud oskusi ja vilumusi välismaistelt meistritelt ja nen-
de juhendamisel. Koju tulnuna on paljud neist loonud omanäolise
“töökeele”. Just loonud, mitte üle võtnud. Küllap pole juhuslik,
et samad arhitektuuristiilid ilmnevad läbi ajaloo eri kultuurides
hoopis isesugustena. Firenze renessansi stiilis raehoone on erinev
Hispaania ja Inglismaa samas stiilis esindushoonetest (Gympel
2006: 42–51). Võib märgata, kuidas Eestis on sõjaeelne juugend-
lik mööblidisain segunenud eestipärase rahvusromantikaga. Rää-
kimata juba 20. sajandi alul võrsunud Eesti kunstnike loomin-
gust, mida on vorminud Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja
Itaalias toimunud õpingud, kuid mis väljendavad ja tõlgendavad
Eesti inimesi ning loodust siiski omamoodi (Epner 2010). Tõm-
mates lõimi (seoseid) ka muusikasse — kas lõunaeestlase Aapo
Ilvese (2013) omaloomingulisel eestikeelsel bluusil on kodukan-
di “lehk man” peale autori isikupära ehk ka tänu maailmanäge-
misele Võru murde kaudu? Saksofonist ja džässmuusik David
Liebman,4 kes on palju maailmas ringi liikunud ja eri kultuuride
esindajatega musitseerinud, on kogenud, et kui teatud rahvusest
muusikutega piisavalt kaua koos mängida, on võimalik ära tunda
selle rahvuse iseloomulikud kõlamustrid. Ta rõhutab intervjuus
Eesti Televisioonile, et muusikalises improvisatsioonis märgata-
vad rahvuslikud jooned ei tulene tema arvates mitte selle rahva
rahvamuusikast, vaid just keelest.
Tulles tagasi psühhoanalüüsi juurde — kuivõrd saab olla ju-
huslik, et teatud psühhoanalüüsi paradigmad loodi juudi kul-
tuurijuurtega psühhoanalüütikute poolt, kuid arendati erineva-
teks teooriateks teistes kultuuriruumides, näiteks objekt-seoste
teooriaks Inglismaal ja psühhoanalüütiliseks self -psühholoogiaks
Ameerika Ühendriikides?
Eelnevatest mõttekäikudest ja -kogemustest lähtudes leidsi-
me, et soome-ugri kultuuri, selle juurte, eesti keele ja psühhoana-
lüüsi suhteid saab kokkuvõtvalt väljendada järgmiste teesidega.
Võõrkeelne psühhoanalüüs erineb eestikeelsest psühhoana-
lüüsist.
Tõlkides võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keelde, saame
võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keeles.
Soome-ugri kultuurist lähtuv eestikeelne arusaam ja mõtle-
mine psühhoanalüüsis ja psühhoanalüüsist tõenäoliselt eri-
neb muukeelsetest nii sisuliselt kui ka olemuslikult.
Lähtudes oma senisest kogemusest psühhoanalüüsi eestis-
tamisel, võime öelda, et kui otsida eelkõige nähtumuslikke
ja olemuslikke vasteid ning tähendusi soome-ugri kultuuri-
juurtest (teisisõnu, teisendades võõrkeelset psühhoanalüüsi
eesti keelde ja Eesti kultuuripilti), avanevad psühhoanalüü-
si mõistmisel hoopis uued lõimed ning mõtlemine avardub
keeleliselt uute võimaluste ja sõnadega. Mõtlemine toimub
seetõttu loovalt, mitte jäljendavalt.
Psühhoanalüüsi mõistmiseks on vaja mõista psühhoanalüüsi
eesti keeles.
KUIDAS TÕLKIDA MÕISTET URSZENE?
Varasemad ja tänapäevased Urszene käsitused
Urszene5 on väljend, mida esimesena kasutas Sigmund Freud
1918. aastal tähistamaks lapsepõlve üldlevinud kujutlust vanema-
te seksuaalvahekorrast (Akhtar 2009: 219). Selline kujutlus sai
Freudi arvates tuleneda tegeliku sündmuse tunnistajaks olemisest
või põhineda ka üksnes fantaasial. Urszene väljendusrikkus ja ag-
ressiivsus võis tema meelest muutlik olla. Freudi üksikasjalikust
Urszene selgitusest kuulsas Huntmehe6 juhtumi kirjelduses (vt
Akhtar 2009: 219–220) ja tema teistest seisukohavõttudest sel
teemal saab järeldada, et Freud pidas Urszene puhul tähtsaks järg-
misi asjaolusid:
Nii oma vanemate kui ka loomade suguühte pealtnägemine
ergutab lapse Urszene fantaasiaid.
