Mõtteid Almodovari filmist “Matadoor”. Jane Meimer-Parktal

Ettekanne filmi “Matadoor” teemadel EPPA kinoklubi filmiõhtul 11. veebruar, 2016

Ettekanne Pedro Almodóvari filmi „Matadoor“ teemadel EPPA kinoklubi filmiõhtul.

Pedro Almodóvar Caballero (sündinud 1951 aastal, hispaania filmirezissöör ja stsenarist). Loonud 16 filmi, esimene film 1980 a., film „Matadoor“ 1986 a. Arvamused „Matadoori“ kohta on vastuolulised. Kriitikute poolt on seda loetud nii paremate, kui ka nõrgimate filmide hulka. „Matadoor“ tõlgituna eesti keelde tähendab „tapja“.

Üldisemalt, Almodóvari filmidele on iseloomulik tugev, taotluslik liialdamine (millega ta ka tänases filmis kitsi ei ole olnud), et olla kindel, et tunne ja mõte selgemini vaatajani jõuaks. Filmis Matadoor üsna jõuliselt ja konkreetselt esitatud sõnum, mis käsitleb surma ja seksuaalsuse seoseid, on Almodóvari tüüpiline väljakutse esitamine vaatajale.

Siit võib aru saada, et suhestumine vaatajaga on talle oluline. Almodóvar on ise öelnud, et soovib, et tema filmid ei edastaks sõnumeid sellisel kujul, nagu mingid mitte-eristuvad lood kõrvaltänavalt. Tal on ka arvamus, et filmi alguses võivad tema tegelased tunduda arusaamatud, vastuolulised, kuid, filmi lõpuks, hakkavad kõik neid armastama. Näitleja on tema jaoks kui vahend sõnumi edastamiseks. Mõnikord suheldakse ja isegi elatakse koos näitlejatega mõned nädalad enne filmimise algust, et ta saaks näitlejaid põhjalikumalt tundma õppida. Filmis on tähtis iga kui viimne detail, mida tema ise viimistleb. Sageli viibib Almodóvar filmimise ajal näitleja kõrval ning näitab ette miimikat, zeste. On öeldud, et filmide tegemise ajal elab ta kui omas mullis. Ta ise näeb ennast inimesena, kes elab olevikus, kuid kellel on suur uudishimu tuleviku suhtes, eriti järgneva 50 a suhtes, muutuste suhtes.

Almodóvari filmide teemaks on peamiselt naine, naine erinevas vormis, vanuses, suuruses–koduperenaine, prostituut, näitleja, narkomaan, matadoor, ohver, tapja…jne.. Kusjuures, reeglina ei ole kindlat, piiritletud objekti. Naine võib muutuda meheks, homoseksuaalseks, transseksuaaliks, muutumise teema huvitab Almodovari. Eriti huvitab teda naise teemas ema teema, ema erinevad rollid, traditsioonide hoidja, universumi hooldaja, emotsionaalse toe kandja, ellujääja, kättemaksu objekt, meeste pärast kannataja.

Almodóvar on ise ka öelnud, et tegelikult, kõik tema filmid on seotud tema enda emaga. Ema oli talle lähedane ja oluline. Ka juba täiskasvanuna näiteks, meeldis tal lasta emal endale ette lugeda, ta on öelnud, et ema luges vaikse, lausa terapeutilise häälega. Igas filmis ema justkui ütleks mingi sõnumi Almodóvarile. Peale ema surma filmid muutusid, viimased filmid üldse süngemates toonides. ( Ka meie tänases filmis on kaks ema).

Meeste teema tuleb sageli pigem selle kaudu, kuidas meestest (isadest ?) puudus on. Nagu teada, siis kõige sügavamalt võibki puudutada “puuduva, puuduse”, kohalolek. Kui mehed on, siis sageli abitud, vaikivad, parimal juhul ebaõnnestunud ärimehed, halvimal juhul kui alkohoolikud, laste ahistajad, vuajeristid, vägistajad, petised, emotsionaalselt surnud.

Veidi ka psühhoanalüüsi ja filmikunsti seostest.

Tegelikult võib öelda, et psühhoanalüüsil ja filmikunstil on sama sünniaeg. See oli 1895 a, kui Breueri ja Freudi poolt anti välja raamat „Studies on Hysteria“, ning vendade Lumieride´i poolt tuli ekraanile esimene film Pariisis. Alates 1997 aastast hakkas rahvusvahelises psühhoanalüüsi ajakirjas ilmuma filmide analüüsimise spetsialiseerunud osa. Ja näiteks Lacani ideid kasutatakse alates 1960-st siiani akadeemilistes filmikriitika ajakirjades.

