Vested meelesõõlamisest I osa

Psühhoanalüüsi – meelesõõlamise1 lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

A. Saareste, 4:321

Ignoramus et ignorabimus.

„Me ei tea (seda) ega saagi teadma2.“

Esimene loeng.

Meelesõõlaja arusaam tajust.

Sissejuhatus.

Meelesõõlamine3 ehk psühhoanalüüs sisaldab teooriaid meeleilma4 olemusest, õpetust meelehäirete põhjustest ja ravimisest. Meelesõõlamise teooria võtab arvesse asjaolu, et tundeelule ja käitumisele jätab silmatava jälje teadvustamata meeleosa, salataju. Meelesõõlamises püütakse teadvustada teadvusetus5 meeleosas peituvat ainest, et taastada patsiendi6 tõetruu arusaamine tundeelust. Sõõlamine ennistab eneseregulatsiooni võime,7 korrastades keha ja meele vahelist tasakaalu, homöostaasi.8

Inimese toimetulemine ümbruses sõltub aistingute9, tajude10, tunnete ja mõtlemise vaheliste lõimede kujunemisest ning nende käepärasusest teadvusel olevale meeleosale meelemärkusele ja meelemõistusele.11 Salatajus pesitsevad lõimed, soovid, unelmad ja mõtted, võivad moonutada tegelikkuse taju, takistada kohanemist, häirida suguelu ja inimsuhteid. Meelehäireid põhjustanud peidetud või katkiste lõimede tuvastamine põhjuslike seoste teadvustamise teel, loob hingevaevast vabanemise uusi võimalusi. Salatajus peituva ainese teadvustamine avardab tõepärast arusaamist nii tunnetest kui suhetest. Piisavalt tõene arusaam olevas hetkes tajutud tunnetest kui tundetõde on meeleilmale sama vajalik kui toit ja suguelu kehale.

Meelesõõlamise lähtekohtade ja loomuse tutvustamist alustan kahest küsimusest: kuidas inimene tajub iseennast ja ümbritsevat maailma ning kuidas inimene mõistab iseennast ja ümbritsevat maailma?

Kuidas inimene tajub12 iseennast ja ümbritsevat maailma?

Meelesõõlamise arendaja Sigmund Freud lähtus oma õpetuses Immanuel Kant’i tunnetusteooriast. Kant’i metafüüsikast13 johtub järgmine arusaam: INIMENE EI TAJU MITTE VÄLIST MAAILMA VAID VÄLISE MAAILMA MÕJU MEELEELUNDITELE.14 Kuna ainus, mida inimene kogeb on välise maailma mõju, siis polegi võimalik teada, kas tegelikkus olemas on. Kuid mis on see, mida me tajume ja ilmselt olemas on? 15

Ümbritseva maailma tajumine algab kehast, kehast saab alguse ka tõeline mina.16

Meelesõõlamine otsib tundetõe juurde rada kehast lähtudes.17 Silmates18 aistinguid, mõistes tunnete tähendusi ja mõeldes tunnetest mõtteid.

Tegelikkuse taju läte peitub põlvnemise, evolutsiooni19 käigus kujunenud ja kaasasündinud teadmistes ja võimetes mõista nii iseennast kui ümbritsevat maailma. Lisaks ürgpärivuslikule ainesele pakuvad vastsündinu lähedased omapoolseid vahendatud tõlgendusi tegelikkusest. Kasvades, arenedes ning üha enam isiklikumal viisil tegelikkust tajudes, kujundab inimene iseenda meeleilma tõelisuse. Meelesisese reaalsuse kui iselaadse arusaamise välise reaalsuse peegeldusest – tegelikkusest.

Tõelisus kui meeleilm ja tegelikkus kui maailm.