Urszene erutab lapsi, kuid tekitab ka hirme vanemate kätte-
maksu ees.
Laps peab sugulist vahekorda sageli vägivaldseks ja arvab,
et isa peksab ema.
Laps tõlgendab toimuvat vastavalt oma piiratud teadmiste
raamistule ja järeldab, et vahekord on anaalne.
Urszene olemust on võimalik taibata ainult nachträglich’i
ehk deferred action’i7 kaudu.
Urszene on üldlevinud mentaalne konstruktsioon ja võib-
olla isegi fülogeneetiline pärand, mis eelneb isikliku tähen-
duse loomisele.
Freud pidas Urszene kujutlusi vältimatult traumaatilisteks.
Tänapäevaste arusaamade kohaselt ei pruugi see nii olla, kuigi
neil kujutlusil võib olla tugev mitteteadlik mõju inimese meele
toimimisele (Akthtar 2009). Oluline on arvestada, et Freud ku-
jundas oma arusaamad teatud ajastu, kultuuri ja keele kontekstis.
Urszene on aja jooksul oma vaatenurgast tõlgendanud paljud
teisedki autorid. Danielle Knafo ja Kenneth Feiner (1996) käsi-
tavad Urszene kogemusi ja fantaasiaid internaliseeritud objekt-
suhete kujutluslike visanditena, mis avalduvad eredalt seksuaal-
setes kujutelmades. Knafo ja Feineri arvates on Urszene segu mi-
nevikust ja olevikust, fantaasiast ja tegelikkusest, sisaldades sel
viisil lapse tegelikke (psüühikavälisel reaalsusel põhinevaid) ja
tõelisi (psüühikasiseseid) objekt-suhteid vanematega ning lapse
kujutlusi vanemate omavahelistest suhetest. Urszene kogemuse
mõju võib olla nii kohanemisele kaasa aitav kui ka traumaatiline.
Nad leiavad, et Urszene ilmnemisviisid ja nende tagajärjed sõltu-
vad lapse vanusest ja vastavate psüühiliste struktuuride arengust
ning võivad endas sisaldada mitmesuguseid samastumisi. Ühe lõ-
busa näitena esitavad Knafo ja Feiner anekdoodi, kus kahe-, nelja-
ja seitsmeaastane prantsuse poiss vaatavad akna tagant pealt, kui-
das paarike on seksuaalvahekorras. Kaheaastane hädaldab nuttes:
“Vaadake, nad kaklevad!” Nelja-aastane põlastab: “Rumal, nad
ei kakle, vaid armatsevad!” Seitsmeaastane täiendab: “Just! Kuid
oskamatult.”
Huvitavaid, tunnetust süvendavaid ja pilku avardavaid Ursze-
ne / primal scene’i käsitusviise pakuvad ka Henry Edelheit (1974)
ja Ilsa J. Bick (1988).
Tungiteater, tungiloomus ja Bioni mõtteviisile tuginev Ursze-
ne käsitus
Eesti keeles on meid huvitavat terminit varem tõlgitud ürgfan-
taasiaks (Myllärniemi 2010: 71). Leiame, et see olekski kohane
väljend, kui mõiste sisu poleks Freudi algsest määratlusest edasi
arenenud ja avardunud. “Ürgfantaasia” sobiks eestikeelseks mõis-
teks, kui selle sisuks oleks ka tänapäevaste leidude ja arusaamis-
te valguses ürgajast pärinev, fülogeneesiga kaasas käiv üleüldine
inimesi ühendav kujutlus. Tõsi, sisu märgatavast mitmekesistu-
misest hoolimata kasutatakse näiteks ingliskeelses psühhoanalüü-
sis tänapäevalgi sama mõistet. Kuid et eestistamine toimub just
praegu, mitte möödunud sajandi alul, on meie eeliseks võima-
lus toetuda seda mõistet teisendades nüüdseks kujunenud psüh-
hoanalüütilistele arusaamadele ja soome-ugri kultuurist lähtuvale
äranägemisele. Pakume Urszene’le kaht eestikeelset vastet. Üks
oleks tungiteater ja teine tungiloomus. Selgitame üldjoontes, kui-
das nende vasteteni jõudsime.
