Pornosõltuvus kui andumus eneserahuldamisele, pelgupaik ebatäiusliku ilmaelu ja kannatuste eest[1]

Meelis Sütt

Psühhoanalüütiline psühhoterapeut

Psühhoanalüüsi kandidaat

Seksuaalsete kihude rahuldamine, sarnaselt nälja ja janu kustutamisele, on üks mitmetest inimese loomulikest vajadustest.

Mõnikord üritame oma isusid rahuldada kiiresti, mõnikord neist võimalikult ülevat ja kestvat elamust saada. Mõnikord võib aga mõnest rahuldusviisist kujuneda üks väheseid naudinguid, mille abil end turgutada, lõdvestada või millega ärevust maandada. Neil puhkudel võib muutuda rahuldusviis pigem mingisuguste hingeliste vaevuste kompensatsiooniks, petlikult ahvatlevaks kattevarjuks.

Nõnda võivad olla lood ka seksuaalse eneserahuldamisega, millest võib kujuneda muuhulgas käepärane vahend endale lõbu pakkumiseks ja seksuaalsete pingete maandamiseks, kuid äärmuslikul juhul üheks väheseks tavaks üldse, mille abil rahustust ja rahuldust leida. Sedagi ajutiselt, sest sageli järgneb ängi korvamisele erutuse ja orgasmiga meeleolu langus ning rahulolematus. Nagu pohmelus. Ärritus võib pöörduda (taas) nii enese kui teiste, oma elu, ja koguni maailma pihta tervikuna.

Kuigi seksuaalsed instinktid ja vajadused on üldinimlikud, on siiski iga üksikinimese suguelulisus ainulaadne ja kordumatu. Samuti on ka pornosõltuvus mitmetahuline ja isikupärane meeleilma nähtus. Kindlasti pole tegemist pelgalt kahjuliku harjumusega, millest end tähelepanu kõrvale juhtimise ja uute käitumisviiside omandamisega võõrutada. Juurpõhjused võivad alles jääda, isiksuses pakitseda ning väljapääsu otsida. Tõrjutud tunded leiavad enamasti võimaluse ja tulevad peagi mingil moel taas esile. Nagu öeldud, seksuaalsus on osa meie loomusest ja peaksime olema üpris hoolikad ning tähelepanelikud nõnda õrnade ja habraste tunnetega ümberkäimisel.

Pornosõltuvus kui petliku ideaalilma säilitaja

Pahaendeline silt „pornosõltuvus“ katab äärmiselt tundlikku, iga inimese puhul isikupärast ja küllaltki keerukat meeleilma, mis psüühilise arengu ja kasvamise käigus on millegi tõttu leidnud lemmikviisi emotsionaalsete raskuste leevendamiseks eneserahuldamisele andumise teel.

Psühhoanalüütilises plaanis võib eristada vähemalt kolme tunnust, mis ühel või teisel viisil seostuvad pornosõltuvusega, sest on aluseks rahulduse otsimisele pigem fantaasiamaailmast, kui tegelikust vahekorrast teise inimesega:

• soov saada vaieldamatut kinnitust täiusliku ja ideaalse rahulduse võimalikkusele (fantaseerimine käib tihedalt kaasas enese keha täpse tunnetamise ja mõnu ning rahulduse juhtimisega, mis partneriga vahekorras olles ei pruugi nii kindla kontrolli all olla). Pettumuse korvamine täiuslike fantaasiatega ei pruugi olla seotud vaid ebarahuldavate seksuaalsete olukordadega, vaid suhete, õpingute, töö ja eluga laiemalt.
• kõige sellise eitamine või muul viisil tähelepanust välja tõrjumine, mis võiks kahtluse alla seada eelneva uskumuse, et ideaalid on ainuvõimalikud ja -õiged ning kõik muu on väheväärtuslik aseaine.
• vähene võimekus leida lepitust ja kompromisse ideaalide ning tegelike võimete/võimaluste vahel. Teisisõnu, paranenud võime kaotatut (ideaale) leinata aitaks isiksust ja meelelaadi ümber korralduda.

Täpsemad asjaolud ja motiivid pornusõltuvusele andumiseks on enamasti üpris isikupärased, sest algmaterial on pärit isiklikust ning ainulaadsest elukogemusest. Isikupära võib avalduda kujutluste nüanssides, seostes-järgnevustes ja nende ilmumise või esile kutsusmise kontekstis.