Inimene tajub ümbruskonna mõju varakult, lootena väidetavalt juba raseduse ajal. Välise maailma ärritajate mõju, mida meelevõimed20 (puudutus, nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine)21 tajuvad, kutsub meeleelundites esile kas mehaaniliste või neurokeemiliste sündmuste ahelad ehk afektid,22 tundeelamused, mis omakorda loovad uusi mälujälgi või põimivad ühte laialipillutud mälujälgi,23 aistingud, millest kujustatakse ja kujutatakse24 tegelikkuse esindused meeles koos kaasnevate tunnetega.25

Sensoorsete aistingute adumine ja korraldamine toetub kaasasündinud vaistule26 ehk oodatule. Briti meelesõõlaja Bion mõistab oma teoorias oodatut (pre-conception)27 kui meeles olevat ootust, kellegi või millegi saabumiseks, kellegagi või millegagi kohtumiseks, kus mainitud „kes või mis“ seostub vajaduste rahuldamisega.28 Oodatu tähendus vastab „muutuja“ või „tundmatu“ tähendusele matemaatilises loogikas ja matemaatikas.29 Oodatul on omadus, mida Kant kirjeldab tühja mõttena. Tühja mõtet saab mõelda, aga mitte teada-tunda.

Oodatu ja ilmunud nähtuse ühinemine (kujundlikult: kinda ja käe suhe, kus käsi leiab sobiva koha kinda ilmudes) ning ema või kellegi teise lähedase tariva30 (containing) koste toimel, sünnivad lapse meelde31 tähendused. Lapsele on oodatu ema rind32, mille ilmudes hakkab ta vaistlikult imema. Lapse vajaduste rahuldamisest sünnib ka emaliku vaistu poolt oodatud rahuldus. Bion nimetab kehalisest kogemisest siginenud aistingut oodatavaks (preconception). Tuginedes kehalisele kogemusele ning kogemustest sündinud aistingutele, saab laps üha enam aimu, mida tal ema rinnalt oodata on. Oodatust saab oodatav, mis esialgu on veel sensoorne aisting. Korduvatest kogemistest siginevad meeleilma kogemuste oodatavad mustrid. Oodatava muundumise käigus omandavad sensoorsed andmed helilise, häälelise ja keelelise tähenduse. Oodatu järjepideva viljastumise puhul oodatavaks, omandavad kogemused üha enam võrdkujulisemaid tähendusi. Teisisõnu meel areneb ja avardub. Teadmatu ja seni tundmatu oodatu kui arusaamine muutub üha enam ja enam teatud ning tuntud oodatavaks arusaamiseks ümbritseva maailma kohta, sensoorsed aistingud mõteteks, mille üle on nüüd võimalik mõtteid mõelda.

Aistingute kui sensoorsete tajude teisenemine.33

Kuidas inimene näeb värve?34 Seletuse leiame Isaac Newtoni abil, kes valguse mõju kirjeldas järgmiselt. Valgus35 on värvitu, värvid on meie aju poolt loodud: kas üles ehitatud või koetiseks (struktuuriks) kokku lõimitud. Erineva võnkesagedusega valguselained kutsuvad silma võrkkestal esile, erinevaid neurokeemiliste sündmuste ahelaid, milledest meel ehitab üles kujundi (või kujundid), mida kutsume eesti keeles värviks.36 Kuigi näeme õuna punasena, ei ole õuna aatomid punased. Köögi seinad ei jää valgeks kui inimene lahkub köögist, köögi sein jääb endiselt värvituks (eestikeelne sõna värvitu kirjeldab taju olemust täpselt). Värv kui selline, tekib vaid siis kui seina katva aine ja inimese silma vahel tekib suhe, mille alusel inimene kujustab arusaamise seina värvist.37

Kuulamisel38 jõuavad helilained inimese väliskõrva ja kõrvatrumlisse kutsudes esile mehhaaniliste ja neurokeemiliste sündmuste ahelad, mis kujustavad heli ja hääle esindusi meeles.

Iiri filosoof George Berkeley küsis kord; kui puu kukub metsas ja ei ole kedagi, kes seda kukkumist kuuleks, kas puu kukkumisel sünnib heli? Ei sünni, sest heli on elava olendi meeles kujustatud esindus, mis ilmub meelde läbi õhus vibreerivatele molekulide. Heli sünnib inimese või muu elusolendi meeles.39

Pudingi maitse sünnib inimese maitsemeelelest, külmkapis on puding maitsetu.