Alustame tungiteatrist jaWilfred R. Bioni mõtetest. Miks just
temast? Sest Bion (vt nt 1989, 2007a) kirjeldab meie arusaa-
mist mööda seda, kuidas mõtlemine toimub, mitte millest mõel-
da. Kiikame mõne lehekülje võrra tagasi Kaplinski küsimuse,
vastuse, tunde ja mõtteniidistiku poole. Ka Masing väidab, et
sugrilane (soomeugrilane) küsib “kuidas?”. Indoeurooplane pärib
“miks?” (Masing 2004: 13-15/302).
Wilfried R. Bion kirjutab primal scene’ist:
Ruskini määratluses on mõiste “väärtuslik” tähenduseks “eluan-
dev”. See võib tähendada, et oidipaalne teooria ja primal scene
pakuvad lõime (nii nagu Pythagorase teoreem võimaldab Descar-
tes’i koordinaate kasutades teisendada geomeetrilise kujundi al-
gebravalemiks) elu- ja surmainstinkti ning selle vahel, mis on
väärtuslik ja eluandev ning ka vastupidi (Bion 2007b: 1497).
Mõistame Bioni mõtet nõnda, et nii oidipaalne teooria kui ka
tungiteater (primal scene) võivad olla lõimeks ehk teisendamist
võimaldavaks valemiks, mille abil elu- ja surmainstinkt muun-
duvad tänu alfa -funktsioonile elu andmiseks ja võtmiseks — kok-
kuvõttes abstraktsioonideks, mida saab kasutada mõtlemises tä-
henduste ja arusaamade leidmiseks ja koostamiseks. Juhul kui alfa –
funktsioon ei toimi, moodustavad “seedimata” beeta -elemendid beeta –
screen’i ehk traumaatilise, arenguta tungiteatri kujutelma. Võib
lisada, et kui laps tajub tõeluses või ka tegelikkuses, et vanemad ei
võta vastu ega mõista kasvõi vaistlikult tema tundeid, ja ta kogeb
nende hävitavat suhtumist oma tungiteatriga seotud kogemustes-
se, kujuneb lapsele sellest koondkogemusest nimetu õudus (na-
meless dread) ehk korduv traumaatiline meeleelamus. Säärase
“saaduse” üle pole võimalik mõelda. Seda saab vaid väljutada,
heal juhul projektiivse identifikatsiooni vahendusel, või mingil
viisil teostada. Selle kordumist oodatakse ja kardetakse.
Tungi mõiste laenasime tungiteatri väljendisse Bioni ülaltoo-
dud käsitlusest, mis lähtub Melanie Kleini ideedest (1990: 370–
419) ja Immanuel Kanti filosoofiast. Freudi tungiteoorial ja Klei-
ni tungikäsitusel on oma ajalugu, mille vaatlemine ei mahu selle
kirjutise raamidesse.
“Teatri” kasutamist on keerulisem selgitada. Otsest sisulist
seost sel soome-ugri kultuuri juurtega ei paista olevat. Kind-
lasti inspireeris algmõistes sisalduv sõna scene. Võib-olla tur-
gatas “teater” meelde Joyce McDougalli teoste kaudu (McDou-
gall 1989, 1991) või NO99 lavastuse “Lenni ja Kizoo” nägemise
ja kogemise ajel. Etenduses toimub peaaegu sõnatu askeldami-
ne, avastamine, kombineerimine, loomine, lõhkumine, pettumi-
ne, rõõmustamine ja ahastamine. Seda kõike intensiivsete tunnete
ajel ja saatel. “Teater” tundub ka sobiva tähistajana suupärasuse
tõttu. „Seksiteater“, „sugutamisteater“ ega „suguteater“ ei sobi,
sest Urszene sisaldab muudki peale seksuaalvahekorra. Tuletame
meelde Knafo ja Feineri ülaltoodud arusaamu primal scene’ist.