„Filmi keel“ on mitmes mõttes analoogne alateadvuse keelega. Ühine on näiteks projektsiooni ja vabade assotsatsioonide kontseptsiooni kasutamine, ühes rohkem verbaalse, teises visuaalse vormina. Mõlemal pool on eesmärgiks uurida sügavamalt emotsionaalseid kogemusi- tähendusi ning sageli ebamääraseid piire fantaasia ja reaalsuse vahel. Kino on kirjeldatud ka kui „une tehast“ (aja, ruumi moonutused, tähistusena kasutatakse sümboleid).

Ekraanil toimub küll midagi reaalset, kuid see, mida tajume vaatamise ja kuulmise kaudu, ei ole objekt ise, vaid selle proijtseeritud vari. Ekraan on sellel juhul kui moonutav peegel. Mõnikord, meenutades alateadvuse funktsioneerimist, võib filmi keel tekitada häirivaid tundeid.

Psühhoanalüütiline perspektiiv annab võimaluse näha, kuidas kino kaudu saab representeerida alateadlikke impulsse, hirme. Paljud filmid pakuvad huvi nii psühhoanalüütikutele kui ka teistele nö. inimestega töötavate ametite esindajatele, sest need puudutavad igapäevatöö uurimisobjekte – erineva mentaalse patoloogia vorme. Näiteks, Woody Allani neurootilised või nartsissistlikud jooned, psühhootilised jooned (Polanski), erinevad arengukriisidega seotud teemad, haigused, peresuhted,

oidipaalsed teemad (Bertolucci), eksistensiaalsed-moraalsed teemad (Bergman, Kurosawa), soo-ja identiteedi segadused, perversioonid, Almodovari filmides.

Kuidas saab psühhoanalüütiliselt filme uurida ?…..

– Kõige levinum on : keskendutakse teksti analüüsile ehk interpreteeritakse filmi sisu – teemat, suhtumist tegelastesse…sarnaselt sellele, nagu see oleks materjal, mida patsient võiks tuua sessioonile. Märgates näiteks kaitseid, leides assotsiatsioone mineviku sündmuste ja oleviku kogemuste vahel

– filmi saab näha, kui filmilooja alateadvuse peegeldus, keskendutakse isiksuse uurimisele, kuidas filmitegija omadused, kasvõi psühhopatoloogia manifitseerub nende töös, ehk film kui iga teine looming, kui sümptomi väljendus.

– film, kui mingite arenguliste kriiside või hetkede peegeldaja,

– mis on ka päris huvitav – filmi vaatajate analüüs (missugused on reaktsioonid- kuidas filmi jooksul muutuvad, emotsionaalne seotus). Mis puudutab emotsionaalset seotust, näitena võib tuua, kui näidati tuntud itaalia rezissööri Bertolucci varajasi filme kusagil Itaalias, …siis pärast seda, kui filmilinal ühele naisterahvale liiga tehti, hüppas publiku seast püsti mees ning tulistas 5 lasku ekraanile jõhkardi suunas. Mõnikord võivad vaatajad olla jäetud filmitegija tunnetega, mida see võis mingis olukorras kogeda. Nii võib vaataja näiteks leida ennast äkki segaduses või sokeeritud.

Liikudes järjest lähemale tänase filmi teemale…..

Matador – hisp-keelest eesti keelde tõlgituna tähendab tapja, tappev, surmav

Härjavõitluses, mis toimub areenil (nagu filmi tegevus toimub kinolinal ?), pärast seda, kui pikadoorid ja banderiljeerod on pulli ärritanud, on matadoor see, kes annab pullile mõõgaga surmava hoobi. Midagi sarnast toimub ka filmis. Peale seda, kui kaks peategelast Diego ja Maria, on narritanud teineteist nagu pikadoorid härga, kujundavad armastajad filmi lõpuks teatraalse lavakujunduse, ning vahekorra ajal Maria tapab Diego ning seejärel enda, samal ajal toimub päikesevarjutus. Kohalesaabunud politseiuurija väidab, et ei ole näinud veel kedagi õnnelikumat.

Filmi põhiteemadena tookski välja seksuaalsuse ja surma seosed. Nagu on öeldud, et mitte miski ei ole lihtne Pedro Almodóvari filmides, nii on ka raske kohata tegelaskuju, kes oleks nö tavaline, ilma mingi eripärata, teemata. Igal tegelaskujul on oma lugu, oma teema, mingi protsess toimumas. Nad ei ole mingid suvalised neutraalsed punktid selles filmis, vaid midagi on enne toimunud nende eludes ja midagi toimub pärast.