Võõrastav tajudes.

Taju vastavus tegelikkusele sõltub suurel määral sellest, kas taju aines on tuttavlik või võõrastav. Erinevus toob meelde valu, samasus mõnu. Kohtumisel võõrastavaga poeb hinge hirm uue ees, kuna uue vastuvõtmine nõuab pingutust ning paneb mõistuse proovikivile.40 Kuidas ühendada uus kogemus meeleilmaga nii, et meeles säiliks terviklikkus? Uus ohustab enesehinnangut, arvamust et olen tark ning tean kõike. Võõrastava omaseks saamine sigitab ka vajaduse leinata kaotatud arusaamist iseendast, inimesest kes teadis kõike, kuid tuli välja, et ei teadnuki.41

Inimlik soov eelistada mõnu valule loob viljaka pinna uskumuste,42 müstika ja ebausu tärkamisele, mis aitavad võõrastavast johtuvat ebamäärasust taluda.

Tajudest sünnivad tunded ja arusaamised.

Inimene tajub ümbritsevat maailma läbi ajavahemike. Esmalt sigineb tajutust tunne ja mingi aja jooksul arusaamine.

Tajutud esemeid või nähtusi võrreldakse omavahel teatud vahemike järel. Objekti43 nägemine tekitab esmalt tunde, millele teatud aja jooksul järgneb mõistmine ja arusaamine nii tajutud tundest kui objektist. Uus taju tekitab uue tunde ning uue arusaamise, milles sisaldub kuhjuvalt aines eelnevatest tajudest.

Tundeelule on omane kehaline pidevus, tunnete järkjärguline ja sujuv üleminek ühelt tundelt teisele. Kuigi me tajume tunnete kaudu ümbritsevat maailma olevas hetkes, ilmuvad arusaamised meeleilma hiljem, kui toimunu on möödas.44

Kehaliste tunnete pidevus ei pruugi meeleilma poolt saada samal viisil silmatud. Tunnete üleminekul kehast meelde, kaasneb arusaamiste sünniga teatud kaotus tunnete mõistmises, mistõttu tundeelu sujuvus meeleilmas on häiritud. Häiritud lüngad pidevuses täidetakse meelepetetega, et säilitada puuduvat pidevust, Vaatamata lünkadele tunnete mõistmises toetab tundeelu, aimus, tõe vaistliku tunnetamise võime, mis põhineb kogetud, kuid teadvustamata kogemuste mõtestamisele ning annab teadmisi tegelikkuse kohta siginenud lünkade täitmiseks.

Lapse tundelu pidevus sigineb ja areneb suhtes emaga. Varases eas ei suuda laps veel mõista keha sensoorseid elamusi, ühendada keha ja meeleilma. Meeleilma tundeelu pidevuse ürje leiame lapse ja ema esmases vastastikus kehalises suhtes – raseduses. Peale lapse sündi lisab ema suhtesse omapoolse meeleilma nn. hoidva ümbrise,45 mida võib näha ka kui vaimse ja hingelise emakojana, milles lapse meeleilma koetise46 arenemine jätkub.

Kehalises suhtes kohtuvad, kehade toimimises – hingamise- ja südametegevuse rütmides paariliste isiklikud sisemised ajad. Ema isiklikud ja välise ajaga47 kooskõlalised rütmid ja lapse enesekesksed, ainuomased kehaliste vajaduste rütmid. Kehade kokkupuutes rütmid

ühtlustuvad järk-järgult, juhatades last välise maailma aja kulgemise juurde. Ema toetus toidab last turvatundega, rajades alususaldust ümbriseva maailma suhtes. Ema toel leitud turvatunne toetab ka hilisemas üksindusetundes. Juhul kui välise aja kulg meeles kohta ei leia ja asemele pääseb sisemise aja kulg, kahjustub elusolemise tunne. Ehe ühendus teiste inimestega, kas jääb puudu või äärmiselt napiks, toetudes vaid puudutuse sensoorsetele läbielamustele.