Tungiteatris astuvad osatäitjad üles teatud kujutluslike stse-
naariumide alusel, millest moodustuvad mitmesugused etendu-
sed. Osa neist on kordusetendused. Taustajõuna toimetab lavas-
taja — leidlik meel. Vaataja olemasolus pole võimalik kahelda.
Allpool kirjeldame tungiloomuse mõiste leidmise asjaolusid.
Selle vaste tuletasime selgemas seoses oma praeguste arusaama-
dega soome-ugri kultuurist. Olles asjatundjad psühhoanalüüsi
vallas, on meie teadmised soome-ugri kultuurist ja keeltest as-
jaarmastaja tasemel ning loodame keele- ja kultuuriteadlaste toe-
tusele ja panusele teema edasiarendamisel.
Tungiteater
Püüdes kirjeldada oma arusaama tungiteatri olemusest, esitame
hüpoteesi, milles tugineme Bioni mõtteviisile ja objekt-seoste
teooriale.
Tungi kehalised aistingud, emotsionaalsed kogemused (beeta –
elemendid) ja lisaks muud asjasse puutuvad elemendid8 töödel-
dakse alfa-funktsiooni abil alfa -elementideks, mis on nii-öelda mõt-
lemise tooraine — unenäolised kujutelmad. Siinsel juhul moo-
dustavad alfa -elemendid teatud dünaamilise9 meelemudeli — tun-
giteatri. Tungiteatri “lavastused” võivad algselt olla sooloeten-
dused või etüüdid, milles peaosas esineb näiteks vanemate voo-
di kohal rippuv ristilöödud Jeesuse kuju (Edelheit 1974), ki-
määr (Edelheit 1978) või mingisugused muud osaobjektidest
kokku pandud veidrad olendid. Oidipuse müüdist (vt nt Petiš-
ka 1983: 124–135) tuttavat Sfinksi (kimääri variatsioon) võib sa-
muti käsitada paranoid-skisoidsele positsioonile omase meelelaa-
di loominguna. Vaatleme Sfinksi mõistatust katkena protsessist,
kus paranoid-skisoidne positsioon läheb üle depressiivseks posit-
siooniks (nn conteined-container-protsess10). Oletame, et Sfinks
ise ongi mõistatus ja selle vastus. Nüüd näeme, et kimäärilaadne
olend on tegelikult inimene — inimene, kes igas vanuses pais-
tab isesugune ja erineb eelmisest ning järgmisest põlvkonnast.
Võib kujutleda, et ka Oidipus tegi oma meeles samasuguse tei-
senduse. Kui Oidipus mõistatuse lahendab, siis Sfinks-mõistatus
kaob, hukkub,11 ja tee edasiminekuks on vaba.12
Tungiteatris osalemise elamuse võib pakkuda elektrilöök,
mille tingib öölambisoklisse pistetud sõrm (Ogden 1989: 150).
Tungiteatris etenduvad etüüdid muutuvad arengu käigus lühi-
lavastusteks, nagu naisterahva võitlus robotliku tulnuk-emaga
(Bick 1988), röövlite ärahirmutamine Bremeni linna moosekan-
tide poolt (Edelheit 1978) või meremeeste hävinguoht ja vastu-
panu sireenide võrgutav-ahvatlevale kutsele Kreeka mütoloogias.
Alles meele ja selle struktuuride küpsedes on psüühika suuteli-
ne mehe-naise vahekorrast kujutlusi looma. Trauma korral taas-
sisestub (reinternaliseerub) endast lahutatud (väljaprojitseeritud)
tungiteater ilma eluandvate elementideta ja selle asemel moodus-
tavad bizzarre-objektid beeta -screen’i.13 Tungiteater on ühtlasi tege-
likkuse tajumise ja tõlgendamise aluseks.
Tungiteater võimaldab vaatajal midagi arusaamatut, kuid
aimatavat teisendada mõeldavaks (Ogden 1989: 149). Siit edasi
saab luua narratiive ehk sidusaid jutustusi endast, suhetest, maa-
ilmast ja ilmaruumist, kuid need ei võrdu mudeliga (mudelgi on
umbkaudne versioon aimelistest emotsionaalsetest aistingutest).
