Vested meelesõõlamisest IV osa

Neljas loeng.

Meelesõõlamise juured ja ürje.

Juured. Keskendudes lääne kultuuris sündinud psühhoanalüüsile jääb loengutes kõrvale iidne soomeugrilaste meeleilma ohutamine, mida seni on uurinud peamiselt rahvaluuleteadlased. 

19. sajandil valitses Euroopas arusaam meelehäiretest, kui kehalise põhjusega nähtusest või oli inimese meeli vallanud deemon. Vastavalt põhjusele valiti ka ravi, kas aju mõjutavad toimingud või kurjade vaimude väljaajamine  – eksortsism.

18. sajandil kinnitas Franz Anton Mesmer, meelehäirete ravis kolm magnetit patsiendi kehale, et kurjad jõud välja ajada.. Erilist hinge ja vaimu mõjutav toiming sai nimeks mesmerismi. 

Mesmeri ideed juhatasid Šoti kirurgi James Braidi 1842 aastal hüpnoosi juurde, kes  võttis ravis appi ka hüpnootilise sisendamise.

19 sajandi lõpu poole rakendas prantsuse neuroloog Jean-Martin Charcot hüpnoosi hüsteeria ravimisel, ning esimesena ka hüpnoosijärgset sisendamist. Pierre Janet jätkas Charcot’i tööd, täiendades hüsteeria ravimist dissotsiatsiooni teooriaga, koos võimalustega ühendada hüpnoosis lõhestunud meeleilma osad. Janet võttis põhjaliku arutluse alla teadvusetu meeleosa olemuse ja toimimise.

Esimene Eksperimentaalse ja Terapeutilise Hüpnotismi Kongress toimus 9.-12. augustil, 1889 aastal Pariisis, Prantsusmaal. Osa võttis ka  Sigmund Freud.

Ilmumine. Meelesõõlamise varasemad juured ulatuvad lisaks hüpnoosile, keskaegse juudi müstika Kabala poole. Briti meelesõõlaja Joseph Berke, kes uuris Sigmund Freudi ja Melanie Kleini seoseid juudi kultuuriga väidab, et „…psühhoanalüüs on Kabala ilmalik haru või teisisõnu, psühhoanalüüs on ilmalik Kabala.“ (Berke, 2015, 38). Berke täpsustab juurte päritolu lisades, et tegemist oli Hassidismiga, 18. sajandil Poola ja Ukraina aladel (samas, 39) sündinud müstilise vooluga.

Meelesõõlamine sündis 19 saj. viimasel neljandikul Josef Breueri ja Sigmund Freudi koostöös. Ravides Anna O hüsteeriat, silmas Breuer, et kui patsient jagas hüpnoosi ajal meelde ilmuvat ainest, taandusid haigustunnused. Meelerahu taastav sõnaravi sai nimeks katarsise meetod. Anna O ise nimetas toimuvat „korstna puhastamiseks.“ Ka Freud talitas samal viisil, kasutades hüpnoosi,  kuid ei jäänud rahule, sest paranemine ei olnud püsiv, haigustunnused taastusid. Otsides asendust hüpnoosile, võttis Freud kasutusele uitmõtete ehk vabade assotsiatsioonide meetodi.  

Lisades uitmõtete meetodile, teadvusetu meeleosaosa, lapseea sugulise arengu ning suguliste ja vägijõuliste kihude  ülemvõimu tundeelus, rajas Freud esimese psühhoteraapia. Freud väidab, et käitumist ja tundeelu virgutavad suguline kihu ja kuri vägijõud. 

Meelesõõlamise alguseks loetakse aastat 1895, mil Freud ja Breuer avaldasid teose „Studien über Hysterie“, kus Freud esitas arusaamise meele talitlusest – hingemurru-võrgutamise teooria, millele järgnes kaardistatud meele ehk topograafiline teooria aastal 1900 ja koetis-põimingu ehk strukturaalne teooria aastal 1923.

Varased lätted.

Hingemurru-võrgutamise teooria, 1895. aasta.