Niisugust olukorda võib silmata häiritud paarisuhtes, kui kaks täiskasvanud inimest, ei ole võimelised looma suhtes toimivat tundeelu ja viljakat sugulist suhet. Siis vajavad paarilised sugueluks pigem vastastikuse eelmängu kui isekat suguühet. Vastastikustes puudutustes ühtlustub paariliste sisemiste aegade kulg ning nauding on leitud ilma, et sugude vahelised erinevused esile ilmuks ja ärevust põhjustaks. Erinevuste talumatus võib jätta seetõttu paari varasesse ema-laps laadsesse suhtesse, lahutades täiskasvanulikust viljastavast suguühtest.

Kui hoidev ümbris puudub, ei saa laps kaotustega tundeelus üksi hakkama. Pidevuse katkemisel tundeelus, asub ema äraolekul meeleilma valitsema õudusest pakatav surmahirm.48 Kaob algeline ja habras võime luua ja avastada objekte ümbritsevas maailmas. Surmahirmust ilmuvat abitust jääb paikama kõikvõimsustunne omnipotentsus ja nartsissistlik enesekesksus ning tundeelu areng takerdub. Häiritud tegelikkusetaju koos võimetusega kujustada välise tegelikkusega kooskõlalist pilti, muudab suhted ümbritsevate inimestega keerulisteks.

Tunded ilmuvad meelde alul piltidena ja siis sõnadena.

Kogetud tunnetele lisandub isikupärane värvivarjund, mis ürgab49 suhtest emaga. Tajutud aistingutele, tunnetele ja meeles kujustatud kujunditele ja tunnetele lisavad tähendusi ema, isa ja teised ümbritsevad inimesed.50 Esimene tundetähendus ja sõna värvile või

helile pärineb emalt. Isa lisab sõnale võrdkujulise tähenduse.51 Hilisemas arengus omandavad sõnad uute kogemuste ja arusaamiste kaudu uusi tähendusi, lõimides uued olemasolevasse tähenduste koetisesse, avardades seeläbi mõtete üle mõtlemise piire. Tõelisuse kujustamine omas meeleilmas jätkub suhetes kogu elu, kuid tuleb rõhutada, et avardamine toimub tunderikaste inimsuhete taustal. Meeleilmas kujustatud teadmised arenevad ja muutuvad pidevalt kooskõlas muutustele inimeses endas ja ümbritsevas aigilmas. Meeleilma arenemise takistamisel või peatumisel kaotavad omandatud arusaamad järkjärgult kooskõla tegeliku eluga, kuna uut ainest ei lisandu enam, ning toimetulek jääb toetuma pigem uskumustele kui tegelikkusele.

Uskumused võivad olla tõesed või väärad. Tasub teada, et vahel võivad mõned väärad uskumused elujäämiseks vajalikud olla. Vaatleme kaht uskumust evolutsiooni algaegadest, animistliku mõtlemise vallast – oletusi kahina põhjustest savanni rohus. Inimese väär oletus, et rohus varitseb kiskaja, mis äratas inimeses ohutunde, ei leidnud tegelikkuses kinnitust, sest rohtu sahistas tuul. Inimene uskus kahina taga olevat tegelikku ohtlikku kiskjat, kuid eksis. Inimene uskus midagi, mis oli väär. Inimese tõene oletus, et rohtu sahistab tuul võib küll olla vastavuses reaalsusele ja õige, kuid kui rohus oleks kiskja varitsenud, siis poleks tõesest oletusest enam mingi kasu olnud, inimene oleks oma elu kaotanud. Mõistlikul määral vääruskumust püsivast ohust, võib seega inimese elu säästa.