Mudel esindab tinglikult tõelisuse ja tegelikkuse tajumist ning
nende tajude vahelist suhet. Narratiiv täidab mudelites esinevad
talumatud lüngad, mis tekitavad kahtlusi ja ebakindlust. Narra-
tiiv on loogiline, suunatud põhjus-tagajärg-seose loomisele, kuid
sügavamas tähenduses pole narratiivi eesmärk leida tõelähedust,
vaid leevendada ärevust, täita tühimikud, mis esinevad mudelites
ja mida mudelid ka ilmutavad.
Ilmselt on narratiive mitmesuguseid ja nende eesmärkki eri-
nev. Kui meenutada näiteks eri rahvaste loomismüüte, annavad
need mudeli mõõdu välja küll.
Kultuuriomased tungiteatrid ehk loomismüüdid
Tungiteatri mitmekülgset olemust sõõlates (analüüsides) tek-
kis küsimus, kuivõrd võib loomismüüt “Loomine kolmest mu-
nast” (Tedre 1969: 13; Krull 2014: 12–20) esindada kultuurile
omast üldistatud arusaama ülalkirjeldatud tungiteatrist. Laul ise
on selline:
Üks on õunapuu mäella,
üks on oksa õunapuussa,
üks on õile oksa päälla,
üks on õuna õile päälla.
Sie õuna mõnesugune:
kuu puolt kumerikene,
päävä puolt on punasikene,
Riia puolt on ristiline,
Narva puolt on naastuline,
Harju puolt on aukuline.
Tuli üksi suuri tuuli,
sai üksi sadune ilma,
vieretas õuna vedeje,
ajas õuna allikaie.
Mis sest õunast sündinekse?
Sinikirja linnukene,
sinikirja, siibakirja.
Luogelekse linnukene,
luogelekse, lendelekse,
lendas meie lepikuie,
kukkus meie koppelie,
arvas meie haavikuie,
määras meie männikuie.
Meie koplis kolme põesast:
üks oli sinine põesas,
teine on punane põesas,
kolmas kullakarvaline.
Sinikirja linnukene,
ära puoe sinise põesa,
ära puoe punase põesa,
puoe kullakarvasesse!
Võttas kuldase omaksi,
hõbedaise arma’aksi.
Sinisiiba linnuke
hakkas siis pesa tegema.
Sai siis pesa valmi’eksi,
hakkas siis mune munema.
Sai siis munad munetud,
hakkas puoegi haudumaie.
Said pojad verisulije,
hakkas puoegi pillutama:
ühe pani kuuks Kuuramaale,
teised pani täheks taeva’aie,
kolmas päevaks pääle ilma.
Seda lugulaulu me siinses tekstis põhjalikumalt lahti mõtesta-
da ei ürita. Puudutame vaid mõnda kohta.
Adusime, et uue, järgneva tekkimine, küpsemine ja koorumi-
ne ehk viljastumine ja sünd tähistavad kokkuvõtlikult looduslik-
ku loomisakti ja elukaart. Loomine ja taasloomine, mille osaks
on eraldumine, teisenemine, valikud, loobumine ja lahkumine, on
looduse ja kogu maailma toimimisviis.14 Samas tekib ka sisuline
ja pragmaatiline küsimus: kui lind otsib pesa ja hakkab mune hau-
duma, siis kes ja kus on loomise teine pool? Kas on tegemist lap-
selikult vähearenenud (infantiilse) või osaliselt väljatõrjutud pil-
diga või bizzare-objektiga seoses –K-lõimega?15 Teame, et väga
varases eas ei taju laps veel loojapaari (ema-isa) päris teadlikult.
Esiplaanil on ema ja sedagi mitte kohe algusest eraldioleva ja ter-
vikliku isikuna. Loomismüüdi esimene salm meenutab lapseoo-
tel naist, kel üks käsi vaba, teine toetamas juba “õunaks” paisu-
nud kõhtu. Sama mõtet kordab ka rida “üks on õuna õile päälla”.
Viljastajat pole. Kuid sama hästi võib kogu esimene salm sümbo-
liseerida mehe ja naise viljakaid suguelundeid tervikuna koos ja
läbisegi. Psühhoanalüütilises mõttes kohtume biseksuaalse moo-
dustisega, mida järgnevas salmis “mitmekülgselt” vaadeldakse ja
kirjeldatakse.