Pornot vaadates otsitakse enamasti selliseid kujutisi või klippe, mis vastavad oma fantaasiatele ja rahuldavad eelkõige psüühiliselt. Tavaliselt kujunevad välja lemmik kategooriad ja stsenaariumid, millega end samastatakse, kas kujutlustes neis aktiivselt või passiivselt osaledes, või nauditakse pealtvaataja positsiooni. Eelnev viitab sellele, et suguelulisteks fantaasiateks on sageli seksualiseeritud kujutlused idealiseeritud rahulduse viisidest, – suhetest või soolise identiteedi ideaalid, ja see on üldinimlik.

Vahel kõneldakse, et pornot vaadatakse igavuse peletamiseks ja erutuse ning elevuse kergitamiseks. Igavuse määratlusi on ilmselt mitmeid ja erisuguseid, kuid antud juhul võiks mõelda, et igavleval inimesel on mingisugused vajadused rahuldamata, sest rahuldust kujustavad fantaasiad on tõrjutud. Puudub selge nägemus ja teadvustatud arusaam, millest tundub puudus olevat. Enesele keelatud ja tõrjutud fantaasiatega seonduv frustratsioon pääseb siiski teadvusse nö kuivalt, ja pilt püsib teadvustamatuna. Kuna kujutluspilt puudub, siis pole võimalik ka sublimatsioon, ja nii tulebki appi psüühilise kaitsena projektsioon, sest meie meel on nii seatud, et otsib ja enamasti leiab mingil viisil võimaluse rahulduseks, nii et me ise ei pruugi sellest teadlikud olla. Pornot vaadates võidakse siis kogeda, et tegemist pole mitte oma enese fantaasiatega, vaid need tulevad kuskilt väljast poolt ja anonüümselt. Südantrahustav tõlgendus võib sel juhul olla, et „juhuslikult leidsin“ või „internet pakkus“ vms.

Porno, fantaasiad ja meelehaavad

Osati võivad enesele keelatud seksuaalsete kujutluste aluseks olla valusad ja häirivad kogemused lapsepõlvest või hilisemast elust, mida leevendatakse vastavasisulise, emotsionaalselt korvava ainesega fantaasiatesse eraldumisega ja millele otsitakse erutavaid vasteid seksitoodangust. Mõnikord on võimalus moondunud fantaasiates korrata meeldivaid minevikukogemusi. Mõnikord jällegi on ebameeldivad mälestused järsult lõhestatud ja tõrjutud ning asendatud kompenseerivate ja leevendavate fantaasiatega, mida võiks nimetada ka dissotsiatsiooniks. Unistustes, kujutlustes, või seksiklippe, -pilte vaadates on võimalik siis kogeda rahulolu ja mõnu, mida igapäevased suhted ei paku, vaid pigem nörritavad. Tundeelamuslikus plaanis võib fantaasiate sisu ulatuda sado-masohistlikest elamustest kuni ülima õrnutsemise ja platooniliste pilkude mänguni. Kujutlusilmas/virtuaalmaailmas on ka võimalik tunnetada kontrolli ja võimekust, mis igapäeva elus ja suhetes võib olla puudulik või ebapiisavalt turvaline.

Psüühilise ja seksuaalse arengu ning füüsilise küpsemise käigus võib meeleilma olla tekkinud lõhestus tegeliku objekti ja kujutlusliku objekti vahel. Objektiks saab olla mitte ainult elutu ese, vaid ka tegelik või kujuteldav isik või muu olevus, kes sobib tähelepanu, tegevuse, tunnete, mõtete ja rahulduse sihiks. Kujutluslikule objektile omistatakse-projitseeritakse enamasti head ja parimad omadused ning võimed, mis suudavad kompenseerida pettumusi ning ning pakkuda lohutust hingehaavadele, mida saadakse tegelikest suhetest. Nii, nagu talumatud või rahuldamata tunded parajasti nõuavad. Isegi kui erutavates meediamaterialides või fantaasiates on pea-või kõrvalosatäitjateks ohtlikud ja kiusavad kujud, võivad siiski ka valu ja kannatustega seotud elamused osutuda rahuldustpakkuvateks, kuna taoliste fantaasiate läbielamise puhul on siht kogeda piinasid (või piinata) kontrollitult, erinevalt tegelikkuses kogetud traumadest. Passiivsest kannatajast saab nõnda aktiivne stsenarist ja režisöör, kes tunnetab oma jõudu ning väge. Alandusest ja valust võrsunud agressiivsuse vägi vajab rahulduseks tuttavlikult turvalist sihitist.

Lähisuhe võib olla samuti teatud mõttes lõhestatud. Piisavalt tundlik partner on võimeline märkama, et ta pole teise silmis-meeles ei ainus, ainulaadne ega piisav, sügavaimas mõttes – oma.