Esimeses teooria oletas Freud, et neuroosi haigustunnused pärinevad lapseeas kogetud tegelike sündmuste haavatavatest läbielamusest; sugulisest ärakasutamisest või ränkadest läbielamustest (uppunud ema väljatoomine veest). Haigustunnused tärkavad järgmiselt. Tunded ja valusad mälestused, koormates meeleilma, sigitavad segaduse (desorientatsiooni), mistõttu elusihid ja otsustusvõime kaovad. Kaosest vabanemiseks meeleilm lõhestub,  tunded ja mõtted eralduvad teineteisest, meeleilm laguneb (dissotsiatsioon). Teadvustada on võimalik vaid üht osa lõhestatud ainest, kas tundetut mälestust või arusaamatuid tundeid. Lahendus on petlik: hingevalu ei ole, kuid teadvusetus meeles peituv tunne või mälestus, põhjustavad teatud olukordades jätkuvalt ebamäärast hirmu, arusaamatut ärevust või kehalisi haigustunnuseid. Hingemurd kadus küll meelest, kuid hinge piinav lahkheli väljendub endiselt, aeg-ajalt esile ilmuvates haigustunnuses, kas kehalisel viisil või vaimse häirena (hüsteeria).

Sündmuse muudab haavavaks areneva ego võimetus, kogetud läbielamustest lähtuvaid tundeid ja mälestusi meelde lõimida, et luua arusaamine toimuvast. Hingemurru-võrgutamise teooria järgi ilmutavad kehalised haigustunnused, meeles olevaid haavavaid läbielamusi võrdkujuliselt. Aines, mis ei ole meeleilmale vastuvõetav, mida meeles on võimatu väljendada, väljendub kehas. Hingemurrust tulenevad väljatõrjutud tunded või mälestused ei kao, vaid asudes teadvusetus meelemärkusetus ja meelemõistusetus meeleosas mõjutavad jätkuvalt isikupära, tundeelu, mõtlemist ja käitumist.

Kaardistatud meele (topograafiline) teooria, 1900. aasta.

Kliiniline töö viis Freudi eemale hingemurru-võrgutamise teooriast meeleilma sügavama mõistmise suunas. Freud loobus laste sugulise ärakasutamise ideest, kuna pidas nii ulatuslikku vägivalda võimatuks. Freudi uus idee sidus laste sugulised mõttekujutused unistelmisega vanemate suhetest ja suguelust. Teoorias toimus nihe meelehäirete välimiste põhjuste juurest sisemistele. Salataju ainest uitmõtete kaudu uurides ning unenägusid, keelevääratusi ja eksitegusid sõõlates, leidis Freud aine, mis oli valmiduses siirdumiseks nii teadvusel olevasse meelde kui salatajusse. Ala ei kuulunud ei teadvusetu ega teadvusel oleva meeleosa juurde. Freud kaardistas seejärel meeleilmas kolm piirkonda: meelemärkusel ja meelemõistusel oleva meeleosa – teadvuse;  uimusmeelemärkusel ja uimusmeelemõistusel oleva meeleosa – eelteadvuse; meelemärkusetu ja meelemõistusetu teadvusetuses oleva meeleosa – salataju. Igat piirkonda iseloomustavad olemuslikud iseärasused ja iseloomulikud suhted teiste piirkondadega.

Teadvusel oleva meele all mõistis Freud lühiajalist seisundit, mille käigus inimene eristab sisemisi aistinguid välimistest, olles teadlik tõelisuse ja tegelikkuse erinevusest. Näiteks teadvustame oma viibimist antud ruumis, ruumi omadusi ja ümbritsevaid inimesi ning iseenda meeleseisundit antud hetkel. 

Eelteadvuses paiknevad mõtted, mälestused, jne. vaimne ja hingeline aines, mis on valmis teadvusesse liikumiseks ilma märkimisväärse pingutuseta. Näiteks kui küsida esimese klassijuhataja perekonnanime siis ilmselt meenub nimi mõne hetke vältel, kuigi teave ei ole antud hetkel oluline. Iga teadvustatud mõte, viibis varem eelteadvuses ja lahkub teadvusest eelteadvusesse.

Teadvusetus meeleosas, salatajus paiknevad aistingud, tajud, phantaasiaid, unelmad (kujutlused, väljamõeldised, unistused), elamused, tunded, sõnad – meeleilmas olev aines erinevas võrdkujus, mida ei ole võimalik võrdkujutatult teadvustada, ning kui on võimalik mingil määral, siis on seda ainest keeruline teadvustada. 