Sõnad ja tähendused arenesid mitte ainult suhtlemises teiste inimestega vaid ka loodusega. Looduslik valik, kinnitab tõsiasja, et väär uskumus ohu olemasolust on enam ellujäämist tagav kui väär uskumus ohu puudumisest.52

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 12.07.2017;

28. detsember 2019/ 18. september 2020/ 6. juuni 2021/ 4. juuni 2022/ 17. juuli 2022

1 Psühhoanalüüsi eestistatud tähissõna – meelesõõlamine, pärineb luuletajalt ja tõlkijalt Peep Ilmetilt. Tähissõna kasutan tema lahkel loal.

2 Saksa füsioloogi E. Du Bois-Reymondi lause loodusteadusliku piiratuse kohta.

3 Inglise keelest üle võetud, laiemas kasutuses olevate otsetõlgete asemele otsisin sobivaid sõnu eesti keelest, et võõramaine psühhoanalüüs ja kodune sugri meelesõõlamine omavahel tõhusal kokku kõlaks.

4 Psüühika: Teadvusega seotud nähtuste kogum, inimestel ja loomadel: peaaju funktsioonidega seotud objektiivse tegelikkuse kogemise võime ning võime selle järgi oma käitumist muuta. Psüühika hõlmab vaimu- ja hingeeluga seotud nähtused – tajud, aistingud, tunded (üldistatult emotsioonid), fantaasiad (unelmad), kujutlused (kaemuslikud pildid varem tajutust), uskumused, mälestused, sõnad. Tähistan psüühikat tekstis sõnadega meel või meeleilm.

5 Teadvusetus meeles eristan kaht laadi teadvusetust: a) meelemärkusetu aines, mis ei ole teadvusesse jõudnudki. Sigines salatajusse hingemurrust, meele kahenemise (dissotsiatsioon) tagajärjel; b) meelemõistusetu aines, mis koosneb teadvuses pesitsenud, kuid sealt mingil ajal salatajusse välja tõrjutud kui keelatu.

6 Patsient (ingl. k. patient inimene kes on võimeline oma kannatusi kaebusteta taluma), kannatav inimene.

7 Inimeses toimuvate protsesside korraldamise ja kooskõlastamise võime. Võime korrastada oma mina iseeneslikult, kooskõlastades keha ja meele kulgemisi.

8 Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältides süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, kus tasakaal on vajalik nii keha ja meele vahel, kui ka keha ja meeleilma eri osade vahel. Keha ja meelt võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning meele ülesanne tagada tundeelu (frustratsiooni, ärevuse ja ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline, reaalsusest lähtuv tõene taju inimsuhetes toimuvast) toimimine, et ümbruskonnaga piisavalt hästi kohaneda.

9 Aisting – esemete ja nähtuste üksikute omaduste vahetu tunnetus meelte abil. Aistimine – meelte kaudu vastu võtmine, tunnete tajumine. Aisting – esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus, kujutus.

10 Taju – esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu, pertseptsioon; tajumine, tajumisvõime, tajumus.

11 Eesti keelsed väljendid viitavad ühelt poolt teadvustatud tundelule (meel märkab) ning teisalt teadvustatud mõtlemisele (meel mõistab).

12 Eesti keeles tähistab tajumise võimet ka sõna meel, millel on erinevaid väljendusvorme 163 väljendit (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 1 – 6 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus). Taju võib mõista kui esemete ja nähtustega seoses tekkinud tunnete vahetut peegeldust teadvuses.

13 Metafüüsika: Filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest.

14 Silmas peetakse erinevaid meelevõimeid kui tajusid, nägemisvõime jne.

15 Põhjalikku ja asjatundlikku käsitlust meeleorganitest teadusliku psühholoogia vaatenurgast pakub Aaro Toomela, (2016, 123-135). Toomela, A. (2016) Kultuur, kõne ja minu ise. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