Filmis jooksevad paralleelselt mitu erinevat, samas seotud lugu. Näeme fataalset külgetõmmet kahe „ tapja“, endise matadoori Diego, kes on surmanud enda naisõpilasi ja Maria vahel. Maria on advokaat, kes käib kohtamas juhuslike meestega ja vahekorra ajal, orgasmi hetkel, tapab nad juuksenõelaga, lüües selle õlgade vahele, nagu matadoor härjale. Saab märgata obsessiooni surma teema suhtes, samas, Maria väidab, et tegelikult ta peab ennast kaitsma agressori eest. Diego oli sunnitud loobuma matadoori tööst, sest sai haavata härjavõitluses ning tegeleb nüüd härjavõitluse õpetamisega.

Siis on Angel, noormees, kes elab koos võimuka, uskliku emaga ja õpib salaja ema eest Diego juures härjavõitlust, samas kartes verd ja verd nähes minestab. Kannatab vertiigo all. Ángel tunnistab end süüdi mõrvades, mida ta ei sooritanud. Ta võttis kuriteod enda nimele, nagu öeldes sellega, et tema on matadoor?

Siis on Eva, Angeli naaber ja Diego elukaaslane. Ka Eva elab koos emaga. Filmis näeme, kuidas Angel salaja jälgib Evat.

Film algab stseeniga, kuidas Diego,( endine härjavõitleja), masturbeerib, vaadates videosid vägivaldse surma teemadel. Kui psühhoanalüütilises töös, nii teraapias kui analüüsis on öeldud, et mõnikord võib kogu teraapia esimese kohtumise või sessiooni esimeste lausetega öelda tegelikult kõik ära (millest praktik sageli alles tagantjärele aru saab), siis võib mõelda, kas filmi algussteenis võis olla midagi, mis annab mingi võtme või aimduse kogu filmi sõnumi kohta. Aga selle teemaga ma ei hakanud edasi minema….

Filmis saab märgata, et kui tekivad seksuaalsed soovid – tekivad surmamõtted, selline obsessiivne seotus surma teemaga.

Money-Kyrle (psühhoanalüütik) pakub välja, et kogu täiskasvanu mõtlemine põhineb sellel, kui hästi on vastu võetud või omandatud mõned fundamentaalsed reaalsuse tajumise aspektid. Ta on toonud välja kolm primaalset elu fakti :

1. arusaamine ja äratundmine, et peamine ellujäämise allikas (ema rind- alguses reaalselt, hiljem sümboolselt), asub väljaspool mind, välises maailmas. St loobumist enda nartsissisimist, et mina ise kontrollin kõike head.

2. vanemate vahekorra aksepteerimine, selle tunnistamine kui kõige loovam akt (oidipaalsed, primaalstseeni teemad). Aksepteerides vanemate vahekorda, saab laps eralduda ning siis ka ise samastuda selle loova poolega. Enda olemuselt on vanemate seksuaalsuhe vastuolus lapse eesõigusega emaga suhtes olla.

3. aja ja surma teadvustamine ning nende vältimatuse tunnistamine. (ei ole igavest toitvat rinda) ehk ka kadumine, kaotamine on reaalsus.

Surm ja seksuaalsus on seotud ning surma teadvustamine teadvustab ka uue elu loomise vajalikkuse.

Filmis me näeme, kuidas surm ei ole teadvustatud, see on igatsetud ja välja elatud. Sellega võtavad Diego ja Maria surma ja elu enda kontrolli alla, nemad kontrollivad surma ja elu. Tapmine vahekorra ajal on kui ekstreemne väljaelav käitumine. See esindab mingit osa psüühikast, mille üle ei saa mõelda, mida ei saa mentaliseerida. See osa kannab primitiivseid ärevusi ning varajasi kannatusi.

Lapsel on fantaasiad vanemate vahekorra kohta ning lapsed loovad vahekorra kohta sadistlikke teooriaid. Kliinilise töö käigus on see kinnitust leidnud, et need fantaasiad on hirmutavad, vägivaldsed, veidrad. Lapsel on agressiivsed fantaasiad vanemate vahekorra kohta. Oidipaalses olukorras tekib lapsel alateadlik soov tappa samasooline vanem ning asuda tema asemele. (Kas siis võib näiteks pulli näha kui ema esindust, keda tapetakse) ?

Vägivaldne fantaasia omakorda tekitab süütunde, soovi heastada enda tehtud kahjustused. Kui soov heastada ebaõnnestub, on leitud, et see võib olla ka sügavam põhjus obsessiiv-kompulsiivsete häirete tekkeks.

Filmitegelased (Diego ja Maria) ei väljenda süütunnet. See on nagu midagi alateadvuses toimuvat, lapseea maailm, kus fantaasiates on tapmine loomulik. Seda võib näha kui regresseerumist lapseea maailma, kus saab süütunneteta tappa (süütunne on represseeritud). Samas, sellega väldivad tegelased olukorda, et kogeda väljajäämist. Ohtlik on saada naudingut, kontrolli omamine on see, mis võimaldab rahuldustunnet ?