Teadvusetus meeles võib paikneda näiteks mälestus uue õe või venna sünnist. Pere esimeses lapses tekitab uue lapse sünd vastakaid tundeid, nende hulgas ka vägijõulist tapahimu. Hilisemas elus võib salatajusse peidetud tunne lubamatust vägivallast, väljenduda võimetuses jõuliselt end maksma panna või liialdatud soovis võistelda kõikjal ja kõiges teistega. 

Vastavalt kaardistatud meele teooriale, toimib salataju pidevuses ja jätkuvuses. Eelteadvusele ja teadvusele on omane katkendlikkus. Lüngad siginevad tegelikkusega kokku sobimatutest sugulistest ja kurja  vägivalla soovidest, mis salatajusse välja tõrjutakse. Endale tundub teadvuse kulg arukate põhjuslike seoste ahelana. Kõrvaltvaataja silmab pidevuse näilisust, kuna tegelikkusele mittevastavad meelepetted torkavad temale kohe silma.

Pidevus eelteadvuses ja teadvuses on kahepalgeline: nähtav teistele kuid endale mitte. 

Lapseeast pärit ihad, mis ei sobi ei täiskasvanute tõelisse ja tegelikku maailma ega ka eelteadvusesse ja teadvusesse, jätkavad salatajus visalt teadvusesse tungimist, täites lüngad väljamõeldiste, kujutluste ja unistustega, omalaadsete kokkulepetena keelatu ja lubatu vahel. 

Kui olete unustanud kirja vihavaenlasele posti panna ja ei  tunnista pahu tundeid kirja saajaga seoses, siis seletate eksimust unustamisega. Teadvusetusse meelde peidetud tunded annavad endast märku  käitumises (kiri jäi posti panemata), kuid te ei saa silmata oma käitumise tegelikke ajesid ja meele katkendlikkust. Seega täidate puuduva, kuid väljatõrjutud ainese, väljamõeldisega, lihtsalt unustasin, luues endale näiva jätkuvuse. 

Koetis-põimingu (strukturaalne) teooria, 1923. aasta.

Kuni 1907. aastani pidas Freud oluliseks sõõlatava väljatõrjutud tunnete esiletoomist ja mälestuste taastamist, sõõlates uitmõtteid, unenägusid, keelevääratusi ja eksimusi käitumises. 

Samal ajal muutus üha enam olulisemaks sõõlaja ja sõõlatava suhtes toimuv ning vajadus silmata, mõista ja sõõlata suhtega seotud ainest –  tundeid ja käitumist. Teoreetiline huvi nihkus meeleilmas aset leidvalt aineselt suhtes toimuvale. Tundeid, mis tärkasid sõõlatavas nimetas Freud ülekandeks, meelesõõlajas vastavalt vastuülekandeks. 

Ülekandes ilmnevad lapseeast pärit, teadvusest väljatõrjutud sugulised ja kurjad vägijõulised soovid, tunded, unelmad ja lahkhelid. Lapseea üleelamised ilmuvad ülekandesse tugevate, tõeliste tunnetena, tuues kaasa endiste inimsuhete raamistiku. Alates 1909. aastast raviti neuroosi ülekandeneuroosi tõlgendamise kombel. Ülekandeneuroosi all mõistis Freud kunstlikku neuroosi, mis ilmub lapsepõlvest, sõõlatava ja sõõlaja vahelisse suhtesse. Ülekandeneuroosi korduv ja jätkuv tõlgendamine võimaldab varaste vastuolude avastamist ja teadvustamist. Meelehäire põhjuste teadvustamisel haigustunnused kaovad ja meelehäire taandub.