Häbilõks

Üheks valusamaiks meelehaavadest on inimestele häbi ja alanduse kogemine või isegi nende eeldamine. Häbi on tunne, mis paneb inimesi salatsema ja varjama. Saladuse ilmsiks tulekul soovitakse maa alla vajuda või avastajat ehk eeldatavat häbistajat maa alla vanduda või teda koguni raevukalt maamunalt minema pühkida. Häbiga seotud hingeline valu ja psüühiline alaväärsus on sageli ka põhjuseks, miks jätkatakse enese frustreerimist sõltuvusele andumisega – puudub piisav kogemus või usk, et keegi võib hingelist erakut mõista, toetada ja aidata. Raske on uskuda väljapääsu. Pigem kardetakse ja oodatakse hukkamõistu või hülgamist. Seetõttu võib olla keerukas ka abi järele pöörduda. Eeldatakse väljanaermist, halvustamist, moraliseerimist ehk kõike seda, mille eest fantaasiamaailma erutavate elamuste kütkeisse on varjutud. Maailm ja suhted hüljatakse kasvõi ajutiselt kättemaksuks enese hülgamise või tõrjumise eest.

Kokkuvõte ja edasivaade

Tundub olevat äärmiselt oluline, et ei takerdutaks silti „pornosõltuvus“ ega selle käitumuslikesse tunnustesse, vaid üritaks hoomata terviklikku inimest, uurida tema meeleilma ainulaadsust, mõistmaks võimalikke takistusi ja pidureid, mis on pärssinud isiksuse arengut, lõhestanud meeleilma ning igapäevaelu.

Olgu siinkohal toodud ka mõned pornosõltuvuse nö välised e. käitumuslikud tunnused, mille põhjal vaagida, kas oleks tarvis lõbusa, kuid samas võib-olla ka ahistava ning piirava andumuse üle põhjalikumalt mõtiskleda ja/või abi otsida:

• Seksuaalse erutuse ja rahulduse saavutamine fantaseerimise, pornograafia kasutamise ja eneserahuldamise abil on kujunenud sageli korduvaks malliks, mis ei too küll piisavat rahuldust, kuid mida on vajadus teha järjest rohkem ja kestvamalt. Tegevus võib olla nauditav, kuid peale seda võib olla väga vilets tunne enese ja oma elu suhtes. NB! See võib olla ka üks põhilisi motiive muutustele mõtlemiseks ja eksitavast andumussuhtest väljapääsu otsimiseks.
• Kasutatakse palju aega ja energiat erutuse tekitamiseks ning alalhoidmiseks. Enamus vabast ajast, sealhulgas uneajast, ollakse hõivatud pornograafia vaatamisega ja eneserahuldamisega. Erutust tekitavaid ja alalhoidvaid elamusi võidakse vajada järjest enam ja intensiivsemalt.
• Porno vaatamine ja eneserahuldamine sisaldab kindlaid ja viimistletud rituaale. Teostatakse teatud järgnevusi, milles eelnev juhatab sisse järgmise. Fantaasiamaailmast kujuneb äärmiselt privaatne ja isikupärane valdkond, kuhu teistel pole asja.
• Esinevad ebaõnnestunud katsed oma petliku andumuse järgi korraldatud elu muuta. Jätkatakse isegi siis, kui see tekitab probleeme psüühikas, eraelus, töös, tervises või suhetes.
• Pinge talumise võime alaneb. Sugeneb kergesti ärrituvus ja viha. Varjatakse ja valetatakse salajase kire kohta nii enesele kui teistele. Liit fantaasiamaailma objektidele andumusega on tugevam kui mistahes muud suhted.
• Kriitikavõime ehk adekvaatne kõrvaltvaataja pilk enese ja oma elukorralduse suhtes aheneb.
• Sõltuvus võib areneda sunduslikkuseks – on kadunud võime valida, kas jätkata või ei. Äärmuslikel puhkudel valitakse kõigest hoolimata sõltuvus tervise, vabaduse, töö või suhete asemel.
• Tallinn, 26.02.20

[1] Lugu on ilmunud Delfi Naistekas lühendatult ja kommentaarina ühele pornosõltuvusest jutustavale pihtimuskirjale: https://naistekas.delfi.ee/elu/probleemlood/eesti-mehe-avameelne-pihtimus-pornosoltuvusest-mul-tekkis-kinnisidee-rahuldada-ennast-igal-hommikul-ja-ohtul?id=88757237