André Greeni (1975) ja Thomas H. Ogdeni (1989) arvates on
isa juba enne lapse sündi ema silmades (psüühikas) mingil viisil
kohal. Laps, kes küll märkab isa kohalolu, pole ise veel mõnda
aega võimeline tõstma teda oma silmis loojapaari ühe poole sei-
susse. Looja on olemas, aga teda ei saa sellena (tegelikuna) näha.
Hasso Krull (2014: 16) väidab, et laulu laulja (loomismüüdi esi-
taja) toob kuulaja oma lauluga maailma keskpunkti ehk kohta,
kus ta ise asub — meie koplisse. Ta näitab kätte koha, olles ise
taasesitajana ka laulu (taas)looja. Sümboolselt on seega loomise
ehk loojapaari “teine pool” leitud. Siit tuleneb meie teine vaste
Urszene’le: “tungiloomus”. Tungiloomuses sisalduvad sümbool-
selt kõik eesti keele seletavas sõnaraamatus leitavad tähendused:
iseloom a. inimese v. looma iseloom, loomulaad Tal on hea, halb,
vaikne, pehme, rahutu, äge loomus. Hea, halva, vaikse, pehme, rahutu,
ägeda loomusega inimene. Eestlase kinnine loomus. Põikpäisus on tal
loomuses. Mu loomus tõrgub totrusi kaasa tegemast. Öeldakse, et harju-
mus on teine loomus. Ta on kummaline, vastuoluline loomus. *Selle ju-
tuka ja sõbraliku tütarlapse eksalteeritus ja impulsiivsus justkui ei sobi-
nud minu maavillase loomusega. L. Hainsalu. b. millegi iseloom, laad,
eripära. Skulptor peab arvestama materjali loomust. Liigutuste reflek-
toorne loomus. Liitsõnad: inimloomus.
silmuskudumi, näit. kinda alustus
noodatäis kalu; üks noodaveo kord; ka kalasaak üldse. Saime mõne
loomuse tõmmata, juba koorem kalu käes. Tuli nii rikkalik loomus, et
võrgud katkesid. Püügilaevad annavad oma loomused baaslaevale üle.
Paadid tulid rikkaliku loomusega randa. j PILTL. *. . . pähklid on viima-
ne loomus sügise saakidest, mida mets annab. K. Põldmaa.
Tungiloomuses ilmneb tungi loomus ehk iseloom (teatud het-
kel või arenguastmel). Loomus on millegi tulem ja ka alus mille-
legi järgmisele. Ühtlasi saab väita, et tungiloomus on mingite ele-
mentide koondamise viis ja vahend.
Tungiloomus pole mõiste sisu poolest sama vaatemänguline
kui tungiteater, seostudes pigem rituaalide, pärimuste ja usku-
mustega. Kultuurinähtusena viitab see mingile meie rahva ühis-
osale, mis on kandunud põlvest põlve edasi vaatamata sihipäras-
tele ja traumeerivatele meele murdmise püüetele sajandite jook-
sul. Pole ju kuigi raske seostada seksuaalvahekorda lisaks tungi-
energia ja pingete mahalaadimisele ning naudingu saavutamisele
ka loomisega — looja olemisega ja peremeheliku-perenaiseliku
vastutusega oma keha ja selle arenguvaru (potentsiaali) üle. Vä-
hemalt meele teadlikus osas.
Oidipuse müüt vs. Eesti loomismüüt
Antropoloog Claude Levi-Strauss (1963: 202–212) väidab, et
Oidipuse müüt on vaid osa pikemast müüdist, mis pole tervi-
kuna säilinud. Ta oletab, et Oidipuse müüt on jõudnud meieni
oma hilistes vormides ja kirjanduslike moonutustega ning käsit-
leb eelkõige esteetilisi ja moraalseid dilemmasid. Märksa vähem
tegeleb müüt religioossete ja rituaalsete teemadega. Arvestades
võimalikku kadu, mida Levi-Strauss oma skeemis siiski üritab
korvata, võib näha, et seda lugu saab käsitada loomismüüdina.