16 Briti meelesõõlaja D. Winnicotti arusaama järele inimene, kes on oma tunnetest teadlik ja suhetes ehe.

17 Kui varajane meelesõõlamine keskendus sugueluga seotud vastuoludele, siis tänapäeval on kese pigem kehal.

18 Maakeeltes seostub sõna silmama mitte ainult leidmise vaid ka kaetamise ehk nõidumisega.

19 Olin kord amööb või kingloom täiuslikult algne pikkamööda ponnistades sai must kahejalgne kaotsi läind nyyd tiivad saba lõpused ja uimed pääluu varjus ohtlik meel on oi kui mitmepalgne. Ilmet, P. (2009) Taevall. Tallinn: Varrak, 13 Siin ja edaspidi lisan autori lahkel loal katkeid Peep Ilmeti luuletustest illustreerimaks poeesia kaudu meelesõõlamise mõtet kandvate sõnade tähendust ning sõnadega kaasnevat nägemust avaramalt. Miks luule võib lugeja küsida? Sigmund Freud on öelnud: „Poeedid ja filosoofid on teadvusetu meele avastajad, minu avastus seisneb teadusliku viisi loomises, kuidas teadvusetut meelt uurida.“ (Balsam, R. M. 2012. Women’s bodies in psychoanalysis. New York & London; Routledge, 6.)

20 Esimese lumelangu ärgates akendest kumab unevanuse lume hääletu sõnum. Ilmet, P. (1988) Tuulatud luuletused. Tallinn: Eesti Raamat, 129

21 Lisaks meeleorganitele tunnetab inimene ka keha läbi sisemiste tajude: tasakaal, võime tunda, mis toimub kehas (liblikad kõhus, südamelöögid, hingamine, värinad, lihasvalud) ja propriotseptsioon (süvatundlikkus), mille abil suudab inimene lokaliseerida kehaosade asendit ruumis (inimene suudab kõndida ilma, et ta vaataks oma jalgadele). Inimese esmane eneseesinduse vorm, keha mina ehk ego kujuneb propriotseptsiooni-, valu- ja mõnu aistingute ning meeleliste tunnete alusel. Ego võtab toimimise aluseks varasemad keha toimimisviisid. Näiteks introjektsioon kui mentaalne nähtus on tähenduse saanud kehalisest toidu suhu võtmisest, projektsioon kõlbmatu toidu väljasülitamisest.

22 Afekt: mööduv tugev erutus või elamus, tundepuhang.

23 Antud juhul on tegemist sensoorse mäluga, kus paikneb aines mida inimene tajub mitte kauem kui ½ sekundit. Sensoorses mälus paiknev teave muundub lühimälus uueks aineseks, mis püsib mälus mõnest sekundist kuni minutini. Eksimused tajus moonutavad sensoorse mälu kaudu ka lühimälu. Läbi kordamise ja harjutamise teiseneb lühimälus paiknev aines pikaajalisse mällu, kus säilib ulatuslikum ja püsivam aines.

24 Kujustama ja kujutama: kujundlikul mõtlemisel põhinevaid tajutavaid pilte esitama. Kujustamise aluseks on sarnasus, kujutamise aluseks on võrdsus.

25 Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon): Kehast pärinevate ärritajate (sensorimotoorsetest kogemustest lähtuv) mõjul tekkiv aisting, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse või iseendasse. Eesti keeles on 115 tundega liituvat sõna, näiteks ahistustunne. Ingliskeelne sõna feeling tähendab esimeses tähenduses puudutuse tajumisest tulenevat tunnet. Sarnased mõisted eesti keeles on emotsioon – (lühiajaline) tundeelamus, tundmus (hirm, viha, rõõm), mis on seotud muudatustega siseelundite tegevuses ja väljendusliigutustega ja afekt – mööduv, tugev erutus või elamus, tundepuhang (raev).

26 Päriliku vastuse näide võimalikule ohule: tibu poeb peitu kui kulli vari libiseb üle.

27 Loe lähemalt: https://www.psyhhoanaluus.ee/pre-conception-oodatu-preconception-oodatav/

28 Näiteks Samuel Becketti näidendi „Godot oodates“ tegevus toimubki vaid oodatu Godot’i ootuses, keda ei tulnudki. Kuna oodatu ei saabunud siis ei sündinud ka oodatavat.