Uus lähenemine vajas uut teooriat, milleks sai koetis-põimingu teooria, milles kesksele kohale tõusid ego ja psühholoogilised tõrjed. Uus teooria võimaldas seletada neuroosi põhjuseid sügavamalt ja avaramalt. Uuele teooria järgi põhjustavad neuroosi nii meele sisemiste osade vahelised kokkupõrked kui ka meele erinevate osade sisemised lahkhelid. Uue arusaamise järgi koosneb meel kolmest osast: Id kui teadvustamata meele osa, ego kui keskne ja juhtiv meele osa ning superego kui moraali, normide ja südametunnistuse kandja. Id (ise) on oma loomult, impulsiivne, irratsionaalne, enesekeskne, kõikvõimas ja kaootiline. Id on suguliste ja kurjade vägijõuliste kihude päriskodu, inimest ajendava jõu läte. Ego (vaim) ülesanne on korraldada suhteid nii omas meeles kui ka ümbritsevas maailmas, sõltub samas nii Id’i püüdlustest kui Superego nõuetest,. Superego (ülevaim) – sisaldab endas väärtuste ja moraali ehk südametunnistuse ning ideaalide ja eesmärkide maailma.

Ärevusega, mis tärkab lubamatutest sugulistest või vägijõulistest kihudest, tuleb ego toime  kasutades psühholoogilisi tõrjeid. Ego kasutab erineva küpsusastmega tõrjeid, piisavate kokkulepete loomiseks, ühelt poolt meele eri osade vastuolude vahel ja teisalt ego enda soovide ja välise maailma nõudmiste vahel. Tõrjete peamine eesmärk on vähendada piinavat ärevust ning säilitada rahuldavat kujutlust iseendast. Ego poolt sõlmitud sobiv kokkulepe vastuoluliste meeleilma osade vahel, väljendub parimal juhul kogukonnale sobivas käitumises.

Teadvusetu meele osa ajendite mõjust inimese käitumisele annab tunnistust näiteks patsifist,  kes rahuarmastust propageerivate ideede nimel on valmis astuma verisesse võitlusesse teisitimõtlejatega. Kuna vallutushimu (agressiivsus) ei ole patsifistlikule rahuarmastavale maailmavaatele omane, siis näeme siin aktivisti, kellele samastumine rahuarmastavate põhimõtetega on vajalik vaid iseenda kaitsmiseks oma vägivaldsete soovide väljaelamise eest. Psühholoogilise tõrje ümberpööramise kasutamine võimaldab varjata end meeles peituva, terviklikku minatunnet lagundava ärevuse eest, ning tagada ajutist hingerahu. Tasakaalu loov kokkuleplus on habras ja inimene ise endiselt haavatav, välise maailma vägivalla ilmingute poolt.

Samastumine patsifismiga annab vägivaldsele patsifistile võimaluse võtta meeleilmas asuva, valitsemist vajava ja hingelist tasakaalu ohustavat vallutushimu, välise toe kaudu oma valitsemise alla. Kuna alati on lihtsamm kontrollida olemasolevat, annab võitlus ümbritsevas maailmas oleva kurja vägivalla vastu, võimaluse hoida sisemist tasakaalu, olgugi habrast. Samas on vastuolu hinges ikka lahenduseta, kuna võitlus rahumeelsete ideede eest sisaldab rünnet. Valepatsifisti piir tõelisuse ja  tegelikkuse vahel on hägustunud, ebapiisavalt valitsetud vallutushimu häirib endiselt mõtlemist, mistõttu arusaamine iseendast ja ümbritsevast maailmast ei saa pikemas plaanis olla meelerahu tagamiseks piisav.

Meeleilma koetis kasvab välja Id’ist, millest esialgu saab suureks Ego ning seejärel Superego. Ego algses kujunemises on tema ainus talitlus Id’i kihude rahuldamine täielikult ja koheselt. Siin on ka varase enesekesksuse läte peidus. Ego kujuneb alul kehas ja järgnevalt meeleilmas. 

Pärivusliku algega (geneetiline) arengu käigus tekib esmalt keha ego, kus nahk on esimene piir meele ja välise maailma vahel. Ego ja Id’i liidust areneb välja esimene ego talitlus tegelikkuse testimine, võime eristada meeles toimuv välisest maailmast. Ego pärivusliku arenguga seostuvad meeleilmas kaks toimimisviisi: esmased- ja teisesed kulgemised (primaar- ja sekundaarprotsessid).  Esmast kulgu (primaarprotsesse) iseloomustab habras ühendus objektiga ning suundumus kohesele ja täielikule kihude rahuldamisele olenemata tegelikkuse võimalustest. Teisest kulgu (sekundaarseid protsesse) iseloomustab võime viivitada kihude rahuldamisega ning püsivam ühendus objektidega.