Müüt algab sellest, et Kadmos otsib oma õde Europet, kelle Zeus
on röövinud, ja jätkub Euroopa rajamisega. Müüdi alul “kasvata-
takse” inimesi tapetud lohe hammaste külvamise abil. Alles loo ja
aja edenedes lisandub arusaamine, et inimest saab teha seksuaal-
vahekorras mehe ja naise poolt. Sugenevad põlvkondadevaheli-
sed hirmud, agressiivsed tunded ja agressiivne käitumine. Müüt
tervikuna, koos kõigi teadaolevate teisenditega, vääriks psühho-
analüütilises plaanis väga üksikasjalikku sõõlamist. Eriti ootaks,
et selle võtaksid käsile psühhoanalüütilise ettevalmistusega Kree-
ka antropoloogid. Praeguste andmete põhjal on oluline märgata,
et Eesti loomismüüdis puudub Kreeka müütides korduv ja neid
läbiv agressiivsus.
JÄTKUKS JA KOKKUVÕTTEKS
Võõrkeelse psühhoanalüüsi teisendamist eesti keelde ja kultuu-
ri võib võrrelda psühhoanalüütilise protsessiga, mille käigus ana-
lüütik püüab patsiendis toimuvast aru saada iseenda reaktsioonide
kaudu patsiendi materjalile. Ta loob ühiste kogemuste ja leidude
põhjal erialaseid hüpoteese. Mõnest kujunevad võib-olla üldka-
sutatavad teooriad või võtted. Analüütik lähtub oma erialase kul-
tuuri taustast (teooriad, praktika, koolitusanalüüs, koolitusteraa-
pia), vastuülekande tunnetest ning projektiivses identifikatsioonis
osalemise isiklikest kogemustest. Rohkem või vähem teadvustab
ta oma päritolu- ja elukeskkonna kultuuritausta ja kultuuride või
subkultuuride ilminguid selles (keel, tähendused, tavad; traumad)
ning nende võimalikku mõju enda ja patsiendi meelele.
Pakkusime artiklis Urszene / primal scene’i eestikeelseks vas-
teks kahte mõistet: tungiteater ja tungiloomus. Selgitasime nende
mõistete leidmise ja eelistamise asjaolusid. Põhimõtteliselt arva-
me, et kuigi neil mõistetel on sisuliselt erinev vaatenurk ja rõ-
huasetus, ei pruugi nad teineteist välistada. Ühisosa on piisavalt
suur, et neid kasutada samatähenduslike võimalustena vastavalt
kasutuse eesmärgile, rõhuasutusele ja mõtteseoste taustale (kon-
tekstile). Igapäevases psühhoanalüütilises tegevuses on ju oluline
mõista patsiendis toimuvat ja seega on otstarbekas kasutada sel-
leks kõige sobivamaid vahendeid. Samuti võib kasutamise otsuse
langetada emma-kumma kasuks vastavalt maitsele või maakonna
eripärale. Näis, kas mõlemad mõisted on elujõulised või mitte.
1 Mõiste kuulub Romain Rolland’ile, kes tähistas sellega religioos-
se elamuse lätet. Sigmund Freud (2010) leidis, et kui selline tunne
peaks eksisteerima, siis mitte täiskasvanutel ja mitte seoses religioosse-
te emotsioonidega. Ta arvas, et “okeaaniline tunne” võib tekkida frag-
mendina lapse infantiilses teadvuses, mil ta hakkab eristama end oma
keskkonnast, kuhu kuuluvad nii inimesed kui ka elutud objektid.
2 Jos Heidegger olisi ollut mordvalainen, http://jaan.kaplinski.com/
philosophy/ugrimugri.html.
3. Siinkohal sobib viidata Bioni (1989) arusaamale mõtlemisest, sest
see on sarnane Kaplinski omaga. Lihtsustatult öeldes tähendab mõt-
lemine Bioni arvates unelemist (ingl reverie) nõnda, et ametis on nii
teadvus kui ka mitteteadvus. Unelemine on vajalik, et teha teadlikud
mõtted kättesaadavaks mitteteadlikule mõtlemisele. Teisisõnu, et a –
funktsioon (mõtlemise üks funktsioone) saaks tegevusse asuda. Emot-
sionaalsetest aistingutest (b -elemendid — Kanti filosoofia järgi näh-
tus, mille olemus pole kunagi lõpuni aimatav) luuakse a -funktsiooni
abil abstraktsioonid (a -elemendid), millest omakorda koostatakse ta-
jutervikud, mida omavahel kombineerides saadakse funktsionaalsed
mudelid ehk oletused, arvamused (hüpoteesid) ja sealt edasi aru-
saamad (teooriad).