29 Funktsioon matemaatikas: eeskiri mis seab suuruse x igale väärtusele vastavusse suuruse y kindla väärtuse. Valemis y=f(x) on y x’i funktsioon.

30 Tari, tarjad, punutud lava ehk „alus“ (Saareste, 1958, I:132), kui murdekeelne sõna Saare-, Muhu- ja Edela-Läänemaalt kirjeldab kujundlikult meeles toimuvat kulgu, milles ema tariv, lapse meelele alust rajav suhe loob tunnete ja tähenduste ühtepunumise abil aluse lapse meeleilmale.

31 Tähissõna meel kui psüühika sünonüümina. Leian sõna sobiva olevat lähtuvalt rikkalikust ja sisukast tähendusväljast, mida meel endas hõlmab (vt. näiteks Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012), Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (1994), http://www.keeleveeb.ee/ ). Seni on teaduskeeles meel kasutusel eelkõige aistingute-aimduste liigitamisel (kategoriseerimisel), kuid keeleliste tähenduste kohaselt oleks sobiv kasutada tähissõna võime (haistmisvõime, maitsmisvõime, jne.). Leian, et tähissõna meel kasutamine kogu psüühika nimetamiseks on kohasem, sest meele tähendused, ühendid ja tuletised (vt. näit. Eesti Keele Sõnapered) peegeldavad eesti keeles kogu psüühika olemust, mitte ainult aistingute vastuvõtu ja eristamise liike.

32 Meelesõõlamise kliinilise töö kogemuse alusel oletatakse, et oodatu hõlmab lisaks kujutlusele ema rinnast, veel teisi inimese kehaga seotud kujutusi : peenisest, vagiinast, vanemate seksuaalvahekorrast, jms.

33 Sensoorne aisting→ taju→ tunded→ tähendused (osutav, viitav loomus)→mõisted (arusaamine).

34 Värvuste nimetuste tulekust keelde, kirjeldab Jüri Allik (2011) ajakirja Akadeemia (4:618-629) artiklis „Maailm keelepeeglis.“

35 …Valgus sööstab laiali hõredasse pimedusse jätmata endast vähimatki jälge. Valgus muutub nähtaks alles siis kui põrkub vastu õhku või vett või jääd või maad kui põrkub vastu silma. Ilmet, P. (2013) Aeg on mu meelest. Tallinn: Varrak, 10

36 Uku Masing on öelnud järgmist: „Kui keel „sinise“ ja „rohelise“ kohta kasutab üht nimetust, siis inimesed ei näe erinevaid toone ja meil pole õigustki väita, et need eksisteerivad objektiivselt.“ Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa, 53. Masing toob näite, kuidas värvi isiklik taju väljendub keeles. Juhul kui inimesed kaht värvi teineteisest ei erista, siis üht värvi neist kahest ei ole nende jaoks olemas.

37 „Me sõitsime, võttes viimast välja oma maastikuautost, kusjuures ei puudunud pidulik teadmine, et meie silmad on ainukesed, mis seda kõike näevad: ilma nendeta, ilma meie surelike inimsilmadeta, mis sõitsid läbi selle kõrbe, polnud olemas päikest ega kuud, oli vaid tohutu hulk pimedat energiat; ilma nendeta polnud maad ega maailma, polnud maailmaloomisest tingitud teadvust.“ Frisch, M. (1968) Stiller. Tallinn: Eesti Raamat, 24.; „…ümberringi aga pole ainustki elavat hinge, ei lindu ega kärbest, ja tundub käsitamatu, kelle jaoks möirgavad siin lained; kes kuulab neid öösiti, mida neil on vaja, ja lõpuks, kellele nad jäävad uluma, kui mina ära lähen.“ Tšehhov, A.P. (1963) Valitud teosed. VIII. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 124

38 Kuulmist, kuulamist ja tegusat kuulamist eristab üksteisest keskendumise määr. Kuulmine on suvaline ja kuulamine valikuline helide ja häälte vastuvõtmine. Tegusal kuulamisel keskendub kuulaja vaimus ja hinges teisele inimesele, et mõista räägitu sügavamat tähendust..