Suhetes areneb ego läbi sissevõtmise ehk internaliseerimise. Olenevalt meele valmidusest võib suhe ümbritsevate inimestega sissevõtmise kaudu toimuda kolmel eri viisil: allaneelamine ehk inkorporatsioon, sissepanemine ehk introjektsioon ja samastumine ehk identifikatsioon. Sissevõtmine toimub alul sõnatult (imiteerimine, ahvimine näiteks), hiljem juba üha enam sõnade abil. 

Koetis-põimingu teooriast sündis idee kahest meeleilma toimimise ürgalusest: mõnu- ja tegelikkuse ürgalusest. Inimese esmane vajadus on saada võimalikult palju ja koheselt mõnutunnet. Tegelikkus on paraku karm: kasvades ja arenedes ei saa inimene enam mõnu nii palju kui ta tahab ja vahel tuleb mõnulemiseks tunde või päevi oodata. Freudi järgi saab tegelikkus inimese ellu ilmuda alles siis kui mõnu pakkuv tegelik objekt (näiteks rinda andev ema) läheb kaotsi, kaob ära. Tärganud puuduse talumine nõuab egolt otsustusvõimet, oidu ja arusaamist, et mõista, kas ihaldusväärne objekt on olemas või mitte. Niisuguse arusaamise eelduseks on võrdkujustamise/võrdkujutamise võime sünd ja areng. Ego arenemine annab võimaluse viivitada kihude rahuldamisega, olla mõõdukas, seeläbi mõnu suurendades. 

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 9.07.2017; 28. detsember 2019/ 18. september 2020/ 6. juuni 2021/ 4. juuni 2022/ 3. juuli 2022/ 7. juuli 2022/ 20. juuli 2022

1 Ohutama: nõidusega või rahvatarkusega haigust arstima, või muud paha peletama. (EKSS ilmavõrgus)

2 Ka Lääne rahvakultuuris on meelehäirete sõnaravi varasemalt olemas olnud, kuid loengus piirdun viimastel sajanditel toimunuga.

3 Franz Anton Mesmer, (1734-1815), saksa astroloog ja arst, animaalmagnetismi leiutaja, vt. https://et.wikipedia.org/wiki/Franz_Mesmer

4 Eesti keeles on ilmunud ilukirjanduslik raamat Mesmeri toimetamistest: Enquist, P., O. (1975) Magnetisööri viies talv. Tallinn: Eesti Raamat

5 James Braid, (1795-1860) Šoti kirurg, nn. „hüpnoosi isa“. Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/James_Braid_(surgeon) 

6 Jean-Martin Charcot, (1825-1893), prantsuse neuroloog, üks kaasaegse neuroloogia rajajaid.

 7 Pierre Janet (1859-1947), prantsuse psühholoog, filosoof, psühhoterapeut.

8 Kabala (hbr gabbālah pärimus), keskaegne judaismi müstikavool üritas mõista maailma taeva- ja kirjatähtede kaudu, kombineerides Heebrea tähestiku kahtkümmend kaht tähte erinevates taevatähtede plejaadides, ühendustes. Sel viisil püüti maailma luua ja säilitada inimesekesksel alusel.

 9 Melanie Klein, (1882-1960), Briti meelesõõlaja, objekt-seoste teooria rajaja.

10 Berke, J. H. (2015) The hidden Freud. His Hassidic roots. London: Karnac

11  Josef Breuer (1842-1925) austria arst ja füsioloog, meelesõõlamise rajaja.

12  Meelesõõlamise teooria ja praktika arendaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal  Freibergis, Moravias, Austrias (praeguses Tšehhi Vabariigis), elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

13  Vabade assotsiatsioonide ehk uitmõtete meetod seostub juudi kultuuri keskaegse vaimse tegevusega, kus otsiti 64 sarnast tähendust ühele heebrea konsonantidega sõnale vokaalide lisamisel.