4 Vt http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/muusikaarhiiv/fa8fe2c4-2ccd-
42e2-b6be-9e4d8790a2b4.
5 Lapsepõlve universaalne mälestus või fantaasia paarist, tavaliselt
emast ja isast, kes on ametis seksuaalvahekorraga (Moore, Fine 1990:
148). Inglise keeles on selle vasteks primal scene.
6 Sks Wolfsmann, ingl Wolf Man — Freudi antud varjunimi ühele
oma patsiendile. Toim.
7 Sigmund Freudi seni eesti keelde tõlkimata-teisendamata käsitlus,
mis viitab asjaolule, et arusaamatuna tunduv vahetu kogemus võib mõ-
ni aeg hiljem köita inimese tähelepanu jõuliselt ja isegi traumaatiliselt
(Akhtar 2009)
8 Mis võivad inimeseti varieeruda.
9 Alfa – elemendid on dünaamilised, sest võivad arengu käigus muutuda.
10 Nn. tunnete mahutamise protsess on Bioni mõtteviisi järgi alfa -funktsiooni faktor. Selle
mõistestiku teisendamist käsitlev artikkel on meil ettevalmistamisel.
11 Robert Graves (2014: 16), kes käsitleb Kreeka müüte antropoloo-
gia, arheoloogia ja ajaloo vaatenurgast, oletab, et Sfinks võib olla ani-
mistlik ajaarvamise sümbol ja tema hukk võib sümboliseerida vana aja-
arvamissüsteemi asendamist uuega.
12 Bion (2007b: loc. 740) pakub Oidipuse müüdile omapärase tõl-
gitsuse. Ta väidab, et Oidipuse müüdis tuleks otsida struktuuri, mitte
niivõrd sisu. Bion kirjutab, et tema arvates ei toimu konflikt mitte Oidi-
puse ja Laiose ehk isa ja poja vahel, vaid hoopis Teiresiase (K) ja Oi-
dipuse (–K) vahel. Valemi kujul väljendades: pinge/kahtlus = (teadmi-
ne/Teiresias) vs (teadmine, millest oluline osa on eemaldatud ja seetõttu
tekib uus kvaliteet/Oidipus). Sophoklese näidendis on see emotsionaal-
selt pingeline konflikt Teiresiase ja Oidipuse vahel värvikalt lahti kirju-
tatud.
13 Nagu näha, vajavad veel paljud ingliskeelse psühhoanalüüsi ter-
minid teisendamist, nii ka need Bioni mõistes psühhoanalüütilised ele-
mendid (Bion 1989, 2007).
14 Kas pole mitte sarnane, kuidas imik loob või koostab pulkhaaval
maailma endas, püüdes aimata selle rütme ja tundetoone (Stern 2010)?
15 Bion (1989: 95–98) kirjeldab –K-lõime (teatud seost objektide va-
hel) järgmise näite varal. Imik, tundes surmahirmu, lõhestab need tun-
ded (ja algelise ego) ning suunab koos kadeduse ja vihaga heasse rinda.
K-lõime korral suudaks “hea rind” lapse ähvardavad ja hirmutavad tun-
ded vastu võtta ning “ära seedida” viisil, mis võimaldaks imikul oma
tunded jälle teatud mõttes endasse tagasi võtta. Sel viisil toimuks lap-
se tundeelu ja mõttemaailma areng (tänu nn containing’ule, mis on a –
funktsiooni osa, mis omakorda on osa keha tunnetust ja tundeelu hõl-
mavast mõtlemisvõimest). –K-lõime korral tunneb imik, et kade rind
eemaldab väärtusliku elemendi surmahirmust ja surub väärtusetu tunde-
jäägi tagasi temasse, imikusse. Algselt tajutud surmahirm on taassises-
tatud nimetu õudusena. Kadedus-, kaotus- ja õudustunnet on võimalik
mõista, kui näeme, et surmahirm ei võrsu tühjalt kohalt. Surmahirmule
eelneb elutahe, mis on osa headusest, mille kade rind eemaldab (Bion
1989: 96).
Kirjandus
A k h t a r, S. 2009. Comprehensive Dictionary of Psychoanalysis. Kin-
dle version. London: Karnac Books Ltd.
B i c k, I. J. 1988. Alien within, Aliens without: The Primal Scene and
0 Comments