Karl Abrahami, (psühhoanalüütiku), vastuvõtul käis 9 -aastane tüdruk, kes oli pealt näinud vanemate seksuaalvahekorda. Tüdruk ärkas öösel karjudes, kui ema kohale läks rääkis tüdruk emale teda hirmutanud unenäo. „üks mees tahtis sind mõrvata, sellel ajal kui sa voodis olid, kuid ma päästsin su“. Olles ärevuse seisundis, ei suutnud ta ka päris veel vahet teha unemaailma ja reaalse maailma vahel. Kui ema püüdis teda lohutada, hüüdis tüdruk – aga sina ei olegi üldse minu ema“, siis näitas ta toas asuvaid esemeid, pidades neid ekslikult loomadeks. Tüdruk nägi unes ema surma võimalust. Siit me võime näha, kuidas hirmutavas olukorras saab objektid asendada – ema ei olnud üldse ema, esemed olid loomad. (ta uinus, ning „unustas“ unenäo, mis meenus teraapias). Filmi kontekstis võib mõelda, et keda siis sümboolselt tapeti? Abraham kohtus tüdrukuga lühiajaliselt ning mõjutavaid faktoreid oli teisigi, kuid antud juhul oli vanemate vahekorra pealtnägemine neuroosi tekkes otsustav tegur ning üheks sümptomiks oligi selline ärevusunenägu. Vahekorra pealtnägemise stseenile andis tüdruk tähenduse lapse sadistliku teooria järgi, ning see manifistseerus unenäo stseenis.

Pealtnägemise teema tekitab mõtteid ka scopofiilia kohta (nauding vaatamisest), millest samuti K. Abraham kirjutab. Angel jälgib salaja Evat, Diego vaatab vägivaldseid videosid, ema vaatab läbi vannitoa klaasi, publik vaatab filmi. Ka silmade kaudu väljenduvad osainstinktid. Neurootikul või perversiooni korral (vuajerism) saavad seksuaalsed tungid vaatamises ülekaalu ellujäämisinstinktide üle.

Võime mõelda, mis siis toimub sisemaailmas, psüühikas, missugused on need mitterepresenteeritavad alateadlikud fantaasiad, hirmud, mida peab otseselt käitumise kaudu interpreteerima ?

Kui mõelda, et suhestumine vaatajaga on Almodóvarile tähtis, võib küsida, et mida ta siis selles filmis enda üsna konkreetsete ja jõuliste väljendustega meile öelda tahab. Ühe versioonina pakuks, et teatud mõttes sunnib Almodóvar ka vaataja nagu selle lapse rolli, kes näeb pealt vanemate vahekorda või kohtub enda fantaasiatega. Mis tundeid see võib tekitada või mida puudutada täiskasvanud vaatajas. Võib-olla saab vaataja aimu, kuidas laps võib mõelda- tunda selles olukorras, või annab Almodóvar vaatajale teada midagi enda tunnetest ?

Lõpetuseks mõned küsimused, mõtted…..

Film on sümboleid täis, missuguseid sõnumeid veel võib olla visuaalsete sõnumite kõrval ? Mida esindavad, sümboliseerivad erinevad visuaalsed objektid ? Näiteks mürgiseened, mida Angel tundis ja mis olid Diego maja juures.

Punase värvuse teema – punane rätt härja ees, vere värv, Angeli vere kartus, punased riided.

Mis tähendust omab Angeli „teadmine“, vertiigo – (healoomuline äkkhoogudena esineva peapööritus, kui on äkiline asendimuutus) ajal. Ta „teab“ tapmistest, laipadest.

Religiooni teema ?, numbrid, pealtkuulamine (oidipaalne saladus).

Emade teema – kuidas on emad toimuvaga seotud, puuduvate isade kujundid.

Matadoor on üks figuur härjavõitluses. Võib-olla saab näha ja seletada ka filmi läbi härjavõitluse erinevate figuuride, kellel on erinevad rollid ? Aga selle jaoks oleks vajalik teada hispaania kultuuri konteksti, mida sümboliseerivad need erinevad figuurid Hispaania kultuuris ?

Jne.

Head filmi vaatamist

Ettekande kirjutamisel olid abiks :

Abraham, K (1913). In Selected Papers on Psycho-Analysis, (1979) London: Maresfield Reprints. 165-234.

Busch, F (2015). Working through Sarah Polley´s Stories We Tell. The International Journal of Psychoanalysis, 96.2 : 477-491.

Steiner, J (1993). Psychic Retreats, London: Routledge.

Interneti allikad

Veidi ka :

Britton, R (1985). The Oedipus situation and the depressiv position, in Clinical Lectures on Klein and Bion(1992), London: Routledge, 34-45.

Jane Meimer-Parktal

kandidaat Eesti-Läti Psühhoanalüütilises Seltsis

11. veebruar, 2016