14  Samalaadne liikumine meeleravis hüpnoosilt psühhoanalüüsile, mida kirjeldab rahvaluuleteadlane  Madis Arukask, on leidnud aset ka merja-ugri kultuuris, kui šamanistlik kultuuritüüp asendus teadjakeskse kultuuritüübiga. „Teadja praktikad erinesid oluliselt šamanistlikest. Iseloomulik joon on siin transi ja šamaanilaulude asendumine loitsude kasutamisega, mis ei eeldanud sedavõrd intensiivset ja kurnavat „ärakäimist“ muutunud teadvuse seisundis.“ (Arukask, M. (2017) Animistlik kõnelemine puudega kahe Läänemeresoome näite põhjal. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri – Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistic, 8-1:21-39)

15  Kuna agressiivsuse tähendus ei kõla olemuslikult kokku eesti meeleilmaga, siis kasutan Oskar Looritsa tähissõna vägijõud kus vägi tähendab elujõudu. Agressiivsus on võõras sugrilase meeleilmale, ning sõna sobimatu. Sõna laiaulatuslik kasutamine on üheks eestlaste meeleilma  enesekolonisatsiooni kurvaks näiteks. Kui igermaani agressiivsuses, on jõud ründav, purustav, alistav, siis sugri meeleilma jõud on kaitsev, enda eest seisev kui enesekindlus. Eesti keeles kasutatav sõna tähistamaks agressiooni võiks olla vägijõud või vägivald. Kurjategeva agressiooni eristamiseks enesekindlusest sobiks kasutada sõna kuri vägivald või kuri vägijõud. Igermaani meelesõõlamise teoorias arvatakse lapse varases meeleilmas olevat kurja vägijõudu. Millise loomuga on sugri laste meeleilma vägijõud ei ole teada.

16  Olulisemad tööd: „Die Traumdeutung,“ 1900; „Zur Einführung des Narzissmus,“ 1914; „Die Verdrängung,“ 1915; „Das Unbewusste,“ 1915.

17  „Das Ich und das Es,“ 1923.

18  Kuusalu murdes on ütlus, mis kõneleb lapse haavast põhjustatud meele tardumisest trauma hetkel: „Emäst (kui ema suri) jäin mina nelja aestaseks.“ Eesti Murrete Sõnaraamat, I-4,  722.

19  Freudi varases teoorias tähendas ego laiemat arusaamist inimese meelest, kui iseolemise keset või keskust, kui mina või sisetunnet.

20  Salatajus võib kaasaegse arusaamise järele olla kahesugust ainest. 1. Ainest, mis on teadvusetus meeles dissotsiatsiooni (lõhutud meeles tunded ja mälestus sündmusest eristatakse teineteisest) tõttu, tähistan eesti keelse sõnaga meelemärkusetu. Talumatuid tundeid või mälestusi, mida meele teadvusel olev osa ei ole võimeline vastu võtma ning mis seetõttu paigutatakse teadvusetus olevasse meelde, ei ole võimalik märgata, kuna nad ei ole olnud kunagi teadvustatud. 2. Ainest, mis on jõudnud teadvusel olevasse meelde, kuid on mingil põhjusel (verepilastusliku sugulise suhte ehk intsesti soov näiteks) väljatõrjutud, olen tähistanud sõnaga meelemõistusetu. Teadvusetus meeles olevat väljatõrjutud ainet on võimalik märgata (unenäod, keelevääratused) ja meelesõõlamise abil ka mõista. Hingemurru-võrgutamise teoorias Freud ei eristanud veel teadvusetu meele kahesugust materjali teineteisest. Kaasaegne selles mõttes, et Pierre Janet’i 19. sajandi lõpul tehtud avastused, on leidnud tõsist tähelepanu alles möödunud kümnendil.

21  Loobudes ka dissotsiatsiooni kui meele lõhestamise ja reaalsest laste seksuaalse ärakasutamise teemadest.

22

 Helid haituvad ylesse

   nõnda kui soojenend õhk

   nõnda neist jääbki vaid värelus

   aga see värelus jääb.

Ilmet, P. (2009) Meilmail. Tallinn: Varrak, 91

23  Phantaasia: Teadvusetus meeles paiknevad, ürgpärivusliku (fülogeneetilise) päritoluga meele osad, mis hõlmavad endaga sugulised ja vägijõulised kihud ning psühholoogilised tõrjed. Osalevad kõigis meele toimingutes ja saadavad kõiki meele toiminguid.