39 „Ainult meid pole kogu aeg kuulamas.“ Ilmet, P. (1998) Tuuldunud luule. Tallinn: Varrak, 45

40 „…Olla võib, et kõik need asjad, mida usun tundvat hästi, on vaid mõistatusi puha, et nad oma taibu alla laiaks rusun, nii et olemast nad mind ei ära uha.“… Masing, U. (2022) Liblikad õitsevail ohakail. Tartu: Ilmamaa, 59

41 Vt. „Tõe tunnetamise piinad.“ https://www.psyhhoanaluus.ee/toe-tunnetamise-piinad/

42 Uskumus: usundiline arvamus, sageli esinev maagilises mõtlemises ja ebausus.

43 Meelesõõlamises mõistetakse objekti järgmiselt: see, millele või kellele on suunatud kellegi tegevus, tähelepanu, mõtted, tunded või muud sellist kui käsitlusaine; nii ese ja asi kui ka tegevuse kandja, isik.

44 OLEVIK ON vaid helendav triip mida mineviku pime tõusulaine tõukab tuleviku tumedale kaldale. Ilmet, P. (1998) Tuuldunud luule. Tallinn: Varrak, 145

45 Hoidev ümbris: Briti meelesõõlaja Donald Winnicott’i arusaam lapse arengut tagavast ümbrusest, kus nn. „piisavalt hea ema“ loob ema ja lapse suhtes niisuguse ümbruse, milles lapse keha ja meele vajadused, saavad esile tõusta ja areneda.

46 Lapse varajasem meeleline kogemus sünnib suhtes emaga, kus ema ihuline side ja pilk on lahutamatus suhtes. Laps ei ole esialgu veel võimeline ühtaegu ema pilku püüdma ja rinda imeda. Ema abil ühendab laps eraldi olevad sensoorsed aistingud terviklikuks tundeks meeles. Vahepealne muigutusliigutus aitab kaasa imemise ja pilgu püüdmise ühendamisele, kui omapärane ihuline siirdetegevus, ühendus, mis loob kahe tegevuse vahele silla meeles.

47 Välise maailma looduse rütmid, öö ja päev, suvi ja talv, ning kogukonna kokkuleppelised rütmid, nädal, kuu, aasta.

48 Kes mõtleb surmast mõistab olemise habrast keerukust Kes mõtiskleb minevikust võib aimata tulevikus toimuvat. Ilmet, P. (1990) Mõraseks mõistetud meel. Tallinn: Eesti Raamat, 58

49 Ürgama: algama, algust tegema. Saab alguse.

50 Mõelge näiteks tähenduste erinevusi sõnades ema , sõna mille tähendus on sündinud ema-laps tunderikkas suhtes ja pluviomeeter (sadememõõtur), sõna mille tähendust tõenäoliselt enamus ei pruugi teadagi. Tõenäoliselt pärineb tähendus mingist asjalikust õppimise või tööga seotud suhtest.

51 Sõnad annavad meile viisi, kuidas kõnelda kehast kõnekujundite abil. Võime mõelda, et meeleilma juured on kehas. Wilfred Bion, Briti meelesõõlaja, arvab et sõnad sobivad pigem asjadest rääkimiseks, kui tunnete väljendamiseks.

52 Wilson (Wilson, S. (1975) Surrealismus. London) väidab, et mõtestatud mustrite nägemine seal, kus neid tegelikult ei ole (s.o. vaimude nägemine ja häälte kuulmine)…on segatud nii loovuse kui hullusega. Evolutsioonilist kasu sellisest pareiddoooliast ehk maatrikistamisest näeb Juske (Juske, A. (2014) Salvadore Dali ja sürrealism Eestis. Tallinn: Tea Kirjastus, 99) järgmiselt: „Sellel tajumisviisil on ellujäämisväärtus, sest metsas kiskja tähelepanuta jätmine on suurem viga kui näha kiskjat seal, kus teda pole.“