24  Pidevuses ja jätkuvuses küll, kuid põhjuslikkust ei tasu ka teadvusetust meelest otsida. Põhjuslikkus on omane pigem asjade maailmale. Inimeste tundeelus, millele on omane ebamäärasus, lõpetamatus, korralagedus ja ettemääramatus, põhjuslikkus puudub. Põhjuslikus tuleb tundeellu seoses reaalsuse põhimõttega, kus inimesel tuleb loobuda absoluutse mõnu võimalusest ning arvestada tegelikkuse piirangutega.

25  Koetis-põimingu teooria täpse sõnastuse leiame Freudi artiklist “Jenseits des Lustprinzip“ (1920), kuid ametlikuks sai kindlas vormis oleva teooriana teoses  „Das Ich und das Es,“ (1923).

26  Näite koetise eri osade vahelisest lahkhelist, võiks tuua andekast kunstnikust, kes kukub järjekindlalt läbi tööintervjuudes. Näeme lahkheli ego ja superego püüdluste vahel, milles superego saab egost võitu.  Kuna superego teadvusetu osa väidab, et ta ei vääri miskit head oma ellu, nurjab ta nõnda kõik ego püüdlused mõnu järele uuest töökohast ja arengust ka laiemas plaanis.

27  Koetise eri osi tähistatakse eesti keeles üpris erineval. Vt. näiteks ka Hasso Krulli ettepanekuid psühhoanalüütiliste mõistete täpsemaks tõlkimiseks eesti keelde: „Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. Keel ja Kirjandus, (1998) Nr.9, lk. 597-605 ja (1998) Nr. 10, lk. 674-679.

28  Antud loengus jään selguse mõttes koetise osade tähistamisel seni traditsiooniliselt kasutatud tähissõnade Id, Ego ja Superego juurde.

29  Laialt kasutatud tähissõna kaitsemehhanismid ehk tõrjeviisid tõi meelesõõlamise teooriasse Anna Freud. Sigmund Freud kasutas tähissõna kaitsed.

30  Kuna välise ilma esindajaks meeles on peamiselt superego, siis võivad välise reaalsuse ehk tegelikkuse ootused ja nõudmised inimesele olla rohkem või vähem moonutatud.

31  Näiteks sobimatus ajas või paigas tekkinud soov sugulise suhte järele mugandub tõrjete kasutamisel sooviks kutsuda partner tantsule.

32  Patsifism: Maailmavaateline seisukoht, mis eitab igasuguseis sõdu, taunib neid kõlbelisest seisukohast ja propageerib rahu säilitamise passiivseid vahendeid.

33  Ümberpööramine: Psühholoogiline kaitse, kus lubamatud tunded asendatakse keelatud tunde vastandiga. Vihkamine ülemäärase armastuse ja hoolitsusega, näiteks.  

34  Soome keelt valdavale lugejale lugu „rahumeelsest inimesest“ Soome MTV’st: https://www.youtube.com/watch?v=Mb0W3wQNz_4&list=PLFX0FDh8dIFDXvAP217op4AIFNLU5VR4h&index=143 

35

 Inimese eluvõitlus 

   algab enne syndi

   lõpeb siis kui silma pääle

   sõber surub mündi.

   Millal algab inimene

   keset jäävaid geene?

Ilmet, P. (2001) Muigelsui ent tõsimeeli. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 74 

36  Eesti keeles tuleb välja keha arengu tõsiasi, et meie nahk on pärit emalt. Martna, Kihnu, Juuru, Kadrina ja Karksi murdes on sõna emanahk, tähendus kaasasündinud, oma nahk. “Ema nahka kingad (paljajalu).“ Kadrina. Eesti Murrete Sõnaraamat, I osa, 4. vihik, lk. 731.

37  Freudi arvates juhivad inimest kaks vastandliku printsiipi: mõnuprintsiip ja reaalsuse printsiip. Miks me ei joo end purju? –joomisest saadav mõnu ei kaalu üles pohmellist tulevat valutavat pead, mis vahel küll hiljem kergesti ära ununeb.

38  Näite eesti keelest leiame Mustjala murdest: „Poiss on nii järel (armunud), et kas ingab sisse selle tütarlapse.“ EMS I -5, lk. 1002

39  Green, A. (2005) On private madness. London & New York: Karnac, pp.70.